Reaktor alustas käesoleva numbriga oma teist numbritesadat. Eelmine Reaktor oli ilus ja ümmargune 100: iga Reaktor on küll oluline ja eriline, aga sedasorti tseremoniaalsused aitavad korraks sammu tagasi astuda ja aduda, et tehtud on suur töö. Reaktorid pole küll kaksikvennad, mõnesse mahub rohkem, teise vähem, ent üsna tihti on numbrid väikese raamatu mõõtu ning selliseid helmeid üksteise järel sada tükki traadile lükkida ... Kõik asjaosalised, peamiselt kaastöölised, on teinud tubli töö. 

Reaktor on aeg-ajalt ikka erinumbreid üllitanud. On aeg taas üks selline käima tõmmata – kuulutame välja erinumbri Kreator, mis ilmub oktoobri lõpus külalistoimetaja Veiko Belialsi valvsa pilgu all. Rõhuasetus on loomisel ja loovusel, mida rajum ja omanäolisem ulme, seda parem (ei hakka meelega ühtegi eeskujuks olevat tekstinäidet tooma, et võimalikud autorid sellesse kinni ei jääks). Samas – seekord anname võimaluse ka absurdile, sürrealismile ja maagilisele realismile, aga see peaks siis eriti hea olema. Oodatud on tugeval professionaalsel tasemel jutud, aga ka ülevaated ja arvustused,  mille objektiks on samuti ekstreemselt veidrad, aju sõlme ajavad, aga seda enam tõsiselt võetavad ulmeteosed. Kaastööd saata aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee ja lisada kindlasti märksõna Kreator, et oleks teada – see kaastöö on erinumbrisse. Erinumbri puhul ei ole garantiid, et kõik, mis saadetakse, ka avaldamisele läheb (vähemalt erinumbris, sobivuse korral võime neid panna muudesse numbritesse, kui muidu tahedad tekstid, aga temaatika ei sobi).

Sel aastal on siis plaanis esialgu kaks erinumbrit. Juba tükk aega tagasi sai välja kuulutatud ka erootika erinumber Erektor, mis on küll pigem koht allapoolevööd naljade tegemiseks, aga seda haldab täielikult Manikkide Tänav ja veel on aega sinna tekste saata, number peaks mulle teadaolevat ilmuma aprillis. Täpselt sama jutt kehtib ka Erektori puhul: erinumbrisse ei pruugi kõik saadetud tekstid minna, küll aga võime neid sobivuse korral muudes numbrites avaldada.

Veebruarikuine number kannab kahjuks veidi seda pitserit, et eks vanad olijad hakkavad ehk veidi väsima või saavad mõtted otsa: arvustajaid on seekord ainult üks. Jüri Kallas loobus juba mõnda aega tagasi sellest ülesandest, Tõnis jätab tihtipeale pikemad, mahukamad ja erinumbrid vahele. See on arusaadav: kui hobi muutub tööks, siis hakkab kaduma loome- ja nokitsemisrõõm, eriti kui selle töö eest piisavalt ei maksta. Ja vahepeal on vaja puhkust ning vaheldust. See-eest Nebulale kandideerivaid lühijuttusid Tõnis luges küll ning kirjutas neist ka meile. Küll aga kui keegi tunneb, et tahaks ilmunud juttusid arvustada, siis selleks ei pea ennast üldse kuidagi pikalt projektiga siduma või oma hinge meile maha müüma, avaldame arvustusi ka ühekordselt suurima heameelega. Erilised suunamudijad me olla ei taha ega viitsi, kuigi ma vahepeal ajan sõrad vastu teatud asjadele, meie roll on ju lihtsalt vahendada ja olla üks suur õunakast, kuhu otsa soovijad saavad ronida. 

Heaks näiteks puhkuse vajalikkusest on Kalver Tamm, kelle õnnesoovid on jätkuvalt põhjalikud, head ja nauditavad. 

Weinberg võttis aga eelmises numbris olnud jutud põhjalikumalt kokku ning jääb üle vaid nõustuda temaga, kui ta ütleb, et: "Mulle tundub, et osade kirjutajate puhul hakkavad Reaktoris ja veel siin-seal ilmunud tekstide koguhulga peale juba autorikogu „kõrvad“ paistma. Tehtagu!"

Tehtagu! Jekimovi jutukogu ootan ma ammu. Rait Piir võiks ka rohkem kirjutada. Samuti ootaks Joel Jansi jutukogu, kes torkab jutumaastikul silma peamiselt sellega, et tal on juttudes alati mingi ma ütleks lausa, et klassikaline vorm. Kirjandus kipub väga vabasse vormi liikuma tänapäeval, mida ma ei oska kuidagi hinnata: vabavärss on mu meelest loetavam kraam kui riimluule, samuti hindan ma kirjanduses peamiselt protsessi ja teekonda, mitte lõpplahendust, seega sobivad ka need jutud (ka ulmeväliselt), mis lihtsalt korraks avavad mingi stseeni, mingi pildi, algavad poolelt sõnalt, lõppevad poolelt sõnalt ... Ent Joel on selles kõiges väga värskendav: tema lugudel on alati mingi kandev idee ja ma olen väga kade. Mina oskan hästi käsitööd, või noh, mulle on öeldud, et ma oskan seda käsitööd hästi: ma saan suurepäraselt hakkama kuivade akadeemiliste tekstidega, kus pole vaja teha muud, kui lihtsalt kirjutada, samuti saan ma hakkama nende poole pealt algavate ja eikusagil lõppevate elukirjeldustega, aga neid kandvaid ideid ... Neid nagu ei ole. Kadedus on kole asi, teinekord ma tahaks kohe Joelile halvasti öelda, kui ta jälle kurtma hakkab, et on andetu. No ei ole.

Aga eks see vist ole eestlastele omane, et ei osata kuidagi olla ega käituda situatsioonis, kus kurtmiseks justkui pole alust.

Ja neid on ju palju, kes kirjutavad hästi või kes kirjutaksid hästi, kui nad rohkem kirjutaksid.


Tervitades

Triin & toimetus

Kaanepildi ja -kujunduse autor Gerli Carol K.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2338)