Jälle on käes kuu, mil ma jätan vahele arvustuste kirjutamise Reaktoris ilmunud juttudele. Millal ma seda viimati tegingi? Ma päris kindlalt ei julgegi väita, ent meelde tuli üks augustikuu, mil jätsin jutud vahele, et keskenduda teistele kirjutuskohustustele. Peagi tuli ka meelde, et see polnud isegi viimatine august, vaid varasem veelgi, 2018. aasta august. Ent miks siis järsku nii? Põhjus lihtne: mingeid kohustusi on tasapisi juurde siginenud, nii et sellest ühest arvustamise ülesandest, mis võis varem olla üks mu olulisemaid tähelepanuharjutusi (nii mõnegi kuu lõpus aitas see kindlasti näpistada end ning selja n-ö sirgu ajada; andis rahulduse mingi asja lõpuni sooritamisest), on tasapisi saanud ... midagi muud.

Või ehk polegi sellest saanud midagi muud – ehk ongi häda selles, et see on (tekstide pideva vahetumise kiuste) rutiiniks muutuv ülesanne? Mine tea. Milles põhjus ka ei peituks, see kuu ma ei tihanud Reaktori jutte lugema hakatagi. Oli ju terve nimekiri häid autoreid – alustades Reaktori raudvarast Joel Jansist ja Maniakkide Tänavast ja lõpetades Mairi Lauriku, Miikael Jekimovi ja Peeter Helmega. Või miks temaga lõpetada, Rait Piirilt olen seni lugenud üht teksti Reaktoris ja see oli ju väga toekas tekst, täitsa usutav, et tema seekordne oli numbri tugevaim, ka kõigi uhkete nimede kõrval. Ja Makke tekst oleks lihtsalt pull.

Tjah, see selleks. Nähes, et 9 autorit, otsustasin salamisi, enesegi eest varjamisi, et see kuu jääb vahele. Eriti siis, kui ilmnes, et teatavaks tehti Nebula auhinna nominendid.

Mingi aeg oli suur furoor selle suhtes, kas Hugo-auhind on enam adekvaatne. See oli suhteliselt lühiajaline, aga korraks kerkis küll teema, kas Nebulast saab uus Suur Ulmeauhind. (Või noh, mis mõttes „kas saab”, Nebula niikuinii juba on ...)

Hugo pole siiski minetanud oma tähtsust – tehti mingid kohendused ja nii edasi. Ent Nebula on siiski üks kahest suurest ulmeauhinnast. Ja otsustasin lugeda ja kommenteerida nomineeritud lühijutte. Mul on kaks olulisemat põhjust. Esiteks asjaolu, et ma iga aasta libisen kuidagi triivimisi üle eri auhindade nominentide nimekirjast, lugemata enamikku neist. (Või oodates tulemuste teatavakstegemiseni.) Aga tegelt on ikkagi mõnus omada mingit hinnangut tulemuste teatavakstegemise eel. Et 30. mail poleks tulemuste peale üksnes ükskõikne kulmukergitus, vaid näiteks ärritunud kulmukortsutus. Hoopis teised lihased, aga mu hinnangul palju paremad, ehkki emotsioon on veits ebameeldivam.

Ja teine põhjus on laiskus – Reaktori juttude sõnade arv kokku oli umbes 47 000, Nebulale kandideerivad jutud on ühtekokku umbes 30 500 sõna. Läksin lihtsama vastupanu teed.

Asugem aga tekstide endi juurde...

Üks erinevus võrreldes kodumaiste autorite vaatlusega on teatavad märksõnad, mida püüan jälgida. Ma püüan ühelt poolt jälgida, kas mulle meeldis, kuidas on maailm ja nii edasi – asjad, mida püüan sõnadesse panna ka Reaktori-tekstide puhul. Ent Nebulale kandideeriva teksti puhul jälgin veel kaht asja: kuidas on minu hinnangul teksti võidušansid ja kuidas on esindatud poliitilisus.

Poliitilisus ulmekirjanduses on küsimus, mis vääriks omaette artiklit (või doktoritööd). Mõte, et ulmelugu peab võtma tugeva seisukoha mingites poliitilistes küsimustes, on eriti Läänes muutumas aina möödapääsmatumaks. Näiteks... Varem olid kosmoselaeva kaptenid mehed, see pole aga ammu enam nii enesestmõistetav (isegi sedavõrd ammu, et see näide on suht loll). Mida rohkem aga demonstreeritakse, mis kõik ei pea olema „enesestmõistetav”, seda rohkem kerkib päevakorda see, mis on mõne meelest ulmekirjanduse olulisim poliitiline missioon – tühistada neid enesestmõistetavusi.

Mõnele sobib ulmekirjanduse politiseeritus vähem, mõnele rohkem. Mul veidi on tunne, et teatavate poliitiliste aspektide üleväärtustamine võib viia teksti muude elementide alaväärtustamiseni, aga mõni teine tõesti tunneb, et kui tekst ei käsita neid küsimusi, siis mis on üldse selle mõte ja eesmärk...

... ah, ei, see pole teema, millesse laskuda. Ma oskan sel teemal üksnes puistada klišeesid. Piisaks ka sellest, kui ütleksin, et igasuguseid auhinnatavaid teoseid vaadeldakse alati ka sellelt pinnalt, mida on sel poliitilises plaanis tähtsat öelda. Mingi suvaline Holokausti-masohhism ei mõju vaatajale, kui aga rõhutada teoses natsismi banaalsuse teemat ja mõtet, et „igaüks meist teeks sedasama” (vahel sobib see lause kangelastele, vahel sobib see täiesti vastupidisele inimtüübile), siis on ikka rohkem lootust näiteks Oscarile.

Ma ei tea, kas eelnevad lõigud juhatasid kuigivõrd asjalikult sisse ideesse, et käsitlen tekstide poliitilisust, sest arvan, et see mõjutab tekstide retseptsiooni, võib-olla ka Nebula võitmise šansse. Kui mitte, siis ilmselt piisas praegusest lõigust.

Give The Family My Love

A. T.  Greenblatt

Eideetilise mäluga peategelane Hazel saadetakse Raamatukokku, kõikeammutavate infokogujatulnukate Arhivaaride teabekeskusesse. Maa on näiliselt päästmatult kaotamas sõda kliimamuutuste vastu, ent abikäe ulatanud Arhivaarid lasevad inimestel kasutada oma Raamatukogu, et leida sealt lahendust. Hazel kirjutab temast võõrandunud sõbrale Saulile, et selgitada talle minemise põhjendusi – ja rääkida lahti mõned muudki asjad enda minevikust.

Mulle meeldivad kiriromaanid. Või kirja vorm kui selline. Kui miski on „epistolaar-”, on mu kõrvad kohe kikkis. Kõrvad siis, mitte miski muu, asi on ikkagi kontrolli all. Kujutan ette, et mõni arvab, et kirja vorm, järelikult tähendab see halamist või pihtimusi või kas või katseid olla poeetiline (anda oma jutustajale mingit „eripära” keelelise nautlemise abil).

Siin pole eriti midagi sellist. Ei ole poeetiline, ei ole ka halamist. Alguses on mingi märulimoment – Raamatukoguhoidjad/Arhivaarid soovivad, et ta tuleks viimase kilomeetri jala, mistõttu antakse talle hüperduperskafander, mis ei pea õieti vastu, meetrid vähenevad, aga aina rohkem lähevad ka katki skafandri osad ja mis nüüd saab, mis nüüd saab – suht mõttetu jupp, mis ei haaku kuigivõrd ülejäänuga. Edasi on veits rahulikum.

Maailmaehitus on iseenesest suhteliselt huvitav. Ja ega eriti midagi enamat...

See tekst on suhteliselt unustusväärne – ma ei saa päris hästi aru, miks see kandideerib. Stiil on okei. Igav ei hakka, aga ega ta millegagi ei raba. Ma ei kujuta ette kedagi, kes seda maruliselt kaifiks. Võib-olla on eriline asjaolu, et lugu vajutab poliitiliselt tähtsat nuppu, milleks on kliimamuutus. Võib-olla mõnele just meeldib „Give the Family My Love”, sest lugu ei ärrita kedagi. Mind lugejana valdab kõikemattev: „Okei.”

How the Trick is Done

A. C. Wise

Lugu Mustkunstnikust, kelle vägevaim trikk oli saada maha lastud ja seejärel ärgata ellu. Mis oli võimalik ainult tänu Ülestõstjale (Resurrectionistile), kes kõigi pealtvaatajate teadmata tõigi Mustkunstniku surmavallast tagasi, ja nõnda igal õhtul. Kuni ühel õhtul ta seda ei tee, sest et tema teele satub eelmine Mustkunstniku Abiline, kes suri ja kellest sai kummitus.

Ma just lugesin Harry Dresdeni raamatute esimest osa, nii et saan tõsta käe ja öelda: „Õpetaja, õpetaja! See on urban fantasy!” On linnakontekst, inimühiskond ja vajadus kuidagigi hakkama saada ses looduskauges newyork'ilikkuses. Ehkki öeldakse, et tegevus toimub Vegases, on see kõik minu meelest kõledavõitu, natuke tuim, natuke kurb. Eriliselt urbaniseerunud fantasy.

Võib-olla muudab selle kõledaks kirjutusstiil. Peaaegu kõike jutustatakse ümber. Tahaks öelda, et nagu sündmuste kroonikana, aga selles pole ka raportaaži erksat täpsust (ega keskaegsete kroonikate Jumalast vaimustuses sõnavahtu). Teksti kantakse ette suhteliselt tuimalt, suhteliselt kaasaelamiseta, üksnes vaadeldes tekstis aset leidvat fantastilist (kuivõrd seda on), muutes selle osaks rutiinsest tööpäevast.

See stiilituimus muudab teksti ka kuidagi igavaks. Kui meelde tuletan, tulevad silme ette huvitavad episoodid tekstist – ja tuleb meelde, et tõepoolest, algul mõjus stiili tuimus kuidagi huvitavalt kummastavalt, eriti silmas pidades maailma müstilisust. Aga mingi hetk see blaseerunud hoiak nakatas mindki lugejana.

Poliitiliselt võib teksti lugeda kui tugevat metafoori patriarhaadi „kahjuks” liigagi lummavast ülemjõust, mis kaotab tasapisi oma väe, kui naised hoiavad ühte. Ent see tõlgendus ei domineeri. Võib-olla asjaolu, et ma ei naudiskle teksti läbi antud metafoori filtri, vähendab mu naudingut loost. Võib-olla mõni loeb teksti selle metafoori valgel ja tunneb, et see eriliselt kõnetab neid. Ma pole ka otsinud, aga mul on tunne, et tekst pole seni pälvinud erilist tähelepanu Väga Vajaliku Tekstina.

Erinevalt eelmisest tekstist ma siiski saan aru, miks see kandideerib Nebulale. Võib ju emotsionaalses mõttes natuke tuim olla, aga sisaldas huvitavaid ideid ja... ja teate, tegelikult polnudki igav tekst. Lihtsalt tuimavõitu. Kui tahate teada, mida tähendab „tuim, aga mitte igav”, siis lugege ise. Ja viimaks töötab ka sotsiaalpoliitilise metafoorina. Aga mitte ainult sellena.

Nibedita Sen

Kümme „tsitaati” eri väljaannetest ja kirjutistest, mis käsitlevad üht juhtumit, milles Ratnabari saare matriarhaalsest ühiskonnast pärit tüdruk, kes on toodud Läände, püüab üht oma kodukoha traditsioonilist tempu harrastada ka ühes Inglise ülikoolis. Mis siin salata, see temp on kannibalism.

Esmajoones torkab silma teksti ülesehitus. Tegemist on kümne „tsitaadiga” pseudoakadeemilistest väljaannetest, mis käsitlevad nimetatud sündmust ja püüavad seda avada mitmest eri tahust. Kõik on korralikult „viidatud”, need satuvad ka omavahel dialoogi. Mu jaoks jäi suuresti kõlama feministlik kontinentaalfilosoofia (keegi kirjutiste autoritest lausa ütleb: „Kui ma veel üks kord kuulen Kristeva nime ...”), võib-olla veelgi olulisem on aga postkolonialism. Esimeste „tsitaatidega” antakse ülevaatlik taust (saare leidmine) , järgmised võtavad kirjeldamisi teatava seisukoha ühest sündmusest (mis järgnes saare leidmisele), viimased võtavad seisukoha nende seisukohtade suhtes, mis sündmuse suhtes võetakse. Niimoodi jutustatuna kõlab see kõik põnevalt, kas pole? Mulle kahjuks ei mõjunud.

Milline on sündmus ise? Mulle näib, et suhteliselt tühine asi on. Tekst on nii lühike ja ei ole üles ehitatud üllatuste peale, seega ma ei põe lugemismulje röövimise pärast – Inglismaale toodud ratnabarlane pakkus sõbrantsidele oma liha süüa. Küpsetas selle ära ja laskis süüa.

Mulle eelkõige tundus olevat tegemist puhtakujuliselt poliitilise tekstiga. Ühelt poolt vastandatakse matriarhaalset patriarhaalsega (ühe teksti „autori” sõnul on esimene semiootiline ja teine sümboolne – ma kas ei saa eristusest ise aru või püüab tekst peenelt parodeerida akadeemilist kirjutust). Või noh, rõhutatakse, et Ratnabari saare rahvastik koosneb pea täielikult naistest. Teine oluline poliitilisus seisneb postkolonialismis – valgete maailma toodud pärismaalane ei saa tagasi minna.

No hüva. Kultuurid põrkuvad ja segunevad, kuskil pole kultuuripuhast saart. Loomulikult on selles süüdi mehed – vallutajad ja maadeavastajad mehed, valge mehe hegemoonia. Autor on kokku kogunud sellealase ärrituse ja loetlenud need etteheited eri tsitaatidena.

Mind valdab meeleolu, et kui tegemist oleks näiteks Müürilehe-nupuga, tagakaanelt leitava mõttemänguna, oleks see päris pull. Aga täie novelli mõõtu see minu meelest välja ei kanna. Teksti kandev kese ongi minu meelest selle poliitilisus. Ei ole minu hinnangul väärt Nebula nominatsiooni.

The Dead, In Their Uncontrollable Power

Karen Osborne

Peategelane – Patuõgija. Tegevuspaik – põlvkonnalaev. Teekond – Paradiis. Laevakapten on keegi, kellesse salvestatakse ka kõigi varasemate kaptenite teadvused. Ühelt poolt on seda vaja järjepidevuse säilitamiseks, teisalt soovituste ja toe mõttes. Kaptenile lisaks on ent vaja Patuõgijat – inimene, kes võtab enda kanda kõikide varasemate kaptenite julmuse, kahetsused, vastikuse. Kõik nende halvad emotsioonid jäävad Patuõgija kanda. Peategelane paljastab lõputul teekonnal oleva põlvkonnalaeva suurima saladuse.

Mulle meeldib selle teksti fantasy/ulme segu – ühelt poolt suhteliselt klassikaline teadusulmeline põlvkonnalaevade idee, teisalt müstilise fantasy deemonite ja ammusurnud hingede hoidmine enda peas. See tuletab meelde „Düüni”, eriti peategelase hetkemina nõrkus oma varasemate minade tulva ees – ses mõttes on nii tema kui ka kapten natuke nagu Abomination'iks peetud Alia. Mingit inspiratsiooni võib ta ju olla ammutanud, aga see on ikkagi teisiti, ei ole ikkagi fännikirjandus.

Algul võttis teksti stiiliga harjumine veidi aega. Peategelase veits soniv olek, tema oleku ja tegevuste kaardistamine, aga ka see, et mingid lõigud on kaldkirjas, mingid mitte. Ent kui asi loksub paika, on tegelt üsna lineaarne ja lihtne tekst.

Natuke tekkis tunne, et siinsed ideed on ägedad – ka on huvitavalt kirjeldatud peategelase suhtlust oma sisemiste deemonitega -, aga miski jätab ikkagi mulje, et pole nagu päris veenev. Stiili pärast kirjutatud lugu, aga ei ole seda päris parajat poeetikat, et oleks ägedalt deemonlik. Deemonite tajumine eneses oli hea element, aga süžee jäi ikkagi mõnevõrra lihtsaks. No ei tea, tahaks seda kõike rohkem nautida. Aga kuidagi ei tekitanud tunnet, et autoril on kindel idee. Pigemini oli mingid huvitavad asjad, mida tahtis väljendada (jällegi, põnevalt kirjeldatud sisemine konflikt deemonitega) ja kõik muu oli õigustuseks sellele. Ei ole kõik looelemendid tasakaalus.

Peaksin rääkima poliitilisest aspektist, aga õieti ei oska. See on juurdemõeldav – peategelane on äratõugatu, aga selliseid tuleks hoida; võib täheldada pikaajalise võimu määndavat mõju ... midagi veel -, aga see kõik ei olnud vähemalt minu lugemiskogemuses kuigivõrd domineeriv.

See tekst ei võida Nebulat. Mitu head ideed ja puha, aga minu meelest veab süžee alt. Ka pole selgelt näha, milleks Patuõgijat on vaja. Kannatuste poeetika, vaevade fetišeerimine, suurte ohverduste tegemine – ent ilma selge tundeta, et seda oleks vaja. Ohverdus ilma pärastise preemiata. Selline asi süvendab tunnet, et ei saa nagu läbinisti usaldada autorit. Midagi selles on, mõned hetked võivad jääda meelde, loo meeleolu jätab mingi virvenduse, aga jah.

A Catalog of Storms

Fran Wilde

Mumma ja tema kolm tütart – kaksikud Lilit ja Varyl ning jutustaja Sila - elavad väikeses kaljulinnas, mida tabavad pahatahtlikud hävitajalikud tuuled. Sila jälgib, kuidas tema õest Lilitist saab weatherman – tahaks öelda „ilmatüdruk”, aga sel on justkui teine konnotatsioon – ehk inimene, kes tuuli minema karjudes ja inimesi päästes kaotab jaohaaval oma keha. Jäädes ilma oma inimlikust kestast, jääb temast kehatu kaitsja.

Tegemist on päris huvitava loodusjõudude personifikatsiooniga. Loodus võitleb vastu! Õigemini kliima ja ilmastik hakkaks justkui vastu inimesele, kes on nad rikkunud, ajanud nad vihale, ja võitlevad teadlikult viimaste inimeste vastu.

Selles mõttes on ühtaegu tegemist poliitilise tekstiga (karmi seisukohavõtuga kliimamuutuste suhtes – kui loodus tajuks, oleks ta pärrris vihane meie peale) ja samas huvitava fantastikaga (animistlikud elemendid ikkagi). Siin pole tegemist mängleva animismiga, vaid autori pahameele laiendamisega ühele tegelasele, kes polegi õieti tegelane, vaid loodus. Siinne inimeste vastu võitlev ilmastik ei meenuta Harry Harrisoni „Surmailma” üliraskeid tingimusi pakkuvat võõrplaneedi floorat-faunat, vaid mõjub autori kriitikana tänapäevainimese tekitatud kliimamuutuste pihta. „Surmailmas” näed sangarlike inimese võitu looduse üle, siin näed aga lootusetust – kurba tõdemust, et kunagi ennemuiste võis taevas vahel olla loomulikult sinine nagu teksariie.

Jutustavate katkendite vahele on pikitud ka lühikesed Tormikataloogid – kui sa oskad vaenlast nimetada, oskad ka tema vastu võidelda või vähemalt tead, kuidas temaga toime tulla. Neis nimistutes loetletud kategooriad on küll keeleliselt ilusad – loen ja tunnen, et neid võiks tõlkida mõni tundlik luuletaja (näiteks sellised tormid nagu Ashpale, Vivid, Glare, Clarity)-, aga kahjuks on need hästi veidike kasutud. Toredad ju, ka muutuvad loo teises pooles üsna nunnudeks („Niipaljuküsimusi: eelkõige väikeste õdede torm. Nendega pole midagi peale hakata.”), aga teksti jutustav osa jääb liiga lühidaks selleks, et autor jõuaks neid kategooriaid õigupoolest ära kasutada.

Teksti jutustav osa jõuab ühe suure lahinguni, ent see kuidagi libises minust üle lugejana. Kõige huvitavam ongi ehk tekstimaailm – selline hoopis maagilisem Tuulteoru Nausicaä. Ja see maailm oli igati käegakatsutav, lugejana tajun seda eredalt ja hästi. Ma jõudsin muutuda kurvaks Mumma pärast, kes peab leppima oma tütarde muutumisega weatherman'ideks, aga ka jutustaja pärast, kes küll näeb seda kõike ja kellel on kahju oma emast, aga kes siiski tunneb tugevat tungi hakata isegi weatherman'iks.

See tekst on nominentide seas üks tugevamaid, ent eelkõige huvitavalt konstrueeritud maailma pärast. Siin on ka midagi poeetilist ja midagi poliitilist ja midagi psühholoogilist. Süžee jätab veidi hamba verele, ent vähemal määral kui mõnel teisel. Minu hinnangul on tegemist kõige tõenäolisema võitjaga.

And Now His Lordship is Laughing

Shiv Ramdas

II ilmasõja aegses Indias soovib Inglise okupandist lord, et Midnapoori matriarh Apa valmistaks kuberneri naisele džuutikiududest nukukese. Kui Apa keeldub, järgnevad julmad sunnimeetmed, misjärel Apa ikkagi nõustub, ent ainult juhul, kui saab ise Kalkutasse tulla ja isiklikult üle anda valitseja naisele.

Esimest lõiku lugedes tuli mul millegipärast hirm, et tuleb igav ja tuim tekst. Mõni viisakas etnoloogiline lühijutt, väikekultuuri lähivaatlus, millesse on süstitud väike annus maagilist realismi. Põhimõtteliselt jutt, mille lõpus kohalik India mütoloogiline olend päästab peategelased (ja väike laps Nilesh küsib: „Kas see on tõesti nii?”, mispeale tema vanaema ütleb: „Jaa, nii on, meie müüdid on vägevamad kui Inglise püssid.”) Ja siis nad naeratavad ja kõnnivad päikeseloojangu suunas.

See tunne läks aga üsna kiiresti üle. Otsapidi võib küll öelda, et eelpool nimetatu peab tekstis paika – rahvakultuurist pärit salavägi aitab Inglise okupandi vastu. Aga see kõik on nii korralikult välja kirjutatud! Tekst on poeetiline, aga see pole heietav-poeetiline (mida algul kartsin), vaid on lihtsalt enesekindla käega kirjutatud. Võib-olla on hästi tsutike igava stiiliga – sedavõrd, et romaani mahus poleks see paeluv. Ent novelli ulatuses on kõik väga sobiv, väga hea.  Julgeksin süüdistada teksti filigraansuses.

Rääkisin ka, et kartsin, et tekst saab olema etnoloogiline kultuuritutvustus. Sedagi on aga parajal määral. Kultuurikontekst on piisavalt huvitav ja tekitas suure igatsuse filmi „Gandhi” taasvaatamise järele. Õige kah, suurepärane film ju.

Mis mulle siis novelli juures meeldis: eelkõige asjaolu, et kõik oli hästi doseeritud. Probleem oli huvitavalt konstrueeritud, lahendust oli huvitav lugeda. Dialoogid olid hästi kirjutatud, nagu ka kõik dialoogideväline. Loen ja usaldan autorit, ta on teadlikult kirjutanud ja teksti hästi sooritanud. Siin on ka vahvasid lühikesi lõike ja lauseid - „Must be British.” (ehk „Ilmselt on britt.”) ütleb Apa näiteks kärbse kohta, kes lendab ja piniseb ja keeldub lahkumast.

See oli minu meelest lühijutu-Nebulale kandideerivate tekstide seast parim. Vähemalt nautisin seda ise kõige rohkem. Sellesse oli hea sisse elada. Kirjutusstiil tekitas sügavat usaldust autori vastu. Aga kas see ka võidab – ma kahtlen. Ja mu kahtlus seisneb selles, et tekst on pea igas mõttes vanamoeline. Stiililt on väga klassikaline, aga ka poliitilise kallutatuse poolest. Inglaste India-okupatsiooni kriitika mõjub kah veidi iganenud probleemina, ehkki selle järellainetused on ilmselt siiani tugevalt tajutavad. Ent kas sedavõrd, et mõjuda piisavalt tähtsana ka praegusele Nebula-hääletajale? Raske öelda, aga ma lihtsalt ei usu seda. Praegu on aktuaalsed hoopis teised poliitilised küsimused – kes siis ikka hääletab mingi „India-jutu” poolt? Loodan ikkagi, et piisavalt paljud.