Uks

Alex Hawk vaatas oma keldri ühest nurgast teise. Ta pigistas ühe silma kinni, segaduses ilme näol.

“Midagi siin ei klapi,” pomises ta endamisi.

Maja oli Alexile kuulunud rohkem kui aasta, kuid kuni tänaseni oli ta keldris vähe viibinud. Nüüd, kui ta seal oli, ütles tema alateadvus talle, et miski on valesti.

Ta sirutus oma tööpingilt mõõdulinti võtma. Ta oli lindi alguse ühte nurka kinnitanud, kui tema telefon helises.

Ta heitis pilgu ekraanile.

Mandy. Pagan.

Alex hingas sügavalt sisse ja ütles: “Tere?”

“Tahan lihtsalt kindel olla, et sa ei ole unustanud. See muserdaks ta, kui sind ei oleks.”

Alex vaatas tööpingi kohal rippuvat vana kella. 10.17.

“Peoni on peaaegu kuus tundi.”

Ta vakatas, mõistes, et oli Mandyga rääkides alati kaitsepositsioonil. Ta alustas uuesti. “Ma ei ole unustanud. Ma tulen.” Ta mõtles hiiglasliku kaisukaru peale, mis istus tema pea kohal elutoas. “Miks sa pead selline olema?”

See oli lause, mida Mandy oli oodanud. “Muidugi, ega sa ju ei jää pidevalt asjadest ilma? Oh, oota, jääd ju küll. Sa jäid ilma kahest tema esimesest eluaastast. Tema esimesest sõnast, tema esimesest sammust, kõigest. Pooltel kordadel, kui pead talle järele tulema, ei jõua sa õigeks ajaks.”

Selle vaidluse rööpad olid juba sügavale tallatud ning see lõppes alati samas kohas - frustratsiooni, süüdistuste ja vihaga.

“Mandy, ma olin missioonil, ma - “ Mees peatus ja kogus end. Selles poksimatšis uuele ringile minemisest ei saanud midagi head tulla. Ta teadis, et vastane on ülekaalukas ja kohtunik otsustaks nagunii tema kasuks.

“Oota. Ta tahab sinuga rääkida.”

Hetk hiljem kõlas telefonist Alexi tütre väike hääl. “Issi? Sa ju tuled, eks?”

“Kullake.” Ta oleks tahtnud öelda: “Sa tead, et ma olen alati olemas, kui mind vajad,” kuid see ei olnud tõsi ja ta ei saanud lapsele valetada. Selle asemel sõnas ta: “Sinu kingitus on täpselt minu ees. Ma ei suuda oodata, et seda sulle anda.”

Telefonist kostus sahistamist, millele järgnes vaikushetk.

“See oli alatu võte.”

“Sinu tütre kasutamine selleks, et süütunne sind kohale tooks? Arvatavasti. Kõik on lubatud, mis?”

“Lihtsalt – ma tulen. Okei?”

Ta heitis pilgu oma telefonile. Naine oli kõne lõpetanud.

Võimalus toru hargile visata oli vanasti palju rahuldustpakkuvam.

Alex raputas pead, hingas paar korda sügavalt sisse ja tuli tagasi käsiloleva probleemi juurde. Ta haakis mõõdulindi otsa keldri ühes nurgas kivide vahele ja kõndis teise nurka. Lint näitas kaheksa meetrit, kakskümmend kaheksa sentimeetrit.

Mees surus huuled arvutades kokku ning suundus siis trepist üles ja välisuksest välja aprillikuu päikesepaistesse. Kesk-Oregoni ilm oli kevaditi ettearvamatu, kuid päev oli muutumas Amy pärastlõunase sünnipäeva jaoks ideaalseks - soe päikesepaiste, sinine taevas ja mõni üksik hele pilvetups.

Alex seisis, nägu soojendava päikese poole - sa pidid kasutama igat Oregoni pakutavat võimalust vitamiin D omandamiseks, - ja kordas siis keldris tehtud harjutust. Üks tema viieteistmeetrise mõõdulindi ots haagitud maja idanurga taha, kõndis ta roosi- ja rododendronipõõsaid vältides lääne poole.

Mõõdulint näitas üheksa meetrit ja neliteist sentimeetrit.

Alex lasi lindil metalse plaksuga kokku rulluda. Ta tõmbas käega läbi oma lühikeste juuste, üritades mõistatust lahendada.

Kuidas on maja väljastpoolt üheksa meetrit ja seest kaheksa meetrit lai?

“Sellepärast, et see pole. Ei saa olla,” ütles ta iseendale, hüpates veranda trepiastmetest üles ja kiirustades keldritrepist alla.

Idasein lõppes akna lähedal, nii et ta nägi, et selle taga polnud midagi peale vaba ruumi. Läänesein aga oli tühi.

Alex oli selle väikese käsitöölisemaja ostnud peale seda, kui oli lõpuks leppinud tõsisasjaga, et neil Mandyga ei tule midagi välja

Ta ei tahtnud olla üks neist isadest, kes elab näruses kulunud korteris, mis on täidetud teise ringi mööbliga, ja kes viib oma lapse igal teisel nädalavahetusel McDonaldsisse lasteeinet sööma. Ta tahtis kodu, mille kohta Amy võiks teada, et see kuulub täpselt sama palju temale, kui see, kus ta koos emaga elas.

Niisiis, käsitööline. Alex oli maja saanud üliodava hinnaga, kuna omanik oli jäänud haigeks ning oli sunnitud kolima hooldekodusse. Omanik oli viimase kümne aasta jooksul jätnud maja lagunema ning see peletas eemale mitmeid potentsiaalseid ostjaid. Alex aga ostis selle hea meelega sellises seisukorras. Maja kõpitsemine sisustas lõputuid tunde, kui ta ei olnud tööl.

Kõik see viis ta ühel päikeselisel aprillipäeval keldrisse lahendama puuduva kaheksakümne kuue sentimeetri mõistatust.

Kogu läänesein oli kaetud paneelidega, mis tundusid olevat seisnud seal aastakümneid. Alex piidles paneele, otsides naelaauke. Ta ei leidnud ühtki.

“Külge liimitud, mis? No las siis mäng alata.” Ta tegi pausi. “Kas on halb märk, kui sa räägid päev-päevalt endaga üha enam?” Veel üks paus. “Mitte enne, kui hakkad endale ka vastama.” Ta vaatas ümberringi, kuid loomulikult polnud seal kedagi, kes tema nalja üle naeraks. Veel üks miinus täiesti üksi elamise juures. “Äkki peaksin endale toakaaslase otsima. Või koera võtma.”

Alex haaras pingilt sõrghaamri ning proovis seda paneeli taha pressida, et seda maha tõmmata. Ei õnnestunud. Ka suur sõrgkang andis sama tulemuse. Peale paari frustratsiooniminutit soris ta oma tööriistakastis ja leidis väikese sõrgkangi. Ta kiilus selle lae ja paneeli vahelisse pilusse.

Ta kopsis haamriga kangi otsa pihta, kuni tundis, et see pisut sisse vajus, ning tõmbas siis. Lõpuks andis üks paneelitükk järele.

Alex vahtis kohta, kust tahvel lahti oli tulnud, kuid ei näinud midagi peale pimeduse. Ta vaatas taskulampi otsides ringi, aga ei leidnud ühtegi. Siis meenus talle see lamp, mida ta endaga igal pool kaasas kandis. Ta avas pöidlaga oma telefoni, lülitas taskulambiäpi sisse ja suunas valguse nurka.

Paneelide taga oli punane telliskivi.

Alex libistas telefoni tagasi taskusse ja kratsis kukalt.

Miks peaks keegi keldrisse tellistest valeseina püstitama ja selle peale veel paneelid liimima? Selles polnud mingi loogikat.

Temas oli tärganud huvi. Õlgu kehitades ütles ta: “Ainult üks viis teada saada.”

Kuna paneelseinast oli juba üks tükk eemaldatud, oli palju lihtsam kangi või haamri sõrga selle taha suruda. See ei olnud elegantne lahendus, kuid pärast kahtkümmet minutit tugevat tööd oli ta alla kiskunud pea kaks meetrit tahvleid, tükk tüki haaval.

Selle taga ei olnud midagi muud kui hästi laotud telliskivisein.

Peale erruminekut oli Alex töötanud ehitajana, pannes peamiselt kipsplaati kortermaja ehitusel lähedalasuvas linnas. Lihtne telliskivisein ei peatanud teda.

Ta krabas riiulilt raskeima presendi ja laotas selle piki seinaäärt. Järgmisena haaras ta lööktrelli ja elektrisae.

Las käia!

Ta asus tööle, lõigates telliste liitekohtadest. Siis pani ta trellile kiiluotsa ning seadis selle vibreerima.

Kui ta esimese kivihunniku maha presendile tõmbas, jäi ta sõnatuks, nähes, mis seina taga oli.

Seal oli veel üks telliskivisein.

Alex naeris kogu selle asja naeruväärsuse üle.

No kui sa juba ehitad ilma nähtava põhjuseta keldrisse telliskiviseina, siis miks mitte ehitada juba kaks seina?

Ta heitis uuesti pilgu kellale. Ikka veel oli piisavalt aega lammutada maha kaks seina ning end puhtaks kasida, enne kui ta pidi sünnipäevapeole minema.

Ta asus tööle, kiskudes maha kogu kahemeetrise osa esimesest seinast, enne kui teisele keskendus.

Varsti seisis ta keset reieni kõrguvaid kivihunnikuid.

Kui ta lõikas lahti esimese osa teisest seinast, tabas teda külma õhu voog. Ta keeras pea kõrvale, oodates kopitanud, seisnud lõhna, arvates, et õhk oli palju aastaid seina taga lõksus olnud.

Tuule eest polnud aga pääsu, see liikus temast üle ja tema ümber. Kuid see ei lõhnanud üldse kopitanult ega seisnult. Sellel oli hoopis eksimatult tuttav lõhn.

Ookean. Kakssada viiskümmend kilomeetrit sisemaal viibides tundis Alex Hawk ookeani lõhna.

Tuuleke jätkas puhumist ja see oli surmkindlalt mereõhk - külm, värske ja eksimatult soolaka alatooniga.

Alex asus tööle ülejäänud seina kallal. Kannatlikult, telliskivi telliskivi kaupa.

Üsna pea nägi ta, mis on seina taga. Vähemalt oleks ta pidanud nägema seina taha. Selle asemel oli seal lihtsalt tintmust pimedus, mis paistis neelavat igasugusegi õrna valguse, mis selleni jõudis. Alex sirutas käe avausest sisse. Teise seina ja maja välisseina vahel oli vähemalt kämblajagu ruumi.

Alexi lambivalgus paistis maja kaugemal seinal, täpselt seal, kus see oleks pidanud olema. Kõik paistis niisugusena, nagu see oleks pidanud olema, ühe erandiga. Nurgas oli sügavam pimedus, piiritletud õrna helkleva joonega.

Ta näitas sellesse nurka oma telefoniga valgust. Helklev piirjoon oleks moodustanud ukse, kui uksed oleksid tehtud sügavaima taeva pimedusest. Piirjoone kõrvale oli välisseina külge jahinoaga kinni löödud üks ümbrik.