Valgus langes mööda kumerat õlajoont nagu saksofoniheli orkestris, varjutades õlakute surmakülvavaid vedrukettaid. Sinkjashallist peegeldusest ei olnud aimatagi randmete ja küünarnukkide hoidikutes olevaid oganugasid. Kõik nägi välja, nagu pidi –ilus ja ohtlik.


Ainult rindadega ei oska ma midagi peale hakata. Ülejäänu on enam-vähem paigas – tagant aktiveeruv kilp, puusal paiknevad käepärased relvataskud. Isegi kiivri visiirikinnitusega olin tegelenud, aga rinnapiirkonna jaoks nappis ideid. Mulle üldse ei meeldi lahendused, kus rindadest tehakse kuulipritsid või tuleheitjad. Minu arust on see rõve. Seda teed ma ei lähe, mis siis, et disainin avatari skafandrit vaid müügiks. Samas nii eesrindlikke kehaosi ei saa ka lihtsalt tähelepanuta jätta. Pea on paks ega tööta üldse. Paari hiireliigutusega lisan kiivrile jaanalinnusuled ning võtan siis masendunult viimased muudatused tagasi. Panen läpaka kinni. Nagunii on juba aeg minema hakata.

Kell on vaevalt seitse, kuid väljas kisub juba pimedaks. Nojah, kastanil ammu munad karvased. Surun mütsi pähe ja külmikust kolm õlut kotti ning sätin ennast minekule. Uimaselt vaatan välisuksele kinnitatud silti: aknad, võti, gaasipliit, mobiil, kempsutuli – jah, kõik on kontrolli all. Seni veel.

Sildi panin alles hiljuti. Pidevas väsimuses ja unisuses ei toimi ka kõige elementaarsemad harjumused. Tunnen ennast nagu mingi seniilne vanainimene, kuigi passi järgi on sellest teest läbitud alles esimene veerand. Peale kõige muu on viimasel ajal lisandunud veel üks mure. Suur. Mure.

Astun tänavale ning hakkan minema. Kõnnitee on märg ja läigib tänavalampide valguses, nagu oleks kaetud härmatisega. Kuigi õhk on karge, ei ole väljas veel külmakraadid. Värske õhk lööb pea selgemaks ning astuda on kerge. Paar-kolm kilti on minna. Kohendan kotti õlal ja hakkan just tänavat ületama, kui nurga tagant läheneb tsikkel. Eks ta ole juba tükk aega lähenenud, kuid nagu tavaliselt, jõuavad sündmused minuni hilinemisega ja kaugusi hindan nagu kolmeaastane.

Püüan teha paar kiiremat hüpet, et eest ära saada, kuid õnnetuseks otsustab tsiklimees –

või naine? – minule otsasõidu vältimiseks just samamoodi sinnapoole keerata, kuhu mina oma kängurusamme sean. Blokis piduritega ja külg ees lõpetame kõik kolm - mina, tsiklijuht ning motikas – tänavavalgustusposti juures puntras.

„Kuradi mölakas, pime oled või?” räuskab tsiklimees, hääle järgi mees mis mees, kohe, kui motikas viimase pahase urahtusega välja sureb.

„Siga selline, sõita ei oska või?” ei jäta ma ennast käpuli ajades vastu andmata. Kondid tunduksid nagu terved olevat, mingit suurt valu ei ole ja paistab, et kukkusin ma ise äärekivi otsa komistades, mitte kokkupõrkes tsikliga. Viimane on külili ning tsiklimees poolenisti selle all.

„Igavene idikas, ma löön su raisa maha!” karjub motomees ning püüab jalga kaherattalise alt kätte saada.

Püsti tõustes tunnen, et selg on märg. Ehmatusega koban ennast nii palju, kui ulatan, kuid katki nagu midagi ei oleks. Valu ka ei tunne. Tõstan märja käe näo juurde. See lõhnab nagu... nagu... Vaatan maas lebava koti poole. „Raisk, õlled on puruks!”

Tsiklimees lõpetab röökimise. Kiivris pea pöördub kord minu, siis maas lebava koti poole, mille ümber loik vaikselt suureneb. „Persse.”

Ootamatult kostab selles sõnas vendlust ja arusaama.

„Kuule, aita tõsta,” öeldakse kiivri seest nüüd juba päris sõbralikult. Kahekesi õnnestub tsikkel posti najale püstitada. Tänu äärekivile, mis masina raskuse enda kanda võttis, ei ole motikamehe jalal ka häda midagi. Vähemalt püsti püsib ja ümber oma armsa riista kakerdada suudab.

„Arvuti!” röögatan ja sööstan koti poole. Muidugi oli mu rüperaal koos õlledega samuti õla peal. Kisun masina ligasest kotist välja ning vaatan õnnetult, kuidas ta pealt kesvamärjukest tilgub. Oh, perse.

„Kuule, seda et, oota, kuule, sa oled Harri või?” küsib motikamees.

Pöördun tagasi tema poole. „Harri.”

„Kuule, sa mind ei tunne või?” uurib nüüd mees kiivrit peast tõmmates, ja enne kui ma teda korralikult vaadatagi jõuan, tutvustab ennast: „Menka olen, Meinhard noh. Koos sai koolis käidud.”

Tuiutan teda vaikselt edasi.

„Kuule, mäletad, kuidas plikade riietusruumi sai suitsupommi visatud?”

Midagi hakkab nagu meenuma. Mennu, see oli vist üks neist rikkurivõsudest. Ah jaa, Mennuks kutsuda teda muidugi ei tohtinud.

„No tere jah, siin laternavalgel ei tundnud kohe äragi,” kohman vastuseks.

„Kuule, seda peaks tähistama. Ma ostan sulle uued õlled, kuhu sa minemas olidki?” Nagu vanastigi, meenub mulle, on ta küllaltki intensiivne.

„Tööle.”

„Sellisel kellaajal? Ja koos…” Meinhard vaatab loigu poole. „Kaugel see töökoht siit on?”

Märga arvutit kehast eemal hoides järgin kaaslase pilku ning alles siis jõuab mulle kohale olukorra kogu kurbloolisus. Tegelikult ei ole see päris paha plaan koos leitud kamraadiga natuke jõmiseda.

„Paar kilti vaid. Kui sul aega on, siis võime tõesti poest läbi käia ja minu töö juurde minna,” arvan ma.

„Kui see roju käima läheb, siis paneme ajama. Ma pean küll paar kõnet tegema, aga muidu...” Mennu keerab süütevõtit ning, näe imet, põrra-põrra hakkabki tööle.

„Kuule, kus sa töötadki?” kisab Mennu üle mootorimürina.

„Öövaht olen, ehitusobjektil,” vastan kõvemat häält tehes.

„Kuule, tegelt, ega mul vist nüüd nii väga palju aega ka ei ole,” ütleb Mennu, kui oleme poe juurde jõudnud. „Ma lubasin ühe sõbra juurde minna ja motika peab ka laskma üle vaadata ja...”

„No eks sa ise tead,” ei hakka ma peale käima. „Minul on aega küll. Sellega nagunii progeda ei saa,” osutan ma kaenlaalusele vettinud kastile.

„Kuule, sa oled mingi itimees või? Mul ka siin üks tahvel kaasas. Kuule, kas me võtame ainult õltsi või miskit teravamat ka?” rahuneb kunagine koolivend maha, enam ei ole ajapuudusest juttugi.

Tegelikult ei olnud Mennul häda midagi. Eks ta võõristusega vaatas seda konkut, kus ma viimasel ajal arvutimänge mängides öid veedan, paar korda selle juures kontrollides, ega ehitusmaterjal jalgu alla ei ole saanud ning kas tööriistakonteineri uks ikka kinni on. Samas oli tunda ka tunnustavat pilku, kui ma läpaka lahti kruvisin ja kõik lahtised osad kuivama panin. Vahel on isegi hea, kui pole nii palju raha, et õunaarvutit osta.

Mulle päris meeldis, et Mennu ei hakanud oma rahadega laiutama ning uue raali soetamisest rääkima, vaid pakkus välja, et ma võiksin nende PR-firma kodulehte kõpitseda ja selleks tööks ühe vahendi nad mulle ostaksid. Jah, tegelikult ei olnud jõmmil häda midagi, nagu aru saada, armastas ta kiirust ja kalleid asju, aga meil oli ka ühiseid huvisid, nagu arvutimängud. Tundus ka, et lapik maa ja new-age. Ning sarnaselt mulle tüdrukud tema juures kaua ei püsinud.

Pärast veerandit pudelit viskit ja paari õlut – muidugi oli Mennu ostnud sixpacki ja kõikse kallimat, mitte minu tavalist pilsnerit – jõudsime kuidagi unenägudeni. Hakkasin just talle selgitama mulle meeldivat teooriat, et tegelikult unes nähaksegi tulevikku, et aju paneb kõikvõimalikud olnud detailid igatpidi kokku, püüdes konstrueerida uusi juhtumisi. Evolutsioon hoolitseb, et tundmatus olukorras mitte hirmust soolasambastuda – mida on ka muidugi vahel vaja, kui näiteks maoga kokku saada – vaid et püstitada rekord kiirete jalgade osas, et ka tulevikus veel und näha, kui Mennu vahele segas:

„Haa, ma nägin ükskord und, noh, sellist aarete saare moodi äktsioni – langevad katused, valele plaadile astudes põletatakse sind tuhaks, maod ja noh kõik selline arsenal, mis seiklusfilmides olemas on. A point oli selles, et me olime seal mitmekesi, mingi grupp ja mina nagu ei olnud grupijuht, aga kõik õiendasid minu kallal, et sina oled seda und juba näinud ja miks sa ei hoiata, et selle seina tagant vihisevad nooled ja et enne sinna astumist tuleb liiva ette visata. Kusjuures mul oli endal ka selline tunne, et ma olen seda und juba varem näinud ja et neil raibetel on nagu õigus mölisedagi, aga hoolimata sellest, et ma olin näinud, ei ole mul õrna aimugi, mis järgmise nurga taga toimuma hakkab. Peale selle oli veel midagi väga häirivat, millest ma kohe aru ei saanud. No ja kui grupi kõige kenam neiu sõna otseses mõttes teibasse aeti ja allesjäänud kisasid, et see kõik on minu süü, ning siis me kõik korraga veel kuristikku kukkusime, siis ehmusin üles, ja alles siis sain aru, mis mind häirinud oli - need sellid, kes minuga mölisesid, olid ka selles eelmises unes, nii et oleks pidanud hoopis enda kallal õiendama.”

„Sa ei kujuta ette, kui palju mina olen pidanud kukkuma. Erinevatest kohtadest, erinevatelt kõrgustelt. Ma usun, et minust saaks vaieldamatu maailmameister unes kukkumistes,” sekundeerin vahele. „Oleks minul sellised draamad,” ohkasin.

„Kuule, see oli ikka päris hull ja reaalne. Mis siis, et unes,” hakkab Mennu enda kogemust upitama.

Ei tea, kas tänu liigsele alkoholile või sellele, et ma ei olnud enam ammu kellegagi reaalses elus näost näkku suhelnud, kuid ühtäkki leidsin ma ennast seletamas talle, miks mul tibide juures lööki ei ole või miks ma üheski töökohas kaua vastu ei pea või miks ma autot ei juhi.

„Tead, seda võib nimetada vist needuseks, seda, mis minuga toimub. Nimelt magama jäädes ma näen unesid, kuid need ei ole minu unenäod – ma näen teiste inimeste unenägusid. Ja see väsitab, oi kuidas väsitab. Ärgates oled mitu korda väsinum kui magama heites. Nagu kott oleks peas. Ringi käid kui zombi, noh kui jõuad käia, ja kui jõuad käia, siis justnimelt ringi käidki. Miks ma siia tulin, mis ma siit otsisin, oot, kuhu ma minema pidin – noh selline värk.”

Uurisin rääkides kaaslase nägu, kuid paistis, et ta ei kavatsenudki minu üle naerma hakata, seega jätkasin oma hala.

„Ma ei tea, võib-olla tunnevad midagi sarnast narkarid, kui mõju otsa saab ja uut annust pole käepärast. Võib-olla tunnevad, sest see üks kord, kui ma proovisin, et kuidagigi mingit muutust esile manada ja natukenegi reläksida, siis see, mida ma selles uimas nägin, noh see ehmataks ka kroonilisel kuivikul kõhu lahti. Isegi väike kõhv süütut kraami, unustage ära, need, kes siis unes minu teadvuse vallutavad, kuram, need on ikka väga jälgid olevused.”

Üllataval kombel jäi Mennu kohe uskuma või oli ta mitteuskumiseks liiga purjus.

„Kuule, aga kust sa tead, et see kellegi teise uni on?”

Kolmandat õlut lahti korkides ohkasin, „Ega see teadmine nüüd kergelt ka ei tulnud. Noh, unes võib igasugu asju näha, aga see on ikkagi seotud sellega, mida oled kogenud, mitte sellist täiesti võõrast ja samas seal unes olles ka oma. Siuke skiso värk, aga ainult unes. Alguses oli isegi naljakas, kui keegi seltskonnas oma unenägu kirjeldas, ja minul vajus suu lahti, sest see oli ju hoopis minu uni, millest räägiti. Esimest korda sain kinnitust siis, kui ükskord unes peegli ette astusin – peeglist vaatas vastu mitte kiitsakas pika näoga kutt, nagu ma olen harjunud, vaid noore tütarlapse nägu ja keha, ja ma teadsin surmkindlalt, et see olen mina, ja teadsin sama kindlalt ka, et see ei ole mina. Unes võib muidugi igasugu paska näha ja ükskõik kes olla. Võib. Aga selle haisva olluse ja selle ükskõik-kelle-olemise, selle ärgates unustamine, aga vat seda võimet ei ole mulle antud.”

„Kuule, aga unerohud? Ja mis arstid arvavad? Kuule, ma tunnen päris häid doktoreid,” püüdis Mennu olukorda lahendada.

„Unerohtudega on palju hullem – siis ei saa üles ärgata, kui asi väga kreisiks läheb,” selgitasin talle. „Näiteks kolm õlut joon ma sellepärast, et iga paari tunni järel pissil käia, ja öist vahti pean seetõttu, et päeval magab vähem inimesi, mis siis, et suurem osa neist on jätised. Aga alkouimas jätis ei näe unes tavaliselt midagi.” Kuigi jah, kui keegi minu käest uuriks, kas maailmas on olemas veel koletisi, siis kindlasti on, võin ma vastata nüüd, kui päeval magada püüan.

„No ja meditsiin,” jätkan oma hala. „Hhah, tead, kui sa oled kuid magamata, siis igasugune batsill hakkab sulle külge ja teeb sisse pesa, ning seda mida ravida, oh seda juba jagub, aga vat põhjustega ei tegele keegi. Suunatakse vaid psühhiaatri juurde ja tuleb välja, et ärkvel olles, ülla-ülla, ei ole mu vaimsel olukorral häda midagi. Kui just väsimus välja arvata.” Ohkan raskemeelselt.

„Kuule, aga kas sa neid unesid valida ei saa?” Mennu häälest on tunda põnevust. Kindlasti terendab tal silme ees mõni nähtud erootiline linamäärija. Oh, oleks asi nii lihtne.

„Nüüd viimasel ajal olen ma pidevalt sattunud kellegi väikese tüdruku unesid nägema, keda hoitakse kusagil vägisi kinni,” viin Mennu kurssi oma praeguse luupainajaga. „Ja ta kardab. Oi jeerum, kuidas see väike tüdruk kardab. Ja ma ei saa midagi teha,” lõpetan oma pika nutulaulu selle tõelise põhjusega, mis mind viimasel ajal tegelikult on liimist lahti löönud.

„Kuule, aga kas sa ei näe, kus ta on? Midagi ümbritsevast?” uurib Mennu, kes on isegi viskiklaasi poolele teele lauanurgast unustanud.

„Ei, ma ei saa võõraid unesid juhtida. Aru saan ainult seda, et ta on kuskil all koopas või keldris. Igatahes helgetel hetkedel, kui ta näeb lootusrikkalt unes, et on pääsenud, on ta roninud üles ning tunneb näol tuult ja päikest,” püüan selgitada seda, mida on isegi enda jaoks raske sõnadesse panna.

„Aga kas sa seda ei näe, kes teda kinni hoiab? Või keda ta kardab?” Paistis, et Mennut hakkas asi järjest rohkem huvitama.

Ohkan uuesti, „Ei saa aru, vilksamisi olen näinud mingit meest, õigemini jalgu nailondressipükstes. Ja osaliselt ühte nooremat naist, kellest paistsid peenikesed käed, punased küüned ning valge kiviga sõrmus, kui ta vana õmblusmasinaga tüdrukul suud kinni õmbles. Ma ei tea isegi, kas nad on siin linnas, kuigi miskipärast ma arvan, et ta on ikkagi siin.”

„Kuule, aga äkki ei ole asi üldse nii hull, mingi plika on pahandust teinud, pannakse õpetuseks nurka ning siis öösel näeb mingit jura, millest sina kinni haarad,” püüab nüüd uuesti viski üles leidnud kaaslane mind rahustada.

Raputan pead. „Ja nii juba mitu kuud järjest? Peab ikka palju pahandust tegema. Ei, ma tean kindlalt, et tegemist on väikese tüdrukuga, keda hoitakse vägisi kuskil kinni.”

Meinhard tõstab klaasi huultelt „Aga kui politseisse pöörduda?” Tunda on, et ta isegi oma soovitusse ei usu.

„Sellise jutuga, et kusagil keldris hoitakse kinni mingit väikest last, või? Ja sedagi, et võib-olla? Ma isegi uurisin, kas ei ole mõni tirts kadunud, kuid ei midagi. Ei meil ega kogu riigis ei ole hetkel tagaotsitavaks kuulutatud ühtegi väikest last,” selgitan väsinult.

„Mingid perverdid või? Kuule, sa seda Kenderi raamatut ei ole lugenud või? Igasugu hulle on olemas.”

„Ma ei tea, ta kardab paljusid asju. Aga mingit seksivärki küll ei ole näinud. Rohkem ikka valu ja piinamine,” pobisen enne, kui õllepudeli suule tõstan.

„Kuule, oota, see õmblusmasin, kas see oli mingi firmakas?” uurib Mennu, kelle hääles enam ei kostugi viski mulksumist.

„Ee, jah, oli vist ikka Singeri masin, seal olid ka mingid numbrid,” meenutan.

„Kuule, mu vanamehe tuttaval on mingi antikvariaat, muudkui kogub ja vahendab mingit vana pahna. Ehk ta oskab öelda, kellel selline aparaat kodus võib olla...”

„See on päris hea mõte.” Olen täitsa siiralt üllatunud. „Sa võid öelda, et tahad sõpsile muljet avaldada ja otsid kingitust.”

Mennule plaan meeldis, leppisime kokku, et homme õhtul saame tuttava laternaposti all kokku ning mina püüan meelde jätta niipalju detaile, kui vähegi võimalik, kui mu uni jälle selle tüdruku poolt anastatakse.

Kodus konkreetse ülesandega magama jääda ei olnudki nii lihtne. Aga pidev väsimus tegi oma töö, nii et varsti põõnasin ma ilma põõnata kuues ning leidsin ennast jälle hämarast, niiskuse ja hallituse järgi lõhnavast pisikesest ruumist. Seekord hoidis keegi mind selja tagant kätest hirmsa jõuga ja valusalt kinni ning peenikeste kätega naisterahvas, kelle rind mustas t-särgis kirjaga „MC Killers” kerkis mu silme ees, püüdes kätte saada mu keelt, et seda hakklihamasinasse, mis ootavalt lauanurga külge oli kruvitud, suruda. Peale minu karjumise kostus veel piiksumist ning silmanurgast nägin kahte rotti, kes põrandal mingi ratta taga inimeste kombel jalg üle põlve istusid ning ootasid, et ka nendele mõni paluke langeks. Karjatusega ärkasin üles, keha hirmuhigiga kaetud nagu alati.

Keerasin tekil ja padjal teise külje ning nihutasin ennast voodi kuivemale poolele.

Kui ma järgmine kord magama jäin, oli ruum sama, kuid tühi, ning nüüd kostis ülevalt ühtlast kopsimist. Ma sain aru, et nad ehitavad puuri, kuhu panna mind ja lisaks veel karja rotte. Püüdsin sõrmedega oma juukseid siledaks saada, et oma välimust parandada – et kui ma hea välja näen, siis ehk nad ei panegi mind sinna puuri...

Õhtul laternaposti juures oli Mennu juba kohal ning ootas.

„Kuule, ma sain päris mitu telefoninumbrit, sest õnneks tal endal ei olnud ühtegi masinat. Plaan täitsa töötas. Kas helistame nad läbi? Mida me küsime? Kuule, kuidas sinul läks? Kas see tüdruk jälle ilmutas end?” tulistas Mennu enne, kui ma talle noogutadagi jõudsin.

Rääkisin talle seekordsetest painajatest.

„See MC Killers, see on motoklubi. Ma tean neid küll. Ja naisi tiirleb nende ümber ka, aga lähemalt tean ma vaid Pillet ja Riinat, aga nemad need nüüd küll kindlasti ei ole. Pillega läksime natuke kärinal lahku, aga Riinale võin ma kohe helistada,” selgitas Mennu, kelle näost, mis küll magamata ööst loppis, lausa voolas sellest hoolimata entusiasmi.

Suundusime lähedal asuvasse pubisse, kuhu Mennu ka Riina kutsus, ning ma asusin telefoninumbrite järgi netist aadresse otsima.

Mennu istus minu kõrvale ümber, et huviga jälgida, kuidas ma tema tahvlit kasutades ametlikest teadaannetest, Kuldse Börsi ja Soovi arhiividest ning sotsmeediast telefoninumbrite kõrvale nende omanikke ja aadresse lisasin. Mis kord on Internetti pandud, see on sinna ka pandud, ole vaid mees ja otsi üles.

Google Mapsi abil hakkasin neid aadresse üle vaatama. Paar tükki tuli kohe elimineerida – üheksakorruselises majas keldreid ei ole ning tehnoruumid on kõiksugu ambaalide poolt nagunii juba hõivatud. Olime nii süvenenult tahvlis, et ei pannud tähelegi, kui Riina meie vastas istet võttis.

Natuke kähisev „Tere, poisid,” tõi meid tagasi pubilaua äärde.

Riina oli punaka varjundiga juuksepahmakaga, ümmarguse näoga ja tüünelt žestikuleeriv meeldiv naisolevus. Lahtise teksatagi all paistis valge t-särk, mis tõstis esile nõtke kaela ja sellel õnnelikult siugleva hõbeketi.

Vaadates Riinat, kuni Mennu mind tutvustas ja püüdis meelde tuletada nende viimast kohtumist, tuli mul korraga idee, mida peale hakata skafandri rindadega. Ma panen sinna kreeka tule põlema. Selle, millega vaenlasi kostitatakse. Kui lollitada algoritmi nii, nagu tuli oleks tabanud rinnapiirkonda miinimumtugevusega, siis saaks sellest päris efektse skafandri, mis müüks hästi. Eks muidugi on sellel tulel ka kõrvalmõjud, eks ta vaikselt skafandri kaitse läbi sööb ja lõpuks mänguri vaevad lõpetab, aga no vaevalt, et nad senikauagi elus püsivad, et selle pärast peaks muretsema hakkama.

„Sul on selline nägu peas, nagu plaaniksid minuga kohe voodisse minna,” ütles Riina mulle kavalalt silma vaadates, tuues mind tagasi reaalsusesse.

„Vana hea Riina,” kostis minu kõrvalt Mennu pugisemist.

„Tead, nii kaugele ma veel ei jõudnudki, ma jäin veel imetlemise faasi kinni,” ütlesin ausalt ja päris tõsise moega, enne kui kehale kohale jõuab, et peaks senise jõllitamise pärast piinlik olema. Vahel on isegi hea, et väsimus ja unisus juhtmed nii pikaks venitavad.

„No-no, või kohe nii asjaline,” tögas Riina, kuid paistis, et talle minu vastus isegi meeldis. Panin tähele, et tal on soojad hallikad silmad.

„Kuulge, kudrutajad, meil on siin mingi asi ajada,” tuletas Mennu ennast meelde, olles end minu kõrval puhevile ajanud. „Ega sa, kallike, ei tea, kas Killersite seas ka mõni uuem nahkseelik välja on ilmunud?”

„Mis mõttes?” Riina toonist paistis, et selline teemavahetus ei olnud talle päris meeltmööda. „Te, poisid, ei ole viimasel ajal korralikult peksa saanud, või mis teravaid elamusi te Killersite juurest otsite?”

„Kuule, ei, ega me lantimist ei mõelnud,” alustas Mennu enne, kui minu aju kuulamise tsüklist rääkimise tsüklini ümber jõudis lülituda. „Me tahaks teada, kas Killersitesse uusi nägusid on tulnud, naisterahvaid, kes kannaksid nende musta t-särki, oleksid peenikeste kätega ja punaste küüntega, valge sõrmusega ja...” Paistis, et isegi Mennule jõudis kohale, kui vähe sellised detailid kedagi piiritleda aitasid.

„Te, poisid, te olete ikka tõesti naljatilgad. Ausalt, mul ei ole täna palju aega. Kas te parem ei räägiks kohe ära, milles tegelikult asi on,” küsis Riina, vaadates otsa mulle, mitte Mennule.

Tõmbasin kuuldavalt õhku sisse ja hakkasin rääkima väikesest tüdrukust ja tema kinnihoidmisest. Mennu nihelemise järgi kõrvalt paistis, et ta ei ole asjade sellise arenguga just päriselt rahul, kuid me ei olnud ka varem kokku leppinud, mida me räägime, ning miski Riina olekus andis mulle järjest enam hoogu juurde. Ma tahtsin, et ta mind kuulaks, vaataks ja aru saaks. Aga ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ma püüan ennast lihtsalt huvitavaks teha, ja veel rohkem kartsin ma kaastunnet. Seetõttu jätsin unenäod mainimata, polnud ju tähtis, kuidas ma sellest tüdrukust tean.

„Noh ja siis arvas Meinhard, et äkki sa oskad öelda selle ebamäärase seletuse peale, tundes Killerseid...” püüdsin puterdades otsi kokku tõmmata.

„Kahju, et sa ei näinud, mis ratas seal oli. Ega klubi liikmedki vist kõik üksteist ei tunne, aga tsikleid ikka teatakse,” selgitas Mennu, kes ei tahtnud kõrvaltvaataja rolli jääda.

„Päris uskumatu lugu. Ja sa tõesti arvad, et keegi teeb lihtsalt mingil põhjusel väiksele tüdrukule liiga ning te olete valmis minema teda päästma?” küsis Riina, jättes kõrvale kõik muud segased aspektid. Naised on ikka praktilised olevused.

„Jah,” alustasin mina, kuid Mennu ei lasknud enam ohje enda käest ära kiskuda.

„Kuule, meil on tõsi taga. See ei ole mingi luul ega väljamõeldis. Ei saa ju mingitel pervertidel lasta väikseid tüdrukuid piinata,” hakkas kunagine koolivend ennast üles kütma.

„Hea küll. Hea küll. Isegi, kui see kõik on nii, siis ei oska ma teid kuidagi aidata. Killersitega ma seotud ei ole ja selle iseloomustuse järgi võib see olla suvaline tibi, kellele motikamees on särgi kinkinud,” tõi Riina meid tagasi reaalsusesse.

Meinhard hakkas uuesti seletama väikesest tüdrukust, kui mind üleni haaras tunne, et ma pean Riina juurde minema ja teda kallistama. Mitte selle pärast, mida ta ütles või milline ta oli, vaid lihtsalt, lihtsalt ma pidin seda tegema. See tunne oli nii kõikehaarav, et mind ei huvitanud, mida arvavad Mennu või teised baari külastajad või isegi, jah, mida arvab või teeb Riina. Ma tahtsin vaid püsti tõusta, minna ümber laua ja haarata Riina oma embusesse, ning pärast seda võib kogu muu maailm kerida sinnasamusesse.

Tõusin tooli kolinal püsti. Riina heitis mulle küsiva pilgu. „Ma pean vetsu minema,” kohmasin ning kiirustasin leti nurga tagant paistva ukseni. Soov Riinat rinnale suruda ei kadunud kusagile, kuid ma sain endaga hakkama. Veel.

Kui ma valamu ees seisin, sisenes Mennu. „Kuule, kas sa ta käsi vaatasid?”

Jõllitasin uskumatult kunagisele koolivennale otsa. „Ega sa ometi ei arva,” alustasin ning oleksin peaaegu Mennu kõri pihku haaranud ja ta vastu seina surunud. Midagi mu näoilmes pani Mennu sammu tagasi astuma.

„Hei, kuule, ära nüüd ägestu, ega ma ise ka ei usu, et tema, aga noh, kunagi ei tohi ühtegi kahtlusalust kõrvale jätta. Tead, ma ükskord nägin ühte seriaali...”

Lasin Mennu vadinal endast mööda voolata. Nojah, tema võttis seda nagu mängu, ta ei tundnud seda painet, seda survet, seda hirmu. Riina käed, jah ma olin neid vaadanud, need olid ilusad, mitte just täidlased, aga mitte ka peenikesed, sellised armsad ja, ja ilusad.

Tagasi baariruumi astudes ei näinud ma Riinat enam meie laua juures. „Kus?” katkestasin kaaslase seriaaliloba. Meinhardi vastuse järel tundsin, kuidas must masendus kotiservasid mööda mu külgi alla asub rullima. Riina oli läinud.

„Ma ka siis lähen, peab tööle minema ja…” ühmasin rohkem omaette ning võtsin koti.

„Kuule, aga,” alustas Mennu, kuid ma ei suutnud enam teda ja tema loba välja kannatada. Pea valutas. Keegi nagu püüdis juuste juurte juures kahte kivi tagudes sädet saavutada.

Baarist välja astudes nägin teda uuesti. Riina istus mootorratta seljas ning sättis just oma punakaid juukseid kiivri alla. Ma teen skafandri visiiri poolläbipaistvaks ning reklaamlauseks kirjutan, et viimane, mida teie vaenlane näeb, on teie kaunid kõrvarõngad, tekkis peas uitmõte.

„Ciao, poisid, hoidke mind asjaga kursis, kuid praegu ma pean kahjuks tõttama,” hõikas Riina, naeratas, käivitas tsikli, tõstis jala jalatoele ja põristas rahuliku pöörkaarega minema. Tõmbasin sügavalt hinge. Selgus, et pärast uksest väljumist olin ma unustanud õhku kopsudesse lubada.

„Kuule, kas ma viin su ära?” küsis selja taha ilmunud Mennu.

„Ei, aitäh, aga kas sa saaksid kuni homseni oma tahvlit laenata,” uurin järsku tekkinud idee peale.

„Ee, nojah, muidugi. Vajad vaid üheks õhtuks või? Seda, et see oli päris kallis pill. Kuule, saame siis homme siinsamas kokku,” selgitab Mennu oma varandust mulle ulatades. Noogutasin hajameelselt ning asusin baari vaba WiFit ära kasutades tahvlisse lisatarkust laadima. Ma ei pannud tähelegi, kas Mennu veel midagi ütles või millal ta ära sõitis. Veendusin, et programm töötab ning hakkasin natuke pikema ringiga tööle kõndima. Singerdajate aadresse otsides oli mulle silma jäänud, et paar neist on päris minu tööle mineku marsruudi kõrval.

Tööle jõudes kontrollisin oma teooriat, ja nii oligi. Nagu veebikaart ja oma silm näitas, olid nende majade ees valvekaamerad. Programmi poolt salvestatud andmetest sain kinnituse, et mõlemad kaamerad on ka WiFi ühenduses. Kiire veebiotsing andis kaamera võrguseadme aadressi järgi mulle teada, mis marki salasilmadega tegu. Muidugi hiinlaste toodang. Nüüd tuli kontrollida, kas kasutajad, nagu tavaliselt, on kaamera vaikimisi sätted ka samaks jätnud, ja proovida, kas saan nende pildi endale tahvlisse manada. See ei ole ju sissetung, õigustasin ma ennast. Mul oli õnne, mõlemad kaamerad nõustusid lahkelt oma pilti minuga jagama pärast seda, kui olin sisestanud netist leitud vaikeparoolid. Teisel juhul oli asi veel parem, sain ligipääsu ka kaamera salvestuste arhiivile ning veetsin silmi krilli ajava öö, otsides nailondressipükse, peenikeste kätega naisi ja mootorrattaid.

Päeval kodus tuli tüdruk taas. Seekord hakati keldrit täis ajama. Liivaga. Nägin kuidas rotid mulle trepipealt lehva-lehva tegid ning itsitades ukseaugust minema läksid. Liiv tõusis vaikselt ja ma ei suutnud isegi trepini liikuda. Mida rohkem rabelesin, seda rohkem vajusin sisse ja kusagilt tuli liiva ainult juurde ja juurde. Ma röökisin nagu segane, kuid sellest ei olnud abi. Liiv oli külm, mis halvas veelgi mu liikumist. Ärkasin üles siis, kui liiv juba suhu hakkas voolama. Süda kloppis ning keel oli paks. Ma ei julgenud enam magama jääda ning läksin kööki, et teha üks kange kohv aspiriiniga ja mõelda asja üle järele, kuigi pea oli paks nagu kõrvits, mis just äsja on võitnud nunnukonkursi.

Sinna köögilaua taha ma jäingi, kuni telefonihelin mu taas teadvusele tõi. Helistajaks oli Mennu, kes mind juba baaris ootavat. Tõesti, kell oli juba kuus läbi ning väljas pimenes. Haarasin tahvli ja koti ning kiirustasin kohtumiskohta. Kunagine kooliveli istus sama laua taga, kus eile, kahjuks üksinda, ning oli süvenenud oma peopessa. Enne lauda istumist käisin leti äärest läbi ja tellisin söödavat. Kahju, et õhtuti korralikku hommikusööki ei pakuta, muna ja peekonit näiteks.

Enne söögi saabumist seletasin siis Mennule liiva füüsikalisi omadusi ja seda, kuidas ma olin tema tahvlit sihtotstarbeliselt kasutanud.

„Kuule, ega sellest miskit jama ei tule?” uuris ta, kui sai aru, et sellised sihid võivad sirgelt kõveratele teedele viia.

„Ära pabla, ma ei teinud midagi ebaseaduslikku, ega ma kuskile sisse ei tunginud või midagi sellist,” püüdsin teda rahustada, jättes rääkimata, et selle maja, kus salvestusseadmele ligipääsu ei olnud, selle pildi suunasin küll kusagile sõbralikku pilve, teada saamaks, kes seal majas elab.

„Kuule, aga mis sa seal siis nägid? Kas tuli kedagi tuttavat ette?” oli Mennu põnevil.

„Eks sa vaata ise,” ütlesin õigel aadressil sisse logides ja tahvlit Mennule ulatades. Seni, kuni praadi pugisin, uuris Meinhard, nii nagu mina öösel, majja saabuvaid ja sealt lahkuvaid inimesi.

„Kuule, kas see on mingi sektimaja või midagi sellist?” uuris Mennu, endal ilmselt sõrm edasi-tagasi kerimistest juba krampis.

„Ka mul tuli selline mõte. Ja kas sa kellaaega panid tähele ja seda, et kõik külalised on paaris, mees ja naine, ja et pererahvast pole üldse näha?” täiendasin omalt poolt. See oli imelik.

„Arvad, et mingi usulahk, mingid satanistid, ja planeerivad ohverdust täiskuuööl nelja tee ristis või?” sõnastas Mennu ka minul peast läbi käinud mõtte.

„Ei tea, otsisin ka aadressi järgi kuulutusi, et kas seal tehakse mingit paariteraapiat või on avatud ekstrasensi vastuvõtt, aga ei midagi. Kuidagi nad seda maja teavad, aga mis seal toimub, ei tea, ja seni kuni pererahvast ei ole näinud, senikaua ei saa midagi välistada,” resümeerin tühja praetaldrikut eemale lükates. Mennu jätkas salvestuse uurimist enda ette pobisedes: „On jah kahekaupa, sihukesed keskealised, no see küll usuhullu moodi ei paista, kuule, see on veel täitsa pandav...”

Katkestasin tema lõbutsemise, pannes ette, et kui tal on aega, siis võiks ka kahe viimase aadressi juurest mööda sõita, kontrollimaks sõbralike kaamerate olemasolu. Mennu oli nõus ning nii ma siis istusin jälle tsikli tagaotsa, siiralt kahetsedes, et ees leistangi ei hoia Riina.

Esimese maja juures kaameraid ei paistnud, üldse ei paistnud seal mingeid elutegevuse märke, rohi oli kõrge, lehed koristamata, akende ees paksud kardinad ja õuenurgas suur liivakoorem. Tundus, et maja on remondis, aga ka see on pooleli jäänud. Ka teise maja juures meil mingit edu ei olnud. Esiteks oli seal kõrge aed, ja siis, kui ma tsiklil püsti tõusin, et aiast üle vaadata, tormasid kaks lõukoera aia najale meile koerakeeles tuld ja tõrva kaela soovima nii järsku ja nii ilmekalt, et ma oleksin peaaegu pikali kukkunud. Viimasel hetkel sain Meinhardi kiivrist kinni hoides tasakaalu tagasi. Selle maja võis nimekirja lõppu lükata, sellised südamlikud tervitused kostaksid ka sügavamasse keldrisse ning hirmutaksid mitte ainult ilmsi, vaid ka unes.

Lastes Mennul end tööle viia tekkis mul idee, see oli nii hea idee, et mul läksid kohe peopesad niiskeks. Nüüd tuli see idee kuidagi Mennu pähe saada.

„Kuule, selle viimase maja võib vist küll maha tõmmata, ega sa mingeid penisid ju kuulnud ei ole?” küsis ta pärast vaikuse naasmist kiivrit peast tõmmates. „Aga seal eelviimases, ei tea, kellele see kuulub, äkki on müügis, või proovime, ehk on uks lahti,” tulistas Mennu vastust ootamata edasi.

„Oot, pea nüüd hoogu, seda omanikku tuleb otsida jah, aga enne sissetungimist tahaks ikka rohkem kindel olla,” seletasin, „pealegi ei ole üldse teada, et see kelder ühes nendest majades on,” jahutan veelgi Mennu indu.

„Kuule, aga...” tõmbas Mennu ennast õhku täis, kuid ma ei lasknud tal ennast katkestada.

„Samas tahaks ikka teada, mis seal esimeses toimub, nii palju paistab, et võõraid inimesi voorib sealt läbi,” püüdsin kaaslase mõtteid õigele teele juhtida. „Lihtsalt oodata, kuni pererahvas nähtavale ilmub, on ka tobe. Kui prooviks äkki sinna minna?” viskasin küsimuse õhku.

„Et helistame ja küsime õmblusmasinat näha, või? Kuule, ega nad lihtsalt niisama ei hakka ju ütlema, mis värk seal käib, kui seal veel mingi sekt on või nii,” ei liikunud Mennu päris õiges suunas.

„Ei ma mõtlesin, et peaks sinna kohale minema, paistab et nad kõik ei tunne üksteist, vähemalt ukse peal ei tervitatud,” püüdsin kaaslast valelt teelt minema juhtida.

„Nojah, aga me nägime seal ju ainult paare, kuule, ma mingit pedet nüüd küll ei ole nõus mängima,” ei jõudnud Mennu ikka õige järje peale.

„Ega ma siis meid ei mõelnud, vaid et ma koos selle, mis selle sinu sõpsi nimi nüüd oligi…” püüdsin Mennut ninapidi sellesse ideesse suruda, mis mulle külmavärinad peale ajas.

„Aa, Riina, kuule, see on päris õige point, ma arvan, et ta oleks nõus küll, kuule, ma kohe helistan,” hüüdis Mennu entusiastlikult ja haaras mobiili. Ma ei osanud oodates oma kätega midagi peale hakata, näppisin püksirihma, siis silusin juukseid. Raisk, duši all oleks pidanud ka käima!

„Kuule, ei vasta praegu, aga eks ta helistab hiljem tagasi. Mis ajaks ma kokku lepin?” oli Meinhard jälle oma sõiduvees.

„Oot, mis päev täna ongi?” olid mul nagu tavaliselt nädalapäevad sassis. „Rahvas käis seal vist esmaspäeva, kolmapäeva ja reede õhtutel,” tuletasin videopildi kuupäevi meelde.

„Kuule, täna on neljapäev, nii et homme oleks täitsa kobens, eks ma annan sulle teada,” ütles Mennu, ja enne kui ma jõudsin oma uimas märgatagi, läinud ta juba oligi. Terve öö veetsin uneledes ja peas läbi mängides erinevaid stsenaariume, mis läksid järjest lennukamateks pärast Mennu helistamist ja teavitamist, et Riina oli nõus ja saab minuga homme õhtul baari juures kokku. Teine hea uudis oli see, et oma rüperaali sain jälle tööle, üks mälumoodul tuli välja vahetada, kuid muus osas oli kõik korras.

Hommikul, tagasi kodus, panin äratuskella varasema aja peale helisema ning lootsin kõigest südamest, et saan jälle ilma unenägudeta magada, nii nagu eile, köögilaua ääres.

Ei olnud maailmal asjagi minu südamega. Ma olin jälle keldris, selili laua peal, käed ja jalad kinni seotud ning särk või pluus üles kurgu alla krussi lükatud. Mees, kellel oli seljas auklik villane vest, ühendas triikraua juhtme seinapistikusse ning asetas siis triikraua minu palja kõhu peale. Vilksamisi nägin mehe nägu, see oli ümmargune ja kuidagi ilmetu. Triikraud oli raske, alguses külm, kuid siis hakkas soojemaks minema. Püüdsin rabeledes seda kõhult minema saada, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Tundsin naha kärssamise lõhna ning valu ja kujutasin ette, kuidas triikraud vajub põledes minu kõhust läbi.

Ärgates jooksin vetsu ja hakkasin öökima. Milline imepäraselt meeldiv algus kohtinguõhtuks! Magama enam ei julgenud jääda. Pesin ja sõin ning ajatäiteks ja mõtete kõrvalejuhtimiseks lõpetasin skafandri disainimise. Sellest pidi saama hitt, mille eest vähemalt kolmveerand aastat muretult elada saab. Olin liiga vara valmis ja just seetõttu läks lõpus hirmus kiireks, ei jõudnud kontrollida, kas tuled kustu ja gaas kinni sai.

Hoolimata kiirustamisest oli Riina juba baari ees kohal, istus motika seljas ning silitas pöialdega telefoni. Kiirendasin tema juurde, püüdes paaniliselt meelde tuletada, mida ma alguses ütlen. Mind kuuldes libistas Riina telefoni teksajaki taskusse ja tõusis püsti.

„Sa oled nii, nii...” hakkasin kogelema. Seda ma küll ei olnud plaaninud tervituseks öelda.

„Nii?” uuris Riina huvitunult.

„Pikk,” purtsatus minu seest välja enne, kui ma suutsin suu kinni pigistada. Pikk oli Riina küll, minustki oma pool pead pikem, aga ega seda ma öelda ei tahtnud. Ma ei suutnud ka öelda, et ta oli armas, mitte just klassikaliselt ilus, kuid ometi oli temas sellist sooja ilu, millest ühelt poolt kumas karmust ja teisalt pehmust.

„On sellega mingi probleem?” uuris Riina, nüüd juba enam mitte nii lõbusa olekuga, kui enne.

„Ei hoopiski mitte, mulle meeldivad… see tähendab, eelmine kord ma lihtsalt ei näinud sind püsti seismas, ja seega nüüd lihtsalt üllatusin ja…” puterdasin, tundes kuidas üle kere kuumaks ja punaseks läksin. Seekord pikad juhtmed ei aidanud. Sõimasin ennast mõttes kõige hullemate nimedega. Kuidas ma küll oskan kõik nii kiiresti ära rikkuda!

Mootori põrisedes peatus meie juures Mennu oma motikaga. Muidugi. Tema veel puudus.

„Oh, teie juba siin. Kuidas läheb? Kuule, kas igaks juhuks peaks mingi relva moodi asja ka kaasa võtma, ei tea ju, mis värk seal on,” paristas Meinhard enne, kui kiivrigi peast võttis. Mennust tuli lahti saada.

„Ma arvan, et motika jätame siia ning lähme jalgsi, kui sulle sobib, see ei ole kaugel,” pöördusin Riina poole, aga et ennetada Mennu vahelesegamist, jätkasin kohe: „Plaan on järgmine: kui sisse saame ja pererahva ära tunnen, siis püüan peldikusse minemise ettekäändel eralduda ja keldrit otsida. Sina,” ma oleksin peaaegu „kallis” lisanud, kuid sain veel viimasel hetkel sõnasabast kinni, „khm, sina püüad pererahvast enda juures hoida, ja kui see ei õnnestu või minul abi vaja läheb, siis anname Meinhardile telefoniga märku, ning siis sa, Menku, tuled ja hakkad välisukse juures lamenti lööma. Tekkinud segaduses püüame siis jalga lasta.”

„Kas poleks mõistlik rattad lähemale viia, et põgenemine kiirem oleks?” küsis Riina. Enne, kui jõudsin teda mõistliku mõtte eest kiita, sai Mennu suu lahti:

„Muidugi, mina olen motikatega nurga taga, kuule, aga võiks hoopis teha nii, et mina...” Ma ei hakanud tähelepanu pöörama Mennu järjest lennukamatele plaanidele, vaid jälgisin hoopis Riinat, kes paistis olevat natuke lõbustatud, igatahes pisike muigehakatis mängles tal suunurgas.

„Miks sa arvad, et meid sisse lastakse?” küsis ta, katkestades Mennu kirjeldused Terminaatori või Tarzani moodi majja tungimise plaanide kohta.

„Ma otsisin ühtede külaliste, kelle auto numbrimärk kaamerast näha oli, nime üles. Me võime öelda, et Rebase Rein soovitas,” vastasin, tundes, et Riina rohkem minu kui Mennu plaaniga kaasa tuleb.

„Rebase Rein, kuule, ongi selline nimi vä?” hakkas Mennu kõkutama.

„Poisid, kas me siis teeme midagi või jäämegi siia arutama,” uuris Riina tüdinud häälega.

„Õige, sõidame lähemale ja teeme selle asja selgeks,” kiitsin ma takka ning astusin Riina mootorratta poole. Riina istus tsikli selga ning pani selle käima. Istusin tema taha ning haarasin ta õrnalt rindade alt embusse. Riina juuste lõhn, tema keha lähedus – see millest ma olin unistanud, see kõik viis mind sellisesse seisundisse, et ma ei pannud tähelegi. kuidas ta minu käest midagi küsis.

„Hei, kuuled või, kas sa kiivrit ei panegi pähe?” küsis Riina juba natuke pahaselt.

Võtsin ta käest kiivri ning siunasin ennast, püüdes võimalikult rahulikuks jääda, kuigi see oli järjest raskem - süda tagus, püksis kippus kitsaks ning kopsudes õhku väheks jääma. Sellest hoolimata soovisin ma vaid tema taga istuda ja sõita ning sõita, suruda ta enda vastu ja unustada kõik.

Liigagi kiiresti jõudsime õigesse tänavasse ning põristasime vaikselt nurga taha. Vaikse ohkega lasin Riinast lahti, ning enne kui kohale saabunud Mennu midagi ütelda jõudis, andsin talle kiivri ja kordasin üle, et oodaku ükskõik kumma helistamist. Siis astusin paar sammu maja poole ning jäin ootama. Ajaliselt olime graafikus. Mis iganes üritus seal majas ka toimus, oli see just hakanud, nii et me jäime ainult natuke hiljaks, nagu ma olingi plaaninud. Midagi häiris, nagu tomatinahk hammaste vahel, aga kuidagi ei jõudnud kohale, mis tomat see selline oli.

Riina astus mu kõrvale ning hakkasime maja poole kõndima. Ma olin ikka veel uimane ja segaduses nii magamatusest kui Riina lähedusest.

„Huvitav, miks ta ilmutab sulle ennast just päeval,” mõtiskles Riina valjusti.

„Kes?” ei saanud ma kohe aru.

„See tüdruk, keda sa unes näed. Meinhard rääkis,” selgitas Riina.

„Tegelikult algas see juba siis, kui ma veel öösel tööl ei käinud. Mitte küll nii sageli aga siiski, ja see oli ka üks põhjus, miks ma arvasin, et päeval magamine on parem. Raisk, sa ei kujuta ette, kuidas ta kardab. See on surmahirm. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see on nii kole ja talumatu. Nagu oleksin sõjas iga päev.” Vaevaga sain ennast pidama. Mul ei olnud kavas halisema hakata.

Riina võttis mul käe alt kinni. See tekitas sõnaseletamatu sooja tunde. Oleksin tahtnud teda selle eest emmata, aga ei julenud, ning pealegi jõudsime maja ette. Rõõmuga nägin, et Rebaste autot ei olnud siia pargitud. Äkki võib see minu tobe plaan isegi läbi minna. Oleksin tahtnud Riina käest küsida, ega ta ei karda või midagi, kuid Riina olekust ärevust ei paistnud ning ma ei tahtnud talle põhjust anda arvata, et mina kardan. Ega ma ei kartnudki. Mitte enda pärast. Läksime väravast sisse ning jõudsime ukse juurde. Vaatasin veel korra Riina otsa ning siis tõstsin käe koputuseks.

Uks avanes enne, kui ma seda puudutadagi sain. Muidugi, kaamera. Keskealine, natuke trullakas ning emaliku olekuga naisterahvas avas ukse ja enne, kui ma jõudsin suudki avada, ütles rõõmsa häälega: „Tere! Tore, et tulla saite. Palun astuge sisse!”

„Tere,” kohmasime vastuseks ja astusime naise järel esikusse. Riina heitis mulle kiire kõrvalpilgu, mille ma kinni püüdsin ning vaevumärgatava pearaputusega kõrvale heitsin. Sellel võõrustajal küll tuttavaid peeneid käsivarsi ei olnud.

„Teised on juba kohal, aga just alles algas,” jätkas musta sviitriga naine.

Ühte asja ma oma peaaegu täiuslikus plaanis ei olnud arvestanud. Jalanõud tuli ära võtta. Hirmuga mõtlesin, kas mul oli meeles kapist uued sokid võtta, või nagu tavaliselt läksid jalga esimesed ettejuhtuvad. Riina oli oma poolsaapad juba jalast libistanud ning vaatas koos teise naisega, kuidas ma oma tossupaeltega pusisin. Kahjutundega pidin tunnistama, et kapist uute sokkide võtmiseni ma muidugi ei olnud jõudnud. Õnneks oli auk vaid ühe soki varbas. Piinlikult püüdsin seda varjata ning koperdasin seega Riinale otsa.

„Kõik korras?” küsis ta hoolitsevalt minust kinni haarates.

„Jah, muidugi,” vastasin, sokid ununenud ja süda õnnetundest lõhkemas.

Läksime musta sviitri järel õunakoogi-lõhnalisse elutuppa, kus seinte ääres patjade peal istus kolm paari. Toa keskel rätsepaistes näoga ukse poole troonis üks mees. Ruumis oli hämar, aknast paistva sügisõhtu valgusele pakkusid tuge vaid rauast küünlajalal põlevad küünlad. Nende võbelevas valguses võis eristada mehe põlevaid silmi ja kontrastina täiesti rahulikku nägu. Ruumi ühes nurgas olevast makist kostus vaikselt muusika, mida netis võib leida sildi alt mediteerimine ja relax. Võtsime samuti seina ääres patjadel istet. Paistis, et keegi ei ootagi, et me ennast tutvustaksime või oma kohalolekut õigustaksime. Keskel istuv mees noogutas meile kergelt ning jätkas raskepärases inglise aktsendiga eesti keeles rääkimist.

„Armastus on antimehaaniline, antimaterialistlik: seetõttu ongi halb armastus ikkagi hea armastus. Samas kooselu nõuab rohkem kui armastuse kooskõla, nõuab kommete ja vaadete, argipäeva intiimsete pisiasjade lähedust. Vaid kooselu ja armastuse sümbioos annab võimaluse maailma muuta...”

Istudes Riina kõrval, käsi tema selga toetamas, üks külg tema soojuses põlemas, sõõrmed tema lõhna sees kümblemas, põsk vahepeal tema juuste pehmest puudutusest kirvendamas, ühesõnaga, ei jõudnud mulle eriti kohale, millest see mees rääkis või mis värk siin üldse toimus. Isegi siiatuleku eesmärk ununes. Soe tuba, Riina juuresolek ning pingelangus pärast edukat „sissetungi” – nojah nagu arvata oligi, jäin Riina õla najal tukkuma. Õnneks tonksas ta mind mitu korda, nii et päris unne ma ei langenud ja seega ka mingeid õudusi ei näinud, aga kogu see jutlus kestis minu jaoks vaid viivu. Kui Riina minu kõrvalt püsti hakkas tõusma, märkasin, et olime jäänud viimaseks paariks ruumis. Teised kõik olid juba ära läinud.

Kõnet pidanud mees, kes osutus püsti seisvana küllaltki lühikeseks, astus meie juurde ning võttis minu käed oma käte vahele. Mulle otse silma vaadates ütles ta: „Te, noormees, peaksite rohkem magama. Uni on väga tähtis! Eriti paarisuhtes.”

Hoidsin end tagasi, et mitte turtsatada. Noogutasin sügavmõtteliselt, jah muidugi, uni on väga tähtis, eriti kui lastakse näha omi unenägusid. Mees paistis minu reaktsiooniga rahule jäävat ning astus Riina juurde. Käte hoidmise asemel embas ta teda soojalt. Tõmbusin jäigaks.

„Tore, Riina, et sa leidsid tee tagasi meie juurde. Ja et oma noormehe ka kaasa võtsid,” ütles mees Riinat embusest lahti lastes ja samuti tema käsi vangistama hakates. Riina naeratas talle vastu. Mida põrgut? Olin nii hämmastunud, et ei suutnud reageerida ega ennast liigutadagi. Ah siis sellepärast ta ei küsinudki aadressi – lagunes olematu tomatinahk mul hammaste vahelt. Ah siis sellepärast ta ei esitanudki küsimusi ega avaldanud kahtlusi. Ja mina arvasin, et ta usaldab mind, et ta... Tundsin ennast reedetuna. Seni, kuni toimus südamlik hüvastijätt ühelt poolt ja uimane koperdamine minu poolt, püüdsin ennast maha rahustada. Mida ma siis olin oodanud? Miks ma olin arvanud, et Riina-sugune mingi suvalise jorsiga kahtlasesse kohta läheks? Aga ta oleks võinud ju öelda. Ma olin valmis teda karja satanistide seast päästma!

Pärast viisakat vabatahtlik-kohustuslikku annetust – jeerum, neil oli isegi kaarditerminal! – ja lubadusi järgmine kord jälle tulla – otsi lolli! – jõudsime välja.

„Sa olid siin varemgi käinud?” küsisin nii rahulikult kui võimalik.

„Jah, tükk aega tagasi,” vastas Riina. „Ma ei olnud kindel, kas siin veel nemad tegutsevad,” lisas ta. See ei kõlanud küll otseselt vabandusena, kuid et ta seda siiski mainis, siis ma võtsin seda just sellena. Muidugi, ta tahtis mind proovile panna, käis kõll mul peas. Loodetavasti ma ei rikkunud kõike ära, nagu tavaliselt.

„Igatahes keldreid siit majast ei olnud küll vaja otsida, ei kedagi ega midagi sellist,” resümeerisin nukralt. Osalt seetõttu, et tüdruku leidmisest olin pea sama kaugel kui enne, ja rohkem seetõttu, et kohe-kohe pean Riinast lahku minema.

Enne tänavanurgale jõudmist peatus Riina, kummardus natuke ning suudles mind suunurka. „Aitäh sulle, ilus õhtu oli,” ütles ta ning astus edasi enne, kui ma arugi sain, mis just toimunud oli.

Mul lõi seest üleni soojaks. Oleksin tahtnud, käsi püsti, õhku hüpata ja „jabadabaduu!” kisada, kuid selle asemel astusin väärikal kõnnakul ootamisest tüdinud Meinhardi ja kiivrit pähe paneva Riina poole, kes Mennu paisu tagant pääsenud sõnavalingu poolmuigvel ja noogutades ära kuulas.

„Ei olnud see jah õige koht,” lisasin ka omalt poolt ning kirjeldasin paari sõnaga, igaks juhuks positiivses võtmes, majas toimunut. Lubasin välja uurida remondis olnud maja omanikud ning neid mõlemaid asjaga kursis hoida.

„Ma tahaks tõesti teada, kuidas sul läheb,” ütles Riina enne minema sõitmist summutatult kiivri seest.

Hakkas peenikest külma uduvihma sadama. Tõusev tuul keerutas märgi lehti näkku. Sellest hoolimata tundsin, et maailm on nii kuradima meeldiv paik. Töökohani kõmpides kerisin mõttes õhtul toimunu filmilinti edasi ja tagasi. Riina juuksed, tema mustas sukas jalg, mis libises saapast välja, kõrvarõnga kaar, kui ta ennast minu poole pööras. Kogu öö valgustasid detailid Riinast mind nii, et isegi õlu ununes. Alles varahommikul sundisin ennast lahti rebima unelmatest ja hakkasin otsima remondis oleva maja omanikku. Leidsin, et otsitaval, kes tundus olevat saksapärase nimega väliseestlase järeltulija, oli paar-kolm aastat tagasi tekkinud kohtuvaidlus vahepealse puuküürnikuga ja viimaste aastate kohta ei olnud netis bittigi. Mahajäetud maja, kus võis olla kes iganes.

Just enne kojuminekut tuli meelde vaadata pilte sellest teisest majast, mille kaamera salvestused olin endale ligipääsetavasse kohta suunanud. Kuni täna hommikuni ei näidanud kaamera midagi. Ja siis avanes uks, süttis välisvalgustus, ning ma vahtisin, suu ammuli, kuidas üks mees, kandes ilmselt midagi suurt, hakkas tagurpidi majast välja tulema. Mu hingamine kiirenes. Nad olid puuri natuke liiga suure teinud, see ei mahtunud välisuksest välja. Prooviti seda keerata nii ja teistpidi, kuid uksepiidad olid kitsamad kui puur. See oli õige maja. Vilksamisi nägin ühte pisikest kätt, mis puuri katva riide varjust korraks valguse poole sirutus. Kuigi pilt häält edasi ei andnud, kujutasin ma ette pahandamist ja sõimu ning siis välisvalgustus kustus. Ähmaselt oli veel näha, kuidas mees tagasi majja kadus ning välisuks sulgus. Kerisin edasi kuni praeguse hetkeni, kuid midagi enam ei toimunud. Uks oli kinni ja pilt staatiline.

Mul hakkas kiire. Võtsin oma asjad ja helistasin Meinhardile. Nad viivad ta minema. Kui me kohe praegu ei sekku, siis viivad nad tüdruku tundmatusse kohta. Oli vaja kiirelt tegutseda. Mennu ei vastanud. Pooljoostes hakkasin maja poole tõttama ja proovisin uuesti helistada. Mul oli vaja transporti. Kui nad päeva jooksul ta minema viivad, siis on vaja neid jälitada. Meinhard ikka ei vastanud, lõpuks suundus kõne postkasti. Vuristasin kiirelt automaadile, et ma ootan tema kõnet ja et tüdruk on teises majas ning ma ootan teda selle juures. Kontrollisin mobiilist järele, nojah, muidugi, praegu oli laupäev, kell pool kaheksa hommikul. Loomulikult magas Mennu alles õndsat und.

Vihma enam ei sadanud, kuid õhk oli päris karge. Poolenisti hingetuna jõudsin kohale. Ettevaatlikult tegin majale ringi peale, õnneks ei olnud naabri krundid asustatud lõrisevate koertega. Vasakut naabrit piiras madal aed, millest sai lihtsalt üle astuda, parempoolse naaberkrundi hekk oli nii hõre, et võis lihtsalt läbi jalutada, tasuks krae vahele pudenevad piisapärlid. Näha ei olnud mingit elumärki. Ühtegi autot ma ei tuvastanud. Garaaž oli eraldi majast paremal, selle uks suletud. Proovisin uuesti Mennule helistada. Tulemusteta.

Tõusis tuul. Selline ebameeldivalt lõikav sügistuul. Olin jooksmisega ennast higiseks ajanud ning nüüd hakkas külm. Tõstsin krae kõrgemale. Mida küll teha? Siia tänavale passima jääda? Ärataks kahtlust, ja kui nad autoga minema lähevad, siis jalgsi ma järgi ei jõua. Takso tellida ja seal oodata? Kui kaua? Muidugi, ma saaksin kusagil mujal ka kaamerast ukse avanemist jälgida, aga siis pean kiiresti maja juurde jõudma. Proovisin uuesti Mennule helistada, ei midagi. Tegin veel ühe ringi ümber maja. Teist ust ei olnud. Silmanurgast nägin, kuidas nihutati naabermaja akna kardinat. Unetud penskarid juba ammu üleval ja neile võin ma kahtlane kuju küll paista, kutsuvad veel politsei. Otsustasin otsida läheduses mingi paiga, kus maha istuda ja kaamera abil ust valvata. Kui Mennut kätte ei saa, siis tellin takso ja loodan, et jõuan enne majani, kui nad ära sõidavad. Küll ma taksojuhile mingi loo välja mõtlen. Telefon näitas lähimat söögikohta kahe tänava kaugusel. Lontsisin sinna, endal nina lurisemas, ühe silmaga moblast kaamerat jälgides. Muidugi oli see söögikoht laupäeva hommikul kinni. Kiire otsing näitas, et lähim koht, mis praegu lahti oleks, on minu korter. Halb oli see, et minu kodu jäi sellest majast natuke kaugele.

Nad ei hakka ju ometi keset päeva mingit kaetud puuri nii uudishimulike naabrite silma all vedama, veensin ennast, kui sammud kodu poole seadsin. Aga miks üldse puur, pisikese tüdruku jõuab ükskõik kes sülle võtta ja autosse kanda, ei saanud ma aru, aga ühtegi tarka mõtet ka pähe ei tulnud. Tuul lõõtsus, külm oli, samuti tekkis kange vajadus vetsu minna. Ma jõuan kodust ka taksoga õigeks ajaks kohale, püüdsin ennast rahustada.

Kodus vahetasin särgi ja hakkasin närviliselt käima köögist tuppa ja tagasi. Kaamera ei näidanud vahepeal mingeid muutusi. Mennu ikka ei vastanud. Oot, tekkis mõte. Mennu tahvel. Kaugelt ma sellele ligi ei saa, aga installisin sinna programmi, mis näitab ka koordinaate ehk siis selle abil saan tahvli üles leida ja vaevalt, et Mennu ise oma tahvlist kaugel on. Tegin kiiresti läpaka lahti.Hm, aga kuidas ma selle programmini jõuan, see ise ju ei raporteeri, mis aadressil ta töötab. Jõuetult langesid käed rüppe. Klõbistasin niisama klahve - kontrollisin, kui kiiresti autoga jõuaks majadevahelise vahemaa läbida – ja siis mul plahvatas – ma olin Mennu tahvli abil ju esimese maja kaameraarhiivi sisse loginud, sealt saan veebiaadressi, ja kui tahvel just päris ilma akuta ei ole, siis saan asukoha kätte. Mul oli õnne, tahvel näitas mulle lahkelt oma GPS-i koordinaadid kätte. Mennu tahvel oli majast umbes sama kaugel kui ma praegu, ainult teises suunas.

Tellisin takso ning lasin ennast viia Google Mapsi järgi leitud aadressil, mis pidi eeldatavalt juhatama mind Mennu asukohta. Telefon ei näidanud tüdruku maja juures mingeid muutusi: uks oli kinni ja väljas ei hüpanud vareski. Takso peatus, aknast paistis aiaga piiratud ridaelamu. Maksin ära ning läksin väravast sisse. Maja ees oli Mennu tsikkel ja veel üks motikas, mis tundus tuttav. Enne, kui jõudsin seda lähemalt uurida, nägin aknast liikumist – palja ülakehaga sakris Meinhard astus ilmselt voodist tõusnud öösärgis naisterahva juurde, asetas käed sellele õlgadele ja suudles teda.

See naine, see oli Riina. Kivistunult jälgisin, kuidas Riina Meinhardi juukseid sasis, ta eest ära lükkas ning akna vaateväljast kadus. Mennu sügas ennast ja hüppas ilmselt tagasi voodisse. Rohkem ei olnud midagi näha.

Riina ja Meinhard. See ei olnud võimalik. Miks? Pöörasin ümber ning hakkasin sihitult mööda tänavat minema. No hea küll, Meinhard, temast ma saan veel aru, aga Riina. Pärast seda kui... Pärast mida? Miks ma arvasin, et ta minust sisse peaks võetud olema. Üks poolik suudlus, see oli nii, nagu ta ütles, tänu, rääkis üks kuradike minu sees. See ei saanud nii olla. See ei ole tõsi. Mulle meenus veel üks hüüdnimi, millega Meinhardit koolis õnnistati, tagaselja, tema parimate sõprade poolt. Kuradi Munnu raisk. Tunded möllasid minus edasi ja tagasi, rohkem alla kui üles ja ikka ringiratast selle stseeni ümber, mida ma hetk tagasi aknast olin silmitsenud.

Võtsin taskust mobiili, et kella teada saada, ning kaamerapilt suletud välisuksest tõi mulle meelde pisikese tüdruku. Persse see Mennu-Munnu! Mul ei ole tema abi vaja. Ma lähen üksi, nüüd ja kohe, ning toon selle tüdruku sealt ära. Küll nad siis näevad! Kontrollisin oma asukohta ning hakkasin kiirustama kinnise välisuksega maja poole.

Enne maja juurde jõudmist helises telefon. See oli Meinhard. Enne, kui ma midagi öelda sain, tulistas ta: „Kuule, kus sa oled, ma alles nüüd vaatasin moblat, kuule ma tulen kohe, kas sa nägid seda tüdrukut?” Sundisin ennast rahulikuks. Ei olnud vaja, et Mennu tuleks ja hoopis ise tüdruku ära päästaks. „Sorry, mees, ma tõesti arvasin midagi nägevat, aga see oli valehäire.”

„Kuule, aga mida sa nägid, kas seal teises majas...”

Segasin vahele, ma ei saanud rahulikuks jääda ja tema loba kuulata: „Miks sa mulle ei öelnud, et sina ja Riina... et teie vahel...?” Ma ei suutnud sõnadesse panna seda, mida ma tahtsin, et ei oleks kunagi juhtunud.

„Kuule, aga mis siis on? Riina on tore tots, kuule sa peaksid...”

„Käi persse, raisk, ja ära enam helista!” röögatasin ma ja oleksin peaaegu telefoni vastu asfalti puruks visanud. Viha endise koolivelje vastu lõi silme eest mustaks.

Kiire kõnd aitas pead selgitada. Mennu proovis mulle veel helistada, kuid ma blokeerisin ta numbri ära. Konkreetset plaani ei olnud enam aega välja mõelda, tuli käigu pealt improviseerida ning kohe tegutseda, enne kui mõistus koju tuleb ja põnnama löön ning sukeldun enesehaletsusookeani lainetesse. Maja ette jõudes koukisin kotisahtli põhjast ühe sinna ununenud konverentsipääsme, riputasin selle kaela ning koputasin uksele, püüdes ette manada nii ametlikku nägu, kui võimalik.

Esimese koputuse peale ei juhtunud midagi. Kellanuppu ei olnud, nii et jätkasin koputamist, nüüd juba sõrmenukkidega ning järeleandmatult. Viha andis mulle jõudu. Nad lasid mul päris kaua rähni moodi täristada, enne kui kuulsin luku lahtikeeramise heli ning uks tõmmati paokile.

„Tere päevast! Mina olen Harri tehnilise järelevalve komiteest.” Sirutasin ukseprao poole oma kaelakaarti, hoides seda nii, et oleks näha minu, mitte aga kunagi toimunud konverentsi nimi. „Vabandage, et tülitan nädalavahetusel, aga siis on rohkem inimesi kodus,” jätkasin kiiresti, et majasolija ei jõuaks midagi küsida. „Me peame kontrollima gaasiseadmeid, viimasel ajal on siin piirkonnas mitmeid kahtlusi gaasitoru ja seadmete lekete osas ning me peame kõik majad läbi käima,” selgitasin edasi nii ametliku ja tüdinud häälega kui suutsin. „See ei võta kaua aega, tulen korraks sisse, käivitan arvuti ja pärast saate raporti. Ma usun, et teil on küll kõik korras, kuid käsk on käsk ning kõik majad tuleb läbi käia,” olin järeleandmatu.

Uks läheb lahti. Astun koridori. Ebamäärases vanuses mees taganeb eest, välisuks sulgub mu selja taga klõpsatusega. Esikus on hämar, kuid ma tunnen ta ikkagi ära. Jah, see on seesama mees, keda ma tüdruku unes vilksamisi olin näinud. Murelik olek ja liikumatu nägu. Nagu kannaks ta jaapani teatri maski. Jätkan oma loba gaasilekke ohtlikkusest ja kummardun tosse jalast võtma, ise igaks juhuks siiski mehe poole vaadates. Viimane ei ole seni veel ühtegi sõna lausunud. Siis tunnen matsu kuklas, silme ees läheb mustaks ning laulma hakkaksid ööbikud, kui nad ei oleks juba ammu soojematele maadele lennanud.

Ärgates leian ennast keldrist, liiva seest. Liiv katab ühtlaselt kämbla kõrguselt keldri põranda. Pea lõhub otsas. Tunduks, nagu püüaks keegi pingul silmanärvide peal Beethoveni viiendat sümfooniat esitada. Rauasaagi meenutava poognaga. Kuklas õitseb kartulisuurune muhk, nagu ettevaatlikult kompides diagnoosin. Kaua ma siin vedelenud olen, ei tea. Oiatades lükkan ennast ettevaatlikult istuma. Proovides võimalikult vähe pead liigutada piidlen ümbritsevat. Minu kõrval istub väike kogu. Keldris on poolpime, nii et ma teda hästi ei seleta, aga tegemist on ilmselt väikese tüdrukuga.

„Mis su lemmikloom on?” küsib tüdruk veidralt ilmetu häälega.

„Ära karda, ma päästan su ära!” kähisen vaevaliselt. „Mis su nimi on?” küsin, kuid tüdruk ei vasta. Kuidagi tunnen, et ta ootab vastust oma küsimusele. Lemmikloom, lemmikloom, mul on muudki teha, kui meelde tuletada mingeid loomi. Kaua ma siin olen lebanud, kuidas ma ta siit välja saan, kuidas ma küll nii loll olin, et uksetagust ei kontrollinud. Pea tuli selgeks saada ning välja mõelda, kuidas siit koos tüdrukuga minema pääseda.

„Hobune,” pobisen lõpuks, saades aru, et tüdruk enne minu küsimustele ei reageeri.

„Ma joonistan sulle siis hobuse. Nii kurb on olla, kui su kõrval ei ole kedagi lemmikut. Ja siis ma saan...” Kuid rohkem ei kosta tüdruk enam sõnakestki.

Uurivalt vaatan ringi, kelder ei ole kuigi suur ja on tühi, ning sealt puudub tavapärane keldrisisustus – ei ole riiuleid ega salvesid. Ühe seina ääres on trepp, mis viib suletud luugini, selle vastasseinas on kõrgel üleval kitsuke, paksudest nelinurksetest klaaspakettidest aken, mis on väljastpoolt laudadega kinni löödud. Seina ääres olev vana ratas ja paar pehkinud lauajuppi moodustab kogu selle trööstitu koha sisustuse. Ei voodit ega aset. Ei midagi, mida saaks lammutada ja korralikuks relvaks teha. Natuke valgust immitseb akent katvate laudade vahelt – see on ka kogu valgustus, ei paista laes olevat pirni ega seina palistavaid juhtmeid.

Vaevaliselt ajan ennast püsti. Pea küll valutab, kuid muud häda ei tundu olevat. Proovin teha rattast ja lauajuppidest midagi redelitaolist, et aknani upituda. Pisikese hüppega ulatun aknaava alumisest servast kinni haarama. Jalgadega seinalt tuge otsides püüan ennast ülespoole venitada, kuid sõrmed ei pea vastu ning kukun tagasi põrandale. Õnneks on liiv pehme, nii et rohkem haiget ma ei saa. Olukord on täbar. Isegi kui ma ennast akna juurde vinnan, siis kuidas ma selle rippudes lahti saaksin? Lapsepõlvest meenub, kuidas püüdsin ühte sellist paketti haamri ja peitliga taguda, et rahakassat teha, see oli ikka päris raske ja aeganõudev töö. Ja kuidas veel tüdruk sealt välja aidata? Koban kiiresti taskud läbi, ehk on mulle mobiil alles jäetud, kuid ei midagi. Kõikides taskutes ulub tuul, mille abil kahjuks õhku tõusta ei saa. Isegi kaelakaart on ära võetud.

Tüdruk kössitab seina ääres ning ei reageeri kuidagi minu suhtlemiskatsetele. Ma ei oska väikeste lastega kontakti luua. Istun samuti seina äärde masendunult maha. Vaja oleks plaani, kuid valutavasse pähe mahub vaid üks mõte – jälle olen osanud kõik ära rikkuda.

Korraga tundub mulle, et akent katvaid laudu nagu varjab miski – keldris oleks kuidagi veel hämaramaks läinud. Kuigi liivas on seda raske teha, võtan hoogu ning viskun akna servani. Seekord õnnestub katse paremini, nii et ma saan küünarnukid aknaalusele toetada. Klaaspakettide vahel on pragu, millest puhub mulle näkku rõsket õhku. Proovin, kas saan küüned prao taha, et üks paketikenegi lahti kangutada, kuid selle katse juures kaob tasakaal ning ma peaaegu kukun tagasi liivasele põrandale. Värisedes püüan kramplikult kinni hoida.

Uuesti tundub mulle, nagu mingi vari liiguks väljas akna ees. „Appi, aidake,” teen nüüd häält, esialgu haledalt ja vaikselt, aga siis juba kõlavamalt. Selja tagant kostub mingit liikumist, kuid ma ei julge ennast ümber pöörata.

„On siin kedagi?” kostub väljast küsimus. Kuidagi tuttava häälega.

„Mennu, sina või? Kuidas sa…?” Kuid Meinhard ei lase mul lõpetada ning patrab kiire sosinaga: „Harri, sina seal või? Kuule, mis sul vahepeal hakkas? Riina arvas, et peaks ikka vaatama tulema selle sõnumi peale ja, kuule kas sa oled seal kinni, kas tüdruk on ka seal?”

Kergendustunne uhkab üle minu. Olgugi, et Mennu on üks igavene sitapea, on ta ikka tulnud kontrollima. Nüüd tuleb kiiresti tegutseda, enne kui need vangistajad aru saavad, mis on juhtunud.

„Mennu, ole nüüd natuke vait ja ütle, kas see aken on maapinna lähedal?” Praost immitseb küll õhku, kuid välja ma ei näe.

„On küll maapinna kohal, miskit viis senti kõrgemal. Kuule, kas ma kisun need lauad eest?” küsib Meinhard õhinal.

„Ei, oota,” vaigistan teda. Laudade kiskumine tekitab müra ja võtab liiga palju aega ning siis on ikka need klaaspaketid ees. Minu valutavasse peakesse on aga tekkinud pisike plaani moodi asi.

„Sa oled tsikliga, eks?” uurin edasi.

„Jah, muidugi. Tsikli jätsin nurga taha. Tulin jalgsi vaatama, et kuule, mis värk on ja...”

Katkestan teda: „Oota, kas sa saaksid tsikliga hoogu võtta ja siis, külg ees, pikali siia aknasse põrutada ja siis tsikli üles tõsta, ma ulataksin sulle lapse ja siis sa aitaksid minu ka välja ning siis paneksime siva ajama,” selgitan talle oma küllaltki kesist plaani – aga ikkagi plaani. Mennu kuulab ära ning üllataval kombel ei hakkagi selle üle arutama, vaid on asjaga nõus: „Okei, proovime, kobige siis eest ära.”

Palju rõõmsamalt lasen aknaavast lahti, käed ongi juba surnud sellest pingutusest, ja lähen vastasseina, tüdruku kõrvale. „Varsti saame välja, kohe varsti päästan ma su siit ära,” veenan ma nii teda kui ennast.

Natukese aja pärast ongi kuulda mootorratta lähenemist. Isegi nagu kahe mootorratta lähenemist. Kas ta võttis Riina ka kaasa? Haaran tüdruku oma embusse ning keeran ennast tema kaitseks seljaga akna poole. Tüdruk on külm kui jää ning täiesti apaatne.

Raksatusega paiskub mootorratas aknasse. Minu plaan paistab õnnestuvat. Klaaspaketid kukuvad põrandaliivale ning muidugi katki nad sellest ei lähe. Õnnetuseks jääb tsikli pöörlev tagaratas laua ja nüüd juba lahtisema aknaava vahele kiilutuna kinni. Kuulen, kuidas keegi keldriluugi lukke kiiruga lahti keerab. Meil ei ole palju aega.

Tüdrukut süles hoides torman akna poole. Allakukkunud klaaspaketid annavad jalgadele tuge, nii et ma ulatun palju kõrgemale, kui enne. Selja tagant on kuulda luugi avamise kriiksumist. Meinhard saab tsikli uuesti tööle, meile pahvatab näkku heitgaaside pilv. Urahtusega haakub ratas aknaava külge ning, kiskudes lahti viimase laua, kaob tsikkel meie vaateväljast. Põgenemistee on vaba, kitsuke küll, kuid vaba. Tõstan miskipärast rabeleva tüdruku kõrgele kõhuli aknaava peale ja püüan teda tagumikust lükates aknast välja saada.

Enne väljapoole siuglemist pöörab tüdruk ennast minu poole ja lõpetab varem poolelijäänud lause, mille algus mul juba meelestki on läinud: „...saan lõpuks selle puruks rebida.” Imelik irve pisikesel näol, vonkleb tüdruk valguse kätte. Hüppan lahtise aknaava külge ja näen, kuidas valguse kätte jõudnud tüdruk järsku kooku vajub, nagu hakkaks oksendama, ja siis pimestab mind valgusekaskaad nagu vikerkaar.

Pimestatult aknaavas, üks käsi, pea ja õlad väljas, ülejäänud kere keldris kõlkumas, tabab mind õudne verdtarretav hirm. Kõik need varem unes nähtud pildid on selle kaamose ees pisikesed könnid. Hirm on täiesti halvav. Ma ei suuda ennast ei liigutada ega hingata. Ühtäkki tekib silme ette kujutluspilt, kuidas idamaise kõhutantsija napis rõivastuses näitsik seisab vanaaegne käsipuur käes ilusa raudja hobuse kõrval ning asub viimase kõri kallale. Hobusel on väikese lapse suured silmad, mis valguvad täis ebaloomalikult hiiglaslikke pisaraid. Esimeste purskavate vereojade ajal tekib tõmmunahalise iluduse näole samasugune imelik irve. Siis kujutis hajub, virmaliste valgusmäng lõpeb ning murul olev tüdruk vajub elutuna kokku nagu kott. Tunnen, kuidas keegi mul jalgadest kinni haarab.

Altpoolt kostub samasugust veidrat häält, nagu ennist tüdruk kuuldavale tõi: „Inimesed. Jälle nad rikuvad kõik ära. Nüüd peame ta uuesti üles otsima.”

„Sa ju tead, et me saame ta kätte,” kostub teine isikupäratu kumminuku hääl.

„Jah, saame, aga kui palju pahandust suudab ta vahepeal teha. Võibolla me ei peakski ta ülesotsimisega kiirustama. Need neetud inimesed on ära teeninud kogu selle košmaari, mis ta nüüd neile jagama hakkab.”

„Sa oled peidus olemisega pehmeks läinud.”

Punnin kõigest jõust vastu, et mind tagasi keldrisse ei tõmmataks. Korraga saab tõmbest tõuge ja ma vupsan aknaavast välja nagu kork šampusepudelilt. Pööran ennast tagasi vaatama ning näen, kuidas aknaavasse tõuseb masknäoga mees ja seejärel peened naisekäed.

Valguse kätte jõudnud mehega juhtub sama, mis tüdrukuga – vajub kringliks ning temast paiskuv tulevärk pimestab mu niivõrd, et välja jõudnud naist ma enam ei näe. Siis valgus justkui kahekordistub, kõrvus hakkas vilistama ning juhmistunult silmitsen pärast ilutulestiku lõppemist maja äärde murule jäänud kolme kogu – meest, naist ja tüdrukut.

„Mis see veel oli?” küsib Meinhard, kes on oma tsikli kõrvale kükakile laskunud.

Vaatasin tema ja siis maas lebavate kujude poole. Kui ma isegi teaks. See kõik ei tundunud reaalne. Kaugelt hakkab kuulduma sireenide huilgamist. Ilmselt oli naabrimutivalve, kellele ehk ei meeldinud mootorratastega maja aknasse sõitjad, korrakaitsjad kohale kutsunud.

„Ma ei tea,” alustan, ja siis näen kuidas mees ennast natuke liigutab, tema seni maskina elutusse näkku on ilmunud natuke roosat ja ülima hämmingu ilme. Mehe taga seljaga meie poole oleva naise juurest on samuti märgata väikesi, nagu unest ärkava inimese, liigutusi.

„Laseme siit jalga, ruttu, enne kui pollarid tulevad,” ütlen Mennule ning hüppan tema taha tsiklile. Enne, kui me aiast välja keerame, heidan pilgu tagasi maja poole. Ka tüdruk on ennast liigutama hakanud, tõstnud käe näo ette, uurides seda justkui imeasja.

Sõidame kiiruga minema, lähenevatele sireenidele vastassuunas.

„Seda et, aitäh, et appi tulid,” pomisen mokaotsast, kui Meinhard on mind mu armsa ehitusobjekti juures tsiklilt maha lubanud. Selgub, et vahepeal on õhtu saabunud, nii et see oli kõige mõistlikum koht, kuhu ennast viia lasta.

„Kuule, ma nägin just hiljuti ühte filmi, kus tulnukad inimese keha üle võtsid, ja siis…” alustab Mennu. Jajah. See siin oli midagi muud kui film, see siin, see oli kurat-teab-mis. Miskipärast on mul tunne, et ma olin teinud midagi väga halba. Mennu jutuvurina katkestab telefonihelin. Poole kõrvaga kuulates, kuidas mees õhinaga oma seiklusest pajatama asub, pöördun, et hakata oma putka poole jalutama, kui Mennu mind hõikab.

„Sinuga tahetakse rääkida,” kohmab ta telefoni minu poole ulatades.

Uimaselt ja jõudmata küsida, kes minuga rääkida soovib, haaran mobiili ning kähistan: „Jah?”

„Kas Sinuga on ikka kõik korras?” Riina hääl on tõsine ja murelik.

Ma olen nii üllatunud ja segaduses, et ei suuda öelda ei ööd ega ääd.

„Ma hakkasin muretsema, sellest Mennust ja tema jutust ei saa ju aru. On ikka kõik korras?” kordas Riina oma küsimust.

„Jah,” suutsin ma ühe silbi endast välja pigistada.

„Siis on hästi.”

Saabunud vaikuses on kuulda, kuidas Riina hingab. Ma ei suuda ikka veel mingit seostatud kõnet esitada.

„Loodetavasti varsti näeme,” ütleb Riina sellise häälega, et ma peaaegu nägin, kuidas pisike muie ta suunurka kerkib ja silmad kelmikaks muutuvad.

„Jah,” pahiseb minus olnud õhk välja, ning kahetsusega kuulen, kuidas naine kõne lõpetab.

Annan telefoni tagasi ja vastan midagi seosetut Mennu lobale. Jälgin, kuidas tsikkel lõpuks minema läheb, vaid bensiinipeeretuse hais märgib seda kohta, kus motikas seisis. Pööran ümber ja hakkan mõtlikult liikuma. Kuidagi kerge on astuda, need kolm sõna Riinalt, ja tunne, et ma olen millegi väga halvaga hakkama saanud, hakkavad vaikselt kaduma. Järsku kostub kauguses hobuse hirnumist. Jään segaduses seisma, et paremini kuulda. Kust siia hobused tekkisid? Hirnumine läheb toon-toonilt haledamaks, meenutades järjest rohkem appihüüdu. Tahan juba söösta sinnapoole, kust karje kostub, kui appihüüe moondub ilgeks naeruks. Ühekorraga saan aru. Ma ei näe enam und. Nüüd näeb uni juba mind.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0565)