Mees ise on oma sünnipäeva osas mitmeid erineviad numbreid välja andnud. Küll on muutunud kuupäev, küll aastaarv, aga üldine konsensus on, et itaalia juurtega ameerika lavastaja ja stsenarist Micheal Cimino on sündinud 03. veebruaril 1939. aastal

Õppis kolledžis maalikunsti ja arhitektuuri ja kunstiajalugu ning leidis õpingute kõrvalt aega ka reserväelaste koolitusel käia. Vietnamisse küll reaalselt ei sattunud, aga see ei takistanud mehel „Deer Hunteri“ linastumise eel vihjamast, et film osaliselt tema enda läbielamistel põhineb.

„Hirvekütt“ ongi see film mistõttu Michaelit põhiliselt hea sõnaga meenutatakse. Kurikuulsam on aga sisuliselt United Artist stuudio põhja lasknud „Heaven's Gate“. Aga kõigest enamvähem järgemööda.

Alustas Michael hoopiski telereklaamide lavastajana ja kohtas selle töö käigus Joann Carelli, kes siis, mehe enda sõnade kohaselt, suunas ta stsenaariumide kirjutamise manu. Selleks, et lavastada on vaja head stsenaariumi, head stsenaariumid aga maksavad raha, aga kuna Ciminol raha ei olnud, siis tuli stsenaarium ise kirjutada. Väga loogiline.

Mehe esimene panus stsenaristina oli filmile „Silent Running“, kus Maal on kogu taimne elu välja surnud ja ainuke lootus roheluse taastamiseks on Saturni ümber orbiidil hõljuvate laevade bio-kuplite all kasvavatel puudel, põõsastel. Mitte just kõige loogilsema sisuga film, aga Bruce Dern roboteid pokkerit mängima õpetamas kindlasti meeldejääv stseen ja ta lõpumonoloog parasjagu mõjus ja kaunilt sümbolistlik. Igatahes kuulsaks selle filmiga Mike Cimino veel ei saanud.

Suure sammu kuulsuse lähemalt tegi ta aga oma järgmise stseenanariumiga filmile „Thunderbolt ja Lightfoot“. Clint Eastwood isiklikult mõtles, et võtab ja lavastab selle filmi ära, aga pärast Michaeliga kohtumist otsustas, et võib Michael ise ka vägesid juhatada. Clint mängis ise lihtsalt peaosas. Oma olemuselt selline veits pöörasemat sorti road-movie, kus Clint võtab noore Jeff Bridgesi oma tiiva alla ja koos paari endise kambajõmmi ja tankitõrjekahuri abiga planeeritakse üks raharööv. Mida siin stsenaariumi poolelt hindasin oli väga kenasti sisse kirjutatud foreshadowing. Elemendid, mis varasemalt sisse toodi ja ka tegevust edasi viisid tulid filmi finaalis uuesti olulistena tagasi. Punapäised naised näituseks. Kõige suurem kiitus aga stsenaariumile ja Jeffi näitlejatööle (teenis selle eest ka Oscari nominatsiooni) surmastseeni eest, mis oli tõesti mõjus. Näed kuidas meest lüüakse jalaga pähe, aga no see on ju film, filmides lüüakse alatasa jalaga kedagi vastu pead ja midagi ei juhtu, nii et see vaikne hääbumine mõjub osalt ka kui filmireeglite rikkumine.

Mis on aga minu meelest veel oluline selle filmiga seoses meelde jätta on Clint Eastwoodi osalemine. Cimino „Heaven's Gate“ fopaast lähtuvalt lühikeseks jäänud lavastajakarjääri jooksul tegi ta küll koostööd paljude nimekate meeste ja naistega (nimetame siin praegu Meryl Streepi, Mickey Rourke', Christopher Walkenit ja Robert De Nirot), aga kui sellest rivist nimetada üks mees kellega ei tahaks tülli minna ja kellele väga vastu ei kobise, siis on see Clint. Ehk siis, minu isiklik tõlgendus on, et kui edaspidi oli Ciminol pidevalt jama sellega, et küll kippus nii aega kui raha rohkem kuluma kui algselt planeeritud oli, siis „Thundebolt ja Lightfoot“ filmimise ajal hoidis Clint teda kenasti vaos.

Sest juba Michaeli järgmine lavastus „Deer Hunter“ läks üle. Üle aja ja üle eelarve. Päästis Michaeliga aga see, et tegemist on väga hea filmiga. Julma ja masendava ja lootusetuse tunnet kandva, aga sellegipoolest hea filmiga. Kolme tunnine film, mille ajal ei hakka igav ja mis on täis meeldejäävaid stseene. Suurepärane saavutus. Terasetehas, kus ei kujuta korrakski ette kedagi Irene Cara laulude saatel tantsima, pulm/väkke saatmine, kus terve linn saadab kangelasi Vietnami poole teele, De Niro ja leegiheitja, De Niro, Walken ja revolver ja nii edasi. Lõpuni välja. Õõvastava lõpustseenini.

„Hirveküti“ peadpööritav edu aga vähemalt osaliselt süüdi ka järgnevas kiires allakäigus. Nimetati Michaelit ju lausa kinokunsti „teiseks tulejaks“. Orson Welles siis arvatavasti see esimene. No ja selline asi ilmselt võib pea natuke sassi ajada küll. Sest „Hirvekütile“ järgnes „Heaven's Gate“. Osaliselt ajaloosündmustele tuginev vestern ahnetest suurmaaomanikest ja tublidest ja töökatest sisserändajatest, kes omavahel väga läbi ei saanud ja ratsionaalsete inimeste kombel otsustasid oma vaidluse lahendada selliselt, et rahajõmmid palkasid mõnedkümned härrased, et need 125 emigranti maha laseksid. Linastus film ligemale aasta hiljem plaanitust ja maksma läks umbes neli korda rohkem kui mõeldud oli. Ja kriitikutele ei meeldinud ja publikule ka ei meeldinud. Nii et koos United Artist stuudioga löödi kujuteldavat hingekella ka Cimino karjäärile. Minu hinnangul natuke pada sõimab katelt situatsioon. Ühelt poolt stuudio ilmselt lootis, et tuleb järgmine megahitt, lasid Michaelil ikka väga vabalt toimetada, aga siis kui tähtajad ja eelarved juba lootusetult lõhki läksid, ehmatati ära ja prooviti mingigi asjaga kinodesse jõuda. Ciminol endal oli muidugi ka sedapalju ülbust, et esimese hooga tuli välja viis tundi ja peale kestnud versiooniga ja lubas sellest heldelt umbes 15 minutit välja lõigata. Reaalselt kinno jõudis kolme poole tunnine film, pidas seal tubli nädala vastu ja siis nuditi ta kahe ja poole peale.

Minus niipalju ajaloohuvilist ei ole, et kõigi nende erinevate versioonidega tutvust teha sooviksin, nii et piirdusin ainult Criterioni sarjas välja antud director's cutiga. Emotsionaalsest köitvusest jäi puudu. Selles mõttes küll tubli töö, et 216 minutit filmi oli parasjagu ladus vaadata, aga ükski tegelane väga hinge ei pugenud. Ehk siis mastaapsusele rõhudes ununes Ciminol tegelaste huvitavaks kirjutamine. Tegelaste kellele vaataja kaasa elaks, kelle saatus korda läheks. Nii et ses osas täielik raiskamine.

Pigem nimetaks raiskamiseks ka seda mis edasi sai. Täpsemal siis, et suurt midagi ei saanud. 16 aasta jooksul 4 filmi. Aga no sedasi see filmitööstus lihtsalt toimetab. Raha lendu laskmist ei andestata. Minu soovitus oleks olnud küll Clint Michaeli selja taha seisma panna, kus ta siis sobival ajal oleks saanud Magnumi trumliga kõristada ja oleks tulnud sealt väärt kraami veel, aga läks teisiti. Neist neljast ma ise vaatasin veel „Year of the Dragoni“ ära, kus Mickey Rourke suhteliselt emotsioonitut politseiuurijat kehastas, kes Hiinalinnas noore ja ambitsioonika pilusilmaga vägikaigast vedama asus. Eestkätt tasub meelde jätta filmina, mille lõpuvõitlus Quentin Tarantinole väga hinge läks (kohe peast ei suuda meenutada, kas ta seda ka kuskil juba kopeerida on jõudnud). Ning proovisin vaadata filmi „The Sicilian“, aga see osutus nii kohutavalt tuimaks tükiks, et jätsin südametunnistuse piinadeta pooleli.

Cimino käekirjast veidi üldistavalt rääkides, siis kui mitte muud, siis ilusad on ta filmid küll. Maalilisi üldkaadreid võiks noppida neist kõigist mida vaatasin. Olgu siis see valge Cadillac lõputusse ulatuval asfaldilindil, uhke hirvepull taeva taustal kenitlemas või üksik ratsanik lõputul tasandikul korraks ümbritsevat kaunidust imetlemas. Nii maalilised kaadrid ongi. Ning teine, alustavale stsenaristile võibolla marjaks ära kuluv, tähelepanek puudutab filmide alustamist ja lõpetamist. Kui muud mõtete ei tule, siis üks korralik rahvakogunemine tõmbab alati tegevuse käima. Olgu siis pulm või koolilõpetamine või matus. Eks ta osalt ilmselt oli ka praktilistel kaalutustel, oli ju neid nimekaid tegelasi kõigis ta filmides hulgim, nii et lihtsam oligi nad esiti kuskile kokku koguda ja kõik korraga vaatajale ära tutvustada.

Ja sellega võibki lugeda Michael Cimino tutvustatuks. Jätan siia lõppu veel mõtisklemiseks infokillu, et mehel oli tahe ka Ayn Randi „The Fountainhead“ ja „Atlas Shrugged (Baasis keskmine hinne 4.67) filmideks vändata. Kui ainult neid „Taevaväravaid“ ei oleks olnud.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0394)