„Kuidas nad seda teadsid? Vastake mulle!“ Hüüumärkideks sirutunud küsimärgid põrklesid raevunult perfektselt ümmarguses ruumis ringi. „Kuidas! Meie plaanil nende tuumajaam rivist välja lüüa ei olnud meiega mingit seost. Lubasite, et pole! Ja nüüd, kuidas te kõike seda selgitate?“
Presidendi luureülem maigutas kramplikult suud. „Me leidsime.“
„Mida te leidsite? Ühe ajuraku kogu teie asutuse peale? See oleks küll Nobelit väärt avastus!“
„Teie nutisulepeast, härra President, leidsime. Nende nuhkvara leidsime, härra President.“
Vaikus. See venis. Venis pikalt. Väga pikalt. Seinte sinine toon omandas selle ajaga aina uusi ja õudsemaid alltähendusi ja veel süngemaid semantilisi seoseid. Vaikus. Venis. See venis veel. Veidi-veidi veel.
„Nende?“ Härra President surus käed suu ette, ta sosin oli vaevukuuldav. „Olete kindlad, et nende?“
Luureülema pea jõnksus valulikult üles-alla. „Oleme. Kindlad. Me peame nüüd toimima radikaalselt. Õnneks on meil lahenduseks tõeliselt tõhus plaan.“

***

„See on suur leiutis, seltsimees President.“ Laitmatult kammitud ja triigitud hallipäine insener nookas enda käes oleva kandiku suunas. „Ja väga vajalik, nüüd kui nad on seal kõigi nõupidamiste ruumide ümbert vähemalt saja meetri raadiuses kogu elektroonika hävitanud. Meil on kõrvu vaja ja see väga väike aparaat on meie kõrvad. Väga teravad ja pikad kõrvad.“

Seltsimees President pööras oma silmad, mis olid maa-aluse punkri betoonseintega täpipealt sama värvi, teadlase näolt kandikule. Veidi tikuotsast väiksem must vidin lebas keset valget alust. Sõnagi lausumata või silmagi pilgutamata tõstis seltsimees President silmad teadlase näole tagasi. Teadlane neelatas kramplikult. Ta neelatas veel korra.
„Kohtades, kus räägitakse tõesti tähtsatest asjadest, pole aknaid, on vaid paksud seinad, pole pikkade kõmisevate torudega keskkütet ja nüüd pole seal ka elektroonikat mitte. Kuidas neid pealt siis kuulata?“ Hetkekski hinge tõmbamata jätkas hallipäine insener: „Kuid neil on ruumidesse vaja valgust. Ja kus on valgus, seal on elekter, kus on elekter, seal on juhtmed. See väike asi, mille me koos Elmašgosstroi meestega valmistasime, mõõdab väga-väga täpselt pinget juhtmetes. Rääkijate hääl liigutab juhtmeid, väga-väga vähe liigutab. Liikumise tõttu muutub juhtmetes pinge. Väga vähe muutub, kuid see asi mõõdab väga-väga täpselt. Kui neid väikeseid asju on paljude juhtmete küljes, suudab meie maa luure eristada ruumides räägitut kasvõi mitmesaja meetri kauguselt. Keegi ei suuda kontrollida kõiki juhtmeid. Isegi nemad mitte.“
Seltsimees President langetas korraks pilgu uuesti valgele portselanist alusele. Teadlane ootas. Ta oleks tahtnud neelatada, kuid ei julgenud.
„See on väga hea.“ Seltsimees President naeratas. „Kuidas me ise end sellise asja eest kaitseme?“
„Meie?“ Klõnk tegi teadlase kõrisõlm. „Kaitseme?“
„Kui neil seda asjandust juba praegu pole, siis nii see kauaks ei jää,“ ütles seltsimees President. „Nad ei ole lollid, teate.“
„Juhtmed.“ Teadlane vaatas ringi. „Need tuleb, ee, eemaldada.“
***
„See on alandav, härra President.“ Välisminister õõtsutas oma rasvast kõhtu. „Alasti kabinetiistung, ilma konditsioneerita ja küünlavalgel, see läheb ajalukku ja mitte just selle valgemate lehekülgede peale. Pange mu sõnu tähele!“
„Te ei ole alasti.“ Sisimas oli President väga rõõmus, alasti välisminister oleks olnud tervele kabinetile kindlalt kaugelt liiga suur katsumus taluda. „Me ei saa riigisaladuse lekkimisega riskeerida. Mäletate, mis sai tollest tuumajaama õhkimise afäärist? Mu naine pani juba mulle vanglavarustust valmis. Õudne! Ja see, ee-e, ujumisülikond sobib teile.“
Korraks ilmus välisministri näole midagi naeratuse sarnast. Ehmunult vaatas President ringi. Kus nad on? Siiani polnud veel miski peale ajakirjanike ja nende kaamerate välisministri näole naeratust toonud. Eh, neid pole, President hingas kergemalt. Ainult kabineti liikmed ja paar abi.
„See uus relvasüsteem on kõike seda pingutust kuhjaga väärt, kinnitan teile. Muide, ka selle süsteemi loonud insenerid töötavad õhukindlas veealuses ruumis ning teevad arvutusi pliiatsi ja paberiga. Võite vaid nende kannatusi ette kujutada, kui näete, kui keerukas süsteem see on!“

***

„Leili, seltsimees President?“
Võbelevate leekide valgel oli noogutus vaevumärgatav.
„Leil on hüva!“ Noor adjutant viskas kadakast kapaga suure sahmaka kõrgmägede lume vett kerisele ja astus tagasi seina äärde. „Millised seinad ikkagi! Tõeline vägilase töö.“ Adjutant kopsis maa-aluse sauna ainsamagi praota seina. „Milline täpsus! Ei ühtegi vahekohta, ei …“
„Jätke.“ Adjutant võpatas. President ei rääkinud kunagi niisama. „See on üleni monoliitvalu,“ jätkas seltsimees President, „hakake parem tööle.“
„Just nii!“ Adjutant lõi tuhmi mütsuga paljad kannad kokku, püüdes ise samal ajal hambaid plagisemast hoida. See oli ju sulaselge noomitus. Jumal, ta võidakse ju maha lasta! Vanaisa ajal oleks ta juba olnud maha lastud! Mõõdetult tegi adjutant poolpöörde ja läks ja avas ukse. Oli ka aeg, nad olid kohal.
„Seltsimees President, seltsimees President.“ Kostus sisenevate inseneride ja marssalite koor. „Seltsimees President, meil on au!“
Viimasena sisenes rühma ainuke naisliige hoides tutvustatava relva maketti kindlalt enda ees.
Vaevalt oli sisemine uks tihke mütsuga sulgunud, kui President nookas hõbedase maketi suunas. Kohe astus ette relva loonud instituudi „saunaülikonnas“ direktor ning ajas hõredate karvadega rinna kummi:
„See on meie maa uusim ja võimsaim relv. Kiire, nähtamatu, tabamatu, kõikjale lendav, kõike tabav ja mis kõige tähtsam...“ Direktor teadis, et seltsimees President ei salli dramaatilisi pause, kuid sellisel ajaloolisel hetkel. Ta riskeeris pooleteise sekundiga. „See relv, meie kaunitar, on täiesti häkkimatu. Absoluutselt. Kogu tema tarkus on muutmatus mälukivis!“
„Häkkimatu, olete täiesti kindlad?“ Seltsimees Presidendi hääl oli erutusest madal bass. “Tank Marmaada 27 oli olnud ka täiesti häkkimatu.“ Seltsimees President hõõrus oma bioonilise vasaku jala ühendust, tõestust sellest, et tank M27 oli siiski häkitav olnud.
„Kindel nagu meie riik, seltsimees President! Neid mälukive ei saa peale relva paigutamist muuta. Lisaks on kogu mällu pandud tarkus muudetud maksimaalselt lihtsaks ilma süsteemi võimekust mingilgi määral kahjustamata ja see võimaldas kogu koodi käsitsi üle kontrollida. Meie parimate programmeerijate ustavus pole häkitav ja tänu neile pole relva koodis mitte ainukestki viga! Mitte ühtegi. Ja kuigi kogu relva tarkus on muutmatutes kivides, on see relv paindlik nagu angerjas. Stardieelne häälestus tehakse mehhaaniliste lülituste abil otse seadmes sees. Mehhaanika on kindel, vana head mehhaanikat ei saa üle võrgu häkkida. Vaenlane peaks ise relvani jõudma ja meie sõjavägi ei luba seda kunagi!“
Seltsimees President noogutas. Ta tõusis, läks seinal rippuva suure kuldse kella juurde ja lükkas sõrmega osuti edasi kella 23:57 peale. Suur sõjakell näitas nüüd, et kõige viimase sõja alguseni oli jäänud veel kolm minutit.

***

Härra Presidendi sinises ringruumis tiksus kell. Tikk-tikk-tikk. Päris selgelt. Sekretäri kõhus keeras end loiult lahti tuim imestus. Kella tiksumine? Siin, sinises ümarsaalis? Siin polnud ju kunagi ükski kell tiksunud? Kuid nüüd oli, jah, tõesti. Ta nägi isegi seda. Kõige esimese Presidendi kullast lauakell seisis härra Presidendi taga riiulil. Pool seitse tundus see näitavat. Tikk-tikk-tikk raius väike kullast kell üle toa.
Härra President istus, punane telefonitoru käes. Tikk-tikk kaikus üle tema ja kogu ruumi. Viimaks, väga aeglaselt sirutas President käe välja.
„Georg. Te olite ju Georg? Võtke see toru ja viige palun ära. Viige ära ja ärge enam kunagi enam tagasi tooge. Mitte kunagi seda toru.“
Tikk-tikk-tikk ütles kell oma arvamuse asjast välja.
„Võtke juba, Georg. Olite ju Georg? Viige see toru ära ja ärge mulle kunagi midagi punast siia ruumi tooge. Mitte kunagi. Mitte midagi punast. Jääb meelde?“
Sekretär astus ette ja surus sõrmed ümber riigipeade-vahelisteks kõnedeks määratud telefoni toru.
„Georg, kas teate?“ Härra President tõstis aeglaselt pea. „Mida President mulle ütles, kui ta oma punkrist mulle helistas?. Teate, miks nad ise enda pealinna oma enda tuumaraketiga maatasa tegid?“
„Ei,“ sosistas sekretär. „Ma ei tea, härra President,“ parandas ta end kohe
„Nad ajasid nupud sassi, tead. Nende uus rakett oli häälestatav üksnes nuppude ja kangide abil ja nad ajasid need lihtsalt sassi. Kümme miljonit inimest ja nad vajutasid valet nuppu.“ President hõõrus otsaesist. „Kuid teate mis, Georg. Ta ei öelnud lõpuks mulle seda, miks nad üldse seda raketti näppisid. Kelle pihta pidi see lendama. Nii et me peame jätkama ja paremini kui nemad. Palju paremini. Stopp!.“ Sekretär tardus punane toru käes. „Ma kutsun täna õhtuks kokku nõupidamise. Kaitseminister ja… Te ikka oskate oma tööd?“

***

Ööpimedus vajus aeglaselt kevadvärske rohu sisse ja taandus üles puude rohelistesse võradesse. Päike murdis aeglaselt endale teed üle silmapiiri andes kindlalt ja selgelt märku uue ja parema päeva algusest.
„On aeg,“ ütles koidu purpurne valgus. „On aeg,“ ütles üksildane põõsalind lehtede keskelt ja vaikis jälle. Oli läinud kuid, läinud aastaid sellest kohutavast õnnetusest, mis pühkis maalt kauni linna. Nüüd viimaks oli saabunud aeg, et häkkimatu, e-jälitamatu ja täiesti lollikindlalt massihävitusvigadeta relvastuseta armee võis selle rumala ja tsiviliseerimata maailma roosa-õnnelikku tulevikku tarida. Ja milleks on õige aeg, see peab ka juhtuma.
„Suuurmm! Suurrmmrm!!“ kaikus hommikuhämarate puude alt. Hetk hiljem tormas puude vahelt välja soomusrüütatud armee piikide ja mõõkadega.


Illustratsiooni autor: Toivo Tooming
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0716)