kaanepilt
 
Tere tulemast aastasse 2022, hea lugeja!

Tänane Reaktor ei ole otseselt erinumber, aga mõningase temaatilise kallakuga sellegipoolest. Jaanuaris võõrustame ajarändureid, kes toovad külakosti. Külaskäigu idee hakkas idanema juba septembris, kui Maarja Kruusmets ulmestaarina aru andis. Tuli välja, et fänname üht ja sama autorit, ja kui siis selgus, et Maarja teeb temaga lausa koostööd ja aitab ajarännu-teemalist raamatuklubi korraldada, jätkus juttu kauemaks. Suur osa selle numbri sisust ongi Maarja korraldatud: raamatuklubi videovestlus kirjanik Jodi Tayloriga ja selle saateks raamatu “Üks neetud jama teise otsa” arvustus; samuti jutuajamine kirjanik Nathan van Coopsiga ja sellega paaris 

Loe edasi...

{SILDID}
 
Mujal maailmas teevad ajakirjad ikka aastavahetuse paiku edetabeleid. Tehakse meilgi lehtedes ja portaalides ning tehakse isegi kirjandusest, aga eks me tea kõik, et kui ulme üldse pildile pääseb, siis kus on ulme koht üldtabelis...

Lühidalt: tekkis mõte, et me saaks ju ise ulmet propageerida ja olla ka lihtsalt edevad. Toimetus pöördus oma liikmete ja mitmete püsiautorite poole. Vastuseid ei tulnud küll nii palju, kui lootsime, aga piisavalt, et need avalikustada.

Sai küsitud kolm parimat 2021. aasta ulmeraamatut ja kolm parimat juttu. Küsides ei teinud me vahet võõrkeelsel, eesti ja tõlkekirjandusel, sest meie eesmärk polnud absoluutse parima selgitamine, selleks on meil ju Stalker – tahtsime, et inimesed tõstaksid esile teoseid, mis neile meeldisid, mida nad peavad oluliseks ja parimaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ajad on karmid.

Eesti erootilis-pornograafilise ulme osakond Reaktoris on tühi ja ega seis Eesti üldises niiskemat sorti ulmetiigis parem pole. Seega jõudsid tunnustamata ulmepornoentusiastid Kallas ja Kalmsten ühel sumedal Estconiööl kokkuleppele, et on aeg! On aeg istuda raske südamega ManTist tühjaks jäänud troonile ja teha uus Erektor.

Ehk siis, kogu eelnev jama lahtiseletatult – Erektor ootab kaastöödena pigem rohkem kui vähem erootilis-pornograafilisi kaastöid. Artikleid, arvustusi, jutte. Aga ka kõike muud eelpolmainituga seonduvat, mis teie arust Erektorit rikastada võiks.

A couple viewing the Apollo 8 spacecraft launch, 1968.jpeg


Tuletame meelde, et sel korral on sõel tihedam ja ilma tuntava erootilise ja/või pornograafilise elemendita jutte läbi ei lase. Seega paneme autoritele südamele, et katsuge end veidi tavaraamidest välja rebida ja kirjutades mõelda, et milline võiks olla selline ulme, mis sind seksuaalselt natukenegi erutaks ja et kas see teiste puhul ka toimiks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2Kui kõik ausalt ära rääkida, siis alljärgnev kirjatükk tekkis kuidagi juhuslikult. Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.

Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis veebruaris on teemaks kolm aastakümmet: 1900 – 1929.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU LOODUS: El Tatio geisriväli (3. detsember)

1079px-Géiseres del Tatio, Atacama, Chile, 2016-02-01, DD 03-05 HDR

El Tatio geisriväli asub Põhja-Tšiilis Boliivia piiri lähedal. See on maailma suuruselt kolmas ja lõunapoolkera suurim geisriväli. Ta asub Andides 4320 m kõrgusel merepinnast, aga sellegipoolest saab sinna autoga sõita. Aastas käibki seal üle saja tuhande turisti. Kui saate, käige teiegi, vikipeedia ei maini, et seal keegi oleks hukkunud, ehkki kuuma vee ja auruga põletada saada on seal kahtlemata lihtne. Valmis tuleb olla kõrgushaiguseks ning ekvaatori lähedusest hoolimata panna valmis soojad rõivad. Kuumaveeallikate temperatuur on 60–80 °C, leidub ka mudavulkaane. Mõni geiser olevat seal kuni 10 meetrit kõrge, ehkki enamik ei ületa kõrguselt meetrit. El Tatiosse taheti ehitada maasoojuselektrijaam, aga plaanist tuli loobuda, sest ehitajad päästsid 2009 kogemata valla 60 meetri kõrguse aurupurskkaevu, mis alles kuu aega hiljem õnnestus taas kinni korkida.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Elusolevatest nimekatest ulmekirjanikest oleks ehk kõige „malehaigem“ Jack McDevitt. Igatahes oma kirjanikukarjääri algusest peale märgib ta malemängu ühe oma lemmikhobina ja kui ajapikku on kirjetes hobid väheke ka muutunud, siis male on jäänud. Pealegi on ta siin-seal avaldanud arvamust ka ilmunud maleraamatute kohta ning tema USA Maleföderatsiooni liikmeks olekut märgib ära isegi entsüklopeedia (konkreetselt võrguteavik encyclopedia.com).

McDevitti bibliograafiast leiab samuti malega seotud seiku.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Jagame korraldajate loal eelmise veebruari Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on Jodi Taylor, temaga vestlevad Maarja Kruusmets ja Philippe Jean-Pierre Jardin. Eestikeelne tekst on kohati pisut kärbitud ja lihtsustatud.

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/iuDcntxWMXM


Maarja: Kuidas sa kirjutamisega algust tegid? Ja mis sunnib sind jätkuvalt kirjutama?

Jodi: Sunnib see, et ma ei suuda seda maha jätta. Kirjutamine tekitab sõltuvust. Vist oli see Terry Pratchett, kes ütles, et kõige suurem lõbu iseenda seltsis - ja nii ta on.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/CLS3n8_adVg

Maarja: Täna on mul suur rõõm tutvustada üht oma lemmikautorit - tere tulemast, Nathan Van Coops! Aitäh, et olid nõus juttu ajama. Oleme omavahel juba mitu aastat tuttavad, aga Eestis sind ja sinu teoseid eriti ei tunta. Niisiis, räägi alustuseks mõne sõnaga endast.

Nathan: Kirjutan juba oma kümme aastat, sama kaua ka raamatuid välja andnud. Alustasin kirjutamist ajarännu-seiklustest ja enamalt jaolt jätkan sel rajal, kuigi mõned teosed on ka muul teemal.

Loe edasi...

{SILDID}
 
deusexmac

Johannes Kivipõld pole mu jaoks just tundmatu nimi. Olen kursis, et on selline autor ja tean ta ulmeromaanide pealkirju. Neid ulmeromaane on autoril kolm: „Põrge“ (2018), „Pööris“ (2018) ja „Väike viperus“ (2020). Pluss Mirabilia-sarjas ilmunud krimi- ja/või põnevusromaan „(Vaba)surm“ (2020), mil (vist?) samuti kerge fantastiline mekk küljes ning millega Johannes Kivipõld sai teiseks eesti autoriks, kelle romaan mainitud sarjas ilmus. Lugenud pole aga ma neist mitte ainsamatki. No pole näppu juhtunud. Küll olen ma aga lugenud Kivipõllu juttu „Universumi ahvid“, mis ilmus siinsamas Reaktoris 2019. aasta mainumbris. See jutt mulle meeldis ning oli vaid aja küsimus, mil ma autorilt mõne romaani lugeda võtan...


„Deus ex machina“ on siis Johannes Kivipõllu neljas ulmeromaan.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kraft veealused.jpeg

Veealused

Meelis Kraft

(Sooroheline, 2021.a.383lk)


Alustan sellest, et autor suutis mind täiesti ära petta. Veealused. Ahah – seiklused toimuvad vee all! Ja seal on mingid veealused tegelinskid. Et näiteks inimkond hakkab ookeanide põhja koloniseerima või minnakse ekspeditsioonile kuhugi Enceladuse vmt taolise koha jääkilbi alla või sootuks teise tähesüsteemi veemaailma. Vee alla, noh.

Esimesel leheküljel selgub, et veealus on hoopis mingi ummamuudu seadeldis, mille abil õhuniiskust kondenseerida ja kõrbetingimustes ellu jääda. Et NASA leiutas. Et näiteks Marssi koloniseerima minna. Mu aju muidugi töötab täistuuridel ja mõtleb, et miks ei oleks võinud Mark Watneyl sellist vidinat olla...? Ja siis võtab hr Kraft kätte ja viskab mu maailmasse, kust peaaegu et igasugune vedelal kujul eksisteeriv vesi on kadunud. Maa on muutunud kõrbeks ja seal rändavad ringi vähesed ellujäänud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kaarnalaul

Eesti ulmelugejale Manfred Kalmsteni nime tutvustama ei pea, kuna lühilugusid on temalt ilmunud omajagu ning ka Stalkereid juba kamaluga koju veetud. Antud raamatusse on kokku pandud kolm lugu, mis kõik räägivad iidsest Aekadionist ja on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna raamatuesitluse videointervjuust jäi kõlama maailmadevaheline ränne ning ka Raul Sulbi poolt koostatud järelsõnas tuuakse paralleele mu ühe tõelise lemmiku Roger Zelaznyga, siis tundus, et antud raamat peaks mulle hästi sobima.

Kogumiku juttudest meeldis mulle enim „Aekadioni pärand”, kuna seal oli minu jaoks kõike parasjagu: intriige, märulit, draamat ning ka maailmaloomet. Ning raamatu esimese jutuna toitis see mu ootust, et kogu teos on sellist hoogsat tegevust täis seikluslik draama. Teine jutt, lühiromaani mõõtu „Aekadioni hukk” aga keskendus rohkem maailmaloomele – seal oli küll intriige ja draamat, aga pigem avati siiski esimeses loos püünele toodud tegelase ja situatsiooni tagamaid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ridamus

Ma ei teagi, millal ma esimest korda autori teostega kokku puutusin, aga kahtlustan, et see oli eelmise sajandi lõpus, kui aeg-ajalt sai raadiost kuulatud (ja ka ise loetud) ajakirja Mardus. Rohkem teadlikult aga ilmusid autori teosed fookusesse „Täheaegu" lugedes. Olles juba mõne päris hea jutuga hamba verele saanud, said ette võetud autori avaldatud romaanid ja jutukogud. Algus oli mõnevõrra keeruline, kuna teosed olid peamiselt ehedad õudusmärulid, kus lendas nii päid kui ka soolikaid ning otseselt just minu maitse ei olnud. Hiljem on lisandunud ka väga põhjalikult läbimõeldud teadusliku ulme teoseid tugeva rõhuasetusega eestlaste rahvuslikkusele ja kultuurile. Minu õnneks aga on kõikide juttude juures jäänud püsima ka selline ehtpoisilik seikluslikkus, mis üldiselt garanteerib, et lood on mõnusalt tempokad ja actioni-rikkad.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Taylor NeetudJama kaasJodi Taylor „Üks neetud jama teise otsa”, tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak, 374 lk.

Raamat lubab seiklusi, ajarändu, nalja, armastust, tragöödiat ning kõige selle keskel on peategelasteks autoriteedile mittealluvad põikpäised ajaloolased. Nostalgitsedes oma alma mater’i üle võtsin selle raamatu põnevusega lugemisnimekirja, imestades (ja ka natuke muretsedes), kas autor suudab oma lubadusi täita.

Peategelaseks on noor ajaloolane Madeleine Maxwell ehk Max, kes alustab tööd Saint Mary ajaloouuringute instituudis, kus ajaloolastel avaneb võimalus rännata ajas ning sündmusi reaalselt vaadelda. Rõhk on just vaatlemisel, sest sündmuste käiku muutes on tagajärjed ettearvamatud.

Et tõestada oma sobivust Saint Mary instituuti, peab Max enne reaalset ajarändu läbima aeganõudvad katsed, mis tal loomulikult õnnestuvad. Ootasin esimesi ajarännu kirjeldusi suure põnevusega. Taylor suudab edukalt ja ilustamata sisse tuua nende retkede ohtlikkuse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kas raamatukangelased saavad areneda veel pärast seda, kui raamat juba trükitud on? Esmapilgul näib vastus lihtne: ei saa. Nad said areneda seni, kuni autor neid arendas. Ehk aitas ka toimetaja arengule kaasa, kuid trükitud sõna enam kuju ja värvi ei muuda. Ja ometi juhtub vahel just nii, et muudab. Üheks selliseks vahvaks näiteks on Andy Weiri „Ave Maria“.

Seda, et Andy Weiri raamatud mulle meeldivad, olen ma juba pikemat aega kilganud. Ennekõike on see meeldivus seotud veidra nohiklikkusega – tema raamatud on alati põimikud, milles ilukirjandusliku teksti vahele on peidetud hiiglaslik ülesannetekogu. Esmalt antakse lugejale täpselt piisavalt andmeid, et iseseisvalt üle arvutada. Olgu näitena siin koht, kus peategelane jälgis päikeseplekkide kiirust – lugejale anti ette vaadeldava tähe näiv läbimõõt ekraanil ning plekkide näiv liikumiskiirus ekraanil.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Vene keelest tõlkinud ja järelsõnastanud Hannes Korjus


Ühel 1940. a. päeval, kui maailm karvupidi koos oli, võinuks sm. Stalin alustada talle määratud kirjatüki lugemist:

Kallis Jossif Vissarionovitš!
Iga suurmees on isemoodi suur. Ühest jäävad suurteod, teisest – lõbusad ajaloolised anekdoodid. Ühe kohta teatakse, et ta pidas musttuhat armukest, teisel olid tavatud Bucephalused, kolmandal – suurepärased narrid. Teisisõnu, pole ühtegi suurmeest, kes ei kerkiks mälusopist esile, olemata ümbritsetud mingite ajalooliste satelliitidega: inimestega, loomadega, asjadega.
Ühelgi ajaloolisel isiksusel pole veel olnud oma ihukirjanikku. Sellist kirjanikku, kes kirjutaks pelgalt üheainsamale suurmehele. Kuigi, ega kirjandusajalooski leidu taolisi kirjanikke, kel olnuks pelgalt üksainumas lugeja…
Ma võtan sule, täitmaks seda tühimikku.
Ma hakkan kirjutama ainuüksi Teie jaoks, nõudmata endale ei ordeneid, vaevatasu, ei auavaldusi ega kuulsust.
Võimalik, et mu kirjanduslikud võimekused ei pälvi Teie heakskiitu, kuid loodan, et Te ei mõista mind nende eest hukka, nagu ei neeta punapäiseid ega mulklike hammastega inimesi. Talendipuuet üritan korvata usinusega, täites kohusetruult endale võetud ülesandeid.
Et Teid mitte tüüdata ega traumeerida igavate lehekülgede ohtrusega, otsustasin oma esimese jutustuse saata lühikeste peatükkide kaupa, olles endale pähe tagunud, et igavus nagu mürkki pole väikestes annustes sugugi tervisele kahjulik, vaid isegi karastab inimesi.
Te ei saa ealeski mu tõelise nime jälile. Kuid ma tahaksin, et Te teaksite, et on Leningradis üks veidrik, kes käib kummaliselt oma priiajaga ümber – ta loob kirjandusteost üheainsamale inimesele, ning too veidrik, nuputamata ühtegi paslikut pseudonüümi, otsustas allkirjaks panna Kulidžaarid [1]. Päikeselises Gruusias, mille olemasolu on õigustatud sellega, et nimetatud maa andis meile Stalini, võib sõna Kulidžaarid, vististi, kohata, ning, usutavasti on selle sõna tähendus Teile teada[2].

Ning too salapärane Kulidžaar alustas:

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnisJõuluõhtu saladus

Maarja Kruusmets

Henry käes on Onyx-kell, see meie vana tuttav randmel kantav ajamasin, ning sellel on palju suurem autonoomsus kui senistel Onyx-käekelladel. Seni on need võimaldanud üksnes minna olevikku ja tulevikku ja vaadelda, soovitatavalt mitte midagi muuta. Seekord Onyx saadab peategelase algul lõdistama kuskile talveõhtusse, kus ta oma punase ja rohelise hommikumantliga jätab kellelegi mingi kommi, siis tõmbab Onyx ta järgmisse kohta - 2000 aasta tagusesse minevikku, kuskile sõimes sündinud lapse juurde, kolmandaks viiakse Henry kuskile Türgi aladele, kus ta saab ülesandeks kinkida suvalisele inimesele suvalise kingituse. Tuleb siis mees olevikku tagasi ja küsib oma peokülalistelt, et mis ajast on jõuluõhtu kingituste toomise aeg. Jõulude ajal pole ju kunagi kingitusi toodud. JA SIIS!!! Tulebki välja, et kõik need tema hüpped olid nimme selleks, et teha jõulusid selliseks, nagu nad tänapäeval meil on.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Marie Tempel

Marie

Ulme ringkonnas olen ma ilmselt tuntud kui kirjaniku Mairi Lauriku vari. Kui keegi lähemalt uurima tuleb, siis võib avastada, et olen hoopis tema tütar (Estconil olen kuulnud ka väiteid, et me näeme välja nagu õed, aga ma täpselt ei tea, kas see on solvang minu suunas või kiitus mu empsi suunas). Kui jätta välja sugulussuhted ulmekirjanikuga, siis olen lihtsalt matemaatikatudengist ulmefänn, kes võibolla kirjutab kuskile nurga taha aegajalt ka paar raamatuarvustust.

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Praegu lugemisel olev raamat vahetub liiga kiiresti. Konkreetselt hetkel on pooleli Neil Gaimani „Ja tee lõpus on ookean“, siiani meeldib ja teades Gaimani kultuslikkust, siis ilmselt ongi tegu megahea raamatuga.

Loe edasi...

{SILDID}
 

inglite

Inglite linn
Mann Loper

Rike oli tulnud, et jääda. Linnas, inimkonna langenud kantsis, võimutsesid tehisintellektid, võimsad ja pidurdamatud. Vähesed suure Sõja järel ellu jäänud inimesed olid sunnitud varjuma pisikestesse oaasidesse, kindlustesse, mille kaitsvatest piiridest väljaspool pidasid masinad neile armutult jahti.

Vanemate inimeste päevad kulusid, maadeldes ühe pakilise probleemiga teise järel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujõudu mõttelendudeks.

Lonni, umbes kolme kuu pärast viisteist, aga tahtis ja jõudis veel unistada, viitsis isegi mängida mõttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jääma tema ahta maailma piirideks. Just seepärast ei punninudki ta väga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ühte riskantsesse ettevõtmisesse mässisid…

Mann Loper debüteeris 2014.

Loe edasi...

{SILDID}
 
2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


Õrn tuuleiil kuklasse puhumas, justkui sooviks temagi varjatuks jääda, piilus Estoora talli poole. Õhtu oli juba hämardumas ning hoov inimestest pea tühi. Just hämarik oli all-linnas luusimiseks parim aeg - korralikud inimesed kogunesid kodudesse õhtusööki valmistama, kuid varaste ja liiderdajate jaoks oli aeg veel varane. Ideaalne aeg eklektilise madalarhitektuuri sõnatuks imetlemiseks! Estoora naeratas, kui oma valgele hobusele mõtles. Õhtustel retkedel jäi hobune küll maha, kuid tallipoistele silma jäämine oleks ikkagi vaikse jalutuskäigu välistanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Piiludes läbi selle ühe ja sama prao, mis seal seinas juba enne tema aega oli olnud, avaneb suursugune vaade - tume ja suitsune taevas, mis on valgustatud erksate kollakate ja sinakate valgustitega. Juba ammu on terve atmosfäär tihe ja paksu suitsu alla mattunud. Õnneks on see toksiline suits just nii kerge, et päris maadligi ei lohise, nii umbes paar kilomeetrit maapinnast. Kahjuks on see kohaliku tähe ammu kinni katnud. Marabeli vanaema veel rääkis lugusid sellest ajast, kui päev veel oli ning kui öö ja päev polnud määratud mingite kellade ja lambipirnide tugevuse poolt.

Aegajalt lendasid läbi paksu suitsu kihi paar kosmoselaeva, arvatavasti tassides mingit sorti kaupa.

“Oh kui tore oleks sellise peale saada, eemale sellest õudusunenäost,” lausus Marabel iseendale kõvasti, vaadates unistavalt selle laevavraki poole, mis mingi imekombel lendas.

Seinad värisesid. Tänavatel hakkas jälle mingi katlamaja tööle. Sügav ja madal mootori ümin täitis õhu linna ümber.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Torm istus diivanil, vahtides tuimalt enda ette. Ta ei olnud oma vanaemaga kunagi kuigi lähedane olnud, kuid tema kaotamine tegi siiski haiget ega olnud sugugi hea algus uuele, 2090. aastale. Noormehe silme eest libisesid läbi pildid eelnenud hommikust, väiksest hüvastijätuteenistusest ning oma emast, keda ta esimest korda elus nii lööduna nägi. Ta raputas järsult pead, et mälestusi eemale tõrjuda, kuid need püsisid visalt tema kujutluses, nõudes jätkuvat tähelepanu.

Pikast istumisest kangena tõusis Torm diivani pehmest embusest ning astus akna juurde. Ta toetas otsmiku vastu jahedat klaasi ja vaatas alla steriilselt puhtale tänavale, saates pilguga alati kiirustavaid tillukesi elektriautosid. Kõikjal paistis vaid inimeste kätetöö, alates maheda helgiga päevavalguslaternatest, mis saabuva õhtu hämaruses juba põlema süüdati, kuni suurte roheliste kastideni, mille ülesandeks oli õhku lisahapnikuga rikastada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Hornet rotikuningasJaam oli minu saabumise ajal peaaegu tühi. Vaid üksikud tumedad kogud andsid ühtlase aeglase vilkumisega märku enda olemasolust. Ma ei pidanud neid laevu isegi lähemalt vaatama. Need olid kaubavedajad äärealadelt - ootamas impeeriumi luba edasi liikumiseks. Selle saamine võis võtta nädalaid, kui mitte kuid. Ning kogu selle aja passisid need rändurid siin – proovides iga hinna eest oma varanatukest kokku hoida, lootuses paremale elule.

Ning just selle pärast oligi tarvis impeeriumi vastu midagi ette võtta. Nad andsid ääreala rahvale lootust, olles ise nende vaesuse põhjustajaks. See oli silmakirjalik ja jälk.

Mõnes teises olukorras võtnuks ma oma rahvaga jutu üles ning pärinuks nende kodukandi kohta – ehk jaganud isegi nodi – kuid missioon oli tähtsam. Mul oli tarvis kedagi, kes jaama paremini tundis.

Kaubavedajad suure tõenäosusega dokkimisalast kaugemale ei liikunud – see olnuks lisakulutus. Seega seadsin sammud puhkeala poole.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Üllar hiilis vastase baasile võimalikult lähedale ning jäi tiheda sarapuuvõsa varju lebama. Ta pidi olema väga ettevaatlik, sest tulnukate tuumamoonaga varustatud mitmelasulist raketiheitjat valvas päris kõrge tasemega sõdurite rühm. Üllari hiilimine oli küll päris hea, kuid vastase valvurite Tähelepanelikkus oli veel kõrgem ja tema pihta avati tuli. Täpsed olid nad raiped ka, kohe esimene valang kõrvetas ta kergesse kaitsevesti paar auku.

-12 elupunkti

Neli aastat tagasi olnuks säärane tabamus surmav, kuid nüüd oli ta 194-da tasemeTemporoloog ja tosina punkti kaotus oli tema pooletuhandelise eluhunniku juures kõigest kirbuhammustus. Kehv lugu oli see, et nüüd elustusid ka kõik teised kaitsesüsteemid ja tema pihta hakkas lendama nii laserite kui automaatgranaadiheitjate moona, mis tegid kõik kokku juba palju rohkem kahju. Üllar Seisatas aja.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Katekismuse tundi vihkas Maidel kõigist tundidest kõige rohkem. Probleem polnudki seejuures niivõrd aines endas kui õpetajas. Piiblilugu andis köster, kes pidas seda kõige tähtsamaks aineks ja häda sellele, kes ei suutnud tekste pähe tuupida. Patustanut ootas terve rodu karistusi, alates lisatükkidest ja teiste lastega mängukeelust ning lõpetades peale tunde jätmisega.

„Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära. Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub,” luges ta parasjagu tähtsal ilmel piiblist ja Maidel mõtles endamisi, et köster nägi oma töntsaka kere, musta kuue ja väikese sokuhabemega välja nagu vanapagan. Isegi ta kiilast läikivat peanuppu ääristav juuksepärg meenutas õige nurga alt pisut väikesi sarvenukke. Vaid saba oli puudu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
The+Warp+Clock+2018+-+Ebook+Small1. peatükk

„On kahju, et arvestades kogu uurimisväärset aega ja ruumi, on meie võimalus seda nautida nii lühike. Kuid ma eelistan põgusat imepärast elu igavale igavikule.” – Dr. Harold Quickly päevik, 2018

Nad ütlevad, et ajarändurid ei sure kunagi. Nad eksivad.

Aravatavasti võib väita, et seniks, kuni kasvõi ainus ajarändur veel universumis eksisteerib, pole ükski meist päriselt läinud. Selle ainsa ränduri vaatepunktist on meie elud surematud keermed ajaloo kangas, ootamas, et neid uuesti külastataks.

Või ehk on see vaid midagi, millest ma matuste ajal mõtlen, et end paremini tunda.

Vähemalt ei ole seal kirstus täna mina.

Ruumi täitvad inimesed pühivad pisaraid ja räägivad summutatud häältel, kuid ma ei tunne neist enamikku.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1016)