Läksin üle villa eesõue ja äkki paistis, nagu oleks üks õpetaja Terve tundidest tegelikkuseks muutunud. Ta oleks võinud sama hästi ka ise kohal olla, karjudes: „Sind ründavad ootamatult viisteist meest, mida sa teed?“ Ainult et need polnud Terve kujutlusvõime vili; need olid päris mehed, kes lõid maha valvurid peavärava juures ja tungisid villa õuele.
Terve teine küsimus oli: „Kus su relv on?“ Mõõk oli muidugi minu toas, peamaja tagaosa ülemisel korrusel, ja minu jaoks sama kasutu, nagu oleks see olnud Kuul. Mehed pudenesid üle õue laiali kõikide sissepääsude juurde ning selleks ajaks, kui ma oma tuppa mõõka tooma jõuaksin, oleks juba liiga hilja sellega midagi teha. Olin peaaegu kindel, et Terve mõõk vedeleb ikka veel mu kabinetis sohva all, kuhu isa oli selle purjus õpetajat nähes vastikusega visanud. Õpetaja Malatesta oli hõivanud mu kabineti ja raamatud, lubades mind sisse üksnes oma tuimadeks õppetundideks; ta ei teadnud, et mõõk seal on, ja ma kahtlesin, kas teenrid oleksid seda puudutanud. Ükski üle õue jooksvatest relvastatud meestest ei suundunud kabinetti, mis asus just selle koha vastas, kus ma seisin, ja uks avanes õue poole.
Mu jalad hakkasid sinnapoole liikuma veel enne, kui pea oli jõudnud mingi otsuse langetada. Kabinetil olid uks ja aken. Ma hüppasin avatud aknast sisse, sest nii sai kiiremini, ja kukkusin kivipõrandale kõhuli, kobades sohva all tolmus, kuni käsi jäigast nahkrihmast haaras. Tõmbasin mõningaste raskustega mõõga tupest välja ja pöördusin ikka veel põlvili olles, sest üks mees täitis ukseava. Valgusest hämarusse astudes vaatas ta otse enda ette, mitte alla minu poole. Kargasin jalule ja mu torge tabas teda rinda, kui jalgade jõudu kasutades mõõga ülespoole surusin. Kuigi mõõk oli roostes, libises see temast läbi ja ma avastasin esimest korda, kui kerge on inimest tappa.
Jahmunult tõmbasin mõõga vabaks ja torkasin otsekohe tema taga seisvasse mehesse, keda tabasin sama ootamatult kui ta kaaslastki. Seekord põrkas see vastu konti, kuid mehe liikumishoog ajas tera sügavamale. Nüüd oli mõõka välja tõmmata raskem, kuid ma kiskusin kõvasti, soovides meeleheitlikult seda vabaks saada.
Terve kolmas küsimus oli: „Mida sa kavatsed relvaga teha?“ Ma teadsin, mida tahan: kaitsta ema ja õdesid.
Letnose villa oli tüüpiline, õue ümbritsesid kolmest küljest ühekorruselised hooned – ühes küljes oli minu kabinet, peamaja lähedal. Isa kabinet oli minu oma vastas. Nende vahel, akendega õue poole, olid magalad, tallid ja köök, samuti majandus- ja vahtkonnaülema kabinetid.
Õue neljandas küljes seisis peamaja, mille etikult viis trepp ülakorrusele naiste ruumidesse. Seinas olid ka astmed, mis viisid madalamate ehitiste katustele, ja vihmaveerenn, millest sai kinni võtta ronimisel madalamatelt katustelt etikule. Olin seda teed kasutanud varemgi, kui isa mind otsis ja ma teda vältisin. Arvasin, et kui kähku teeksin, siis jõuaksin ette meestest, kes olid juba villas ja võib-olla majas trepist üles rühkisid. Jooksin üle õue, mis oli nüüd tühi, ja ronisin astmeid mööda katusele, kõik selle plaani kohaselt, mille olin kunagi koostanud, tehes üht Terve pealtnäha kasutut harjutust.
Miks pidi keegi ründama üht tähtsusetut villat, olin tookord küsinud, ja kui see on ründamiseks piisavalt tähtis, miks seda siis ei kaitsta? Lihtsalt kujuta endale ette, oli Terve vastanud.
Läksin üles ja ronisin üle etikut ümbritseva käsipuu, trampides seejuures varikatte otsas ja torgates jala korraks sellest läbi – mis ei kuulunud mu plaanidesse. Kui ma uksest ema tubadesse tormasin, pistsid teenijatüdrukud kriiskama. Pidin karjuma üle kära, mida nad tegid, ja kuigi ma ei tea, kas Ina mind kuulis või mitte, jätkus tal oidu kinni lükata suur puust uks, millest pääses tubadesse. Väljast koridorist vajutas keegi linki ja uks hakkas avanema, kuid ma jooksin täie hooga vastu ust ja lükkasin selle jälle kinni. Teiselt poolt kostis valukarje ja mürtsatus, kui keha vastu ust põrkas. Ina haaras lingist, et takistada selle liikumist, ning kui tema väike käsi lingist pidas, hoidis luku metallist keel ukse suletuna. Uks vappus oma piitade vahel, kuid see oli tugev ja meile jäi just nii palju aega, kui lukukeel andis.
Eurydice ja ema olid toas, samuti kaks teenijatüdrukut. Jooksin ukse juurde, mis ühendas ema tuba riietusruumide ja magamiskambritega. Koridorist tõid magamiskambritesse veel eraldi uksed ja ma kartsin, et näen ründajaid neist sisse tungimas, kuid riietusruum oli tühi. Sööstsin tuppa ja haarasin alusel lebavad juukseharjad, siis lõin selle ukse kinni ja kiilusin riivi vahele harja käepideme. Pöördusin tagasi Ina juurde. Kui ta kätt kergitas, surusin kiiresti teise harja käepideme ka selle riivi vahele. Kõik läks täpselt nii, nagu sai koos Tervega mitme kuu eest ühel tegevusetul pärastlõunal plaanitud.
Eurydice kükitas põrandal. Ta oli leidnud kiilu, mida kasutati ukse alla torkamiseks, kui taheti, et uks lahti seisaks, ning surus kiilu nüüd paika, et see praegu aitaks ust kinni hoida. Kui see oli tehtud, vaatasin ringi. Sissetungijad ei saanud meid rünnata etikult. Rõdu oli üksnes mu ema vastuvõturuumil, et oleks vanamoelisel viisil kindel, et ükski peretütar ei pääse all õuel viibivatele meestele lubamatut pilku heitma.
Ema vaigistas teenijatüdrukuid ja sõnas suhtelises vaikuses: „Kuulsime etikult võitlushääli. Kallis, kas need on röövlid?“
„Ei,“ vastasin pead raputades. Mehed olid organiseeritud ja ühesugustes rõivastes ning ükski röövel ei ründaks Letnose villat. Sealt polnud midagi varastada ja kuhu nad siis pärast seda läheksid? Nad ei pääseks Letnoselt minema, möödumata kuninga laevadest, mis saare ümber vahti pidasid, aga valvelaevad peataksid kõik aerupaadist suuremad alused.
Riiv ei pea arvatavasti kuigi kaua vastu. „Tahan teid ära peita,“ ütlesin emale ning tõukasin ta koos õdede ja teenijatüdrukutega välja rõdule. Kui seletasin, mida teha kavatsen, jäid teenijad kõhklema. Ema pööritas nende poole silmi ja astus rahulikult üle piirde. Ta ootas, kuni olin allapoole katusele roninud, ja kukutas end siis külmavereliselt mu käte vahele. Eurydice heitis end julgelt üle rõdupiirde ja naeris, kui ma ta kinni püüdsin. Ina sihtis hüpet täpselt ja teenijatüdrukud laskusid ettevaatlikult; üks neist nuuksus vaikselt veel pärast seda, kui olin ta jalgele asetanud.
Kui kõik naised olid õnnelikult all, pöörasin ümber ja leidsin Eurydice’i katuseserval seismas.
„Tule ära,“ ütlesin talle, „juhuks, kui nad peaksid kellegi majast välja saatma.“ Võisime kuulda, kuidas nad endiselt ema toauksele kolgivad.
Eurydice oli näinud maas lamavaid surnukehi ja tema naer oli vaikinud. „Kõik valvurid,“ ütles ta.
„Me ei saa nende heaks enam midagi teha,“ laususin, katuselt oma mõõka võttes. „Kummarduge alla, et teid õuelt näha poleks.“ Justkui hanesid karjatades viipasin neile käega, et nad liiguksid lameda katuse välimisele äärele, peahoonest eemale, sinnapoole, kus algas köökide kohal olev terava harjaga katus.
Kui mõne aasta eest oli jääkeldrit kaevatud, tehti sellele uks maja ümbritsevast müürist väljapoole, et oleks lihtsam jääd sisse tuua. Selle sissepääsu kohal kõrguv küngas oli katuseservast kõigest mõne jala võrra madalamal. Polnud kuigi raske alla hüpata ja end maapinnale libistada.
„Võime läbi oliivisalu maanteele minna,“ pakkus ema.
„Ei.“ Raputasin jälle pead. „Puude vahel võivad olla vahimehed,“ sõnasin. See oli Terve eelmise aasta märkus. „Parem on peita ennast jääkeldrisse, kuni nad läinud on.“ See oli minu lahendus. Meie kõrval asuv sissepääs oleks võinud seestpoolt riivis olla, aga see ei olnud, kuna maja ei kaitstud isegi varaste eest. Seda polnud kunagi tarvis olnud.
Sisse pääsenud, panime ukse enda taga riivi ning ronisime trepist alla ja üle jääd katvate õlgede. Meie kohal asus majandusülema kabinet. Veel üks trepp viis üles ukseni, millel oli lukk, et teenijaid väärtuslikust jääst eemale hoida. Ka see oli lukustamata. Võti rippus arvatavasti köögi taga olevas majandusülema ruumis.
Käskisin emal, õdedel ja tüdrukutel jääkeldris oodata. Leidsin võtme, panin nad luku taha ja lükkasin siis võtme ukse alt emale. Nüüd olid nad peidus ja väljaspool ohtu. Ise läksin teenijaid otsima, ning mu plaan, mille olime koos Tervega piinliku hoolega välja töötanud, kukkus otsekohe hävitavalt läbi.
Ka köögis olid väljapoole müüre viivad uksed, et sealt hõlpsasti köögiviljaaeda ja viljapuude juurde pääseks. Köök oli teenijaid täis. Sinna olid kogunenud kõik, kellel oli õnnestunud salapäraseid ründajaid vältida. Vaatasin Malatestat otsides ringi ja kui ma teda ei leidnud, jõudsin kõige halvemale järeldusele.
Siin polnud ühtki valvurit. Eurydice’il oli nähtud surnukehade suhtes õigus olnud. Kuulsin kõrgendatud hääli maja etikult ja teadsin, et ema toa ukseriiv oli järele andnud.
Hüüdsin üle kööki täitva lärmi: „Peame siin oma jõud koondama ja peahoonesse läbi murdma.“ Kära asendus surmavaikusega.
Nad vahtisid mind nagu lambad. Või pigem nagu kitsed – just selliste nägudega vaatavad sind kitsed, kui nad on otsustanud koostööd mitte teha ja teavad, et sul ei õnnestu neid sundida. Äkki olin ma jälle mina ise, kõigest mina, see nõrguke, kes nuttis, kui õpetaja joonlauaga tema sõrmi peksis.
„Peame siin oma jõud koondama ja võitlema,“ ütlesin jälle ja mu hääl murdus. Mõned teenijad lipsasid uksest välja puuviljaaia suunas. „Kas te ei taha võidelda? Mina olen kaks neist juba tapnud,“ teatasin neile, kes olid jäänud. Nad lõid pilgud maha. Veel rohkem neist nihkus küljetsi uksest välja. Majast ei kostnud rohkem lõhkumist, küll aga karjumist. Nad olid leidnud ema toa tühjana ja tormasid sealt jälle välja otsima.
„Ta on siin!“ Kokk jooksis õuele viiva ukse juurde ja hüüdis üles ema rõdu poole. Viskusin õudust tundes talle järele. Keegi haaras mu käsivarrest ja ma tõrjusin teda mõõgaga. Kuigi roostes, lõi see sügava haava. Võtsin uuesti mõõgaga hoogu ja minu ümber olijad taandusid, kuid kokk jätkas sissetungijatele karjumist, et nende auhind ootab neid köögis nagu täielik idioot, ümber piiratuna inimestest, kellelt ta abi lootis. Üritasin müüride vahelt välja viiva ukseni taganeda, kuid strateegiliseks mõtlemiseks oli kaugelt liiga hilja. Minust vasakule ilmus äkitselt sein, mis minu poole sööstis. Pöördusin arusaamatuses sinnapoole ja tõstsin mõõga, kuid sellest oli vähe kasu, sest tuli välja, et tegemist on külili keeratud lauaga. Selleks ajaks, kui taipasin, mis toimub, kukkusin juba selili. Mitte keegi, isegi mitte Pol, polnud mulle õpetanud, kuidas võidelda lauaga.
Katkend Megan Whalen Turneri romaanist „Kuningate vandenõu“, sarja „Kuninganna varas“ neljas osa. Tõlkinud Tatjana Peetersoo, kaanepilt Meelis Krošetskin. Copyright © 2010 by Megan Whalen Turner. Kirjastus Fantaasia.
