Stuart Turtoni romaani „Evelyn Hardcastle’i seitse surma“ arvustamise päevakorda tõusmisega Reaktoris tekkisid nii mõnelgi kahtlused, kas tegu on üldse ulmeromaaniga. Jah, kriminaalromaan küll, aga kui palju on seal ulmet? Kas on vaid mõned vähetähtsad elemendid, mis rohkem kaunistuseks tordil või on ulmeosa siiski sisulisem? Anglo-maailmas on romaan küll kandideerinud ulmeauhindadele ning seda on arvustatud ulmeajakirjades, aga alati ei tee ka see teost ulmeks. Romaani tõlkija Sash Uusjärv oli vastuses taolisele pärimistele üsna napisõnaline, öeldes vaid: „/.../ kogu see kehade vahetamine on seal paras ulme, /.../ Ajas liikumine oleks vast kõige süütum vihje.“ Taolise infoga varustatult asusin ma siis lugema...

Kuidas rääkida krimiloo sisust?

Kindlasti ei saa ju öelda, kes tappis, aga käesoleva romaani puhul ei tahaks üldse sisust rääkida, sest lugeja peaks kõik ise avastama. Probleem selles, et tulenevalt romaani ulmeosast, pole tegu päris tavalise krimilooga. Jah, on mõrv(ad), aga tapatöö(de) lahendamine ei ole siin pelgalt vaid õigluse jaluleseadmiseks. Mitme tegelase jaoks on see suisa eluliselt hädavajalik.

Raamat alguses on üks mees metsas. Mees on segaduses, ta peas keerleb vaid nimi Anna. Mees kuuleb naisterahva karjatust, näeb mingeid kogusid jooksmas. Mees hüüab Annat, naishääl hüüab appi – ja siis kõlab lask! Meest valdab hirm ja õud. Ei lähe kaua, kui mehe selja taha ilmub tume kogu, kes ulatab talle kompassi ja ütleb vaid: „Itta!“ Mees komberdabki oma argust needes itta ja jõuab laguneva häärberi juurde. Kolgib ukse taga, mille mingi aja pärast avab põlenud näoga teener. Mees näeb, kuidas maja dekoreeriv teenijarahvas teda imelikult vaatab. Ülakorruselt saabub härrasmees, kes metsast tulnud mehe enda hoolde võtab. Ja järsku mees taipab: ta ei mäleta midagi oma elust; mitte midagi, mis toimus enne seda, kui ta metsa sattus. Jah, temaga tegelev härrasmees ütleb mehele ta nime, aga on väga skeptiline mehe segase jutu asjus, mis kirjeldab metsas toimunut. Lugu ei tee usutavamaks ka kompass, millel on sellesama iseend mittemäletava mehe initsiaalid.

Kõlab kui õudusromaan!? Aga vaat ei ole õudus, kuigi eks hirmsaid ja õudseid hetki neile lehekülgedele ikka jagub. Neile, kes ootavad ulmet kohe esimesest peatükist, ütleks lohutuseks, et romaani ulmeidee ja ulmeline taust on suisa tehnoloogiline. Jah, see ulme on suuremalt jaolt kusagil taustal. Aga lugejale saab üsna kohe ka selgeks – kõike mis toimub, pole võimalik seletada realistliku loona. Ja ma ütlen selgelt ja kindlalt, et ilma ulmeta poleks ka seda romaani. See siis ka vastuseks avalõigus kirjeldatud kahtlustele, kas Evelyn Hardcastle’i surmade romaani on õige arvustada ulmeajakirjas...

Ebausaldusväärsed jutustajad

On selline mõiste nagu „ebausaldusväärne jutustaja“, mis tähendab, et lugejale antakse infot sellise tegelase silme läbi, kes arvab, et ta teab midagi, aga samas ei tea. Või kes isikuomadustest lähtuvalt, kas lihtsalt liialdab või suisa valetab. Vaat Stuart Tortoni romaanis on pea kõik tegelased ebausaldusväärsed jutustajad. Jah, kõik nad teavad midagi, aga sageli ei räägi nad kõike välja. Eks see ole ka arusaadav, kui ringi luusib keegi mõrtsukalik lakei; kui on majarahva tütar Evelyn Hardcastle, kes kindlasti mõrvatakse ja kelle mõrv tuleb lahendada ning kui selle mõrvamõistatuse lahendamise asjus toimub suisa võistlus? Selge on, et konkurentidele sa elutähtsat infot ei jaga, eriti olukorras, kus sa pole kuigi kindel, kes on konkurendid ja kes liitlased.

Pidevalt toimub midagi ning toimuva käigus püüavad tegelased ellu jääda ja Evelyn Hardcastle’i tapja paljastada. Erinevad inimesed ütlevad korduvalt, et preili Evelyni pole võimalik päästa – ainus, mida ta heaks teha saab, on lahendada mõrv ja paljastada mõrtsukas. Vähemasti nad arvavad, et see on ainus, mida teha saab!

Kas lugeja saab lõpuks ka vastused?

Raamat on täis vihjeid, suuresti ühe päeva jookusl toimuvat näidatakse erinevate isikute silme läbi ning küsimusi tuleb vaid juurde. Et ei ole selline tavaline krimiromaan, kus autor tilgutab vihjeid ja lugeja püüab mõrva lahendavast detektiivist mitte eriti palju maha jääda.

Mul tekkis Stuart Turtoni romaani lugedes mingil hetkel isegi teatav kahtlus, et tegu on kui David Lynchi filmiga, kus pentsikud tegelased midagi teevad, kus on surma, kus on ka vihjeid üleloomulikule, aga kus vaataja minged käegakatsutavaid lahendusi ei saagi. Samas on kõik see nii ilus ja äge vaadata!
Täitsa tõsiselt! Mul paar korda selline hirm tekkis, et autor vaid kuhjab mõistatusi, aga lahendusi ei anna. Õnneks said taolised kahtlused õige pea tapetud, sest autor andis õige pea mõne vastuse või vahelahenduse. Ja mingil hetkel tõstsid taolised kahtlused taas pead...

Raamatu tänuavalduste lehel andis autor ka ise aimu, et mu kahtlused ja kõhklused polnudki nii alusetud, sest Stuart Turton ütles ka ise, et mingil ajal oli ta romaan „David Lynchi faasis“.

Küll aga võib pärast raamatu lugemist nentida, et toimuv saab seletus ja küsimused vastused ning hoolimata teatavast lahtisest lõpust ei valda lugejat pisut pettasaanud tunne, mis sageli jääb närima pärast David Lynchi filmide vaatamist. Ilus küll, aga mis toimus!? Stuart Turtoni romaani lõpuks on lugejal küll selge, mis toimus. Iseküsimus, kas antud teadmine just kergendust annab.

Meistritöö

Ma olen eespool kirjutanud, kuidas romaan on keeruline, suisa segane ning kuidas lugeja sageli pimeduses või teadmuses kobab. Kõik tõsi, aga lugeda on kogu aeg põnev, kogu aeg toimub midagi. Ja siin tuleb mängu autori meisterlikkus. Jah, tegu on debüütromaaniga, mida mees kolm aastat kirjutas, aga mees teadis, oskas ja kui vaja, siis vist ka muutis esialgset ideed.

Ma tõesti nautisin seda, kuidas lugu oli üles ehitatud ja kuidas esitatud. Takkajärgi targana võib öelda, et ega see ulmeidee nüüd unikaalne polnud, aga ega sellist ka palju kasutatud pole. Küll tuleb autori kiituseks öelda, et ta oli mainitud ideed korralikult töödelnud ja arendanud ning seetõttu võib julgelt öelda, et ulmelises plaanis on tegu suisa unikaalse romaaniga.

Meeldis, et Stuart Turton n-ö ei hellitanud lugejat – kui vaja, siis läksid asjad karmiks kätte ära ning pea kõigega mindi lõpuni. Selline kergelt naturalistlik ja üsna visuliseeriv täiskasvanute kirjandus.

Tõlge?

Eestikeelsete tõlkeraamatute puhul on sageli probleemiks, et tõlge on kas konarlik, suisa abitu, või siis toimetamata. Õnneks on Sash Uusjärve nimi selline kvaliteedimärk, et lihtsalt loed ja naudid. Tõlge on ladus ja lugedes sa ei mõtle selle peale, et sa loed tõlkeromaani, sa ei pea mõttes tagasi tõlkima, et asjadest aru saada. Sa ei loe eesti sõnadega inglise keelt, vaid sa loed raamatut, mis otsekui oleks algusest peale kirjutatud heas eesti keeles.

Üks väike virin siiski on. Ilmselt on see minu isiklik kiiks, aga mulle kohe üldse ei meeldi, kuidas uuemas eesti keeles on sõnad „konspiratsioon“ ja „vandenõu“ sünonüümideks saanud. Jah, sageli need kattuvad, aga Stuart Turtoni romaanis oli paar korda küll, kus mind mainitud „konspiratsioon“ häris. Iseäranis häiris 19. leheküljel olev konspiratiivne pearaputus, mis oleks vandeseltslasliku pearaputusena mu arust parem olnud. Aga võib-olla on see tõesti minu isiklik kiiks. Ja seda oli ju vaid kaks korda romaani jooksul...

Lõpetuseks

tuleb mul tunnistada, et Stuart Turtoni romaan „Evelyn Hardcastle’i seitse surma“ on mu tänavuse aasta lugemiselamus. Elamus suure algustähega!

Jah, aasta on veel noor ning eks tegu ole ka omapärase romaaniga, mis tõstab ta traditsioonilisest ulmest ehk pisut eraldi- ja kõrgemalseisvaks, aga väga hästi läbimõeldud ja -komponeeritud originaalne romaan, mis on veel ka nõtke ja hurmava tõlke saanud – seda ei juhtu just sageli!


Stuart Turton

Evelyn Hardcastle’i seitse surma

Tänapäev

2020

544 lk

Tõlkinud Sash Uusjärv

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0463)