Seiklus, mis algas romaaniga “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” ning jätkus “Tontide linnas”, leiab oma hoogsa lõpu “Hingede raamatukogus”. Esimeses raamatus avastas kuueteistaastane Jacob, et on olemas teistsugused inimesed, niinimetatud ebaharilikud, kes varjavad ennast koletislike tontide ja hingetute eest. Vähe sellest – selgus, et tema vanaisagi oli üks ebaharilikest.

„Hingede raamatukogus“ püüab Jacob koos tulesüütajast Emma ja rääkiva koeraga päästa sõpru tontide kindlusest. Nad rändavad tänapäeva Londonist Vanakuradi Aakrisse, Victoria-aegse Inglismaa räpaseimasse agulisse. Põrgulikud kirjeldused ja sünge olustik tekitavad üheaegselt kõhedust ja põnevust ning palju annavad juurde sürrealistlikud mustvalged fotod.

Ebaharilikke eristavad tavainimestest üleloomulikud võimed. Miss Peregrine, ebatavaliste laste kodu kasvataja, võib muutuda linnuks. Üks laps on ebatavaliselt tugev ja teisel on kõhus päris mesilased. Kolmas suudab aga muutuda nähtamatuks. Tegelasi ja võimeid on nii palju, et nende meeldejätmiseks oleks vist tarvis eraldi kataloogi. Õnneks suutis autor viimases raamatus otsi natuke kokku tõmmata ning keskendutud on kolmele peategelasele. See aga ei takista erinevate kõrvaltegelaste sisse põimimist, kes samuti millegi poolest erinevad. Nad tulevad ja lähevad, vilksatades süžeest nii kiiresti läbi, et pigem segavad keskendumist, juhtides lugeja tähelepanu põhitegevusliinilt kõrvale.

Olles lugenud kaht eelnevat raamatut, ootasin seekordsest järjest midagi enamat, kuid jätkus ikka sama põgenemiste ja võitluste kirjeldus, kus noorukitest kangelased on üle koletistest, kes peaksid suutma oma vastased hetkega põrmustada, aga millegipärast siiski ei suuda. Vanakuradi Aakri sünge paadimees, reostatud jõe kohal hõljuv mürgine udu, tahmased tänavad ja teivaste otsa torgatud pead, kes silda ületavaid inimesi hädaohu eest hoiatavad, tekitavad küllalt hea tausta, et muuta kogu raamat heaks õudusromaaniks. Kuid siis poleks see vist enam sobiv noortele lugejatele, kes sarja lugemist eelmiste leebemate osadega alustasid. Nii jooksevadki kogu selle jubeduse keskel ringi needsamad teismelised, kes eelmistes raamatutes, ebaharilike laste hingi jahtiv hingetu tihedalt kannul.

Sellegipoolest kiidaks autori fantaasialendu, sest ta on suutnud fotodel kujutatud inimestele juurde mõelda omadusi, mis seletaksid piltide kummalisust. Näiteks kuulub maski kandva mehe pildi juurde kirjeldus sõltuvust tekitavast ainest, mille tarbimine põhjustab näo sulamist ja tundmatuseni moondumist.

Kui põgenemised ja võitlused lõpuks ühele poole saavad, peab Jacob tõestama arstidele ja oma vanematele, et ta pole hull ning ebaharilikud on tõepoolest olemas. Kas see tal ka õnnestub, jäägu juba lugeja avastada.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0750)