Tõlkinud Liisa Vesik

I Esimene põhimõte

Manamise esimene põhimõte on see, et mitte midagi ei ole võimalik valmistada vaakumis.
Golemite valmistamise kirjeldused nimetavad enamasti ainsa vahendina savi ja kuigi nii saab, on tulem tänkjas asi, mis lõhnab mustuse ja sõnniku järgi ja on sinu eesmärgiks täiesti sobimatu. Sa pead tegema valiku – mitte, et kas golem valmistada või mitte, vaid et kas valmistada ta korralikult, kasutades ainsat vahendit, millele saab anda imiku naha lõhna ja koe.
Et seda korralikult teha, on vaja imiku konte.
Samas, kui sa neid sõnu loed, siis sa juba tead seda. Vaakumiga ei jõua kuhugi ja kindlasti mitte sellise meeleheiteni, mis sind nende sõnade juurde on toonud.

II Teine põhimõte

Manamise teine põhimõte on teada ja mõista oma eesmärki. Sinu eesmärk ei tärganud mitte luhtunud emadusihast, vaid sellest päevast, kui lõpetasid ema magamistoa kohendamise haigetoaks. Haigetoaks temale ja tegelikult ka sinule, kuna sa olid kurbusest ja hirmust ja kaastundevalust haige, nii et pani su keha värisema temaga samas taktis. Hommikuti katsusid oma rindasid ja kaenlaaluseid ja kujutlesid, et seal on paised; öösiti, üle kuupaisteste väljade õõnsasse kotta tagasi pöördudes, kuulasid vaikust ja püüdsid ette kujutada maailma ilma temata.
Tol esimesel päeval, kui sa teda ta uude voodisse paigutasid, haaras ta su käest ja sositas: Ma soovin vaid, et oleksin su tütrega kohtunud. Ma tean, et ta on ilus.
Ja siis hakkas ta nutma.
Kuni selle hetkeni olid sa endastmõistetavaks pidanud, et ta adus, ilma et oleksid midagi öelnud. Adus, et oled kaotanud järje oma valgete juuksekarvade loendamisel, et su põlved valutavad hommikuti ja väikesed täpikesed ähmastavad nägemist. Et sa oled ära kannatanud rohkem mõttetuid paaritumisi kui meenutada soovid, iga segu ja nõiajoogi ja loitsu mõju, mida vaid välja kaevata oled suutnud.
Sa ei jää käima peale.
Tema aina nuttis ja käsi sinu peos oli pahklik ja mõhnadega ja värises ja – millal sa olid ealeski näinud oma ema värisemas?
Seetõttu tasub korrata: manamise teine põhimõte on teada oma eesmärki täie selgusega ja sinu eesmärgiks on teha ükskõik mida, mis leevendaks tema hirmu ja tema kurbust. Sa sosistasid seda oma padjale kolm korda igal ööl ja oma peegelpildile kolm korda koidikul; sa korrutasid kõige olulisemat komponenti uuesti ja uuesti, kuni jõudsid intuitiivse tõetunnetuseni. Ükskõik mida. Ükskõik mida. Ükskõik mida. Ükskõik mida, et tuua talle rõõmu. Ükskõik mida, et säästa teda neist jõhkratest kahetsustest. Muidu oleks tulnud talle pigem armetut tõtt tunnistada ning murda ta süda kohe ja igaveseks.

III Märkus inimkontide loomusest

Inimeste kondid on külmad ja üksildased. Nende kokkuliitmiseks on vaja elu hingust; nende kuumusega täitmiseks on vaja elusat südant. Liiga kaua maa sees ja nad muutuvad tagasi oma algelemendiks, kiviks. Selle manamise jaoks on sul vaja imiku konte, mis veel suudavad kuumusele ja hingeõhule vastata.
Kuula naisi, kui nad tulevad su juurde loitsude, nõiajookide ja pulbrite järele. Kuula nende keelepeksu, sellal kui koostisosi kokku jahvatad, sellal kui loitse sosistad ja kaussi vastupäeva keerad. Kes on lapse kaotanud? Sa kuulad, otsides lugusid surnult sündinuist, hällis surnuist, jõkke uppunud pisipõnnidest.
Sa kuulad, päev päeva järel. Aeg voolab su sõrmede vahelt: sina jääd vanemaks ja su ema on suremas. Ta ei tea enam, mis päev või aastaaeg on; ükspäev pidas ta sind iseendaks ja sind ennast su vanaemaks. Vahel juhtub nüüd, et kui istud ta voodi kõrval, sellal kui ta tukub, avastad end hinge kinni hoidmas mitte mingil arusaadaval põhjusel peale selle, et tulevik tekitab sinus instinktiivset kabuhirmu.
Ja siis kuuled sõnajada: mitte viimasest korrast saati. Hällisurm, vähem kui kaks kuud tagasi. Sellel summutatud sosinal, mida kasutatakse vaid enneaegse surma puhul, sama tõsisel kui mistahes loits.

IV. Kolmas põhimõte

Surnuaedadest varastamine on keelatud ja on seda olnud juba üle saja aasta. Seda tehes riskid sa nii linnarahva kättemaksu kui ametivendade karistustega. Sellise maagia juhud panid su alati põlastavalt huuli kõverdama, kui labane, kui madalale langenud peab üks nõid olema, et sellest abi otsida.
Manamise kolmas põhimõte on, et kõik, mille peale sa oled põlastavalt huuli kõverdanud, tuleb sulle kohutaval, vääramatul moel tagasi.
Mitte keegi ei arva kunagi, et asi võib selleni minna. Ometi mõtiskled sa nüüd, kas mitte iga nõia elus ei ole kord aeg, kui ta leiab end roomamas läbi vettinud pimeduse, riided räpased ja juuksed sagris, ise meeleheitlikust, hirmunud lootusest segane. Sellest ei loe sa midagi üheski teises raamatus. Sa ei saa tegelikult kunagi teada, kui paljud on roomanud nagu sina, on hingeldanud nagu sina, on tundnud peas seda kohutavat läbikukkumise ja kaotamise tuikamist, nagu sina praegu tunned.
Pea meeles, et see on vaid üks manamine paljude seas. Sa oled endiselt hea nõid, oled endiselt hea inimene. See hetk, kui kirstu kaane lahti murrad, see lõhn, mis su sõõrmeid võõpab ja mis su kurku klammerdub, kuidas kondid su korvis üksteise vastu kopsivad ja hõõrduvad: jah, su südant jäävad need kogu ülejäänud eluks kummitama. Ometi on see kõigest osa ühest manamisest, ühest paljude hulgas, manamistest, mis on ravinud haigeid ja kasvatanud saaki, manamistest, mis on kaitsnud süngeimates laantes ja kaetamise eest.
Sa oled endiselt hea inimene.
Või vähemalt pead seda endale kinnitama, et üldse sellega jätkata.

V Märkus kolmanda põhimõtte kohta

Ära mitte kunagi meenuta seda kevadhommikut, kui sa läksid emaga kaasa suurte põldude juurde ja vaatasid pähklipuu varjust, kuidas ta läks välja, et manada saagi valmimist. Kuidas ta sammus, käed välja sirutatud, paljas nahk eredas päikesepaistes siramas. Kuidas tema valmistatud pulbrid – pulbrid, mida sa ikka veel ei suuda täpipealt järele teha – lendasid ta sõrmeotstelt läbipaistvate kollaste pilvedena. Kui läbinisti kindel ta endas oli, kui üdini kooskõlas maa ja taeva ja aastaajaga. Sinust ei saa kunagi sellist nõida nagu tema.

VI Golemi valmistamine

Kõige olulisem komponent mistahes manamises on loomulikult veendumus. Sa tead seda. Iga nõid teab seda. Sa pead uskuma, jäägitult uskuma, et see töötab, vaatamata sellele, mida su tajud teatavad, vaatamata sellele, mida su mõtlev aru sulle ütleb.
Pane hästi tähele: ainus, mis ei valeta, on su süda.
Nende päevade jooksul, kui sa komponente planeerid, ei tohi sa mõelda mitte millestki muust kui ettevõtmisest ja selleks vajalikust. Muda ja kondid, jah, kuid neist ei piisa. Su oma ihumahlad, läbipaistvad ja verised, kleepuvad ja kallerdavad, immutatuna su vanaema narmendava lapiteki väikestesse voodritükkidesse. Seeme mehelt, kelle sa ühel õhtul kõrtsi taha meelitad, mehelt, kes meenutab sulle poissi, keda sa kunagi ammu armastasid ja kes armastas teist, üks paljudest asjadest, mida me muuta ei saa, ütles su ema. Maisitõlviku “juuksetutt” ja mesi, roosid ja merikarbid, kõik need päevad, mil sa oma ema sabas käisid, sellal kui ta töötas. Eresiniste õitega lehtertapp, mis on su ema ust raaminud nii kaua kui sa mäletad.
Usu ja usu ja hakka pihta.
Aseta kondid su enda väikesse hälli. Vajuta küllastunud vatitükid ja seeme mudasse, keeruta ja keeruta kaussi, sülitades ja nuttes, et seda võimalikult vedelaks muuta. Nüüd on aeg lasta mõttel uidata, näha oma tulevikku ilma temata, kummitatuna sellest teost, mida sa praegu toime paned. Nuta enda pärast ja selle pärast, mida sa teed; praegu on sul pisaraid vaja.
Kui kõik on valmis, võta välja üks paberitükk ja lõika see südame kujuliseks ja kirjuta selle peale: Ükskõik mida.
Aseta paber avasse rinnakorvis ja vajuta sõrmed mudasse. Usu. Silita konte sõrmedega, tõmmates õhukesi kihte igale ebaühtlasele servale, üle viimaste kõõlusejäänuste, kus kunagi kinnitusid rasv ja nahk ja elu. Usu. Su silmad ei näe mitte mädanevaid konte ja mulda, vaid siledaid, pontsakaid jäsemeid, pehme kõhu kerkimist. Usu. Iga kihiga näe ennast rõõsatavaid põski näpistamas, lohukesega lõuga silitamas. Usu. Kui viimased kondid silmist kaovad, tõsta keha üles ja pane üks mudane käsi nimmekohale ning silita õrnalt, rahustavalt.
Kui sa leiad, et ümised tööd tehes, ümised tähenduseta laulukest, mille sa olid väiksena välja mõelnud ja vahepeal täiesti unustanud: usu.
Ja siis mässi ta ööseks teki sisse.
Korda seda üheksal pikal õhtul. Seitsmendal lisa maisitõlviku tutt ja omaenda lokkis juukseid ja isegi ema halle juukseid, hõõrutades neid õrnalt hapral peanahal meeõliga, kuni nad muutuvad pehmeks ja pruuniks. Kaheksandal vajuta hoolikalt väikesed helkivad merikarbitükid sõrmele ja varvastele, vooli roosi õielehed armsasti kaarduvateks huulteks.
Üheksandal ööl, otse koidu eel, võta kaks lehtertapu õit ja aseta need pehme, ümmarguse näo varjulistesse õnarustesse ja näe, kuidas neist avanevad ähmase pilguga sinised silmad.
Nüüd on see hetk käes. See on peaaegu, aga mitte päris ärkvel, veel mitte; sel on sinu hingeõhk, kuid pabersüda lebab liikumatult ja lamedalt ta sees. Nüüd usu. Usu ilma hirmuta, ilma kahjatsusteta. Hoia hääl ühtlase ja kindlameelsena kui kummardud üle hälli ja sosistad väiksesse kõrva:
Ükskõik mida. Tema heaks ükskõik mida.
Jää hetkeks sinna, hingates. See lõhn. Võid endal lasta taas korda nutta, nüüd. Ainult mõned pisarad, sel hetkel, kui tunned, kuidas väike, pehme käsi sirutub ja su nägu riivab. Lase endal sel ühel ööl viivitada; ütle endale, et imetled oma kätetööd, sellal kui teed sellele nägusid või kõditad selle kaela või kui veedad ühtaegu igaviku ja hetke, õpetades pontsakatele sõrmedele, kuidas sinu oma ümbert haarata. Ainult täna öösel, kõigest et olla kindel, et oled hästi hakkama saanud. Ainult mõned viimased pisarad. See lõhn.

VII Neljas põhimõte

Manamise neljas põhimõte on hoida tulemusest eemale, et seda paremini kontrollida ja viimaks olematuks teha.
Ühelgi tingimusel ei tohi sa golemile nime anda.
Isegi nüüd, kui sa neid sõnu loed, ei tohi sa sellest mõelda kuidagi muud moodi kui see, golem, võltsing. Hoia seda silme ees, kogu aeg. Läbi kogu manamise, läbi esimese hetke, kui see silmad avab. Ei mingit nime. Selle käe esimene puudutus oli refleks, esimene vaikne nutt selle avatud suust ei midagi rohkemat kui tunnistus su oskustest. Ei mingit nime. See on savi ja kondid, lehed ja paber, liikuma pandud su hingeõhu ja tahtejõuga. Sa ei pane sellele nime, nagu sa ei paneks nime ka kivile.
See on võltsing.
Pea seda meeles, kui kannad seda sissemässitult üle suvest kõrvetatud põldude. See ei näe liblikat, mida sina näed, see ei saa imetlusega taevast silmitseda, kuigi tundub, nagu teeks ta mõlemat. Käsi, mis puhkab su vana lapseteki serva vasta, ei tunne pehmet flanelli ega su sõrme tekstuuri, kui sellest kõvasti kinni haarab.
Pea seda meeles, kui ta järsku kiunatab, kummalisel, kõrgel häälel nagu lendav lind. Sina ei loonud seda häält; see pidi olema miski mudas – vanad suled, kadunud linnupoeg.
Pea seda meeles, isegi siis kui asetad selle oma ema käte vahele ning näed, kuidas ta nägu valgub täis sellist rõõmu, mida sa pole kunagi varem näinud. Pea meeles, et ta rõõmu allikaks on vale.

VIII Märkus riietuse teemal

Keegi ei tea, mis saab, kui riietada golem elus oleva lapse riietesse. Kas lapse hing lahkub kehast, et asuda sellesse ettekujutatud liha ja surnud kontide vaaruvasse massi? Kas ta elab kogu oma elu selles ahtas aegruumis, kuhu sinu narmendav isiksus need kaks kokku tõmbas?
Või tunneb see laps ehk lihtsalt kogu elu, et väike osake temast on puudu.
Selle asemel väldi probleemi, kasutades omaenda riideid; sa ei saa kaotada rohkem kui juba oled kaotanud. Ühes kummutis ema majas leiad sa hoolikalt pestult ja pressitult ja kokku volditult kõik need väikesed kleidid ja sipukad, mis su ema valmistas. Ükski teist ei kandnud teise ringi riideid, ei sina ega su ema ega su vanaema ega keegi neist, kes tulid enne neid, iga tütart tähistati eraldi...
Võib-olla oli see osa su ebaõnnestumisest, see et sa ei võtnud kunagi aega oma tütre jaoks plaanide tegemiseks, ei võtnud aega selleks, et valmistada valik imesid, mis teda siia ilma meelitaks.

IX Kindlameelsusest

Saabub hetk, kui sa parajasti jõuga tükeldad juurvilju ema supi jaoks, kui kuuled ema laulmas talle sama hällilaulu mida ta sulle lapsena laulis. Viimati kuulsid teda laulmas aastakümneid tagasi. Meloodia on sama tuttav kui ta puudutus või lõhn. Kui sa silmad suled, oled sina see, kes on ta käte vahel, mitte see golem, sa naaldud tema vastu, kõige eest kaitstud ja rahulik.
Sa langetad pea madalale poti kohale, et summutada oma nutu häält, soolates suppi pisaratega.
Sel hetkel sa mõistad, et teeksid seda kõike uuesti, iga viimset kui asja: sa riskiksid sellega, et kogu linn pöördub su vastu, riskiksid sellega, et see laps hakkab sind kummitama, riskiksid omaenda hinge äraneedmisega, et vaid saaksid heita pilku sellesse elusse, mis oleks olnud, kui sa vaid oleks —
Praegu on väga suur kiusatus rikkuda neljandat põhimõtet. Võimalik, et on tarvis golemi silmi vältida, eriti peale laulmist, kui võtad ta oma ema käte vahelt. Neisse sinistesse silmadesse vaatamine tähendab kaalutlemist, kas sa näed neis midagi, midagi, mida sa ei pannud sinna, midagi, mis meenutab sulle mitte ainult su ema, vaid su vanaema. Seal ei ole mitte midagi, mida sa ise ei valmistanud, mitte midagi, mis oleks võinud saada mõjutatud su ema rinnakorvi laulmisaegsest kuminast või suudlusest, mille ta vajutas laubale, mida sa nii hoolikalt voolisid pöialdega madalaid kaari vedades. Seal pole midagi peale kontide ja põrmu ja su süü ja su kahetsusvalu.
Seda tasub korrata: mitte mingil tingimusel ei tohi sa kunagi, mitte kunagi sellele nime anda, isegi mitte oma mõistuse sügavaimas urkas, sest muidu võib juhtuda, et magades toob su suu ta nime kuuldavale ning muudab ta tegelikuks.

X Viies põhimõte

Tuleta meelde, et teiseks põhimõtteks on oma eesmärgi teadmine. Tuleta seda endale meelde, kui viimaks suudad endale tunnistada, et sa enam mitte ei hoolitse oma ema eest, vaid jätad temaga hüvasti. Ükskõik mida. Ükskõik mida. Sa jätad nüüd golemi koju, kuna siin pole lapsele kohta, isegi mitte illusioonile lapsest. Ema vaevalise hingamise hüpnootiline kähin viib su transsi, manamiseks vajalikku seisundisse, mida sul tavaliselt on raske saavutada. Seega ei või sa kindel olla, et see pole mitte su enda mõistuse sügavike kätetöö, mis paneb teda su kätt haarama ja ütlema, väga hoolikalt, kui mind enam pole, pead sa tal minna laskma. Ma tean, kui valus sul on olnud, kuid sa ei saa teda endale jätte. Sa pead tal minna laskma.
Mõista, seega, et lõppude lõpuks ei olnud su eesmärk mitte säästa teda kurbusest, vaid vältida talle sellesama kurbuse põhjustamist. Ema õpetas alati, et manamisele peab lähenema aeglaselt, oma põhjusest mõtlema ja neid täpsustama, kaaluma, settida laskma. Südames on kummalisi kohti, pimedaid nurki, mis peidavad tundeid, mida me ei soovi tunnistada, õpetas ta. Kuid just need on kohad, kust meie maagia tuleb. Hea nõid tunneb oma südant sama hästi kui omaenda nägu või käsi.
Manamise viies põhimõte on, et ükskõik mida sa ka ei usu oma eesmärgiks olevat, on tulemuseks ei rohkem ega vähemat kui su südame kehastus.

XI Olematuks muutmine

Teekond olematuks muutmisele on pikk, sama pikk kui see esimene öö ilma temata, kui vahtisid unetult ta liikumatut, külma nägu. See on sama kibe kui sapp, mis sulle suhu tuleb iga kord, kui näed mõnd sõbralikku vana naist, mõnd naeratavat põnni. Kui, vankril sõites, leiad end pidurdamatult nutmas, kui möödud kolmest kiriku ees seisvast naisest, kolmest põlvkonnast, kes hoiavad jumalateenistust oodates kätest kinni; kui sa tunned justkui universum ise hõõrub seda pilti sulle näkku, samal ajal leelutades sulle ei saa see kunagi osaks—kui see juhtub, oled õigel teel.
Kunagi ammu oli aeg kui sa veetsid igal suvel nädala mere ääres. Vanaemal oli kombeks istuda väändunud mändide all kudumistöö ning võileibadega, sellal kui sina ja ema mängisite lainetes, sukeldudes ja ujudes, joonistades märjale liivale kujutisi, et näha neid kadumas. Kulus aastaid, enne kui mõistsid, et need olid su esimesed õppetunnid manamises, mis on kaduvale kuju peale sundimise kunst.
Sind loodi siin; nüüd pöördud sa tagasi, et muuta olematuks.
Praegu on sügis. Õhk on karge ning vesi vapustavalt külm. Sa kõnnid, kuni puusad on vee all, möödud kergelt tagasipöördumise punktist; alles siis mähid sa selle lahti – tema. Sa mähid tema lahti. Sa oled kogu aeg nii mõelnud, hoolimata kõigist põhimõtetest, hoolimata kogu oma tahtejõust, ja ikkagi oled sa siin. Saagu talle see üks vastutulek osaks.
Alles siis mähid sa ta lahti. Sa oled teda siiani kandnud, sa pole temast kordagi lahti lasknud, sest milline ema teeks iial vähemat?
Laota ta surilina vee peale. Langeta ta vee peale kõhuli, nagu ema kord sind langetas. Tunne, kuidas ta pehmed käed su randmeid mööda lahmivad, suutmata päriselt kinni haarata, ja ära mõtle korrakski, et ta püüab kinni hoida, kinni hoida sinust, oma elust. Kui väikesed lained ta puudutuse ära nilpsavad, ütle endale, et tema laseb lahti.
Ära vaata alla.
Nüüd vajuvad su sõrmed tema sisse, mitte ta väikese kõhukese tolmusesse tainjasse kaarde, vaid mudakänakasse, ta ihu voolab su sõrmede vahelt, kuni järsku silitad sa konte. Neid väikesi maetud konte. Siis toimub kõik väga kiiresti: kondid vajuvad igas suunas laiali, heljudes ookeani avaratel voogudel; viimased muda ja põrmu tükid lahustuvad, lahustuvad . . . ja koos viimase imikulõhna vihjega on ta läinud.
Ja siis pole sa mitte midagi rohkemat kui keskealine naine, kes väriseb ja nuuksub, nuuksub kuni kuivalt hingeldamiseni, ning su ees vees hõljub vaid tühi paberitükk.

XII

Tagasiminek läheb sumbates ja komistades, pisaratest pimedana. Tuleb pikk tee koju, sinu kogemustes pikim, palavikust pikitud ja leinast õõnes. Toit hakkab sulle vastu, sõnad kõlavad võõralt, kõige sõbralikumad teod tunduvad jõhkrustena. Sa vihkad kõiki, keda kohtad, sa vihkad omaenda peegeldust, sa mõtled igal hommikul, miks üldse üles tõusmisega vaeva näha.
Sa veedad kaugelt liiga palju aega püüdes ette kujutada: mida ta nägi nende lille-silmadega? Mida ta tundis, kui oma käe sinu peale asetas? Kas ta soovis, kas ta ihaldas, kas ta sai iial aru, mis ta oli või miks ta loodi?
Vahel unes näed end taas ookeanis, ennast tema kõrval lahustumas, su ihu laiali lagunemas punase savi klompideks, su kõhust voolamas supp, su suu täis kõvasid musti kive, mis võtavad värvi kõigelt, mida nad puudutavad.
Ja siis see tuhmub, nagu kõik tuhmub. Sa näed vähem und ja tunned vähem. Sa teed rutiinseid asju, sest need on su eesmärk.
Sa riputad uksele sildi, millel on kirjas: Otsitakse õpilast.
Ja kui sa taaskord suudad oma nägu vaadata, näed sa nõida, kel pole sugulasi ega järglast, kelle südameks on merevesi; naist, kes on kohutavalt, neetult vaba.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0547)