Telesari on ikka raju meedium. Raamat võib olla võrratu, aga loevad vähesed. Tee koomiks, siis loevad veel mõned. Tee mäng ja kisa jätkub kauemaks, aga lugejaid ilmselt palju juurde ei tule. Ja alles siis, kui teed telesarja, alles siis läheb mölluks. Või lähe ka siis?
Andrzej Sapkowski ja tema nõiduriga õnneks läks asjaks – nii sarjana, kui ka järgneva mölluna. Pean silmas just Netflixi sarja „The Witcher“, mille esimene hooaeg tehti kättesaadavaks 2019. aasta detsembris.
Sapkowski on nõrk kirjanik!
Ma tegelikult ei peaks ju üldse Sapkowski teemadel sõna võtma, aga nüüd telesarja tuules on paljud lugema hakanud, mis on ju hea, aga sarjajärgsete lugejate üks põhiprobleem näikse olevat, et Andrzej Sapkowski ja tema raamatud pole tolkinistlik ja paatosest nõrisev eepiline fantasy. Kogu aeg on õhus kiun modernsuse ja Geralti kõvamehelikkuse teemadel. Väidetakse, et nii ei tohi, et niimoodi pole fantasys kombeks. Ja veel väidetakse, et seepärast on ka Sapkowski nõrk kirjanik.
Eks
telesari ise tekitas ka ju omajagu segadust. Näiteks need lõputud
lõigud Yenneferi kujunemis- ja kannatusaastatest, et kuidas
väikesest peletisest kujuneb nägus mõrd. Ja see pole mingi
solvang, sest Sapkowskil oli enamus võlureid sellised võimetega
värdjad, kes mingil hetkel oma füüsise võlukunstiga ära
tuunisid, aga hing jäi ikka kärna. Yennefer oli seal seltskonnas
üks meeldivamaid, aga suuresti vaid seepärast, et magas meie
kangelasega.
Sapkowski puhul meeldibki mulle iseäranis see, kuidas ta väga napilt ja oi kui palju ära ütleb. Umbes nagu Roger Zelazny, aga veel tihedam. Näiteks kogu see Yenneferi raske saatus on seitsme raamatu peale kildudena laiali jaotatud ning mahult kokku ehk vaid üks peatükk – lause siin ja lõik seal. Tüüpilise fantasylugeja jaoks on selline kirjutamislaad aga kurnav ja arusaamatu, sest tüüpiline lugeja tahab saada eepilist panoraami, kus iga tegelase ilmumisega kaasneb pikk ja põhjalik selgitus ja kogu elukäigu ümberjutustamine. Olgu, ma pisut ehk liialdan, aga ma ju näen pideval, kuidas paljude lugejate jaoks tähendab fantasy vaid lohisevat eepilist seepiooperit.
Ma parem ei hakka rääkima, kuidas lugejad ei mõista kangelasfantaasiat (Conan), või kuidas ei saada aru dekadentsist fantasys (Elric). Ja kohe kindlasti pole mõtet rääkida fantasykirjanduse segažanritest. Ja siis tuleb üks poolakas, kes on moodne autor, suisa (post)moderne autor, kes omal kombel reformis fantasyt. Selline küüniline ja ebapüha autor, kes oli enam kui hästi kursis kõige sellega, mis anglofantasys tehtud ja kes siis kitkus tüübilised fantasyskeemid pühalikkuse ja tekstilohistamise sulgedest puhtaks ning ehtis omaenda maitsele sobivate sulgedega. See võib meeldida, või mitte, aga kindlasti pole see abitu ega valesti tehtud.
Telesari vs raamatud
Telesarja
esimene osa oli pigem halb, kuna aga tegu mu lemmikraamatutega ning
kuna mulle oli juba ka öeldud, et edaspidi läheb paremaks, siis
kannatasin ära. Noh, et Renfri liin oli seal suht-koht normaalne,
aga ülejäänu. Ja kikimoora pole ka nii mürakas, kui filmitegijad
arvavad. Üldiselt oli kõik muu, mis polnud Renfri ja vähema kurja
teema, ikka suhteliselt segane ja ajuti üsna mõttetu. Mõttetu ka
suurema loo seisukohalt.
Jah,
ma saan aru, et ma võrdlen telesarja enam kui korduvalt loetud
raamatutega ning mingeid mänge mu sihikut kallutamas pole. Kuid
sarja vaadates oli pidevalt näha, et kui tegijad arvasid heaks
raamatutest kõrvale kalduda, siis asemele pakkusid nad alati
kehvemad, totramad ja kindlasti usutamatumad lahendused. Näiteks
kuidas nõidur ja laulik maailma äärel haldjate käest kindlast
surmast pääsesid või siis Pavetta laulatus jne.
Samas,
eks vaataja harjub kõigega ning ma märkasin, et kusagil neljanda
osa paiku olin ma ekraanil toimuvaga üldiselt leppinud ja emotsioon
läks pigem ülesmäge.
Jah, ma
saan aru, et raamatud ja telesari on erinevad asjad ning ega ma ei
ootagi, et iga kõrvalliin ja kõrvaltegelane ekraaniaega peaks
saama. Samas, kui kulutatakse hulk ekraaniaega mingile jamale ning
raamatutest kõrvalekaldumine tegi telesarja peaaegu alati vaid
segasemaks. Ja ei ajanud ma vaadates kogu aeg mõttes raamatutes
järge. Ei, ma vaatasin seda koos kalli kaasaga, kes on lugenud vaid
maakeelseid jutukogusid ning oli sellega siis pigem tavavaataja
tasemel ning ka temale jäid paljud asjad segaseks. Aga kokkuvõttes
meeldis sari mulle ning kallile kaasale isegi veel enam.
Telesarja mõju?
Kindlasti on mul plaan vaadata sarja esimest hooaega veelkord. Kui mitte varem, siis aasta lõpus, mil uus hooaeg tulekul.
Ka hakkasin ma telesarja tuules taaskord neid raamatuid üle lugema – aasta alguses hiljem kirjutatud nn nullköide „Sezon burz“ ja eks teised siis riburada järgemööda. Isegi minul, kes ma Sapkowskil vist pea kogu loomingu olen korduvalt läbi lugenud, isegi minul tekkis teatav hoog ja tahtmine taas neid köiteid lugeda.