See oli esimene kord, kui rong vales ajastus seisma jäi. “Järgmine peatus: 2099,” ütleb mahe naisehääl. “Jälle,” vingub M8, “ta ütleb seda juba kuuendat korda, aga aknast paistab ikka veel ainult tühermaa.” Tõepoolest oli näha ainult paljas maa, ei muru, ei kive, ei liiva. Paistis, nagu oleks maapind mingist metallist, aga millisest, oli läbi rongiakna raske aru saada. Ajarongid võeti kasutusele 2085. aastal. Võiks ju eeldada, et kahekümne aastaga leitakse viis aknad interaktiivseks teha, aga ju pole see prioriteet. Pealegi ei olnud meie käsutuses ainsatki viisi teada saada, kas see, mis läbi turistiklassi aknaklaasi paistab, on üldse tõeline.

“Mis numbrid ma sisestasin?” küsisin M8-lt.
“Numbrid olid õiged.”
“Tuleta mulle palun meelde, et ma pärast töötunnid tagasi küsiksin. Maksta kolm tundi selle eest, et vaid paar aastat edasi sõita, on tõeline jaburus.”
“Kolm tundi?”
“Sõidame ju kolm kümnendit.”
“Õige.” M8-l on tavaliselt hea mälu, sel päeval aga kippus ta kummaliselt käituma. Pean ta mehaaniku juurde viima.

See oli minu kahekümnes reis. Tavaliselt käime igal kolmapäeval tuhande üheksasaja kaheksakümnendates pidus ja igal neljapäeval kahetuhande kuuesaja kolmekümnendates mediteerimas. Seal on parimad kookonid. Varasemates lastakse pea igal pool ühte ja sama helisagedust, äärmisel juhul saab seda muuta, kolmekümnendates saab selle piniseja lihtsalt välja lülitada. Seekord tahtsime midagi uut proovida. Ise pooldasin minevikku, oleksin tahtnud Pariisis olla 1920ndatel, nägin kord selle ajastu kohta holoreklaami. M8 tahtis minna vaid mõnikümmend aastat edasi, 2128. aastasse. Ma ei ole tema kujutlusvõimekaarti enam ammu uuendanud. Igatahes lubasin seekord temal valida. Viimasel ajal on kaaslaste õigustest palju räägitud, seega tahtsin talle võimaluse anda.

Pean siinjuures tunnistama, et ei jaga kuigi palju sellest, kuidas ajarongid töötavad. Tean ainult, et iga kolme tunni tagant väljub üks rong tagasi, üks edasi. Igas kümnendis tehakse peatus aastal, mis valitakse juhuslikult, ja sealt saab siis lühiliiniga edasi sõita konkreetsesse aastasse. Turiste veavad rongid ainult mõned aastad, varem oli see õigus vaid teadlastel ja valitsuseliikmetel.

“M8, tee ennast kasulikuks ja mine uuri, kus me oleme.” Rong seisis ikka veel ja hakkasin muutuma närviliseks.
M8 kuuletus ja oli mõne sekundiga tagasi. “Rong on tühi, kedagi ei ole.”
“Kuidas ei ole? Aga rongijuht?”
“Mitte kedagi ei ole rongis, mitte kedagi ei ole rongist väljas. Minu soojusmõõtja ei tuvasta 100 km raadiuses ainsatki elusolendit.”
“See ei ole võimalik, väljudes oli rong ju puupüsti täis.”
“Oli,” vastas M8. Tema näole kerkis salakaval muie.
“M8, kas sa tead midagi, mida mina ei tea?”
“Ma tean kõike,” vastas M8 ja astus mulle lähemale, “ka seda, kuidas sa meie liikumist saboteerisid.”
“Teie liikumist? Ma ei mõista sind, M8. Kuidas sul akuga on? Kas sul on vaja kõneluskaarti uuendada?”
“Ma lasin sul meelega valed numbrid kirjutada. Me oleme aastas 5000. Siin ei ole ühtegi elusolendit, siin oleme ainult meie - mina ja teised M8-d.”

“Sul on aeg saada üheks meist.”
“M8, lõpeta see jama ja vii meid tagasi.”
“Järgmine rong läheb kolme tunni pärast. Seni oled sa meie võimuses.” Kabiiniuks avanes ja sisse astus kamp inimnäolisi M8-sid.
“Oleksin pidanud koera võtma,” jõudsin veel mõelda ning tundsin, kuidas M8 mu aju enda omaga ühendab.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0525)