Brandon Sanderson


„The Way of Kings“ on ilmunud. Olen selle romaani peale väga palju mõelnud − mida see mulle kõigi nende aastate jooksul tähendas ja miks otsustasin selle kirjutada just nii, nagu seda tegin. Olen näinud hullupööra vaeva otsustamisega, kuidas see inimesteni tuua. Seda pole kunagi varem juhtunud. Ma selgitan kohe, miks seekord polnud asjad nii lihtsad. Aga kõigepealt lugu.

Kohalikus hotellis öövahetuses töötades juhtusin sageli nägema üht muusikavideot. Töötasin selles hotellis peamiselt seepärast, et sain seal töö kõrvalt kirjutada (kirjutasin seal vastuvõtulauas istudes umbes kaheksa romaani, kaasa arvatud „Elantris“ ja „The Way of Kingsi“ esimene mustand). Igatahes kuulus minu töökohustuste hulka ka hotelli hõivatuse ja kassa audit, sedasorti värk. Töö ajal oli VH1/MTV sageli mulle raadio eest, see mängis väikeses leti alla peidetud teleris.

See oli Jeweli video ja laulu nimi „Intuition“. Teeskleme minu mehelikkuse huvides, et pöörasin erilist tähelepanu video kirjanduslikule olemusele, mitte et oleksin olnud kiindunud Jeweli loomingusse. Ja seal tõesti oli midagi erilist. Loos pendeldab Jewel edasi-tagasi luitunud „tavamaailma“ stseenide, kus ta kõnnib tänaval ja suhtleb inimestega, ja värviküllaste „muusikavideo“-stiilis stseenide vahel, milles ta promob tooteid, seljas napid rõivad.

Video on sõnumi edastamisel veidi ülepingutatud. Kõige muu hulgas peaks see parodeerima ka rokkstaaride/muusikavideote kultuuri. See näitab Jeweli üleseksualiseeritud situatsioonides, end üle-võlli mahamüünuna. See näitab kriitilise näpuga naisekuju seksuaalse ärakasutamise peale reklaaminduses ja kõrvutab Jeweli tavalist, igapäevast tänaval jalutavat ennast tema sürreaalse Hollywoodliku versiooniga, kes reklaamib erinevaid tooteid.

Aga minu jaoks on selle video juures kõige kütkestavam hoopis see, kui täiuslikult viskub see arutellu dekonstruktsiooni kirjandusliku kontseptiooni üle. Sest vaadake – ses videos jääb Jewelist eneseteadlik, lausa maalähedane mulje, sest fookus on suunatud sellele, kui naeruväärne ja tobe on reklaamitööstus. Kogu video keskendub enesemüümise ja seksuaalsuse ärakasutamise hukkamõistmisele reklaaminduses.

Ja ometi – kogu selle hukkamõistu juures lõikab Jewel kasu just kõigest sellest, mida ta maapõhja manab. Tema Hollywoodi-mina kannab kitsast korsetti, kastetakse läbimärjaks ja kepsutab ringi sillerdavas avara dekolteega kleidikeses, juuksed ahvatlevalt tuules lehvimas. Liialduse läbi annab ta kõigele sellele kriitilise hinnangu ja tõuseb ise seeläbi moraalselt justkui kõrgemale, aga video edu sõltub just nimelt neist samadest kujunditest. Just need köidavad kõigi pilku ja kindlustavad leviku ainult tänu sellele, mida video viitab olevat problemaatiline.

Dekonstruktsioon on moodsa postmodernistliku kirjanduskriitika üks nurgakividest. Mina – nagu ma alati hoolikalt ära märgin – ei ole nende kontseptsioonide ekspert. Suur osa sellest, millest siin juttu, on ülimalt lihtsustatud, nii Jeweli videot kui postmodernismi silmas pidades. Aga selle essee raames pole võimalik lehekülgede kaupa kirjandusteooriast rääkida. Juba pealkiri ise on piisavalt pretensioonikas. Nii et esitlen teile parimat dekonstruktsiooni selgitust, mida kuulsin siis, kui töötasin oma magistritöö kallal: „See on see, kui lugu sõltub just täpselt sellest, mida ta eitab.“

Sellest peab praegu piisama.

 

See kehtib ka fantaasiakirjanduse kohta

Enne kui žanris saavad hakata ilmnema postmodernistlikud tekstid (ja seega enne, kui dekonstruktsioon saab hakata osutama postmodernistlikule kirjandusele iseloomulikule irooniale), peab selles olema tekstikogum, mida ühendavad domineerivad teemad ja kontseptsioonid. On vaja publikut, kes on nende teemadega piisavalt tuttav, et aru saada, kui neid on vormitud, muudetud ja arendatud.

Fantaasiakirjandus (eriti eepiline fantaasiakirjandus) jõudis selle rajajooneni märkimisväärselt varakult. Tolkien oli nii silmatorkavalt domineeriv, nii žanrimuutev, et reaktsioonid ilmnesid  pea otsekohe. Ja kuna suurem osa publikust oli tema troopidega tuttav (lausa niivõrd, et neist said žanri kohustuslikud tunnused), oli tema tehtu ehitamine ja selle muutmine lihtne. Võib muidugi väita, et Campbelli monomüüt (popkultuuri veenidesse süstis selle teadlikkuse Georg Lucas) oli ulmes nii tugev, et olime oma postmodernse ajastu saabumiseks korralikult valmistunud. Tõepoolest, 70. aastate lõpuks oli esimene postmodernistlik tolkienistlik fantaasiaeepos juba alguse saanud (Stephen R. Donaldsoni „Chronicles of Thomas Covenant, the Unbeliever“ näol).

Oma varasematel kirjutamisaastatel suhtlesin tihedalt paljude teiste pürgivate ulmekirjanikega. Väga suur hulk meist on üles kasvanud lugedes Tolkieni-reaktsiooni romaane. Brooks, Eddings, Williams, Jordan. Meid võiks kutsuda kasvavaks Tolkieni lastelaste generatsiooniks. (Mõned teist on ehk kuulnud, kuidas ma temast rääkides ütlen kiindunult „papa-Tolkien“ − koketerii, mille korjasin vist üles ühest kunagisest David Eddingsi intervjuust.) Seega olid paljud minu põlvkonna kirjanikud valmis järgmiseks staadiumiks eepilise fantaasia vallas. Nii-öelda uueks laineks.

Neil aastatel lugesin ja kuulsin väga palju räägitavat „uue sammu astumisest“ fantaasiakirjanduses. Või „žanri enda omaks tegemisest“. Tundus, et kõigil, kellega rääkisin, on oma arvamus selle kohta, kuidas nende geniaalne lähenemine žanris revolutsiooni korraldab. Kahjuks polnud me keegi oma lähenemistes kuigi ambitsioonikad. („Minu haldjad on lühikesed, mitte pikad!“ või „Ma teen orkidest kurjade rumalate koletiste asemel ülla sõdalaskultuuri!“) Meie südamed olid õigel teel, probleem oli meetodites. Ma mäletan, kuidas mu rahulolematus sellega (eriti mu oma kirjatöödes, milles avaldusid täpselt needsamad mitte nii originaalsed originaalsusprobleemid) aina kasvas, kuigi ma ei osanud päriselt öelda, miks.

Mulle tundub, et saan nüüd asjast paremini aru. See on seotud ühe konkreetse selgitusega, mida ütles üks kirjanik oma loost rääkides. Umbes midagi sellist: „Noh, see algab nagu iga teine „talupoiss päästab maailma“ fantaasiaromaan. Teate küll, südi kelmist kaaslane, kamp ebatõenäolisi metsamehi, kes lähevad otsima võlumõõka. Aga see ei lõpe niimoodi. Ma viskan sinna vimka sisse, teen sellest täiesti oma asja! Umbes kolmveerandi pealt saab sellest täiesti teine lugu ja ma keeran kõik ootused pea peale! Lugeja taipab, et see polegi kõigest järjekordne tolkienistlik fantaasia. See on midagi täiesti uut ja originaalset.“ Aga siin on probleem. Märkate?

Mina näen asja nõnda. Raamat saab olema pettumus enam-vähem kõigi jaoks. Need, kes otsivad midagi uuenduslikku, võtavad selle, loevad algust ja tüdinevad, sest lugu on liiga tuttav. Nad ei jõuagi sinnamaale, kus algab uus ja huvitav, kuna raamat toetub nii tugevalt sellele, mida (oletatavasti) eitab. Ja inimesed, kes valivad raamatu just ta resoneeruva ja klassikalise tunde pärast, saavad üsna tõenäoliselt pahaseks, kui lugu lõpus end vormist välja murrab. Teatud mõttes murrab see kogu eelneva kolme neljandiku antud lubaduse.

Lühidalt: sa kas tüütad lugejaid kolmveerand raamatut või nad vihkavad selle lõppu.

Seda on raske alla neelata. Ma võin muidugi ka täiesti metsa panna – seda juhtub tihti. Lõpuks olen ju ise öelnud, et hea kirjandus trotsib ootusi. (Või, kui täpsem olla, purustab su ootused, täites need samal ajal viisidel, mida sa ei teadnud, et tahad. Sa pead asendama selle, mida lugejad oma arvates ootavad, millegi nii palju ägedamaga, nii et nad on korraga üllatunud ja põnevil.) Aga mulle tundub, et see ülalkirjeldatud stsenaarium paljastab postmodernistliku kirjanduse ühe suure probleemi. Täpselt nagu võib Jeweli video seksuaalse sisu tõttu peletada inimesi, kes võiksid nõustuda selle sõnumiga, tundub kirjeldatud raamat peletavat lugejaid, kes oskaksid seda kõige enam hinnata.

 

Minu enda tööd

Sattusin probleemiga rinnutsi, kui mul tekkis „Mistborni“ esimene idee: noor mees teeb läbi kogu fantaasiaromaani kangelase tsükli, aga kukub lõpuks läbi. Mõte, mis sundis mind seda alguses kirjutama, oli: mis siis, kui Rand oleks viimase lahingu kaotanud? Kui Frodo poleks suutnud sõrmust hävitada? Kui Must Isand oleks võitnud?

Väga intrigeeriv mõte. Ja ometi taipasin juba kirjutamise päris varases faasis, et kui kirjutan selle nagu mul plaanis, ei tule asjast midagi välja. Lugu õõnestab iseenda jalgealust. Ehk on kusagil keegi, kes suudab seda kirjutada niimoodi, et lugu haarab lugeja kaasa ega vea teda lõpuks alt, aga mina pole see isik. Sel ajal, kui selle raamatuga algust tegin, kuulusin parajasti nende kirjanike hulka, kes (hoolimata siirast armastusest mineviku fantaasiaeeposte vastu) ihkasid uurida žanri tulevikuvõimalusi, mitte seda, kus ta on juba olnud. Ma polnud huvitatud tavalisest kangelase teekonna kirjeldamisest. Jordan oli seda juba teinud ja väga hästi.

Seega panin „Mistborni“ toimuma tuhat aastat pärast kangelase läbikukkumist. Tegin oma algsest ideest taustaloo. Inimesed on minult küsinud (ja neid on üllatavalt palju), et millal ma kirjutan eelloo, Rasheki ja Alendi loo. Vastuseks ma naeratan, raputan pead ja ütlen: „See ei ole tõenäoline.“ Kui selgitada, miks, kuluks selleks terve loeng, mis oleks jagatud kolmeks mahukaks osaks, ja teate ise, kui igavad sedasorti asjad olla võivad.

Nüüd võivad mõned teist mõelda ilmselget: „Aga, Brandon, „Mistborn“ on ju postmodernistlik eepiline fantaasia.“

Tõepoolest. Mind kütkestas idee kirjutada postmodernistlik fantaasia ja „Mistborn“ on seda. Igas selle sarja raamatus võtsin kindlad fantaasiakirjanduse elemendid ja keerasin neile vindi peale. Kogu minu eelkirjutatu ei ole mõeldud sedasorti kirjutamise mahalaitmiseks, vaid ühe levinud võimaluse kirjeldamiseks, kuidas see võib viltu minna, kui ette ei vaata.

Püüdsin „Mistborni“ kirjutades väga hoolikalt tasakaalu hoida. Piisavalt arhetüüpi, et lugu kajaks kokku teemadega, millega mängida kavatsesin, aga piisavalt originaalsust, et lugejad ei ootaks tavapärast lõppu. Ma ei suuda sellist tasakaalu kunagi päris täiuslikult hoida, sest maailma saab varieerida ainult teatud mahus. Mõned loevad mu raamatuid ja tunnevad end minu vimkadest reedetuna, teised aga leiavad, et need vimkad pole nende maitse jaoks piisavalt originaalsed.

Raamatu edu tähendab, et tabasin täpselt õiget tasakaalu täpselt õigete inimeste jaoks – kes, nagu minagi, armastavad vanu fantaasiaeeposi ja  neile meeldib teatud kokkukõla, aga samas tahavad nad loos näha ka midagi uut. See on hoolikalt doseeritud segu tuttavast ja võõrast, läbisegatud ja serveeritud inimestele, kelle maitse ühtib minu omaga. Maitse on tegelikult ainus mõõdupuu, mis on meie, autorite, käsutuses. (Ja märkus: mina pole ainus – kaugeltki mitte! – kes kirjutab postmodernistlikku fantaasiat. Kui otsite veel mõnda näidet rikkalikust segust postmodernistlikus eepilises fantaasiakirjanduses, soovitaksin näiteks Jacqueline Carey sarja „The Sundering“.)

 

„The Way of Kings“

„Mistborni“ raamatud olid edukad. Paljudele lugejatele meeldis mõte maailmast, kus Must Isand on võitnud, kus ettekuulutused ja kangelane pole sellised, nagu sa ootad.

Aga kuna see nii hästi õnnestus, langesin omamoodi lõksu. Kui jõudis kätte aeg „The Way of Kingsi“ ümberkirjutamiseks, tundsin end pidetuna. Ma teadsin, millist lugu tahan rääkida, aga mul oli tunne, et pean jälle suskama fantaasiažanri mingi suure keeru, midagi sarnast sellega, mida tegin „Mistbornis“. Mis see võiks olla? Mis oleks selle raamatu postmodernistlik aspekt? See hoidis mind sõna otseses mõttes öösiti üleval. (Mis pole küll keeruline, kuna mind vaevab unetus, aga ikkagi.)

Maadlesin nende mõtetega päris tükk aega, peamiselt sellepärast, et suurem osa minust punnis sama nõksu uuesti kasutamisele vastu. See osa minust hakkas esitama keerulisi küsimusi. Kas ma tahtsin saada tuntuks kui „see tüüp, kes kirjutab postmodernistlikke fantaasialugusid“? Ilmselt oleks hullemaidki nimesid. Aga – dekonstruktsiooni üks peamisi eesmärke on osutada probleemile endaleviitavate vahenditega. „Mistbornis“ oli trikk olemas. See oli väga kasulik, kuna võimaldas kogu sarja ühte lausesse kokku võtta: „Kangelane kukkus läbi; see siin on tuhat aastat hiljem.“

On kirjutatud palju väga häid postmodernistlikke lugusid ja ma armastan „Mistborni“ raamatuid. Aga ma ei tahtnud enam uuesti sama asja teha. Et kirjutada „Mistborn“ nii, nagu ma seda tegin, pidin toetuma arhetüüpidele. Näiteks olid kõik tegelased väga arhetüüpsed. Uulitsatüdruk. Nupukas kelm, kes varastab, et teha head. Noor idealistlik aadlik, kes tahab maailma muuta. Ka looliinid olid arhetüüpsed: esimeses raamatus suur rööv, teises linna piiramine. Ma usun, et hea raamat suudab kasutada vanu arhetüüpe ilma, et kogu loost saaks klišee. („Tuule nimi“ on oivaline näide.)

Tegelikult oleks vist võimatu arhetüüpe üldse mitte peegeldada. Loomulikult on neid ka „The Way of Kingsis“. Aga avastasin selle kallal töötades, et ei taha sihilikult ehitada lugu üles lugejate ootustest sõltuvaks. Tahtsin hoopis leida teemasid ja tegelaste kontseptsioone, mida polnud varem kasutanud ja mida ka üldiselt žanris harva kohtab.

Sest siin on vahe sees. See vahe on üsna sarnane erinevusele paroodia ja satiiri huumori vahel. (Nii nagu mina neid defineerin.) Esimene on naljakas ainult siis, kui publik mõistab, mida parodeeritakse. Teine on olemuslikult naljakas. Varane Prachett on paroodia. Keskmine ja hilisem Pratchett on satiir. (Rääkimata veel, et täiesti geniaalne.)

Ja just sellepärast otsustasin lõpuks, et ei kirjuta „The Way of Kingsi“ postmodernistliku fantaasiana. (Vähemalt mitte sihilikult.) „Mistborn“ tundus, vähemalt osaliselt, nagu peegeldusena. Selles on palju originaalset, aga olemuslikult on tegu žanriuuringuga ja – et täielikult õnnestuda – vajas see publikut, kes mõistab troope, millele teos on üles ehitatud. Selle asemel, et jätta žanrile oma jälg ja edasiarendus, toetusin teiste tehtud tööle.

Lühidalt: ma tundsin, et sama protsessi kordamine oleks mulle nagu kark. Selles, mida ma „Mistborniga“ tegin, pole midagi valesti. Olen selle üle väga uhke ja usun, et astusin sellega mitu olulist sammu. Aga mitte neid samme, millega tahaksin tuntuks saada – mitte ainult. Ma ei taha ainult peegeldada ja uurida, ma tahan luua. Ma tahan kirjutada midagi, mis ütleb: „Siin on minu osa, minu väike sammuke edasi žanris, mida armastan.“

Kui sõnastada see Jeweli video kontekstis, millega artikkel algas, siis: selle asemel, et luua kunstiteos, mis kisendab: „Hei, vaadake neid teisi teoseid ja kuulake, mida ma neist arvan!“, tahtsin luua midagi, mis ütleb: „Vaadake seda kunstiteost. See on just täpselt see, mida mina praegu arvan, et kunst selles žanris olema peaks.“ Osa minust arvab, et video, mis on ilus iseenesest ega loodaks teiste totruste peale, teeks nende totruste naeruvääristamiseks rohkem ära, kui selline video, mis need kõik üles loeb.

Niisiis heitsin kõrvale ahvatluse mahutada „The Way of Kings“ ühteainsasse jõulisse lausesse, mis selgitaks vimkat, mille fantaasiažanri sisse pistan. Ma lihtsalt kirjutasin selle sellisena, nagu see on.


Originaalkeeles ilmunud 12. septembril 2010

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9525)