kaanepilt
 

Tere, head lugejad!

Seekord ma jälle pikka juttu ei tee, sest tegutsemisvõhm ja kirjamuskel on mujale ära kulunud. Selle eest on teised kirjutajad ja toimetajad märtsis usinad olnud. Kiitkem ja tänagem! Samuti on kevadesse üle kandunud jaanuaris käima tõmmatud koostöö ajajooksikute kogukonnaga - teilegi suur tänu põneva materjali eest!

Emakeelepäeva-teemalise kaanepildi tegi valmis Gerli Carol Lehtsalu.


Varsti annan toimetajakantsiku ajutiselt Jürka ja Kalmsteni kätte, sest juba järgmine number ei ole mitte mingi niisama number, vaid kirest pakatav Erektor.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Järjekordne ulmeühingu aastakoosolek toimus 12. märtsil ja kuna Reaktor palus väikest ülevaadet, siis siin see on. Ühtlasi on see hea põhjus heita pilk tagasi eelmise aasta tegemistesse.

Ulmeühingul on 88 liiget ja me oleme rahaliselt jõudnud lõpuks seisu, kus ei pea kogu aeg värisema, et kas järjekordne Estcon peetud saab. Ka suutsime eelmisel aastal teha Estconiks nii särke kui kruuse, tikanditest rääkimata.

Eelmise aasta üks olulisemaid sündmusi, mis ulmeringkonnast ka väljapoole jõudis, oli ilmselt Voronja galeriis toimunud näitus „Kolmainsus: Teadus. Kunst. Ulme“, mille valmimisele aitas ühing kaasa konsultatsioonidega, ulmeraamatute nimekirjade koostamisega, ulmetekstide hankimisega eesti autoritelt ja ulmekirjutamise töötoa korraldamisega näituse raames. Veiko Belials osales ka 2.08.2021 taskuhäälingu avalikul salvestusel

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sel kuul tähistasid kõik eestlased emakeelepäeva. Sel korral ehk veidi teistsugusena kui tavaliselt. Ehk muutsid maailmasündmused meie oma keele tähistamise veidi sügavamaks? Ehk tekkis rohkem küsimusi: “mis siis kui…”? Minu jaoks muutusid need mõtted veelgi suuremaks austuseks ja alandlikkuseks. Meil on keel, milles rääkida ja laulda. Meil on keel, milles fantaasiaid kirja panna. Fantaasiaid, lugusid, laule ja jutustusi kirjutatakse eesti keeles iga päev. Mitte ainult kirjanike kaudu, vaid meie kõigi poolt.

Meil on keel, kultuur ja kirjandus, kuid ega seda, kuidas üht lugu paremini kirjutada, just kuigi sageli õppida saa. Seega kutsusin kirjanikke üles mõtisklema, mis on nende meelest see kõige olulisem, mida kirjutamise või kirjanikutöö juures meeles pidada. Et ülesannet veidi keerulisemaks muuta, sai seatud ka mahupiirid. Päris mitmes vestluses selgus, et need kõige olulisemad punktid on paljude jaoks ajas muutunud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2

Kõik ju teavad, et ulmekirjanduse kuldaeg oli 1930ndate lõpust kuni 1940ndate lõpuni... kui mitte kõik, siis paljud küll... et on taoline kokkulepe. Aga on ka autoreid, uurijaid, kes väidavad, et ulmekirjanduse tõeline kuldaeg oli hoopis XX sajandi 50ndail. Mõningane alus taoliseks mõttekäiguks ju on...

1.

1950ndail sai hoo sisse ulmeraamatute kirjastamine. Alguses küll fännide loodud väikekirjastused, mis taasavaldasid ajakirjades ilmunud romaane ja jutte korralike kõvakaaneliste köidetena. Hiljem hakkasid suurkirjastused neist pehmekaanelisi tegema ning üldse ulmet üha rohkem ja rohkem avaldama. Hakkas ka ilmuma originaalraamatuid ehk siis tekste, mida varasemalt ajakirjades polnudki ilmunud.

2.

Sel kümnendil domineerisid USA ajakirjaulmeturul kaks uut tulijat – „Galaxy Science Fiction” ja „The Magazine of Fantasy & Science Fiction”.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Alguses oli malepartii.

Kuidagi jõudis see partii kirjanikuni.

Kirjanikul tuli idee.

1965. aastal avaldas inglise ulmekirjanik John Brunner romaani Squares of the City, mis nomineeriti ka Hugole. Romaan on päris ainulaadne, kuna sisuliselt on tegu malepartiile sõna otseses mõttes liha luudele peale kasvatamisega. See tähendab, et igale malendile vastab üks tegelane raamatus ning sündmustik järgib täpselt malendite käike eelmainitud partiis (nii hästi-halvasti kui see on võimalik). Eriti hästi on vastavus jälgitav nuppude löömisel, kui raamatutegelane kaob. Enamasti lüüakse ta maha, aga mõni satub ka vanglasse.

topeltettur1

Tegevus toimub väljamõeldud Lõuna-Ameerika riigi Aguazuli vastrajatud pealinnas Ciudad de Vadoses.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU KOSMOS: "Apollo 5" (9. veebruar)

Lunar Module-1 arrival at Kennedy Space Center

"Apollo 5" oli ameeriklaste kosmoseprogrammi mehitamata lend ja esimene, mis sisaldas kuumoodulit. Kuna kuundumist polnud ette nähtud, siis kaalu kokkuhoidmiseks ei pandud kuumoodulile jalgu alla. Alguses läks kõik korralikult. Pärast kaht tiiru käivitati laskumismootorid, kuid kõigest 4 sekundit hiljem lülitas tarkvara mootori välja, sest taipas, et kosmoselaev ei liigu nii kiiresti kui oodatud. Arvatavasti üks klapp lekkis, olukorda raskendas asjaolu, et starditi pooltühjade kütusepaakide, akude ja hapnikupaakidega. Programmeerijad saanuks seda tarkvaras ette näha, aga neile ei öeldud, et oleks vaja. Kui see juhtunuks mehitatud lennuga, saanuks astronaudid olukorda analüüsida ja otsustada, kas mootor uuesti käivitada või ei. Lennujuhtimiskeskus andis laevale uued ülesanded ning need täideti nõnda edukalt, et NASA otsustas, et kuumoodulit pole vaja rohkem testida.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Millegipärast tekitavad noorte neidude kirjutised minus kommenteerimise soovi. Ma pole neist ühegagi isiklikult kohtunud, võib-olla on Helina Ravasoo varjunimi, mille all keegi habemetüükaline vanamees kirjutab? Olen selliseid vanamehi kohanud, kes internetis noore naisena esinevad. Muide, see pole praegu oluline.

Tavaliselt on minu arvustused üsna kritiseerivad. Seekord ei ole. Kirjutasin oma vaimustuse väljendamiseks. Tegelikult ei suutnud ma leida loost ainsatki viga. Hinne BAASis oleks puhas 5. "Stalkeri" valimisel tasuks seda juttu meenutada.

See tekitab muidugi mõtte, kas "Algoritm ja armastus" ongi nüüd tekst, mis läheb eesti kirjanduse ajalukku. Aga ei lähe ja sellepärast ei lõpeta ma siin oma arvustust, vaid kirjutan edasi.

Mina kuulun inimeste hulka, keda reklaamid väga häirivad. Olen oma elu sättinud sedasi, et ei kasuta selliseid kanaleid, mis alailma reklaami pritsivad, näiteks pole mul sotsiaalmeedias kontot.

Loe edasi...

{SILDID}
 
inglite linn"Inglite linn" oli suurepärane noortekas. Ma olen oodanud antud raamatu ilmumist juba aastaid, või noh üldisemalt järgmist Manni raamatut, kuid ka seda raamatut olen oodanud juba mõnda aega. Mann on alati olnud hea käekirjaga ning see ei ole muutunud. Laused lihtsalt voolavad lehe peal ning nii paganama hea on lugeda tema tekste.

Lugu on ühest peaaegu 15 aastasest tüdrukust Lonnist, kes üritab ellu jääda ja paremat elu otsida postapokalüptilises maailmas, kus masinad on inimeste üle valitsema hakanud. Peale Riket muutusid masinad inimeste suurimateks vaenlasteks. Lonni on terve oma elu elanud Kindluses, väikeses inimeste asumis, mis on masinate eest kaitstud. Tüdruku elu pööratakse pea peale, kui ta sõbrad veenavad teda üheks seikluseks Kindlusest lahkuma.

Kuigi lugu on paganama hea, siis alati on midagi, mille üle viriseda. "Inglite linnas" ei olnud mul millegi suure üle viriseda, kuid tähenärimine on üks mu lemmikajaviiteid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kraft veealused.jpegRomaan “Veealused” on autori esimene avaldatud romaan, mis märgiti ära ka 2021. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Tegemist on igati detailse ja kütkestava teadusulme teosega, kus ehitatakse ülesse ja seejärel ka lammutatakse vägagi futuristlik maailm. Pinget lisavad dramaatilised tegelastevahelised suhted ning ei puudu ka korralik märul. Kuigi raamat sisaldas nii mõndagi, mis polnud mulle mokkamööda, siis etteruttavalt võin öelda, et minu jaoks on tegemist läinud aasta ühe parima täispika romaaniga.

Raamatu taustaga ma väga tuttav ei olnud, nii et kui esimest korda pealkirja nägin, kangastus vaimusilmas autori eelmine raamat, jutukogu “Saared”, kus iga lugu oli merega seotud. Arvasin, et seekordki tuleb väikeste fantaasiaudemetega pala merest, aga olin väga positiivselt üllatunud, kui tegelikkuses oli jutustus hoopis väga kõrge kaliibriga sci-fi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
sibling

Adam Hall "The Sibling", Playboy Press, 1979, 301 lk

Allolev lugemiskogemus on varem ilmunud Goodreadsis ning Lugemise Väljakutse FB grupis. Kuna aga nendesse internetinurkadesse paljud ulmehuvilised ei satu, siis Reaktori lahkel loal ilmub natuke kohandatud tekst siin. Oma peas sätin kõnealuse raamatu sellesse kategooriasse, kus on “Raamatud, mida keegi ei loe”, mis tähendab muigamisi seda, et peavooluulmelugejate jaoks jäävad osad ulmeraamatud lugemata. Reaktoris olen kirjutanud näiteks Koidu Ferreira tetraloogiast „Domineeriv värv” või Eiv Elooni “

Loe edasi...

{SILDID}
 
õige itSeni olen Reaktoris kirjutanud raamatutest, mida müütilised Eesti Keskmised Ulmelugejad (tm) on pigem väiksema tõenäosusega lugenud. Kingi "It" on selles mõttes natuke erandlikum, kuna tegu on siiski selgelt teada-tuntud kirjaniku ja raamatuga, mille põhjal on vändatud seriaale ja filme. Seega kui ka raamatut pole nii palju loetud, siis ekraaniteoseid teavad üsna kõik ulmefännid. Kuna aga raamat on igatepidi paras purakas, siis mõtlesin, et jagan oma lugemiskogemust ka laiema maailmaga.

Ahjaa, enne kui lähen raamatu juurde: "seriaale" ei ole trükiviga, nimelt on lisaks kaheosalisele ABC miniseriaalile teinud hindud 52-osalise seriaali nimega "Woh", mille olemasolust mul polnud mingit aimu enne, kui nüüd Iti lugemise ajal hakkasin taustatööd tegema. (Seriaali “Woh” esimene osa on nähtav siin: https://www.youtube.com/watch?v=flHOy7VXIr4)

See raamat on vähemalt kahte asja:

1.

Loe edasi...

{SILDID}
 
inglite linnAlustan ülestunnistusest ja teatan, et mulle pigem ei meeldi noorteulme. Ei, ma olen omal ajal lugenud hulgi Andre Nortoni, Isaac Asimovi, Robert A. Heinleini, Ursula K. Le Guini ja Tanith Lee noortekaid-lastekaid. Ka kogu Potter on loetud ja veel palju muudki. Loetu hulgas on teoseid, mis meeldisid väga ja oli asju, mis kohe üldse ei meeldinud ning oli ka palju neid, mis olid lihtsalt loetavad-talutavad. Aktiivsem mittemeeldimine algas aga siis, kui noortekas muutus turunduslikuks sildiks ja iga autor tundis, et tal peab vähemasti üks noortesari olema... kui noortekalikkust hakati külge pookima tekstidele, kuhu see eriti või kohe üldse ei sobinud. No ei meeldi taoline turudiktaat, ei meeldi.

Umbes sellise seisukoha valguses hakkasin ma siis lugema Mann Loperi romaani „Inglite linn”. Et ikka väga pika hambaga. Samas, autor andis eessõnas mõista, et kuigi noortekas, peaks teos sobima ka vanemale lugejale.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Jagame korraldajate loal vastset Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on Rysa Walker, temaga vestlevad Maarja ja Philippe. Eestikeelne tekst on kohati pisut kärbitud ja lihtsustatud.

Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust “Timebound”.

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/5QWPdKqq0IQ

Philippe: Tüüpiline küsimus - mis andis sulle esimese raamatu kirjutamiseks tõuke ja inspiratsiooni?

Rysa: Mitu asja korraga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnisVabaduse hind

Tim Hornet

Lugu sellest, kuidas printsessi akna taga hüüab järjekordne noor rüütel, kes on tulnud teda vabastama. Printsess ohkab tüdinult, läheb trepist alla ja kummutab klõmmiga mingi rohelise joogi, mis muudab ta millekski sisalikulaadseks, ehk lausa lohejaks. Vabadus, mille pakub prints, ei ületa vabadust, millest ta loobuks selles tornis.

Justkui feministlik muinasjututöötlus, aga ma pole kindel, millise loo oma - ehk polegi midagi konkreetset, on vaid mingi troop. Lühike tsurakas, mille idee seisneb selles, et üleüldises mõttes on printsessi elu tüütu taak, aga sedasama ideed on palju huvitavamalt ja paikapanevamalt tehtud.

See on järjekordne näpuharjutus, ilma mingite ambitsioonideta. Kuigi kirjutamine on suures osas käsitööoskus ja iga uus katsetus viib lähemale uutele tasanditele ja uute arenguplatoodeni, siis tundub ometi, et see on pimesi kirjutatud käsitöö, millel pole pingutuse edasiviivat jõudu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Tamur Kusnets

tamur ulmestaar

Mina olen Tamur Kusnets, oma ema-isa poeg, praegu juba alates 1994. aastast sõjaväelane (OK, kümme kuud olin pärast ajateenistust reservis), sündinud 1975 ja liikunud mööda tavapärase hariduse rada kuni ajateenistuseni. Ma tegelen, kui nii võib öelda, oma unistuste elluviimisega. Kõik selle, mida igatsesin lapsepõlves, olen proovinud jõudumööda reaalsuseks muuta ning tõtt-öelda on suur osa sellest kõigest õnnestunud, ehkki mitte alati siis, kui oleksin tahtnud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

weints

Puruks ja pool ringi tagasi
Heinrich Weinberg

Heinrich Weinbergi jutukogu „Puruks ja pool ringi tagasi” sisaldab lugusid aastatest 2013 – 2022. Need lood toimuvad maailmas, mida nimetatakse Gildi võrgustikuks, mis siitsamast, lähituleviku Eestist ulatub kaugete tähesüsteemideni. Autor kutsub lugeja kaasa rännakule läbi lumiste Kõrvemaa metsade, üle Colorado tühermaa, Veenusele ja Saturni kuudele ning kaugetesse ja kummalistesse maailmadesse, kuhu inimkond on sajandite möödudes laienenud, nende hulgas ka Yellowstone’i maailma, mille üks osa vaevleb veepuuduses, teises osas aga lakkamatult sajab.

„Kõik need suured väljakutsed, mis me arvasime endi ees seisvat, osutusid tagantjärele kõigest meie ajaloo teise peatüki lõpu pinnavirvendusteks. Õigus oli neil, kes ütlesid, et tuleb ehitada laevu, kosmoselaevu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
illustratsioon anomaaliadjadas

Lõputuna kulgev jada algarve tegi ta pea paksuks ja karvutuks. See ei olnud geneetiline patoloogia, aga kui olekski, oleks seda saanud moodsate meetmetega hõlpsalt ravida. Teda ei kottinud. Ta vaatas, kuidas jada ekraanil lookles nagu jõgi ja tundis rahuldust. Rahuhoovus mõjus talle nii, et ta plasmatoolist lahkumiseks erilist põhjust ei leidnud. Nautis jõudeaega, tundis, et on enda ja ümbritsevaga rahul.

Jada tema ees, jada tema sees, jada tema ümber, tema jada sees. See moodustas helendava duši. Toolist lahkumata võis ta end pesta, jadas kümmelda, ning toituda korrapärast, millega jada teda toitvate annustena hellitas. Kõik oli olemas.

Kuni see rahu sai otsa. Eks selle kestus ei saanud olla igavene, kuid lõpp ei pidanuks saabuma ka just nüüd. Jadasse ilmus anomaalia. Karvutu pea ei suutnud seda algul uskuda. Ta uuris ja uudistas ekraane ja enda ümbrust. Jada katkes, läks katki, kukkus pooleks. Hakkas tagurpidi tööle.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Kiiresti!“ kõlas hääl nende peas. „Siia!“ Valgus liikus õlgkatusega maja varju ning muutus ka ise tuhmimaks, et mitte liialt tähelepanu püüda. „Loomad. Tema mõju all. Ootame kuni mööduvad.“

Südametuksed kõrvus kumamas, liibus seltskond vastu seina.

Ülesanne oli ohtlik, kuid võinuks olla hullem. See oli Valguse töö, et nende vaenlase ümber asusid sel tähtsal hetkel vaid üksikud inimesed. Mitme sajandi pikkune töö. Loomad polnud nii keerulised, kui inimesed, kuid ka neid oli mõistlikum vältida.

Määgimine kaugenes. Neid ei märgatud.

“Edasi. Taimede vahelt. Taevas on silmad.

Kiirelt tuhises seltskond üle põllu, varjates end Kõikenägeva pilgu eest. Nad olid treeninud ja valmistunud. Nad teadsid, mis neid ootas, aga ikkagi võttis ärevus ja pinge silme eest mustaks.

Kogu inimkonna tulevik oli nende õlul. Ja kõige hullem - nad polnud isegi võimelised oma vaenlast hävitama. Vaid kõigevägevam sai hävitada teise kõigevägevama.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Mina välismaale ei kipu, ei kipu sinna tööle ega laulma, ma ei ole üldse mingi seikleja tüüp,“ ütles mulle mu klassivend Urmas, kui me oma kooli vilistlaste kokkutulekul pärast koolimaja saalis toimunud õpilaste kontserti rahvamaja poole jalutasime, et sealsest ühisest vestlusõhtust osa võtta. Teised me klassikaaslased olid juba ees minema hakanud, meie kahekesi olime aga jäänud oma kunagise muusikaõpetajaga trepile veidikeseks vestlema. Kuulsime siis ta käest, et kooli laulukoor läheb varsti välismaale lastekooride festivalile esinema ning mina kiitsin seepeale takka, et see on kindlasti väga tähtis kultuurimissioon.

„Vabatahtlikult ei läheks ma ka mingile missioonile, olgu see kodumaale või me liitlastele nii vajalik kui tahes,“ seletas Urmas samas vaimus edasi. „Ei taha ma minna ei Aafrikasse ega Ameerikasse, kui just ei sunnita. Turismireisegi olen teinud ainult sellepärast, et mu naine seda kangesti soovib.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Barbarit valdas hingeline segadus. “Mis mõttes olen ma abstraktselt barbar, mitte näiteks oma hõimu lihtsõdalane või pealik või šamaan,” mõtles ta.

Nagu seda temaga sageli juhtus, mõtles barbar valjusti. Nõunik vastas tema küsimusele:

“Meil on Hübriidi ajastu, siis olid kõik asjad teistmoodi.”

“Mis mõttes hübriidi? Nagu hübriidsõiduvahendi?” imestas barbar.

Nõunik ütles: “Nohh, hübriidi kõigest, mis autorile pähe tuleb. Aga sinu endisel barbarisaatusel pole enam tähtsust, nüüd oled sa ju Maeiteamismaa kuningas.”

“Ma igatsen seda aega, kui ma polnud kuningas,” teatas barbar, “siis ma lahendasin probleemid mõõga abil ja ei pidanud tegelema bürokraatiaga.” Ta kirjutas nõuniku antud ürikule allkirjaks x-i ja lunastas sellega õiguse väljakäiku minna.

Siiski kasutas barbar mõõka, kui tal selleks tuju tuli.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kaupluses on hoolimata suurest hinnarallist vaikne ja rahulik. Hea on jalutada riiulite vahel, isegi kui mul on kindel plaan lahkuda poest tühjade kätega. Äkki segab minu mõnusat rahuloluseisundit poe kaugemast nurgast kostev vaikne nuuksumine. Kuna ükski müüja seda ei paista märkavat, lähen ise asja uurima.

Nurgas seisab väike poiss, nii umbes kümneaastane, seljas pisut vanamoodne dressikomplekt ja kaelas pikk sall. Mind nähes pühib ta häbelikult oma silmad salliotsaga kuivaks.

“Hei, mis sa teed siin?” küsin sõbralikult. “Kas kaotasid oma vanemad ära?”

Poiss raputab pead. “Mul ei ole vanemaid, ma elan siin.” Siis ajab ta rinna uhkelt kummi ja naeratab võidukalt. “Ma olen prints!”

“Prints?” Imestan ja vaatan enda ümber. “Aga loss ja hobune? Ja sa oled ju nii väike, mis prints sa selline oled?”

Poiss muutub jälle kurvaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


"Korras!" raporteeris hüperruumi operaator. "Väljumine hüperruumist miinus seitse sekundit."

Niipea kui Sten lause lõpetanud oli, hakkas tema ümbert kostma esmase kontrolli raporteid:

"Peamootor korras", "surve normaalne", "Hoiatusandur esimese kodara elektrisüsteemis. Asume kontrollima", "Inimvigastustest teated puuduvad"...

Esimene tund pärast hüperruumist väljumist oli alati elevust täis. Elevust jagus väljumisjärgsesse aega pea sama palju kui ärevust viimasesse tundi enne hüperruumi sisenemist.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Siin ta nüüd oli, planeedil Tarts, hõljus operatsioonivedelikus ja tema ümber sõelusid kalade moodi kohalikud, keda kutsuti jaakudeks ning kes parasjagu siirdasid temasse ühte omasugust. Jaagud olid universaalsed meedikud ja kõige paremini tegid nad oma tööd teiste olevuste sisemuses. Ühtlasi kasutasid nad peremeesorganisme transpordivahenditena, et reisida väljaspool oma planeeti. Krissu üritas igati ignoreerida läbi kõhunaha temasse tungivat pikka, vingerdavat millimallikat, kellest pidi kasvama olevus, kes on tema siseorganitega nii kindlalt ühendatud, et vägivaldsel teel ei ole teda võimalik eemaldada ilma peremeesorganismi tapmata. Kuid see-eest ravib ta Krissust välja kõik selle, mis ta muidu pikapeale kindlasti tapaks.

Tunne oli ebameeldiv ja viimaks mõtteid toimuvast kõrvale, jälgis Krissu enda kohal olevast klaaskuplist paistvat ja niipalju kui silm haarama ulatus, ookeanisügavuses laiuvat võõrapärast linna.

Loe edasi...

{SILDID}
 
walker timebound

Proloog

Chicago - oktoober 1893

Minu valge kitsenahast saapa konts rebis minu kleidi allserva kuuetollise augu, kui ma ümber nurga kiirustasin. Minu taga peatusid sammud vaid hetkeks, siis jätkusid kiiremalt kui varem. Ma pugesin järgmisesse koridori, needes vaikselt 1890. aastate moejumalaid. Oleks mul olnud seljas mulle omased lühikesed püksid ja T-särk, oleksin sellest neetud hotellist juba ammu väljas. Kindel jalalöök pähe oleks hea arstionu jätnud teadvusetusse olekusse ning minu kaela üks külg ei kriiskaks agoonias.

Sööstsin risti üle vahekäigu ja pöörasin järgmisel ristumiskohal vasakule, lootes, et arst arvab, et valisin teise, lihtsama tee paremale. Kolm ust edasi katsusin uksenuppu õrnas lootuses, et see ei ole lukustatud. Ei mingit õnne. Surusin end uksele võimalikult lähedale ning tõmbasin medaljoni välja. Selle kese helendas, ümbritsedes mind pehme sinise valgusega.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0697)