Mulle on ikka ja jälle peale käidud, et ma taaskord kuulutaks endakoostatud bibliograafia avalikuks. Noh, et inimesed endiselt ei tea ja asi on seda väärt. Tõsi, ma ise küll ei taipa, mida teha inimestega, kes seda bibliograafiat ei tea. Ju siis pole seda neile lihtsalt vaja.

Otsustan selle põhjal, et mida kõike needsamad inimesed wõrgust üles leiavad. Ju siis pole teemaks wõrguotsingu võimekus või võimetus. Ikka ja jälle jääb kõik tahtmise ja huvi taha. Kuna aga eelmise aasta suvel sai propageerimisnõudest äravingerdatud üsna konkreetse ettekäändega – ütlesin, et tahan enne aastad 1945–91 korda teha. Ja nüüd on need aastad (justkui) korras ning mul pole enam pääsu.


Miks sa seda teed?

Erinevas sõnastuses ja kõiksugu rõhuasetusega on seda küsimust minult ikka kümneid ja kümneid kordi küsitud.

Kõige lihtsam vastus oleks, et mulle lihtsalt meeldib. Minu jaoks on bibliograafiate lugemine ja bibliograafia-alaste mõistatuste lahendamine üks huvitavamaid tegevusi maailmas. Kordades huvitavam kui põnevusromaani lugemine või märulifilmi vaatamine, kui tuua midagi arusaadavamat võrdluseks.

Lugemisest ja mõistatuste lahendamisest on aga kõigest üks väike samm enda bibliograafia koostamiseni. Vastused, mis oled leidnud, tuleb ju kuhugi üles tähendada jne. Kuigi mul on hea mälu, kohe väga hea mälu, pole see siiski täiuslik...

Lühidalt: ma koostaks bibliograafiat niiehkna, et parem seda siis juba avalikult teha.

 

Aga kellele seda vaja on?

On selline väljend „miljon kasutut teadmist“. Muarust loll väljend, sest teadmine pole kunagi kasutu. Lihtsalt ütleja pole veel aru saanud, milleks talle see või teine teadmine. Või kui tema jaoks ongi mingi teadmine kasutu, siis kellegi teise jaoks kindlasti mitte.

Aga kui konkreetsemalt, siis kusagil võiks ju kirjas olla eesti autorite poolt kirjutatud ja eesti keeles ilmunud ulme.

Pealegi, mu käest küsitakse pidevalt küsimusi, et kas see või teine teos on eesti keeles ilmunud, või mida sellelt või tollelt autorilt veel on ilmunud. Ilmselgelt siis on vajadus!

Jah, mingis asjus aitab ehk Ulmekirjanduse BAAS, aga kui Andri Riid BAASi tegi, siis polnud eesmärgiks mitte bibliograafia, vaid hoopis avalik lugemispäevik. Pealegi, BAASi eripärast lähtudes ei saa seda isegi parima tahtmise korral bibliograafiana kasutada.

Jah, siin-seal on pudemetena hulk erineva usaldusväärsusega infot. Kehval ajal abiks küll, aga alati saab paremini.

Ulme uurimisega ei tegele ainult ulmefännid ning tudengitel ja teadlastel oleks ka ju mugavam, kui ilmumisinfo oleks kusagil ühes kohas olemas. Bibliograafia aitaks inimesi, kes ulmega harvem kokku puutuvad – nad ei peaks alustama nullist ja ehk saaks vältida ka võimalikke vigasid.  Lisaks võiks bibliograafia olla abiks ka järelsõnade koostajatel ja ajakirjanikel, kes sageli lisavad saatesõnadesse või artiklitesse autori (eesti keeles) ilmunud teoste loetelu ning tihti on need lünklikud, sest kättesaadav info on lünklik.

 

Miks wõrgus?

Paberil ja soliidses köites oleks ju uhkem ning võiks ehk isegi kulkast toetust saada? Võimalik, aga kui kõik muud argumendid kõrvale jätta, siis tasub ehk mainida, kuidas bibliograafia ei saa kunagi valmis. Ikka ilmub kusagilt välja mõni uus infokild, mingi uus allikas saab kättesaadavaks jne. Loomulikult võiks ma ööd ja päevad kusagil arhiivis ringi tuhnida, aga siis jääks mul kõik muu elu seisma. Ja see oleks juba puhtpraktiliselt võimatu. Pealegi, mul pole vastavat haridust, on vaid iseseisvalt omandatud teadmised ning võimalikud arhiivipääsud ja rahastused võivad ka vastava dokumendi puudumise taha jääda.

Loomulikult võib loota, et mõni kutseline bibliograaf teeb ka ulmebibliograafia ära. Kahjuks on elu näidanud, et seda ei juhtu. Kõik, mis ulmes on vaja teha, tuleb teha ulmeinimestel endil, sest muidu ei tee seda keegi.

Wõrgus siis seepärast, et nii on ainuvõimalik. Nii on see kohe ka teistele kättesaadav. Ja blogimootori peal seepärast, et ma ise programmeerida ei oska ja see on tasuta ning ma tunnen vastavat keskkonda ja saan seal hakkama.

 

Kaua sa seda juba teed?

Alustasin koolipoisina. Alguses mingid nimekirjad paberil, siis paberiribad. Hiljem said need pinginaabri isa kirjutusmasinal ümber löödud. Ja kohe sai ka selgeks, et niipea, kui mulle tundus, et on valmis, niipea ka ma mõne uue teose teada sain. Uudiskirjandusest rääkimata. Ja algselt oli mu bibliograafia vaid raamatute nimekiri.

Mingil hetkel lisandusid ajakirjapublikatsioonid ja olukord läks põhjalikult käest – segased jupid kaustikutes ja paberilehtedel jne. Palusin ühel heal sõbral oma esimese korteri kirjutuslaua suure sahtli ümber ehitada kartoteegikastiks, et siis sinna papitükkidel see bibliograafia teha. Sahtel sai valmis aga muu jäi tegemata, sest Eesti NSV-sse jõudsid arvutid ja tänu lehetööle said need masinad ka minule kättesaadavaks ning ma hakkasin oma bibliograafiajuppe arvutisse sisestama jne.

Pikka juttu lühemaks kärpides mainiks, et 23. juulil 1998 sai mingi osa mu bibliograafiast üldsusele kättesaadavaks – Tartu Tähetorni serveris, Eesti Ulmeühingu egiidi all ja Taavi Tuvikese tehnilisel toel. Umbes 2003. aastal suri see bibliograafia erinevatel põhjustel oma loomulikku surma. Püüdsin küll reanimeerida, aga Taavil polnud selleks enam aega ning mahti, sest teadlase elu võttis kogu aja. Aega ja entusiasmi polnud ka teistel, kelle poole ma tehnilistes küsimustes pöördusin. Lõpuks ei jäänudki mul muud üle, kui asi ise blogspotis ära teha.

 

Mis on ulme?

Varem või hiljem kerkib taolist bibliograafiat tehes küsimus: mis on ulme? Kui koostada ulme bibliograafiat, siis peaks ju teadma, mis sinna peaks kuuluma?

Teadupoolest pole ju olemas täpset ja kõikehõlmavat ulme definitsiooni. Jah, on üks vägagi täpne definitsioon, aga üldisemates küsimutes, sealhulgas ka bibliograafias pole sellest kasu. Pean silmas paljude ulmefännide isiklikku definitsiooni, kus ulme on vaid see, mis konkreetsele fännile meeldib.

Ja nii ongi bibliograafias kenasti koos žanriulme ja kõik muu fantastiline kirjandus. Võiks ju teha vaid žanriulme bibliograafia, kus on siis vaid ulmesarjades, -ajakirjades ja -antoloogiates ilmunud ulme. Kus on vaid nn ulmekirjanike kirjutatu. Kuid kirjanikud kirjutavad ju erinevates žanrites, rääkimata sellest, kuidas on Eestis olukord spetsialiseeritud ulmeväljaannetega.

Või siis võiks bibliograafias olla vaid teosed, kus ulme on suuresti esindatud ehk nn „mu rakett, sa kiirelt lenda“ tekstid. Ma ei hakka parem rääkima sellest, kuidas igal inimesel on omaenda arusaam sellest, mis on suur ulmekogus tekstis. Ma ei hakka rääkima, et taolisel juhul peaks bibliograafiaga tegelema terve meeskond, kes teoseid tuimalt läbi mäluks ja siis mingi mõõdiku abil neid lahterdaks. Siin on 51% ulmet ja see läheb, aga siin on 49% ja see ei lähe kuidagi. Kui see pole lollus, siis mis see on?

 

Kuidas ma siis bibliograafilist sobivust määran?

Ükstapuha, kui jabur on formaalne mõõtmine, pean ma kuidagi siiski otsustama, milline tekst sobib bibliograafiasse ja milline ei sobi?

Alustaks sellest, et ma olen kümnete aastate jooksul ikka väga palju ulmet ja ulmealast teatmekirjandust lugenud, et selle lugemuse baasilt siis määran. Loomulikult on abiks muu maailma bibliograafiad, eriti piiripealsemate tekstide asjus. Arvustused on samuti abiks. Eks olen ka spetsiaalselt lugenud, kui muu enam ei aita.

Ja siiski olen ma enam kui kindel, et ikka on sisse lipsanud tekste, mis pole ulme. Lohutan end sellega, et pea kõigis muu maailma bibliograafiates on selliseid tekste. Osaliselt just seetõttu, et bibliograafid n-ö risttolmlevad, eriti kutselised, kes teevad oma asja plagatööna. Kui ma leian teose, mis kõigi arvates on ulme, aga mina seda mitte mingi põhjendusega ulmeks pidada ei oska, siis loomulikult selline tekst bibliograafiasse ei satu, või lendab sealt välja. Olen isegi mõelnud, et järsku peaks tegema bibliograafiasse nimekirja teostest, mida ekslikult või liigsageli kiputakse ulmeks pidama...

Õnneks on üksi nokitsemisel ka omad eelised – ma ei pea kellelegi seletama, miks nii ja miks naa. Ma tean, kuidas on ning ma olen ka piisavalt suur inimene, et suudan oma eksimusi tunnistada.

 

Miks sellega nii kaua aega läheb?

Iga korralikult tehtud asi võtab aega. Pealegi, sain ma mingil hetkel aru, et ma tegin üht-teist valesti ja pidin siis ümber tegema ja täiendama. Pean silmas seda nn blogspotis tehtud bibliograafiat, mille link allpool. Võid ju mõelda, et oled kõik lõpuni läbi mõelnud, aga kui asi üleval ja pisut juba materjali sisestatud, siis taipad, et see kõik ei tööta niimoodi.
Kõige suurem muutus muutus oleks vast, et ma lisasin ilmumisaastatele (loe: lehekülgedel, kus
koos ühel aastal ilmunud ulme) lihtsustatud ilmumisandmed. Ikka kasutatavuse nimel, et inimene leiaks teose üles ka siis, kui antud ilmumiskorrale eraldi lehte pole veel tehtud. Viimase aasta olengi ma bibliograafias tegelenud  suuresti vaid sellega. Nagu alguses öeldud, on aastad 1945–91 suuresti valmis. Just ilukirjanduse osas, artiklitega läheb veel aega, aga need huvitavad veel vähemat inimhulka kui ilukirjandus. Praegu ajan eelkõige jonksu kahe ilmasõja vahelisi ja jooksvat aastat. Möödaminnes ka teisi aastaid ja täidan lünkasid juba (peaaegu) korras olevates aastates.

Ja aega läheb seetõttu palju, et üldiselt teen ma bibliograafiat siis, kui kõigeks muuks mul võhma ei jätku. Teisalt on bibliograafial ka ravitoime – kui mul n-ö on juhe koos, või suisa depressioon kallale hiilib, siis on bibliograafiaga nokitsemine mul üks kõige kindlamaid abimehi, et taas eluga n-ö ree peale saada.

 

Millal see kõik valmis saab ja kas saab kuidagi abistada?

Ilmselgelt ei saa taoline bibliograafiakunagi valmis, sest tööd on palju ja kogu aeg ilmub ulmet juurde.

Olen enda jaoks mõttes pannud maha esmase ülesande, mis seisneb selles, et aastate lõikes saaks sisestatud kõik info, mis mul on ja mida ma veel leida suudan. Sellega paralleelselt tuleb lõplikult paika saada sildindus. Ja nendega paralleelselt hakata sisestama teoseid.

Tööd on palju, aga sisestamisõigust ma jagama ei hakka, sest ma ei taha enda kaela võtta veel teiste tehtu kontrollimise lisakoormust. Jah, kui ma tunnen, et lõpp on ligidal, siis annan ma kellegile ligipääsu, aga alles siis.

Abistamise kohta olen ma kunagi bibliograafias ka kirjutanud: „Kõige selle valguses on ilmselge, et esialgu pole mõtet mind tüüdata kirjadega, kus tehakse märkus, et see või teine teos/autor on bibliograafiast puudu. Suure tõenäosusega tean ma seda ise samuti.“

Kui aga mingi pakiline küsimus või probleem kerkib, siis ei häbene ma küsida ning olen ka küsinud ja vastuseid saanud. Ja kui mitte sel aastal, siis juba järgmisel hakkab mul neid küsimusi ja abipalveid rohkem olema. Küll ma hõikan...

 

Eesti ulme bibliograafia leiab aadressilt: https://ulmebiblio.blogspot.com/

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9870)