Klassikaliselt öeldakse küll teema-aasta teema enne aasta algust, et kõik saaksid rahulikult ette mõelda, üritusi paika panna ja neid siis järgemööda läbi viia. Vahel läheb aga ka niipidi, et õhus justkui oleks mingi vaib, mis paneb mitmed ajud sarnaselt mõtlema, ning sel korral on just niipidi läinudki. Muide, seda rohkem kui ühes vaates, kuid kõigest lähemalt siis jooksvalt teksti sees. Olgu alustuseks öeldud vaid, et eelmisel aastal ilmus vähemalt kümme raamatut, mille peategelased on gümnasistid ning loos endas on vähemal või rohkemal määral ulmelist elementi kasutatud. Üheteistkümnenda raamatu lisasin juurde. Kuigi selle peategelane on juba grammi võrra vanem, on loo kirja pannud neiu kirjutamise ajal olnud napilt gümnaasiumis või ehk isegi gramm veel noorem, seega loo vaimne sisu liigitab sellegi raamatu siia virna.
Üksteist raamatut ühe aastaga! Minu meelest on see vinge saak. Vähe sellest, suurem osa neist raamatutest suutsid mind ühes või teises kohas positiivselt üllatada. Ma alustan oma lemmikteemast – kosmosest. Heal kosmoseseiklusel ning füüsikaseadustega mängival teadusulmel on oma eriline koht minu hinges ning Maniakkide Tänav ja Joel Jans mängisid raamatus „Kosmose pikk vari“ just neil teemadel. Kalle Moskar on hilisteismeline noormees, kes satub üsna ootamatult juhtima oma vanemate laeva. Ilma viisaka hariduse ja elukogemuseta poiss seisab üsna kiirelt olukorra ees, kus meeskonnaliikmetele palga maksmisega on raskusi, enese kaptenina kehtestamine veelgi keerulisem ning millalgi peaks ehk ka tulema esimene armumine. Aga see on alles algus. Autorid löövad nii laevale, asteroidile kui kogu päikesesüsteemile tuurid sisse ning edasi algab pöörane möll, milles lugejal erilist hingamispausi ei tekigi. Oli hetki, mul ma tundsin tempo variatsioonidest ning, miks ka mitte, mõnest mõtisklusest või emotsiooni andvast kirjeldusest veidi puudust, kuid laiemas plaanis väga tore ja terviklik lugu. Umbes pool raamatu lugemiseks kulutatud ajast tegeles mu aju kõrvaltööna Arnelea kehaehituse üle mõtisklemisega, kuid temagi keha ja suguorganid olid ridade vahel kenasti lahti ning kui see juba käes, oli võimalik leida põhjendus enam kui ühe tegelase käitumisele.
Teine raamat, mis lugeja kosmosesse viib, on Margus Müüri „Seitsmes kohtunik“. Margus Müür on varasemalt pseudonüümi Marcus E. Zumm nime all välja andnud mõne krimka ning krimikirjanduse kirjutamise kogemus pani „Seitsmenda kohtunikugi“ särama. Ma pean tunnistama, et kui ma lugu esmakordselt lugesin, siis esimese paarikümne lehekülje põhjal kandsin ma selle totaalselt maha. Teismeline tüdruk, mitte just kõige taibukam teismeline tüdruk, läheb klassiekskursiooni asemel sõpradega jooma ning sealt edasi hakkas paistma veider superkangelase lugu. Oigasin vaevatult, viskasin käsikirja käest, keetsin värske kohvi ning lugesin edasi, sest olin endale kord juba sellise kohustuse võtnud. Aga just siis pööras autor loole vindi peale ning seejärel järgmise ja järgmise. Iga vint oli loogiline ja loomulik ning juba ma pidasingi koos peategelasega kosmoselahingut, vestlesin erinevate rasside ja liikide esindajatega ning püüdsin selles pöörases galaktikas ellu jääda, et… Ja siis tuli lõpp, mis oli loogiline, oodatud ning totaalselt ootamatu samal ajal. Minul oli tore retk ning ma olen veendunud, et ka noorel lugejal, kes raamatu üles leiab, ei hakka hetkekski igav. Pigem läheb ta loo lõppedes uurima, ega sellele järge ole ilmunud.
Tulles kosmosest planeedile, vaatab mulle siin ja praegu, linnaulme sättumuses, vastu paar romaani. Olgu siis esimesena toodud see, millel samuti tütarlapsest peategelane – Carolin Kuuskäe „Ekraani taga“. Teismeline küll, tütarlaps ka, isegi gümnasist, kuid ometi meeldivalt erinev. Peategelane on väike geenius, kes on saanud kasvatuse, mille üle võiks kadedust tunda iga spiooniraamatu kangelane. Spiooniraamat see ongi. Sara on abiturient, kelle ema on surnud, isa pole kunagi pildil olnudki. Ta majandab emast maha jäänud restoranide ketti ning alustab sõda matemaatikaõpetaja vastu. Tundub tavaline? Eks ta olegi, kuid siis märkab ta meest, kes sarnaneb kangesti mehega, keda oma isaks pidas. Ma ei hakka pikalt rääkima, kuid lugu võtab üsna pöörased tuurid üles, lugejat veetakse väga erinevatesse paikadesse ning kohati on püssirohulõhna või suitsevate autokummide haisu tunda isegi lugedes. Tehnilised abivahendid, mis tüdruku käsutuses on, ületavad selgelt meie tänase igapäevatehnoloogia, andes loole ulmelise elemendi ka siis, kui loo põhirõhk on vandenõuteooriatel ja põnevikul. Kohati jäid tegelased üheplaaniliseks ning sõnastus ehk mitte kõige paremaks, loo mõte veidi naiivseks ning… Eks neid vigu saaks välja tuua, kuid tegemist on noore autori esimese romaaniga ning sellisena pole see kindlasti mitte piinlikkusttekitav. Lool on selgelt oma lugeja olemas ning ilmselt suudab raamat nii mõnelegi teismelisele meelde tuletada, et kõik raamatud ei pruugigi loetamatud olla. Muidugi tuleb tunnistada, et ma olen paras sõjard ning üks aus plahvatus aitab leevendada rohkem kui ühte ebaõnnestunud lauset.
Hea plahvatuse, kakluse või sõjaga edasi minnes vaatab vastu Joel Jansi „Tondilatern“. Väiksemat sorti ähvardamine ja nagin toimub siin juba esimestel lehekülgedel. Kui gümnasist Rajar ühel hommikul kooli läheb, leiab ta riidehoiust ees stseeni, kus paar aastat nooremad tüübid üht uut tüdrukut norivad. Pole vist vaja mainida, et Siiril on Rajari kõrval loos oluline koht, kuid hoolimata kergelt romantilisest algusest on loo fookus hoopis mujal. Kui esmalt on see pelgalt segatud uni, magamatus ning kuutõbisena ehitatav „masin“, siis peagi seisab Rajar silmitsi millegi sootuks võõraga teises dimensioonis, sellesama võõraga koduses Elvas ning kogu linna purustavate lahingutega. „Tondilaterna“ suurim boonus on loo suurus. Tegevust on omajagu, kuid sellegipoolest antakse lugejale aega linnakese ja tegelastega tutvumiseks, tegelaste sisemine areng on mõnusalt lahti kirjutatud ning loo tempo on dünaamiline. Seda, et autor oskab kirjutada raju loo, mis algab algusest ning kulgeb dünaamiliselt lõpuni, teadis iga ulmelugeja varemgi. „Tondilaternas“ on aga selgelt esile toodud loo sügavus, kõrvaltegelaste karakterid ning mõned muhedad kirjeldusedki.
Mitme dimensiooni vahel reisima viib lugeja ka Koidu Ferreira, kellelt ilmus eelmisel aastal suisa kaks raamatut – „Domineeriv värv. Must“ ja „Domineeriv värv. Kastanpruun“ Tegemist on siis sarja teise ja kolmanda raamatuga. Avaraamatut „Domineeriv värv. Tumepunane“ arvustasin ma Reaktori 2017.a aprillikuu numbris. „Domineeriv värv. Must“ jätkab jutustamist kohast, kus esimene raamat pooleli jäi, kuid seda vaid sisuliselt. Vormilises mõttes olin ma tõeliselt üllatunud. Teine osa ei jätnud endast enam üldse halva tõlke muljet ning selgelt oli paremini mõeldud detailidele, mil moel minategelane saab, tahab või ei suuda ise end kirjeldada. Näis, et peategelane on ka sisemiselt arenenud. Sarja aluseks on äärmiselt mõnus ja pöörane fantaasiakäsitlus kahest paralleelsest dimensioonist meie kauges tulevikus. See, milles elame meie, on hääbunud hiiglaslikuks liivakõrbeks, saates inimesed uruhiirtena maa-alustesse punkritesse elama. Ühest punkrist teise rändamine on võimalik vaid siis, kui oled kiire jooksja, hea pimedas nägija ning suudad enne päikesetõusu leida koha, kus päevaks varjuda. Paralleelses maailmas on aga lopsakas loodus ning hoopis teistsugused taime- ja loomaliigid. Kui arvata, et kõrvetav kõrbepäike on inimesele surmav, siis teise dimensiooni vikerkaarevärviline loodus suudab märksa hullemat. Sarja kolmas raamat langes kahjuks siiski taas madalamale, muutudes üsna valusaks lugemiseks. Ma umbes aiman, keda on autor oma lugejana silmas pidanud, kuid ma ei saa üle tundest, et lugejat alahinnatakse ning tegelikult võiks kiimlemist märksa vähem olla. Märksa vähem võiks olla ka sisutühja dialoogi ning, kui aus olla, siis minu meelest ei lisanud kolmas raamat sarjale midagi peale mõttetu kolmnurga. Sarja dünaamika ja ka sisukus hakkavad üha enam ja enam jooksma „Videviku“ järgedesse.
Dimensioonide vahel liiguti kolmandaski raamatus – Henri Zeigo „Hurda graal“. Sel korral on siis aluseks võetud natuke Eesti kultuuriloost ning mütoloogiastki. Kui päris aus olla, siis ma kaalusin pikalt, kas mõistlikum oleks see raamat sootuks maha kanda või mitte. Ega mul selle kohta eriti ilusat öelda olegi peale selle, et kaanekujundus on veetlevalt armas ning raamatu enda formaat „nunnult väike“. Seda oli mugav teatrikotis kaasa võtta ning hilisõhtul teatrimajast kodu poole jalutades oli natuke kindlam tunne, sest minuga oli kaasas väikseformaadiline kõvakaaneline raamat ehk külmrelv, mida ma oskan kasutada. Peategelaseks siis taas gümnasistist tütarlaps ning ajaloo asendusõpetajana tööle tulnud noor mees. Kujutagem nüüd hetkeks ette olukorda, kus pärast ühekordset tunnis kohtumist trehvab tibi õpetajaga taas kokku õhtul välikohvikus. Nad ajavad pikalt juttu nagu head sõbrad kunagi ning kui õpetaja püsti tõuseb, tüdrukul käest haarab ja ta endaga kaasa kutsub, läheb tüdruk hetkegi kõhklemata. Aga pange nüüd oma rikutud fantaasia hetkeks ikkagi puhkama! Minnakse hoopis paralleeldimensiooni. Täpselt nii usutavasse maailma lugeja paigutataksegi! Sealjuures on tekst üsna emotsioonivaba ning tegelased ühetüübilised. Ma ei saanud aru, kellele raamat suunatud on või kes peaks olema selle lugeja. Samas, kui selle raamatu mainimine toob juurde kas või ühe teismelise lugeja, kes leidis loo, mis just talle sobis ja teda kõnetas, siis on selle siin mainimine end juba ära tasunud.
Eesti ajaloost on inspireeritud ka Reeli Reinausi „Roosi märgi all“. Siin on kokku põimitud nii krimisugemeid, õuduskirjanduse algeid kui ka linnafantaasia elemente. Kõik just nagu oleks paigas, kuid… Esimeste peatükkidega antakse meile suur tegelaste virr-varr alustades needusega seotud noormehe ning tema nõiast pruudiga, jätkates peika kaotamist leinava neiuga, midagi siiralt kahetseva kirikuõpetajaga ja lõpetades lossikeldris ratsutava kummitusega. Ma pean tunnistama, et ma olin siiralt vaimustuses tollest kummitusest, kes väga mõjusalt loo alguses seinast välja ratsutas, keldris viibijal peaaegu üle varba sõitis ning teise seina kadus. Kahjuks oli see suurepärase karakteri kõige mõjusam etteaste. Lauset Reinaus selgelt valdab ning selles mõttes ei ole teda raske lugeda, kuid mulle isiklikult tundub, et ta tegeleb suuremat sorti ülekomponeerimisega ning muudab sel moel raamatud veidralt segaseks. Antud raamatu suureks aeglustajaks oli ka tegelaste paljusus, mis siis hakkivalt ja hüplevalt paarileheküljeliste peatükkidena vahetusid. Sealjuures leidus üksjagu peatükke, mille kogu sisu ja eesmärgi oleks saanud ühe lausega kokku võtta (mõne koha peal oleks ehk pool sellestki lausest ülearune olnud). Kui ma lugemise lõpetasin, nentisin, et kui „Roosi märgi all“ ja „Kosmose pikk vari“ koos tsentrifuugi visata, saaks kaks suurepärast raamatut, millel on nii pöörasust, sisu kui ka kirjeldusi ja tempo rahustamist parasjagu sees. Sellest, et sellel raamatul on oma lugeja olemas, on Reaktori veergudelgi kirjutatud (august 2019).
Tuuli Tolmovi „Neetud taevakivi“ võtab samuti aluseks siinse ajaloo ning mütoloogia. Tolmov viib lugeja pronksiaja lõpu analoogmaailma, kus Kaali meteoriit oli alles värske nähtus ning just see „maha kukkunud killuke päikesest“ muudab siinsed haldjad ja muud maagilised olendid õelateks, verejanulisemateks ning ka tugevamateks. Autor ei lase ajalooliselt täpsusel end piirata, vaid laseb tegelastel mõelda, käituda ja rääkida nii, nagu me kaasajal harjunud oleme. Tänu sellele on lugu kergesti loetav ka noorele, kelle lugemus ei ole kõige parem ning vanade sõnade tagavara alles üsna ahtakesena püsib. Kahjuks on liigne vabameelsus lasknud raamatusse ka mõned põhimõttelised apsakad rauaga seoses, kuid ma arvan, et ühele 13-aastasele lugejale need häirivaks ei osutu. Tegevus on hoogne, kulgeb läbi terve Eesti ning noortel peategelastel (kelle hulgas on nii poisse kui tüdrukuid) tuleb hakkama saada ei millegi vähema ega enamaga kui inimkonna päästmine enne, kui maagilised olevused liiga võimsaks muutuvad. Kohtutakse nii erinevate haldjaliikide, soonõidade kui ka libahuntidega. Virvatuled eksitavad rändajaid aktiivselt teed ning needused võivad noormehi muuta… Ei, sellest, kelleks, peab ikka ise raamatust lugema.
Rahvapärimustele toetuva fantaasiaromaanina on ilmunud ka Berit Sootaki „Viimane hingelind“, mille tagakaane tekst mind hirmutas – peategelane saadetakse vaimuhaiguse diagnoosiga Veriora kliinikusse. Ma kartsin suuremaid õudussugemeid ning õudus ei ole üldiselt minu žanr. Raamatut lugema hakates selgus muhe tõsiasi, et tegemist on siiski selgelt fantaasiaromaaniga, milles on olulisel kohal nii esimene armastus kui ka supervõimete arendamine. Raamat on väga mõnusa käega kirjutatud, dünaamiliselt kulgev ning täpselt parajas mahus mõtisklusi sisaldav. Noore autori tugev debüüt! Lisaks pärimustele on selle raamatu taustalt tunda päris mitmeid viimase paarikümne aasta filme ja raamatuid. Teatud tegelased joonistusid hetketi tuttavlikult, visates lugeja visuaalse mõtlemise mõnele konkreetsele teosele, kuid need olid kiired viivud, mis möödusid, vaheldusid ning kokkuvõtteks sidusid loole vaid veel ühe kihi külge.
Artikli alguses lubatud ramatutest on nüüd käsitlemata vaid üks – Margaret Kalmi „Poolpäris“. Noor kunstitudeng, kes on aasta otsa kadunud olnud, saabub koju tagasi. Lihtsalt tuleb ja on. Vanemad küll päriselt ei mõista tema käitumist, kui tütarlaps keeldub oma lemmikutestki, muust rääkimata, kuid ilmselt on seal taga mõni trauma ning küllap laps viimaks rääkima hakkab. Lühiromaani pikkuses lugu vaatleb tehisintellekti ja küborgiga seotut. Üheks väga suureks miinuseks on Eestist lahti ütlemine. Väike lugemiskogemus on selgelt ingliskeelsed isikunimed autori jaoks mugavamaks muutnud, tegevus toimub nimetus kohas ning seeläbi puudub sel kõigel kultuuriline sügavus. Tulemuseks on järjekordne pinnapealne lugu poolikute karakteritega. Kui ma peaksin seda hindama teismelise loovtöö taseme järgi, siis ma kiidaksin lugu – sellel oli algus ja lõpp ning autor suutis hoida mingit joont. Praegu, mil lugu on ilmunud raamatuna, on see aga seatud hoopis teisele hindamistasandile ning siinkohal tahaksin ma öelda mõne teravama sõna kõikide nende suunas, kes ärgitasid autorit seda nüüd ja praegu raamatuna avaldama. Oleks see lugu mõne aasta riiulis seisnud, pärast gümnaasiumi lõppu uuesti läbi kirjutatud ja juba suurema lugemuse ja elukogemuse pealt üle vaadatud, võinuks sellest saada täitsa asjalik debüüt.
Ulmekirjanduse mõistes oli aasta saak suurepärane. Head noorteulmet on meile hädasti vaja ning kiitust vääriv on detail, et suurem osa neist raamatuist on väga selgelt seotud siinse kultuuriruumiga või ka füüsilise ruumiga, sättides tegelasi Tartusse, Kärdlasse, Elvasse ja Veriorale. Tegevusaegadest on konkurentsitult eelistatuim meie tänane keskkond, mis on päris mitmel tasandil ka väga loogiline. Sellega on noorel lugejal kergem samastuda ning nii on loo keskkond ilma liigse kirjeldamiseta oma ja kodune. Teisalt tekitab kaasaegsesse keskkonda paigutamine sageli usutavuse probleeme. Vähe sellest, et lugeja peab suutma uskuda, et libahundid, dimensioonirännud, nanotehnoloogiliselt ehitatud kehad või röntgen-läätsed on olemas, peavad ka peategelased neid uskuma hakkama ning nende puhul ei saa piirduda uskumisega tasandil „raamatus on OK“. Nende jaoks peab kõik muutuma loogiliseks ja usutavaks selgroo ja argipäeva tasandil ning siin on psühholoogiline mänguruum juba palju suurem ning teravam.
Läinud aasta ulmelise noortekirjanduse hulgas on olemas nii kosmosele, lahingumöllule kui ka müsteeriumile või teistsugusesse armumisele pühendatud lugusid. Mind natuke hämmastas, kui paljud lood toetuvad oma kulgemises klišeele „vanem ja kogenum meesterahvas, kelle poole noor andekas tüdruk saaks alt üles vaadata” („Viimane hingelind“, „Domineeriv värv“, „Hurda graal“, „Poolpäris“), kuid õnneks oli ka neid teisi, milles suhted võrdsel tasemel püsisid („Roosi märgi all“, „Tondilatern“) ning leidus selliseidki, kus tegelased tegid, mis tahtsid, domineerisid, kui vaja ning mingil armumisel polnud teed loo sisse. Meeldivalt palju oli ka raamatuid, mida poistele kätte lükata („Kosmose pikk vari“, „Tondilatern“, „Neetud taevakivi“).
Kõige huvitavamaks detailiks, mis näib läinud aasta dominant olevat, on aga plahvatuslik lõpp. „Kosmose pikk vari“, „Seitsmes kohtunik“, „Tondilatern“, „Ekraani taga“, „Roosi märgi all“ – kõik need lood lõppevad plahvatustega, mis muudavad maailma veelgi veidramaks, kui see loo alguses oli. Mina isiklikult ootan neile kõigile nüüd järge, sest lõpustseenid sobivad nii suurepäraselt hoopis romaaniavahetkedeks. Lisaks neile olgu siin toodud ka „Domineeriv värv“, mis ei ole veel sarjana lõpuni jõudnud ning „Viimane hingelind“ ja „Neetud taevakivi“, mille autorid on viimasel leheküljel üheselt lubanud, et järg tuleb, sest seiklus alles algas. Lugejana pole ma päris kindel, kas ma nende kõikide järgesid ka lugeda jõuan või tahan, kuid raamatukoguhoidjana, kes aeg-ajalt peab noortele mõne uuema raamatu soovitama, ootan neile kõigile pikisilmi järge. Sest kui see loetelu on loetelu algustest, ootab meie tänaseid noori ees mõnus retk hoogsa, kaasaegse ja kaasakiskuva kodumaise kirjandusega tuleviku suunas.
