Ma tean, et öised rännakud külmkapi kallale pole head mu tervisele ega järgmisele magustoidule, aga mida sa teed. Ärkad kell kolm üles, und pole, kusekat ka pole, noh, lamad kena tunnikese ja kuulad naise nohinat. Üks hetk saadad selle dieedi, mis su kallis sulle koostanud on, kuradile, ja tõused üles. Mõtled, et tühja kah, jalutan niisama ringi. Lõpuks leiad end ikka köögis külmkapi ees, mõtlemas, kuidas õllepurki kõige vaiksemalt lahti teha. Noh, minul on selliseid juurdlusi öösel tihti ette tulnud. Samamoodi leidsin end eile kirumas selle ühe purgi pärast, mille õhtul olin joomata jätnud. Olen kohe minutikese jagu kimbatuses, kuid avan siis külmkapi. 

Mulle tulvab näkku vastik lehk, mis matab mu pooleminutilisesse köhahoogu. Lükkan ukse kinni ja toetun toolile. Raisk, õlleisu on liiga suur, et lasta mingil surnud asjal end ehmatada. Ega ma õieti näinudki, mis see oli, silmad jooksid suure leha peale vett. Avan uuesti külmiku ukse, seekord olen valmistunud. Surun endale käteräti näkku. Külmkapis on pea. Mees, pigem noor. Tumedad juuksed, kahvatu nahk. Tema suu on poole sentimeetri jagu paokile vajunud. Seal, kus peaks olema kaela keskkoht, on taldrik. Näen seal üleeilse õhtu spagette. Miks see tomatikaste nii kahtlaselt vere värvi tundub? Ohkan ja avan kõrval oleva sahtli. Otsin sealt välja prügikoti ja pistan pea sinna sisse. Siis sammun tasakesi, et mitte lapsi äratada, oma magamistuppa ja äratan oma kaasa.

„Uuu, kullake. Kuule, meil on külmkapis pea. Või noh, oli, ma panin selle prügikotti. Kas see on sinu oma?” Ei, ma ei mõelnud seda nii. 

„Jaaaah,” lausub mu naine virgudes, ”ma võtsin selle ühelt pealetükkivalt perverdilt. Ta üritas eile, kui ma Maxima juurest tulin, mind vägistada. Ma lõikasin talt kerge vaevaga selle otsast. Ega ta seda niikuinii ei vajanud.”

„Me oleme sellest rääkinud, maa peal ei võeta inimestel päid maha. Vaata, siin satud sa vangi selle eest, kallis, ja seda ei taha me keegi,” lausun mina, kuid mu õrnem sugupool juba magab. Miks ma küll deemonisse armusin? 

Otsustan ka kallalekippuja teise kehapoole üles leida. Öösel talvekuude külmusesse astuda pole just kõige meeldivam mõte, kuid mida sa teed? Tõmban jope ülle, saapad jalga ning sean sammud trepist alla. On külmem kui ma ootasin. Õnneks pole Maximani palju maad.

Kuradi joodikud on ikka küll! Noh, leian keha üles, aga mis on puudu? Jalg. Ja kaheksa sõrme. Ühte parajasti näritakse. Lükkan habetunud ja kulunud riietes ühiskonnaheidiku eemale. Teda jalust lükates tõmban tal raksuga käe ära. „Kurat küll, oleks pidanud teadma, et zombid veel väljas on!“ Sülitan ja lennutan käe põõsasse kukkunud peremehele järele. Haaran vägistaja jalast kinni ja hakkan allesjäänud keha vedama.

Ega ta eriti palju ei kaalu. Kusagil 40 kilo. Täiskasvanu kohta väga vähe. Ju oli mingi narkomaan.

Kui ma lõpuks koju jõuan, hakkab juba valgenema. Mida ma nüüd siis ette võtan? Naine astub just hommikumantlis magamistoast välja.

„Noh, tõid ära, jah?”

„Nagu näha. Aga mida me nüüd teeme sellega? Päris külmkappi ei hakkaks panema.”

„Tükeldame ära ja söödame lastele. Ütleme, et said poest hea hinnaga, ja teeme näiteks hautist. Ega ta ongi enamuses luu ja nahk.”

Ma vaatan teda üpris juhmilt. Kas ta mõtleb seda päriselt või? Ega need lapsed pole sellised lihasööjad, nagu ta venna omad.

„Ära muretse, ainult nali.” Ta naeratab mulle. Ma rahunen ja võtan jope seljast.

Diivan pole kunagi nii hea tundunud.

„Aga davai, kingime su emale. Ta ei tee niikuinii lihal ja kalal vahet. Oma eelmisel sünnipäeval küpsetasid sa grillil ju liha. Ta pidas seda mingiks suvikõrvitsaks, ütles, et natuke liiga vintske veidi,” lausub mu naine pärast väikest pausi.

„Noh…” olen ma kimbatuses. Ühest otsast on see hea mõte, liha iga päev ei saa. Teisest küljest –  kas nagu on mõtet seda teha? Ikka oma ema ju.

„Okei siis. Mulle sobib,” vastan ma talle. Ta toob käbedalt veidi ajalehti ja laotab need põrandale. Kätte tõmbab ta oma tumepunast värvi nahkkindad. Ma ühinen temaga ja kella seitsmeks on meil hunnik konte, peaaegu puhtad ajalehed ja kolm karpi kõige paremat narkomaaniliha. Ei saa öelda, et ma poleks uhke. Nüüd on juubeliks midagi emale kinkida.

Pakin luud ajalehtedesse ja panen kapi tahaotsa. Äkki võtan kunagi koera, siis on hea midagi anda. Peaasi, et need haisema ei hakka. Karbid on kenasti sügavkülmas. Ootamas ema sünnipäeva. Pead ei viitsi ma praegu ära panna.

Las meil siis olla pea külmkapis.  

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.8754)