Võib-olla oleks ma pidanud käesoleva kirjatüki kohe kirjutama, kohe esimeste karvustuste saateks. Samas, siis poleks ma teadnud veel Reaktori algupäraste juttude tavataset. Ei, ma olen Reaktorit ka varasemalt lugenud, aga kuidagi pisteliselt, et pigem tõlkelugusid, kindlate eesti autorite omi ja siis neid skandaalsemaid. Eks karvustuste kolumn saigi seepärast ette võetud, et siis saan ma täpsema pildi, et on sundus. Jah, ma juba paari kuu pärast jõudsin enda otsust ka kahetseda, paar korda olen ka hiljem kahetsenud, aga autorid on öelnud, et seda on neile vaja. Positiivsema poole pealt saan öelda, et olen sattunud lugema tekste, milleni ma muidu poleks nii ruttu ehk jõudnud.

Erektori karvustuste järel sain ma aga paarilt inimeselt suisa sõimata... või kui leebemalt öelda, siis ei saanud nad aru, et miks on nii, et mu jutt ja hinded pole justkui kooskõlas. Eks ma püüan alljärgnevalt seletada, et miks just nii ning kuna jutt on üldisem, siis sai see ka karvustustest lahti ühendatud ja eraldi kirjatükiks vormistud.
Alustama peaks vast sellest, et ma jätsin karvutustest teadlikult välja tõlkejutud. Kasvõi seepärast, et tõlke arvustamisel peaks tõlget võrdlema originaaliga ning ilmselt peaks püstitama ka küsimuse tõlkevalikutest. Kuid tõlgitud tekstide autorid minu kriitikast niiehknaa teada ei saa, tõlkevalikud määrab tasuta kättesaadavus ja nooremate välisautorite edevus ning originaalidega võrdlemine oleks olnud enam kui töömahukas tegevus...

Kohe peaks ütlema ka seda, et algupärase ja enamjaolt algajaliku loomingu (k)arvustamine pole päris arvustamine. Noh, et suur osa Reaktori jutte pole päris valmis ja päris suur osa neist ka ei saa kunagi valmis. See on etteheide, mida Reaktorit kritiseerivad isikud, eriti paar sealt teisest ajakirjast sageli ette heidavad. Samas, kusagilt peavad autorid alustama ning Reaktor on algajale ulmeautorile üks väheseid, kui mitte ainus võimalus tagasisideks. Pole meil ju enam Kirjanike Liidu proosakonsultante ning kas nemad üldse oskaksid ulme asjus nõu anda. Ja kindlasti ei avalda Reaktor ka kõike, mida neile saadetakse, seda ma toimetusele lähedalseisva isikuna tean. Jah, on väidetud, et filter võiks tihedam olla. Noh, meil on see teine, tiheda filtriga ajakiri ning ei saaks öelda, et see tasemevahe nii üüratu oleks, et osad autorid suisa kattuvad ning kui ehk sõnaseadamise oskuselt on seal teises teinekord ehk isegi paremat taset, siis ulmelises plaanis on seal olukord sageli hämaram. Ma muidugi ei taha ajakirju kuidagi vastandada ja teist maha teha, aga ma olen ka võimetu selle vastu, kui keegi nüüd solvub ja kiunu üles veab.
Ka olen ma karvustajana mõneti skisoidses olukorras. Noh, et ma püüan isikliku meeldimise kõrvale jätta, tõesti püüan, iseküsimus, kuidas see ka õnnestub. Kui ma neid jutte Ulmekirjanduse BAASis arvustaks, siis oleks hinded kindlasti madalamad kui karvustuste kolumnis, sest BAASis tuleks juurde meeldib või ei meeldi mõõde. Ka oleks BAASis puudu see õpetuslik/kasvatuslik hoiak, sest seal on need jutud võrdselt iga teise mistahes ajal ja mistahes maailma nurgas ilmunud tekstiga. Noh, et Reaktori karvustuste nurgas püüan ma siiski autorile mingit nõu anda, iseküsimus kuidas see nüüd õnnestub ja kas autor sellega midagi ka teha oskab. Ma ei pruugi ka kõige parema tahtmise juures tekstiga ühele lainele saada ning autor võib leida, et minu etteheited pole tema teksti kohta, või on suisa solvavad.
Igatahes püüan ma mõista, mida autor on teha tahtnud, vaadata kuidas see on õnnestunud. Ka võtan ma arvesse autori varasemat loomingut, kui seda on ja kui ma sellega kursis olen ning püüan võrrelda, kas on arenguid jne.

Mis seal salata – hinnete panek on minu jaoks üks keerulisemaid tegevusi. Ma olen sisimas väga hea ja leebe inimene ning halva või lihtsalt madalama hinde panemine tekitab minus ebamugavustunde. Selles mõttes on tekstiosa mul ehk ausam, sest halvasti ütlemine ja ka kiitmine on minu jaoks vähemvalulik tegevus. Hinne oma numbrilisuses on kuidagi väga lõplik ja paikapanev ning seeläbi vastandub miskitpidi minu olemusele. Eks see Erektori-järgne õiendamine oligi suuresti sel teemal, et nii halvasti ütled ja nii hea hinne...
Minu kriitiline maailm ei tunnista absoluutskaalat. Minu jaoks on taoline asi arusaamatu, et ei saa võrrelda võrreldamutut... noh, tegelikult saab, aga siis saab hinnetejoru, millega pole midagi peale hakata. Näiteks kuidas hinnata absoluutskaalal näiteks suht keskpärase autori tugevalt üle ta tavataseme tehtud teksti ja väga tugeva autori lödi ja kõvasti alla tema tavataseme teksti, mis ometigi on parem selle keskpärase autori tekstist. Jah, ilmselt paljudele poleks see probleem, et kui on parem, siis ongi parem. Vaat minu jaoks on oluline tulemus ning tulemuslikkuse skaalal on selle keskpärase autori ülejõukäiv ja samas hästi realiseerunud pingutus olulisem, kui tugeva autori lödi lati alt läbi vonklemine. Ja eriti on taoline vahetegemine oluline siinses karvustuste kolumnis, sest siin on oluline ka areng ja pingutus. Ja küsimus pole töö hulgas, vaid just arengus ja selles, mis välja tuleb. Selles mõttes võib esmaavaldaja saada tõesti minult positiivsema vastukaja kui kümne aasta jooksul kümme juttu avaldanud autor.
Mõtlesin, et kas öelda kümne aasta jooksul kümme juttu avaldanud autori kohta igavene algaja või suisa lootusetu algaja? Otsustasin siiski neutraalsema sõnavaliku kasuks, sest elu on näidanud, et mõni autor mingil hetkel justkui plahvatab ja hakkab kirjutama hoopis teisel ja paremal tasemel. Ja on küllaga autoreid, kes teevad üsna palju ja üsna suvalist, aga aeg-ajalt tuleb sealt ka head ja väga head. Taaskord see igavene vaidlus, et kas noort ja/või algajat autorit peaks innustama või hoopis hirmutama. Mina ei tea, aga kirjanduslugu ja eluvaatlused on näidanud – need, keda peaks hirmutama, sellest end häirida ei lase, ning teised võivad karmist kriitikast hoopis heituda. Jah, eks keegi kindlasti ütleb, et elu on karm jne, aga mina küll ei taha olla mõne eesti ulme tulevikuande timukas.

On öeldud, et anne lööb alati läbi, aga minuarust on see üks rumalamaid loome-alaseid arvamisi. Autorid on erinevad – on paksunahalisi ja on väga õrnahingelisi ning andekas võib olla nii see kui ka teine.
Veel tahaks öelda, et ei ole üheselt mõistetavat hea kirjanduse valemit. Jah, üldiselt saab paljulugenud inimene aru, mis on halb kirjandus... eriti, kui see inimene suudab asju näha pisut laiemas kontekstis, mitte ainult meeldiva/mittemeeldiva skaalal. Noh, et ei ole nii, et hea ulmetekst peab kindlasti olema lühiromaan, ega tohi mitte mingil juhul olla laast... et peab sisaldama seiklust, ega tohi olla ebamäärane mõtisklus... jne, jne, jne... Selles mõttes on Reaktor ääretult tänuväärne avaldamiskoht, sest kolm algupärase ulmega paberväljaannetes tegelevat toimetajat omavad kõik mingeid piiravaid komplekse ning seetõttu on võimalikud tekstid, mis seetõttu jääksidki ilmumata, sest ei vasta nende meeste Hea Ulme Kaanonile.

Tahaks loota, et ma seletasin siin asju pisut selgemaks, et oli abiks. Kui mitte muud, siis sain üht-teist lihtsalt välja öelda ja on edaspidiste vaidluste-seletamiste puhuks üks tekst, millele viidata.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0923)