Tänane Reaktor ei ole otseselt erinumber, aga mõningase temaatilise kallakuga sellegipoolest. Jaanuaris võõrustame ajarändureid, kes toovad külakosti. Külaskäigu idee hakkas idanema juba septembris, kui Maarja Kruusmets ulmestaarina aru andis. Tuli välja, et fänname üht ja sama autorit, ja kui siis selgus, et Maarja teeb temaga lausa koostööd ja aitab ajarännu-teemalist raamatuklubi korraldada, jätkus juttu kauemaks. Suur osa selle numbri sisust ongi Maarja korraldatud: raamatuklubi videovestlus kirjanik Jodi Tayloriga ja selle saateks raamatu “Üks neetud jama teise otsa” arvustus; samuti jutuajamine kirjanik Nathan van Coopsiga ja sellega paaris
Lühidalt: tekkis mõte, et me saaks ju ise ulmet propageerida ja olla ka lihtsalt edevad. Toimetus pöördus oma liikmete ja mitmete püsiautorite poole. Vastuseid ei tulnud küll nii palju, kui lootsime, aga piisavalt, et need avalikustada.
Sai küsitud kolm parimat 2021. aasta ulmeraamatut ja kolm parimat juttu. Küsides ei teinud me vahet võõrkeelsel, eesti ja tõlkekirjandusel, sest meie eesmärk polnud absoluutse parima selgitamine, selleks on meil ju Stalker – tahtsime, et inimesed tõstaksid esile teoseid, mis neile meeldisid, mida nad peavad oluliseks ja parimaks.
Eesti erootilis-pornograafilise ulme osakond Reaktoris on tühi ja ega seis Eesti üldises niiskemat sorti ulmetiigis parem pole. Seega jõudsid tunnustamata ulmepornoentusiastid Kallas ja Kalmsten ühel sumedal Estconiööl kokkuleppele, et on aeg! On aeg istuda raske südamega ManTist tühjaks jäänud troonile ja teha uus Erektor.
Ehk siis, kogu eelnev jama lahtiseletatult – Erektor ootab kaastöödena pigem rohkem kui vähem erootilis-pornograafilisi kaastöid. Artikleid, arvustusi, jutte. Aga ka kõike muud eelpolmainituga seonduvat, mis teie arust Erektorit rikastada võiks.
Tuletame meelde, et sel korral on sõel tihedam ja ilma tuntava erootilise ja/või pornograafilise elemendita jutte läbi ei lase. Seega paneme autoritele südamele, et katsuge end veidi tavaraamidest välja rebida ja kirjutades mõelda, et milline võiks olla selline ulme, mis sind seksuaalselt natukenegi erutaks ja et kas see teiste puhul ka toimiks.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis alljärgnev kirjatükk tekkis kuidagi juhuslikult. Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada. Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis veebruaris on teemaks kolm aastakümmet: 1900 – 1929.
KUU LOODUS: El Tatio geisriväli (3. detsember)
El Tatio geisriväli asub Põhja-Tšiilis Boliivia piiri lähedal. See on maailma suuruselt kolmas ja lõunapoolkera suurim geisriväli. Ta asub Andides 4320 m kõrgusel merepinnast, aga sellegipoolest saab sinna autoga sõita. Aastas käibki seal üle saja tuhande turisti. Kui saate, käige teiegi, vikipeedia ei maini, et seal keegi oleks hukkunud, ehkki kuuma vee ja auruga põletada saada on seal kahtlemata lihtne. Valmis tuleb olla kõrgushaiguseks ning ekvaatori lähedusest hoolimata panna valmis soojad rõivad. Kuumaveeallikate temperatuur on 60–80 °C, leidub ka mudavulkaane. Mõni geiser olevat seal kuni 10 meetrit kõrge, ehkki enamik ei ületa kõrguselt meetrit. El Tatiosse taheti ehitada maasoojuselektrijaam, aga plaanist tuli loobuda, sest ehitajad päästsid 2009 kogemata valla 60 meetri kõrguse aurupurskkaevu, mis alles kuu aega hiljem õnnestus taas kinni korkida.
McDevitti bibliograafiast leiab samuti malega seotud seiku.
Jodi: Sunnib see, et ma ei suuda seda maha jätta. Kirjutamine tekitab sõltuvust. Vist oli see Terry Pratchett, kes ütles, et kõige suurem lõbu iseenda seltsis - ja nii ta on.
Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/CLS3n8_adVg
Maarja: Täna on mul suur rõõm tutvustada üht oma lemmikautorit - tere tulemast, Nathan Van Coops! Aitäh, et olid nõus juttu ajama. Oleme omavahel juba mitu aastat tuttavad, aga Eestis sind ja sinu teoseid eriti ei tunta. Niisiis, räägi alustuseks mõne sõnaga endast.Nathan: Kirjutan juba oma kümme aastat, sama kaua ka raamatuid välja andnud. Alustasin kirjutamist ajarännu-seiklustest ja enamalt jaolt jätkan sel rajal, kuigi mõned teosed on ka muul teemal.
Johannes Kivipõld pole mu jaoks just tundmatu nimi. Olen kursis, et on selline autor ja tean ta ulmeromaanide pealkirju. Neid ulmeromaane on autoril kolm: „Põrge“ (2018), „Pööris“ (2018) ja „Väike viperus“ (2020). Pluss Mirabilia-sarjas ilmunud krimi- ja/või põnevusromaan „(Vaba)surm“ (2020), mil (vist?) samuti kerge fantastiline mekk küljes ning millega Johannes Kivipõld sai teiseks eesti autoriks, kelle romaan mainitud sarjas ilmus. Lugenud pole aga ma neist mitte ainsamatki. No pole näppu juhtunud. Küll olen ma aga lugenud Kivipõllu juttu „Universumi ahvid“, mis ilmus siinsamas Reaktoris 2019. aasta mainumbris. See jutt mulle meeldis ning oli vaid aja küsimus, mil ma autorilt mõne romaani lugeda võtan...
„Deus ex machina“ on siis Johannes Kivipõllu neljas ulmeromaan.
Veealused
Meelis Kraft
(Sooroheline, 2021.a.383lk)Alustan sellest, et autor suutis mind täiesti ära petta. Veealused. Ahah – seiklused toimuvad vee all! Ja seal on mingid veealused tegelinskid. Et näiteks inimkond hakkab ookeanide põhja koloniseerima või minnakse ekspeditsioonile kuhugi Enceladuse vmt taolise koha jääkilbi alla või sootuks teise tähesüsteemi veemaailma. Vee alla, noh.
Esimesel leheküljel selgub, et veealus on hoopis mingi ummamuudu seadeldis, mille abil õhuniiskust kondenseerida ja kõrbetingimustes ellu jääda. Et NASA leiutas. Et näiteks Marssi koloniseerima minna. Mu aju muidugi töötab täistuuridel ja mõtleb, et miks ei oleks võinud Mark Watneyl sellist vidinat olla...? Ja siis võtab hr Kraft kätte ja viskab mu maailmasse, kust peaaegu et igasugune vedelal kujul eksisteeriv vesi on kadunud. Maa on muutunud kõrbeks ja seal rändavad ringi vähesed ellujäänud.
Eesti ulmelugejale Manfred Kalmsteni nime tutvustama ei pea, kuna lühilugusid on temalt ilmunud omajagu ning ka Stalkereid juba kamaluga koju veetud. Antud raamatusse on kokku pandud kolm lugu, mis kõik räägivad iidsest Aekadionist ja on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna raamatuesitluse videointervjuust jäi kõlama maailmadevaheline ränne ning ka Raul Sulbi poolt koostatud järelsõnas tuuakse paralleele mu ühe tõelise lemmiku Roger Zelaznyga, siis tundus, et antud raamat peaks mulle hästi sobima.
Kogumiku juttudest meeldis mulle enim „Aekadioni pärand”, kuna seal oli minu jaoks kõike parasjagu: intriige, märulit, draamat ning ka maailmaloomet. Ning raamatu esimese jutuna toitis see mu ootust, et kogu teos on sellist hoogsat tegevust täis seikluslik draama. Teine jutt, lühiromaani mõõtu „Aekadioni hukk” aga keskendus rohkem maailmaloomele – seal oli küll intriige ja draamat, aga pigem avati siiski esimeses loos püünele toodud tegelase ja situatsiooni tagamaid.
Ma ei teagi, millal ma esimest korda autori teostega kokku puutusin, aga kahtlustan, et see oli eelmise sajandi lõpus, kui aeg-ajalt sai raadiost kuulatud (ja ka ise loetud) ajakirja Mardus. Rohkem teadlikult aga ilmusid autori teosed fookusesse „Täheaegu" lugedes. Olles juba mõne päris hea jutuga hamba verele saanud, said ette võetud autori avaldatud romaanid ja jutukogud. Algus oli mõnevõrra keeruline, kuna teosed olid peamiselt ehedad õudusmärulid, kus lendas nii päid kui ka soolikaid ning otseselt just minu maitse ei olnud. Hiljem on lisandunud ka väga põhjalikult läbimõeldud teadusliku ulme teoseid tugeva rõhuasetusega eestlaste rahvuslikkusele ja kultuurile. Minu õnneks aga on kõikide juttude juures jäänud püsima ka selline ehtpoisilik seikluslikkus, mis üldiselt garanteerib, et lood on mõnusalt tempokad ja actioni-rikkad.
Jodi Taylor „Üks neetud jama teise otsa”, tõlkinud Tõnis
Värnik, Varrak, 374 lk.Raamat lubab seiklusi, ajarändu, nalja, armastust, tragöödiat ning kõige selle keskel on peategelasteks autoriteedile mittealluvad põikpäised ajaloolased. Nostalgitsedes oma alma mater’i üle võtsin selle raamatu põnevusega lugemisnimekirja, imestades (ja ka natuke muretsedes), kas autor suudab oma lubadusi täita.
Peategelaseks on noor ajaloolane Madeleine Maxwell ehk Max, kes alustab tööd Saint Mary ajaloouuringute instituudis, kus ajaloolastel avaneb võimalus rännata ajas ning sündmusi reaalselt vaadelda. Rõhk on just vaatlemisel, sest sündmuste käiku muutes on tagajärjed ettearvamatud.
Et tõestada oma sobivust Saint Mary instituuti, peab Max enne reaalset ajarändu läbima aeganõudvad katsed, mis tal loomulikult õnnestuvad. Ootasin esimesi ajarännu kirjeldusi suure põnevusega. Taylor suudab edukalt ja ilustamata sisse tuua nende retkede ohtlikkuse.
Seda, et Andy Weiri raamatud mulle meeldivad, olen ma juba pikemat aega kilganud. Ennekõike on see meeldivus seotud veidra nohiklikkusega – tema raamatud on alati põimikud, milles ilukirjandusliku teksti vahele on peidetud hiiglaslik ülesannetekogu. Esmalt antakse lugejale täpselt piisavalt andmeid, et iseseisvalt üle arvutada. Olgu näitena siin koht, kus peategelane jälgis päikeseplekkide kiirust – lugejale anti ette vaadeldava tähe näiv läbimõõt ekraanil ning plekkide näiv liikumiskiirus ekraanil.
Kallis Jossif Vissarionovitš!
Iga suurmees on isemoodi suur. Ühest jäävad suurteod, teisest – lõbusad ajaloolised anekdoodid. Ühe kohta teatakse, et ta pidas musttuhat armukest, teisel olid tavatud Bucephalused, kolmandal – suurepärased narrid. Teisisõnu, pole ühtegi suurmeest, kes ei kerkiks mälusopist esile, olemata ümbritsetud mingite ajalooliste satelliitidega: inimestega, loomadega, asjadega.
Ühelgi ajaloolisel isiksusel pole veel olnud oma ihukirjanikku. Sellist kirjanikku, kes kirjutaks pelgalt üheainsamale suurmehele. Kuigi, ega kirjandusajalooski leidu taolisi kirjanikke, kel olnuks pelgalt üksainumas lugeja…
Ma võtan sule, täitmaks seda tühimikku.
Ma hakkan kirjutama ainuüksi Teie jaoks, nõudmata endale ei ordeneid, vaevatasu, ei auavaldusi ega kuulsust.
Võimalik, et mu kirjanduslikud võimekused ei pälvi Teie heakskiitu, kuid loodan, et Te ei mõista mind nende eest hukka, nagu ei neeta punapäiseid ega mulklike hammastega inimesi. Talendipuuet üritan korvata usinusega, täites kohusetruult endale võetud ülesandeid.
Et Teid mitte tüüdata ega traumeerida igavate lehekülgede ohtrusega, otsustasin oma esimese jutustuse saata lühikeste peatükkide kaupa, olles endale pähe tagunud, et igavus nagu mürkki pole väikestes annustes sugugi tervisele kahjulik, vaid isegi karastab inimesi.
Te ei saa ealeski mu tõelise nime jälile. Kuid ma tahaksin, et Te teaksite, et on Leningradis üks veidrik, kes käib kummaliselt oma priiajaga ümber – ta loob kirjandusteost üheainsamale inimesele, ning too veidrik, nuputamata ühtegi paslikut pseudonüümi, otsustas allkirjaks panna Kulidžaarid [1]. Päikeselises Gruusias, mille olemasolu on õigustatud sellega, et nimetatud maa andis meile Stalini, võib sõna Kulidžaarid, vististi, kohata, ning, usutavasti on selle sõna tähendus Teile teada[2].
Ning too salapärane Kulidžaar alustas:
Jõuluõhtu saladusMaarja Kruusmets
Henry käes on Onyx-kell, see meie vana tuttav randmel kantav ajamasin, ning sellel on palju suurem autonoomsus kui senistel Onyx-käekelladel. Seni on need võimaldanud üksnes minna olevikku ja tulevikku ja vaadelda, soovitatavalt mitte midagi muuta. Seekord Onyx saadab peategelase algul lõdistama kuskile talveõhtusse, kus ta oma punase ja rohelise hommikumantliga jätab kellelegi mingi kommi, siis tõmbab Onyx ta järgmisse kohta - 2000 aasta tagusesse minevikku, kuskile sõimes sündinud lapse juurde, kolmandaks viiakse Henry kuskile Türgi aladele, kus ta saab ülesandeks kinkida suvalisele inimesele suvalise kingituse. Tuleb siis mees olevikku tagasi ja küsib oma peokülalistelt, et mis ajast on jõuluõhtu kingituste toomise aeg. Jõulude ajal pole ju kunagi kingitusi toodud. JA SIIS!!! Tulebki välja, et kõik need tema hüpped olid nimme selleks, et teha jõulusid selliseks, nagu nad tänapäeval meil on.
Ulmestaar Marie Tempel
Ulme ringkonnas olen ma ilmselt tuntud kui kirjaniku Mairi Lauriku vari. Kui keegi lähemalt uurima tuleb, siis võib avastada, et olen hoopis tema tütar (Estconil olen kuulnud ka väiteid, et me näeme välja nagu õed, aga ma täpselt ei tea, kas see on solvang minu suunas või kiitus mu empsi suunas). Kui jätta välja sugulussuhted ulmekirjanikuga, siis olen lihtsalt matemaatikatudengist ulmefänn, kes võibolla kirjutab kuskile nurga taha aegajalt ka paar raamatuarvustust.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Praegu lugemisel olev raamat vahetub liiga kiiresti. Konkreetselt hetkel on pooleli Neil Gaimani „Ja tee lõpus on ookean“, siiani meeldib ja teades Gaimani kultuslikkust, siis ilmselt ongi tegu megahea raamatuga.
Inglite linn
Mann Loper
Rike oli tulnud, et jääda. Linnas, inimkonna langenud kantsis, võimutsesid tehisintellektid, võimsad ja pidurdamatud. Vähesed suure Sõja järel ellu jäänud inimesed olid sunnitud varjuma pisikestesse oaasidesse, kindlustesse, mille kaitsvatest piiridest väljaspool pidasid masinad neile armutult jahti.
Vanemate inimeste päevad kulusid, maadeldes ühe pakilise probleemiga teise järel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujõudu mõttelendudeks.
Lonni, umbes kolme kuu pärast viisteist, aga tahtis ja jõudis veel unistada, viitsis isegi mängida mõttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jääma tema ahta maailma piirideks. Just seepärast ei punninudki ta väga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ühte riskantsesse ettevõtmisesse mässisid…
Mann Loper debüteeris 2014.
Õrn tuuleiil kuklasse puhumas, justkui sooviks temagi varjatuks jääda, piilus Estoora talli poole. Õhtu oli juba hämardumas ning hoov inimestest pea tühi. Just hämarik oli all-linnas luusimiseks parim aeg - korralikud inimesed kogunesid kodudesse õhtusööki valmistama, kuid varaste ja liiderdajate jaoks oli aeg veel varane. Ideaalne aeg eklektilise madalarhitektuuri sõnatuks imetlemiseks! Estoora naeratas, kui oma valgele hobusele mõtles. Õhtustel retkedel jäi hobune küll maha, kuid tallipoistele silma jäämine oleks ikkagi vaikse jalutuskäigu välistanud.
Aegajalt lendasid läbi paksu suitsu kihi paar kosmoselaeva, arvatavasti tassides mingit sorti kaupa.
“Oh kui tore oleks sellise peale saada, eemale sellest õudusunenäost,” lausus Marabel iseendale kõvasti, vaadates unistavalt selle laevavraki poole, mis mingi imekombel lendas.
Seinad värisesid. Tänavatel hakkas jälle mingi katlamaja tööle. Sügav ja madal mootori ümin täitis õhu linna ümber.
Pikast istumisest kangena tõusis Torm diivani pehmest embusest ning astus akna juurde. Ta toetas otsmiku vastu jahedat klaasi ja vaatas alla steriilselt puhtale tänavale, saates pilguga alati kiirustavaid tillukesi elektriautosid. Kõikjal paistis vaid inimeste kätetöö, alates maheda helgiga päevavalguslaternatest, mis saabuva õhtu hämaruses juba põlema süüdati, kuni suurte roheliste kastideni, mille ülesandeks oli õhku lisahapnikuga rikastada.
Jaam oli minu saabumise ajal peaaegu tühi. Vaid üksikud tumedad kogud andsid ühtlase aeglase vilkumisega märku enda olemasolust. Ma ei pidanud neid laevu isegi lähemalt vaatama. Need olid kaubavedajad äärealadelt - ootamas impeeriumi luba edasi liikumiseks. Selle saamine võis võtta nädalaid, kui mitte kuid. Ning kogu selle aja passisid need rändurid siin – proovides iga hinna eest oma varanatukest kokku hoida, lootuses paremale elule.Ning just selle pärast oligi tarvis impeeriumi vastu midagi ette võtta. Nad andsid ääreala rahvale lootust, olles ise nende vaesuse põhjustajaks. See oli silmakirjalik ja jälk.
Mõnes teises olukorras võtnuks ma oma rahvaga jutu üles ning pärinuks nende kodukandi kohta – ehk jaganud isegi nodi – kuid missioon oli tähtsam. Mul oli tarvis kedagi, kes jaama paremini tundis.
Kaubavedajad suure tõenäosusega dokkimisalast kaugemale ei liikunud – see olnuks lisakulutus. Seega seadsin sammud puhkeala poole.
-12 elupunkti
Neli aastat tagasi olnuks säärane tabamus surmav, kuid nüüd oli ta 194-da tasemeTemporoloog ja tosina punkti kaotus oli tema pooletuhandelise eluhunniku juures kõigest kirbuhammustus. Kehv lugu oli see, et nüüd elustusid ka kõik teised kaitsesüsteemid ja tema pihta hakkas lendama nii laserite kui automaatgranaadiheitjate moona, mis tegid kõik kokku juba palju rohkem kahju. Üllar Seisatas aja.
„Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära. Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub,” luges ta parasjagu tähtsal ilmel piiblist ja Maidel mõtles endamisi, et köster nägi oma töntsaka kere, musta kuue ja väikese sokuhabemega välja nagu vanapagan. Isegi ta kiilast läikivat peanuppu ääristav juuksepärg meenutas õige nurga alt pisut väikesi sarvenukke. Vaid saba oli puudu.
1. peatükk„On kahju, et arvestades kogu uurimisväärset aega ja ruumi, on meie võimalus seda nautida nii lühike. Kuid ma eelistan põgusat imepärast elu igavale igavikule.” – Dr. Harold Quickly päevik, 2018
Nad ütlevad, et ajarändurid ei sure kunagi. Nad eksivad.
Aravatavasti võib väita, et seniks, kuni kasvõi ainus ajarändur veel universumis eksisteerib, pole ükski meist päriselt läinud. Selle ainsa ränduri vaatepunktist on meie elud surematud keermed ajaloo kangas, ootamas, et neid uuesti külastataks.
Või ehk on see vaid midagi, millest ma matuste ajal mõtlen, et end paremini tunda.
Vähemalt ei ole seal kirstus täna mina.
Ruumi täitvad inimesed pühivad pisaraid ja räägivad summutatud häältel, kuid ma ei tunne neist enamikku.
