Plague Inc. on selline piiripealne mäng, mis puutub seosesse ulmega. Mitte, et ta poleks üsna suurepärane asi, mida igavamatel hetkedel toksida: baasmäng on üsna lihtne ka keerulisemal raskusastmel ning peamised raskused tulevad mängus siis, kui mängida erinevaid teistsuguseid stsenaariume, mida mängu kogukond usinasti toodab, ning erinevaid laiendusi. Just stsenaariumides ja laiendustes tuleb sisse ka tugevam seos ulmega, sest muuhulgas saab niisama viiruse või bakteri asemel mängida zombie-viirusena või püüda „Ahvide planeedi“ stsenaarium läbi mängida. Kuigi mäng maksab ostes kena kopika raha, siis ma olen ennegi öelnud, et tasuta ei saa siin maailmas enam peksa ka, samuti maksavad mängu laiendused, mille Ndemic Creations ise loonud on. Kogukonna poolt loodud stsenaariumid on tasuta ning igasugused "mikroostud" mängus puuduvad. 

Iseenesest on mäng juba üsna vana, aga eeldamine on kõigi pekkiminekute ema, nii et kui keegi ei tea, siis lühike sisukokkuvõte. 2012 aastal väikese mängustuudio (ma eitan sellist asja nagu independent või sõltumatu mängustuudio, kõlab nagu hambapastareklaam) Ndemic Creations poolt väljalastud strateegiamäng paneb mängija mõne patogeeni rolli ning mängija roll on mõtestatult valikuid teha patogeeni omaduste osas ning pisut ka mehaaniliselt reageerida: aeg-ajalt viskab mäng üles mullikesi, mida klikkides saab kas DNA punkte, mida oma arengus kasutada või näiteks takistada raviprotsessi.

Patogeene on mitmeid erisuguseid, tuttavamad tüübid on ehk viirused, bakterid ja parasiidid (minu suured lemmikud, nagu kõik tuttavad teavad, ka mängus ei kulge mul nendega asjad hästi), aga valikus on ka priionhaigused ja biorelvad. Mängu olemust need väga ei muuda, lisavad või võtavad ära teatud omadusi, mida mängu jooksul arendada saad. Näiteks parasiitidel on see probleem, et nad ei levi kuigi hästi, mis on ka loogiline: tänaval niisama jalutades keegi sulle parasiite näkku ei köhi. Viiruse probleem on aga see, et kuigi ta nakkab hästi, siis tal tekivad kiiresti mutatsioonid, mille tõttu on oht, et patogeen muutub liiga tapvaks. Esialgu saad sa mängida aga ainult bakterina, sest oma oskusega tuleb lahti lukustada kõik teised

Praegu on kahjuks terve maailma vallutanud koroonaviirust kajastavad uudised, mistõttu on kahjuks terve uudistetsükkel seisma jäänud: Aafrikas möllab jälle ebolaviirus, mille kõrval koroonaviirus on põdur poisike. Ebola suremus on umbes 50% nakatunutest, kõikudes erinevate epideemiate raames 25-90% ulatuses, mis tegelikult tähendab, et ka seda haigust on võimalik üle elada. Igastahes kaitseb meid, irooniliselt, ebola eest tema kõrge suremus: kui koroonaviiruse peamine ohtlik tegur on tema ebanormaalselt pikk peiteaeg, mis võimaldab tal salaja üle kogu maailma hiilida, siis ebolasse nakatumise ja sellesse suremise vahele jääb lühike aeg. Juba nakatunud inimestel on olukord silmatorkavalt vilets, ent kuna viirus hakkab neid kiiresti tapma, ei liigu nad nädalate kaupa ringi ja teistel on neid enamasti võimalik vältida. Kuna aga viirusel on vaja levimiseks peremeesloomi, nii et kui need peremeesloomad liiga kiiresti ära surevad, ei jõua nad piisavalt palju teisi loomi nakatada ja puhang hääbub ära. Sama probleem on ka Plague Inci viirustel: tihti tuleb käsitsi viirust vähemtapvaks tuunida, et tal oleks rohkem aega levida ja nakatunute arvu suurendada.

Kui ma ennist ütlesin, et mäng on üsna lihtne, siis see pole tegelikult päris korrektne, ütleme nii, et kui kergemad raskusastmed on normaalselt arenenud mõistuse ja taiplikkuse korral tõesti vaid ajaveetmiseks mõeldud toksimine, millega isegi minusugune udupea enamasti hakkama saab, siis kolmas, “brutal” raskusaste näitab mängijale tihtipeale hambaid. Mehaanika ja toimimispõhimõtted saab hõlpsasti selgeks, nende rakendamine aga nõuab teinekord pausile panekut ja mõtlemist, kusjuures mängu alguses tehtud vead maksavad hiljem kätte. Õnneks pole ükski läbimäng eriti pikk ja pigem võiks öelda, et tegu on “matšipõhise” strateegiamänguga.

Kõige põnevam osa mängust on ilmselt erinevad kasutajate ja ka Ndemicu enda poolt loodud stsenaariumid, mis on kohati naljakad (üks kujutab näiteks seda, et patogeeni asemel on jõuluvana, kes peab jõulurõõmu jagama …), kohati kurvad, kohati rasked. Kindlasti aitavad need teatud rutiinist välja tulla ja pakuvad veidi vaheldust tavalistese matšidele.

Kindlasti aga aitab mäng igal kujul ja igas vormis igavust leevendada ja täidab sellega ühe taskumänguri jaoks olulise kriteeriumi: ajatapja. See ei nõua ka erilist süvenemist lugemisse, sest teksti on mängus vähe (pigem nagu interaktiivne lauamäng), nii et see sobib ka tähelepanuhäiretega inimestele pikemate istumiste talutavaks tegemisele. Räägin omast kogemusest: ma olen see inimene, kes telefonikõnede ja loengute kuulamise ajal kaustikusse abstraktseid kujundeid joonistab, mobiilis joonistusäppi surgib ja nii edasi. Plague Inci toksides ma keskendusin kuulatavale tekstile paremini ning nii mõnigi hea eksamihinne seisab just selle mängu taga, mis ei lasknud mu mõtteid uitama minna.

Kui vähegi sedasorti rahulik nokitsemine istuda võiks, siis Plague Inc pakub mitte tundideks või kümneteks tundideks mängurõõmu, vaid ilmselt sadadeks. Eriti just siis, kui on tarvis tihti bussi või rongi kängitsetult reisida kuskil või päevas tekib momente, kus peab pikalt midagi ootama, siis see on täitsa tõhus väike mänguke neid auke täitma. 

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0922)