„Sügelisnõia kingitus“ on järg Laur Krafti 2009. aastal ulmeauhinnaga Stalker pärjatud jutustusele „Ultima Cthule“. Esmakordselt ilmus „Sügelisnõia kingitus“ 2012. aastal osana raskerokkansambli Taak albumi „Rist viletsuse teel“ piiratud tiraažiga väljaandest, milles jutustus, laulutekstid, muusika ning Piret Räni illustratsioonid ja kujundus moodustavad loomingulise terviku. Vt ka Jaagup Mahkra arvustust Reaktoris.

1970ndate aastate algupoole Nõukogude Eestis keset troostitut virelust, brežnevlikku paigalmarssi ja üldist lootusetust ei olnud selleks, et korrakaitseorganite ja keskmise kodaniku seisukohalt ohtlikuks radikaaliks muutuda, palju tarvis. Mõne jaoks sai määravaks sõjaväeteenistuses kogetu, teise jaoks vaba maailma meediast pudemeti püütu, kolmanda jaoks mõni sisse hingatud, joodud, suitsetatud või süstitud substants. Juhan Haava jaoks, kes oli küll, automaat kaelas, okupatsioonivõimu teeninud, tõmmude polgukaaslastega lõunavabariikidest pärit keelatud ande nautinud ja pisteliselt nii Vaba Euroopat kui ka Ameerika Häält kuulanud, otsustas asja hoopis tööõnnetus. Pruudi agulikorteri köögitaburetil kikivarvul seistes ja vana pirni riismeid soklist välja urgitseda üritades sai ta ühel vahelduva pilvisusega kevadhommikul elektrilöögi, mis virutas esmalt kõik silme eest mustaks, seejärel erevalgeks ja siis uuesti mustaks... Pärast lõppematuna tundunud lende läbi veiklevate, udujoomeliste ajakuristike toibunud, avastas Juhan, et oli lisaks põgusale 220 voldile ja taburetilt maha prantsatades tekkinud kopsakale muhule saanud rikkamaks millegi võrra, mida ta ei olnud osanud ei loota ega karta.

Kui kõikvõimalikes (Juhanile tundus, et ka nähtava spektri välistes) värvides tähnid ja mustrid ta silme ees enam ei tiirelnud, jäi sinna ometi veel midagi ebatavalist. Õigemini polnud ebatavaline “miski” ise — samasugust poolläbipaistvat kribu-krabu oli Juhan ajuti hajameelselt lakke või taevasse vahtides tähele pannud nii kaua, kui ta iseennast mäletas —, vaid selle käitumine. Kui silmade pinnale sattunud ollus — tolmukübemed või mis iganes need olid — loksus enamasti kaootiliselt suunas, kuhu silm liikus, siis nüüd püsisid mikroskoopilised “pulgad” rangelt paigal ja tegid midagi, mida nad kindlasti kunagi varem teinud ei olnud: moodustasid numbreid. Õigemini loendasid sekundhaaval numbreid kahekümne kolmest tuhandest allapoole.

Esmalt üritas Juhan nähtust unustada, lootes et tegu on elektrilöögi ja kuklasse saadud vopsu peagi kaduva ühisteenega, ent fantastilised tiksuvad numbrid tuletasid end meelde iga kord, kui ta pilk mõnele ühtlast värvi heledale pinnale pidama jäi. Lehte või raamatut lugeda ilma, et tähelepanu salapärasele fenomenile triiviks, oli võimatu, niisiis kuulas Juhan paar tundi hiljem, kui ta komisjonipoe müüjannast südamedaam, punase poisipea ja emalikult hoolitseva loomuga Helle koju jõudis, silmad kinni, “Päevakaja”.

Kummalgi neist polnud jututuju, kuid suurt ja sooja rõõmu, vastastikust mõistmist ja muid kõrgema tundemaailma peensuseid oligi sõnadeta, vaid puudutuste ja pulbitseva kehakeemia vahendusel parem edasi anda. Sireda kallima embuses ei unustanud Juhan mitte ainult hiljuti saadud särakat, kukkumist, valu ja hirmu, vaid ka kõikide hirmude põhjused, aja- ja ruumikoordinaadid ning iseenda, rääkimata vaevumärgatavast säbrust silme ees.

Kaks tundi hiljem, veidi pärast õrnuste lõppu — kuus tundi, 23 minutit ja 43 sekundit pärast seda, kui Juhan numbreid esimest korda märkas — ajas mingi nimetu tung ta tõusma diivanvoodilt, vargsi riietuma, Helle moekast väljamaa ridikülist üht Zolotoje Kaltsod õngitsema ja, harv sigaret hambus hõõgumas, tuulisesse öhe astuma.

Tõstnud äraoleva pilgu läänetaevasse, kus horisondi kohal hõõgus punane Betelgeuse, Orioni verine õlg, hoomas Juhan järsku selgelt, kuidas silmade ees — või sees? — tiksunud numbrid nulli jõudsid. Kvartali kauguselt kostis tuhmilt otsekui hiidlooma röhatus ning tähtede sära varjutas esmalt must suits ja seejärel tuhmistas rasvaste, ablaste leekide sammas, mis neelas loetud minutitega vana puumaja, kus Juhan ja Helle viimased pool aastat koos olid elanud.

* * *

Juhan ärkas köhides haiglas. Talle räägiti, et ta oli üritanud põlevasse majja tungida, kuid kaotanud teadvuse suitsevas eeskojas, kust kohale tõtanud tuletõrjebrigaad ta välja tõi ja abivalmid naabrid kiirabiautosse aitasid. Ise ei mäletanud Juhan sellest midagi. Uurijale, kes Juhanile tasasel häälel küsimusi esitamas käis, ei olnud tal palju rääkida. Ei, ta ei olnud põlengu ohvriks jäänud Hellega abielus; ei, ta ei teadnud altkorruse eraklikust naabrist rohkem kui eesnime (Üllar); ei, tal polnud aimugi, et Üllar hoiab kodus suurtes kogustes kütust, ega osanud ta ka arvata, miks, kuna kalapilgulisel üksiklasel polnud tema teada mootorsõidukit. Jah, ta helistab komissar Kalmule kohe, kui midagi meenub.

Köha möödus kiiresti, ent vapustusejärgne tuimus ja hämarolu jäid. Juhan ei tahtnud midagi, ei huvitunud millestki ega mõelnud millelegi. Nii ei tulnud talle ka üllatusena see, et ta erakorralise meditsiini osakonna peaarsti kabinetti talutati ning et ta kiilaspäises ja ümmarguste prillidega tohtris kunagise koolivenna Paul Saaliste ära tundis.

“Meil on vaja tõsiselt rääkida,” alustas doktor järsult, kui oli Juhanit teretanud ja punase dermantiinkattega külalistetooli istuma juhatanud. “Mul on põhjust arvata, et sa pole minuga olnud täiesti aus. Oled jätnud mainimata mõned olulised seigad, millel võib olla murranguline tähtsus nii põlengujuurdluse kui ka su enda tervise seisukohalt.”

Juhan põrnitses asutusekollast krohvseina ega ühmanudki.

“Lasksin õdedel üleeile su rahustidoosi kärpida, kuna su letargia kestis nii kaua,” tunnistas doktor Saaliste. “Pärast seda oled sa hakanud öösiti rääkima ja personal on seda märganud, kuna jutt on olnud vali, ehkki üsna arusaamatu.”

Juhan jätkas pealtnäha osavõtmatult vaikimist, kuid pidi samas endale möönma, et ravimidoosi kahandamise jutt võis tõele vastata — ta tundis end tõepoolest mitu kraadi teravama pliiatsina kui kogu varasema haiglas veedetud aja vältel.

“Öövahetuse õde ütles, et sa olid pobisenud midagi “neetud numbritest” ja karjunud “Mu silmad! Mu silmad!”,” seletas Paul isalikul toonil. “Vasta mulle ausalt, kas sul on nägemishallutsinatsioonid? Või on su silmadega midagi lahti? Ära karda, me saame aidata, isegi kui olukord hull paistab.”

“Hallutsinatsioonid?” küsis Juhan mõtlikult ja veidi puiselt — olid need talle ju esimesed sõnad pärast uurija nädalatagust külaskäiku. “Ma ei tea, ütle sina.”

Ta astus kabineti akna juurde ja viipas Pauli enda kõrvale.

“Mida sa näed?” küsis ta kõlatul häälel.

Arst pööras pilgu pilvitule õhtutaevale, kus ei lennanud parajasti varblastki. “Palju tühja õhku,” tunnistas ta, ehkki adus, et see polnud vastus, mille suunas Juhan tüüris. “Ja sina?” küsis ta pead pöörates.

“Vaata veel,” kehutas Juhan. “Lase pilk lõdvaks; ära keskenda seda millelegi. Kas näed midagi liikumas? Midagi hägusat, ent ometi piiritletut, läbipaistvat, ent ometi nähtavat, mis otsekui ujuks pilgu ees — ja mis sinisel taustal paistab karja hiiglaslike taeva-amööbidena?”

Paul mühatas kergendunult. “Sa räägid sellest heljumist, mis näeb välja nagu silma sattunud lüüme praht?”

Juhan noogutas tõsiselt.

“Oh, selle pärast pole küll mõtet muretseda, neid... kribusid näevad kõik. Need pole midagi muud kui ebakorrapärasused silma klaaskehas, nii-öelda voldid süldis. Hallutsinatsioonideks ei saa neid kindlasti pidada,” selgitas dr Saaliste kergendunult. “On patsiente, keda need vahel häirivad. Selle vastu on rohtusid — heljumit need silmast ei kaota, aga rahustavad su maha, nii et need ei häiri enam.”

“Asi on milleski muus, Paul,” kostis Juhan murduval häälel. “Ma olen kindel, et teised ei näe neid, nagu sa ütlesid, volte süldis sugugi samamoodi kui mina,” jätkas ta, ning kui Saaliste kulmu kergitas ja talle ootavalt otsa vaatama jäi, andis Juhan üksikasjaliselt aru tulekahjule eelnenud sündmustest — elektrilöögist, pea peale kukkumisest, silme ees tiksunud numbreist ja sellest, kuidas need jõudsid nulli samal hetkel, kui Üllari salakütus süttis ja valimatu isuga punakukk vana agulihoone koos armsama Hellega lõrinal endasse kugistas.

“Niisiis,” võttis Juhan niisket pilku tõstes oma loo kokku, “saad sa vast aru, miks ma mõnedest üksikasjadest miilitsale ei rääkinud. Tõenäoliselt poleks ta mind uskunud — või kui oleks, tähendanuks see vaid pahandusi. Kui ma olen, kuidas nüüd öeldagi, peast haige ja kõik, mida ma kirjeldasin, toimus ainuüksi minu kõrvade vahel, olen ma tõsises plindris. Ja kui need numbrid olid päriselt olemas — kui miski mu silma sisemuses saatis mulle teavet asjade kohta, mida ma teada ei saanud —, on asi veelgi hullem.”

Paul sügas sulepeaga ninajuurt, vaatas veel korra aknast välja hämarduvasse suvetaevasse ja pöördus siis Juhani poole. “Ma usun sind,” tunnistas ta. “See tähendab, ma usun, et sa nägid seda, mida kirjeldasid. Ja mulle tundub, et su juttu on üsna lihtne kontrollida.”

“Ma ei ole kindel, kas...” alustas Juhan, kuid dr Saaliste katkestas teda järsult.

“Vaata taevasse, keskendu ja vasta,” nõudis ta. “Mida su silmaheljum teeb?”

Juhan põrnitses laotust. Kaks nädalat oli ta pidevalt pingutanud, et salapärastele kribudele mitte tähelepanu pöörata, vältinud ühevärviliste pindade vaatamist ja üritanud mõelda mitte millelegi, kõige vähem sellele, mis ta silme sees toimuda võiks. Aga muidugi oli see kõik olnud asjatu. Hõljum, nägi ta, oli ikka alles ega käitunud korralikult.

“Noh,” uuris Paul kannatamatult. “Mis on? Kas näed?”

“Näen,” ohkas Juhan.

“Ja mis nad teevad?”

“Sõnu,” tunnistas Juhan puiklemisi. “Hetk tagasi kirjutasid nad näiteks “Paul aitab”.” Tegelikult olid sültjatest triipudest ja muhkudest moodustunud sõnad “Usalda Pauli”, aga Juhan tundis, et päris kõike välja lobiseda ei pruugi olla mõistlik.

Paul piidles Juhanit üksisilmi. “Su juhtum on haruldane,” teatas ta siis nukralt, “aga mitte ainulaadne. Süldivoldid siiski valetavad; mina sind aidata ei saa. Küll aga tean ma vist kedagi, kes võib-olla saab.”

Juhan vaatas uuesti otsivalt aknast välja taevasse. “Kiri muutus praegu,” ütles ta. “Seal seisab...”

“Oota!” hüüatas Paul, kahmas rinnataskust märkmiku, rebis sellest lehe, kritseldas midagi, voltis paberi kokku ja asetas kirjutuslauale enda ette. “Nii. Võid öelda.”

“Ma arvan, et see on nimi,” teatas Juhan. ““Malve”.”

Paul võttis laual lebava paberi, voltis selle veidi värisevate kätega lahti ja ulatas Juhanile, ise pilku maas hoides. Ka paberil seisis Pauli lohakavõitu käekirjas, ent selgesti loetavalt “Malve”.

“Nagu öeldud, minu pädevus siinkohal lõppeb,” lausus Paul vaiksel, pingutatud häälel. “Haige sa igatahes ei ole. Või vähemalt pole sa tõbine ühelgi moel, mida meie tänapäeva meditsiin diagnoosida või ravida oskaks.”

Ta sikutas Juhani tõrkumatute sõrmede vahelt märkmikulehe ning lisas selle teisele küljele veel ühe eesnime ja telefoninumbri. “Helista talle putkast,” rõhutas Paul. “Ütle, et Donald saatis ja sul on vaja kohtuda Malvega.”

“Aga...” püüdis Paul kunagist koolivenda katkestada.

“Palun, ära küsi mult midagi,” kähvas Paul resoluutselt. “Ma ei tea niikuinii suurt rohkem kui sina.” Ta pöördus Juhani hämmeldunud pilku vältides, koukis riidepuul rippuva halli kevad-sügismantli põuetaskust kukru ja avas selle. “Säh, siin on sada viiskümmend rubla ja, oota, kaks kopikat. Kopikad on helistamiseks. Muuga ma sind aidata ei saa. Õnn kaasa!”

Paul tuiskas arstikitli saba lehvides kabinetist välja ning Juhan, rublad ikka veel näpus, järgnes hetk hiljem ja seadis sammud väljapääsu poole. Vaade akna taga püsis muutumatuna, kui aeglast õhtuhämardumist mitte arvestada, ega solvunud sugugi, et vanad koolivennad olid märkimata jätnud veel ühe nähtuse, mis ometi selgelt mõlema silmade ees terendama pidi.

* * *

Neli päeva hiljem seisid Juhan ja Ermo ühe Tapa rajooni kõrvalise sooviku veerel ja silmitsesid kasemetsa serva. Juhanis segunes heameel, et pika teekonna üks etapp lõppes, hiiliva rahutusega.

Viimase umbes saja tunni jooksul oli juhtunud paljugi, mis rahutuseks põhjust andis. Kas või Ermo — 19-aastane noorsand, kelle nime ja numbri dr Saaliste Juhanile andnud oli. “Halloo? Kas Ermo?” oli ta haiglale lähima taksofoni bakeliittorusse pärast numbri valimist ja kopika kukkumise klõpsatust hüüdnud.

“Juba jälle? Oodake, kohe kutsun,” kostis pahuralt krooksuv hääl, seejärel lohisevad sammud kaugenesid. Minut hiljem oli kuulda kolinat ja reibas mehehääl hõikas: “Ahoi!”

“Mul palus helistada meie ühine sõber, ee, Donald. Ma otsin Malvet... ehkki tõtt-öelda ei tea ise ka, miks.” Mõttes lõi Juhan endale vastu laupa; mis asja ma võhivõõra inimesega avameelitsen! Liini teisest otsast kostuv nooremapoolne bariton tõi aga kuuldavale vaid julgustava tõdemuse: “Siis tuleb kokku saada ja ühiselt põhjus välja mõelda.”

Kokkulepitud inimtühja bussipeatuse ette sõitis kokkulepitud kellaajal külgkorviga mootorratas, sadulas laialt naeratav linalakk, kes ootepaviljoni tagant välja astunud Juhanile sõbralikult viipas. “Kõik Donaldi sõbrad on ka minu sõbrad!” hõikas ta üle Dnepri mootoripodina ja ulatas Juhanile kiivri. “Istu korvi ja hoia kinni.” Mis Juhanil muud üle jäigi.

Ermo elas uuslinnaosa paneelmajja rajatud ülikooliühikas, mis eksamitejärgsel ajal oli pooltühi. Nooruk kinnitas küll, et ööbimise asjus on kõik kõrgemal pool kokku lepitud ja muretseda pole vaja, ent kui Juhan sisekorra kohta täpsustavaid küsimus esitas, põikles vastustest kõrvale, rõhutades vaid, et elamu komandandiga kohtumist oleks igaks juhuks mõistlikum vältida.

Sama ebamääraseks jäid Ermo vastused tema ülikoolistuudiumit puudutavatele pärimistele. “Ma olen praegu erialade vahel,” pudistas Ermo ärritunult, hõõguv sigaret ühes, pudel lääge marjaveiniga teises käes. “Ja üldse, kohe on suvi. Eks sügisel näeb, mis ja kus ja kuidas. Mina sinu asemel ei muretseks — eriti, kuna paistab, et sul endal on suuremaid muresid. Räägime asjast. Miks Sul Malvet vaja on?”

Juhan suunas pilgu aknast välja. Lüümed vormid võpatasid ja moodustasid siis piktogrammi tõstetud pöidlaga käest — võib usaldada. Ja kuna Juhan arusaadavatel põhjustel omakorda usaldas tema silmadesse kolinud seletamatut nähtust, rääkis ta Ermole puhtsüdamlikult ära kogu loo heljumist, tulekahjust ja haiglas juhtunust.

“Nii et siin ma siis nüüd olen,” lõpetas ta pajatuse samal hetkel, kui nooruk veinipunnist viimase lõuatäie kuukas. “Mul jäi Pauli — Donaldi — käitumisest mulje, et sina saad mul aidata leida kogu sellele loole lahendust või tähendust või lõpetust, või saab seda teha too Malve, kes iganes ta ka poleks. Ma tunnen — ja sültjad moodustised mu vaateväljas kinnitavad —, et enne ma rahu ei saa. Aga ma ei tea ise ka, mida järgmiseks tahta või teha. Sündmused juhivad mind.”

“Sündmused seisavad paigal,” kuulutas Ermo kuraasikalt. “Meie töö on nad jälle liikuma panna.” Ta koukis reformvoodi alt seljakoti ja sellest järgmise pudeli laket.

Tol õhtul ja ööl vestlesid nad veel kaua ja mitmel kummalisel teemal, kuid nende arutelud kippusid ometi jääma üsna üldisteks. Iga kord, kui Juhan üritas salapärase Malve või Ermo enese kohta midagi konkreetsemat küsida, teatas too, et Juhan peab ootama.

“Kannata, kuni jõuame Malve infovälja,” nõudis švipsis nooruk ja vaid naeris Juhani palve peale selgitada vähemalt seda, mida ta “infoväljaga” silmas peab.

Nüüdisluule, filosoofia, Araabia keskaegsete leiutiste ja Egiptuse dünastiate ajaloo üle mõtteid vahetades (ning poliitikat, lähiajalugu, esoteerikat ja okultismi vaid õige vihjamisi riivates) möödusid pikad tunnid ning alles ringkäiku tegeva komandandi latsuvad sammud koridoris meenutasid meestele, et ees seisavad tähtsad tegemised, mis eeldavad korralikku väljamagamist.

Järgmisel päeval koostasid Ermo ja Juhan nimekirja asjadest, mis reisile kaasa tuleb võtta. Paulilt saadud rubladest jagus täpselt kütuse, toidumoona, paari vana saksakeelse raamatu ja odava telgi jaoks, mis pakiti kolmandal päeval koos katkise lintmaki ja purgitäie pooljuhtidega, mille kohta Ermo samuti selgitusi jagama ei soostunud, Dnepri külgkorvi, et linn mõneks ajaks selja taha jätta.

Ühe öö veetsid Juhan ja Ermo telgis. “Tähed pole õiged, me ei leiaks praegu Malve välja üles,” selgitas tsiklijuht, kui oli metsasihil peatunud. “Aga juba homme õhtul on pääs valla. Püüa korralikult magada, meil on ees raske päev.”

Ning ehkki Juhan oligi sõnakuulelikult ja vastu ootuseid värskes õhus suikunud magusalt nagu rinnalaps ema süles, tundis ta end nüüd järsku unisemana kui iial varem.

“Vaata sinna!” nõudis blondide plikajuuste ja terava ninaga nooruk ta kõrval, osutades sõrmega suunda, kuhu Juhan sugugi pilku pöörata ei soovinud. Ent Ermo ei jätnud jonni, kehutades vanemat kaaslast üha tungivamalt. “Vaata nende kaskede latvu — seal, seal ja seal. Vaata! Me oleme Malve infovälja piiril!”

Suurte raskustega tõstiski Juhan tinase pilgu ja piilus latva, millele peenike sõrm osutas. Juhani süda hakkas läikima ja langes saapasäärde. See, kuidas vaatepilt ujus, rullus ja voogas, oleks ka karastunuima merekaru kiiresti öökima ajanud, ent pikka aega vagusi püsinud silmahõljumi äge reaktsioon puu otsa punutud hoiatus- ja varjestusloitsudele — vähem tundliku pilgu jaoks lihtsalt oksarisust ja metsarohukimpudest põimitud sasipundardele — sundis Juhani suisa krampides kokku vajuma.

* * *

Ta virgus jaheda, hoolitseva pihu puudutusest laubal. Silmad avanud, tundus Juhanile hetkeks, et ta on sattunud sipelgapesa sisemusse — roigastest, samblast ja lauajuppidest interjöör nägi välja nii orgaaniline, et vaevalt olid selle loonud inimkäed. Eriti veel nääpsu, hapra väljanägemisega naisekäed, mis murelikult Juhani pead katsusid ja mis, nagu ta peagi teada sai, kuulusid rajatise autorile Malvele — keskealisele prouale, kes istus Juhani kõrval ning nägi oma täpilise kleidi ja lokilise soenguga välja nagu kohaliku sovhoosi raamatupidaja, kui välja arvata tavatult pinev pilk ja häirivalt janune ilme.

Kui naine nägi, et Juhani silmad lahti on, tõusis ta püsti, lausus pühalikul häälel: “Iä! Iä!” ning jäi lebajale pingsalt otsa vaatama.

Juhan pilgutas lauge ja nägi, kuidas silmas moodustuvad süldivallidest tähed, tähtedest ennekuulmatud sõnad.

“'Umr at-Tawil…” veeris ta kuulekalt ette, püüdes eirata tungivat muljet, nagu oleksid roikaonni seinad seepeale musttuhande kitiinkoiva lehvitusest hetkeks võpatanud.

“..neblod zin!” lõpetasid nad koos naerdes vormeli, mis ilmselt kujutas endast mingisugust parooli.

“Täiesti õige! Oled meie leeri teretulnud,” teatas tädi asjalikult. “Tutvu kõigepealt meie inimeste ja siinse elukorraldusega. Õhtul lõkke ääres saad oma jutu kõigile ära rääkida; seejärel viime läbi puhastusriituse ja eks siis paistab, mis sust edasi saab.”

Juhan, kes oli just tahtnud hakata midagi küsima, pani suu jälle kinni ja tõusis pehmelt roheliselt asemelt. “Ole tänatud hoolitsuse eest,” pobises ta vaid ning oleks peaaegu kase otsast alla sadanud, kui roikaonni uksest välja ja seda toetavast oksast mööda astus.

Tasakaalu hädavaevu tagasi saanud ja nöörredeliga maapinnani jõudnud Juhanit ootas all Ermo koos kahe preili, Siiri ja Pilviga, kes uustulnukat küll viisakalt tervitasid, ent samas kibelesid ilmselgelt linalaka tsiklimehega kolmekesi jääma.

“Tule kaasa, ma viin su sinna, kus on imede öö ja ohtu ei ole,” utsitas Ermo.

“Mis asja?” imestas Juhan, kelle tähelepanu juhtisid kõrvale neidude iseäralikud rõivad, ihule võõbatud värvilised taimemustrid ja optilisi illusioone ära kasutavate vormidega ehted — kui need üldse olid ehted.

“See on ühe mu semu luuletusest. Oivaline poeet, aga enam ta siin ei ela,” jahvatas lõngus. “Tahtsin öelda, et läki. Tahan sind Eugenile tutvustada.”

Juhaniga umbkaudu üheealine esseist Eugen, kes oli varjatud infoväljas elutsenud Hruštšovi ajast saati, rõõmustas võimaluse üle Juhaniga vestelda samavõrd kui Ermo šansi üle “haldjaplikade” seltsis ära aurata. Ahnelt kuulas Eugen aruannet päevakajalistest uudistest ning hoiakutest Liidus ja mujal maailmas, eriti neist, mida Juhan Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle viimatistest ülekannetest mäletas. Vastutasuks polnud Eugen kitsi selgitama, kuhu Juhan omadega õigupoolest sattunud on.

Nõidarhitekt Malve, kes, nagu budismist ja muudest idamaistest usunditest sügavalt huvituv Eugen ütles, oli “irdunud petlikust maya-maailmast”, elas keset metsa, mida piirasid soovimatute sissetungijate ja pealtkuulajate eest “harakapesad” — ohutised, mida Malve teatud keeruliste keeduste mõju all sättis niine, nööri ja traadiga kokku tema enda kogutud metsaandidest ja juhuslikust elektroonilisest pudi-padist, mida tassisid kohale Malve ustavad manulised. Ning ehkki nõia-Malve ei jaganud transistoridest, ultralühilainetest ega raadiolampidest ööd ega mütsi, näisid ogarad punutised toimivat. Juhuslikke seenelisi ei eksinud siia kunagi ning julgeolekuorganite jaoks puudus piirkond kaardilt. Kohale jõudsid siia vaid need, keda Väli vajas ja varjas, oli kaaskondlastele selgitanud Malve, kelle kupli all, kahtlustas Juhan, kippusid mõned tillemad kruvid üsna kõvasti logisema.

Seda arvamust ei jaganud ilmselt ei Eugen ega ülejäänud kirju seltskond boheemlasi, dissidente, psühhonaute, näitlejaid, kunstnikke, muusikuid ja muidu kahtlane element, kes end salapuiestikus turvaliselt sisse olid seadnud. Voolava koosseisuga seltskonda oli kokku kolmekümne hinge kanti, käputäiest hilisteismelistest halli habeme ja sini-must-valget kirja suusamütsiga onklini, kes, nagu Juhan hiljem teada sai, oli 1930. aastatel täitnud mitmel mandril ülitähtsaid ja -salajasi ülesandeid Eesti Vabariigi diplomaatilise korpuse ridades. Kõik need naised ja mehed elasid okstest, risust ja lauajuppidest kokku klopsitud ning köite ja nöörredelite keerulise võrguga ühendatud onnides, mida kummastava kunstivaistuga Malve palavikulise kire ajel puude otsa ehitas. Uskumatu vabadusesaarena keset Vene võimu hapnevat mädasood õitses Malve puine-võrkne infoväli nagu orjapidajaile allumast keeldunud inimvaimu sulgumatu silm, teraks haljast lagendikust ümbritsetud jääaegne rändrahn. See oli iseäralik maapealne loomeparadiis, kuhu olid salapärasel moel leidnud tee kõige tagakiusatumad, ahistatumad, vaenatumad — ja kõige andekamad — rõhutud väikerahva seast.

Keskse lõkkeplatsi veerel kuivanud tüvel Eugeni seltsis istudes sai Juhan kuulda, kuidas nii mõnigi väljaelanik siia jõudnud oli. Näiteks Eugen ise oli hakanud vales seltskonnas trimpama ja sattunud vastikutesse sekeldustesse võimuesindajatega, kes ta lendlehtede levitamises ja Lenini monumendi õhkimise kavandamises kahtlustatuna vaimuhaiglasse range režiimiga osakonda toppisid. Kangete psühhoosiravimite kuur oli Eugeni peas varsti ilmselt mingisugust müstilist nuppu vajutanud, nii et ühel päeval hakkas ta vee voolamises kuulma väga selgeid sõnumeid. Piisas vaid kraan lahti keerata või peldikus vett tõmmata, ja juba teadis Eugen asju, mida ta kuidagi teada poleks tohtinud — muu hulgas olulisi seiku rangete sanitaride pere-elust, töögraafikutest ja psühhoneuroloogiadispanseri turvameetmetest. Ühel ööl, mil tähtede seis oli täpselt õige ning täpselt õiged inimesed käitusid õigel ajal ja õiges kohas õiget viisi hooletult, õnnestus Eugenil vihatud kinnipidamisasutusest põgeneda. Rännates jala ja ainult öösiti, kuulates aiva sõnumeid vihmas, ojavees ja kusesorinas, jõudis kurnatusest poolsurnud Eugen ometi võimudele märkamatult Malve juurde pakku.

“See habemik seal,” viipas Eugen pika, sagrispäise, keskealise mehe poole, kes lõkkeplatsi teises servas, kohe hiiglasliku rahnu kõrval alussärgi väel jämedast pakust midagi meisterdas, “hakkas aga oma vinüülplaatidele tekkinud kriimustustest-krõpsatustest šifrit hoomama. Kuna vend Julius pole mitte ainult muusik ja kujur, vaid ka iseõppinud küberneetik, oskas ta digitaalse sõnumi lahti muukida — see sisaldas siinse salu koordinaate koos hoiatusega, et pageda tuleb otsekohe. Järgmisel päeval pidid nuhid talle haarangu korraldama. Ainuüksi keelatud raamatute eest, mida tal kodus kuhjakaupa leidus, oleks Julius kindlasti kinni kukkunud.”

Sedamööda, kuidas Eugen teiste iseäralikke lugusid pajatas, sai Juhanile üha selgemaks, et neil oli oluline ühisosa. Kõik Malveni jõudnud mehed või naised olid teisitimõtlejad, keda riigivõim ohtlikuks pidas; kõik omandasid pentsikutel asjaoludel oskuse hankida usaldusväärset teavet üleloomulike kanalite kaudu, ja kõik tundusid suvalisest Nõukogude Eesti kodanikust vähemalt tosin korda optimistlikumad ja elujõulisemad.

Eugenit ja uustulnukat silmates peatus aeg-ajalt üks ja teine laagriline oma asjaajamistes ja jäi lobisema, mistõttu Juhanil kujunes Malve salametsa maagilisest asjadekorraldusest kiiresti päris mitmekülgne ülevaade. Vabatahtlike sisepagulaste kommuun elas ja hingas ülejäänud maailmaga võrreldes hoopis teiste reeglite ja ajaarvestuse järgi — siin ei olnud abielumehi ega -naisi, traditsioonilisi omandisuhteid, jõustatavaid seaduseid ega absoluutseid keelde. Juhan tundis end nende seltsis veidi nagu ajamasinaga ürgaega rännanud vaatleja, kelle koopainimeste hõim on küsimusi esitamata omaks võtnud. Nii see aga oli — ainuüksi tõik, et Juhan laagrisse kohale jõudis, kinnitas, et ta nende hulka kuulub, ja tegi tast automaatselt omainimese, kelle eest ei varjatud midagi ja kellega jagati kõike.

Muu hulgas selgitas Eugen, kuidas tal on varsti aeg teha läbi eriline küpsuseksam ning Väljast tagasi maailma lahkuda — sellepärast teda huvitaski Juhani aruanne päevasündmustest. Ermo ja veel paar nooremat vabakäigu-laagrilist elasid küll osa aega linnades, varudes laagri jaoks provianti, riistu ja vahel raamatuid, selgitas Eugen, ent okupatsioonirežiimi ajalehtedega tulijaid ei tahtnud Malve puuküla varjavad ohutised salusse lubada ja raadioaparaatidest kostis “harakapesade” mõjuraadiuses igal lainealal vaid katkendlikku eetrikahinat.

“Kui ma nõiduriproovi läbi teen,” seletas Eugen innukalt, “saan kartmatult avalikkuse ette tulla. Meil on sõpru ja vandeseltslasi igal pool, kõigis struktuurides, mõni isegi üsna kõrgel kohal. Ja ma ei räägi ainult Eestist. Liit on meiesuguseid seestpoolt-õõnestajaid täis nagu vana känd sipelgaid.”

“Või nagu sõel auke,” osatas Juhan, mõtiskledes ise, millised oleksid Juhani kirjeldatud vandenõu tagajärjed, kui see tõele vastaks. “Ja kõik see ainuüksi, et Nõukogude võimu vastu võidelda?”

“Ei, mitte ainult,” nentis Eugen, silmis kõhedusttekitavalt kaval ja kartmatu pilk. “Võitlus orjastavate ja ahistavate struktuuridega käib juba ammu ja ulatub palju kaugemale Nõukogude Liidust, kaugemale kogu idablokist. Loomingulisust ja uuendusmeelsust lämmatatakse igal pool, kus võimul on meie ürgvaenlased. Samal ajal kui KGB vaimuinimeste kallal jõhkrutseb, meid puuri paneb, kinni seob ja sandistab, on Nixon ja tema kambajõmmid USA-s valinud palju salakavalama tee ja kuulutanud, kui ma su jutust nüüd õigesti aru sain, äsja sõja narkootikumidele — eelkõige neile, mis tavateadvusel kokkuleppelise tegelikkuse ahistavast vanglast välja murda ja tõeliselt tiibu sirutada aitavad. Ja seepärast kestabki nende diktatuur vaimuvabaduse üle veel kauem kui Liidu oma,” lõpetas Eugen sülitades.

Mõte sellest, et Nõukogude Liit võiks peagi maamunalt kaduda, erutas Juhanit niivõrd, et ta unustas küsida, mida Eugen jutuga “vaimutiibu sirutavatest” ainetest õigupoolest silmas pidas. Nii polnudki tal aimu, mida tegelikult sisaldab Malve loodud keedus, mida seltskondlike karvaste ja suleliste maailmapagulaste salk päevaloojangul lõkke äärde kogunenuna hardalt käest kätte, suult suule saatis.

Viimati oli Juhan pruukosti võtnud Ermo seltsis eelmisel päeval ja toogi eine oli olnud üsna napp, koosnedes leivaviilakast, konservisuutäiest ja pudelist Žiguli õllest. Salalaagri uudsuses ja sellest johtuvas elevuses polnud magu end meelde tuletanud, ehkki oli selleks ajaks, kui rohujoogi-plasku Juhanini jõudis, tühjem kui lõõts. Nii juhtuski, et mehine sõõm põnevat leotist langetas Juhani makku jõudes mehe peaaegu silmapilkselt lovesse.

Juhanil lõi silme eest valgeks, siis mustaks, siis uuesti valgeks. Lõkkeplatsi veerel ümisevalt saunasuuruselt rändrahnult tuge otsides nägi ta säriseva ürgvalguse pilves üles, üha üles vuhisemas amööbjaid silmaelanikke, tundis suus vere ja koobalti maitset, sõõrmeis pühakuliha ja põlevate ämblike hõngu, jäigastuvasse sugutisse tulvamas ootamatut väge. Pinisev, putukalik või robotlik hääl leelutas tundmatus keeles keelatud loitse, mis vormusid mehe silme ees kogu kosmost kätkevaks võrguks, viiemõõtmeliseks mandalaks, mille iga sõlmpunkt peegeldas kogu ülejäänud kõiksuspunutist. Juhanile tundus, et ta tardub — kivistub, — ta… ker… dub.... Iidsete ajastute kohutav tuul puhus loendamatuid aastatuhandeid, kulutades Juhani kröömhaaval liivaks, mis kandus ühtlaselt maailmaruumi laiali.

Üks liivateradest tõmbas endale igavikulise nimetu olendi pilgu ja peatus. Kusagilt kostis akustilise kitarri õrn “plõnn!”, igavikuline nimetu olend avastas end meile juba tuttava lõkke äärest ja avas suu, et lausuda laulus, mida ta näeb, teab ja tunneb.

Samal ajal — kui antud juhul ajast selle tavatähenduses üldse rääkida saab — astus teine, peaaegu täpselt samasugune “liivatera” sisse väravast, mille iidsesse rahnu ta astraalpilguliste silmade all kaevasid fantastilisel kiirusel siia-sinna sähvlevad valgustäpid.

* * *

Igavikuline nimetu olend, kes oli sama palju Juhan kui kõik teised kunagi välja mõeldud või elanud — või tulevikus elama saavad — teadvused, laulis ühest teisest kehast ja ühest teisest ajarajast, milles tema (või keegi talle väga sarnane) suitsetab sõbra suvila lakast pummeldamise käigus leitud imelikku tubakat, mida olla kunagi ammu kasvatanud sõbra vanaisa, pissib selle ajulaastava mõju all maja ümbritsevatesse hangedesse eenokikeelseid sigillumeid, näeb endast välja ja sõbra sisse kalpsamas õrjetut kurivaimu, kelle hävitamine nõuab köit, kirvest ja paraku ka sõbra elu. Ta nägi ja laulis, kuidas keegi temanäoline, aga märksa vanem mees viipab tänavalt takso, pigistab tagaistmel istudes Kristuse pappidele tundmatul moel pühitsetud vee ja Solenopsis invicta’delt — tulirautsikelt — kogutud kange sipelghappe seguga täidetud gaasinuga; laseb end sõidutada kaubasadama lähistele, kuhu vanadest transpordikonteineritest on kerkinud ööklubi-laadne rajatis, millest kostab ebamaise muusika sünget tüminat; tungib kindlaksmääratud tunnil hoonesse ja surmab sinna kogunenud kakskümmend kolm transis noorukit, kelle eluessentsi on endasse neelanud ja võigaste hävitusprogrammidega asendanud meeletute ruumi- ja ajarändurite julm ja arukas teabenakkus. Ta näeb dimensioonideülese Akasha raamatukogu väänlevaid vahekäike ja mõistetamatutes keeltes “raamatute” pealkirju; näeb John Dee ja Abdul Hazredi ja Paracelsuse näoga iseennast ikka uusi ja uusi köiteid selle riiuleilt kaasa kahmamas vaid selleks, et leida ainelisse ilma naasnuna pelgalt üksikuid, arusaamatuid märkmeid ja visandeid. Ta näeb, kuidas Sendero Luminoso maoistid kultiveerivad indiaani pärimuses säilinud ürgsete juhendite toel Peruu mägedes kanepisorti, mille genoom kannab endas sedasama hävitavat kurivaim-viirust, mille peatamiseks olid vajalikud juba kirjeldatud mõrvad — ja iseennast USA sõjaväekindrali vormi ja näoga andmas käsku saata kaugjuhitav ballistiline rakett teele terroristide laagri suunas. Näeb, kuidas pika, luidra palge ja läbitungiva konnapilguga Ameerika kirjanik püüab osaliselt šifreeritud tajuviiruse metafüüsikalisest eetrist kinni, dekonstrueerib ja laotab õudusjuttudena paberile vaid selleks, et aastakümneid hiljem saaks üks riigiteenistujast ulmik tükid kogemata õiges järjekorras kokku panna ning raevunud deemoni taas valla päästa; kuidas ta rändab sadistliku loomuga Inglise luuletaja-okultisti kehas kallil advendiajal koos ustava katamiidiga Sahara kõrbesse, et viia seal läbi tülgastavaid kombetalitusi, mille tagajärjel jääb ajaradade järjekordses hapras murdepunktis täisjõud saavutamata kujuteldamatult julmemal olemil, kes satub lõksu tiirase vana nõiduri särtsuvate ajukäärude vahele. Ta näeb loendamatuid väravaid aina avanemas ja sulgumas, avanemas ja sulgumas, ajast aega, tegelikkusest tegelikkusesse, ja see on imeline ja see on kohutav. Ja jälle on kõik üleni valge — ja must — ja siis jälle talumatult erevalge...

* * *

Kogu keha eesotsas peaga valutas nagu haamriga pihta saanud pöial ja kiheles, nagu roniksid seda mööda tuhanded sipelgad. Ehkki tundus, et silmade avamiseks on tarvis vähemalt tungrauda, läks see Juhanil lõppeks korda, kuid paremaks asjad sellest ei muutunud — nimelt oligi ta tuhandete sipelgatega kaetud. Korpas huulte vahelt välja tungida üritav hirmuröögatus kuhtus hiirvaikseks “ühhiks” ja paaniline katse putukaid kehalt pühkida parema käe jõuetuks tõmbluseks. Ometi tundis ta, kuidas lülijalgsed tuikavalt ihult kiiresti lahkusid.

Hämar ruum, milles Juhan seekord viibis, ei erinenud sisseseade osas eriti Malve ladvaonnist, kui välja arvata asjaolu, et sellel oli muldpõrand ja puudusid aknad. Ka polnud siin Malvet — paari meetri kauguselt silmitses Juhanit hoopis meesterahvas, pealegi üks hirmuäratavamaid, keda ta kunagi näinud oli.

Tüse, kiilaspäine taat istus selga vastu seina toetades madalal järil. Kui hall niuderätt välja arvata, oli vanamees alasti, mistõttu nägi Juhan liigagi hästi ta ihul arvukaid vööte või vorpe, millest osa oli kaetud krobelise korbaga, osa aga punetas värskelt ja ägedalt. Joonelisele lööbele ja kärnadele lisaks olid näha jälgid valkjad niidid, mis mõnedest haavadest välja ulatusid.

Mis aga Juhani mõistuse vaaruma pani ja peaaegu tagasi meelemärkusetuse rüppe läkitas, polnud aga kole nahahaigus, vaid suisa elav vaip, mis mööda mehe keha ja nägu tulvas — sajad tuhanded töökad sipelgad, kes ronisid mööda tõvest räsitud ihu, ilmutades erilist huvi naha all vonklevate niitide vastu.

“Ära rapsi,” sõnas taat, nähes Juhani hirmunud silmi pealuust välja kippumas. “Mind pole sul põhjust karta ja sipelgaid veel vähem.”

“K.. k... kes sa oled?” kogeles Juhan hirmu meeletu tahtepingutusega vaikima sundides.

“Kutsu mind sügelisnõiaks,” vastas sipelgane istuja. “Teised, kes mind tundnud on, omistasid mulle sellise tiitli, ehkki morgellonsil pole sügeliste ega üldse nakkustega mingit pistmist.”

“Ja kus... kus mina olen?” uuris Juhan arglikult edasi.

“Kivis,” vastas mehemürakas silmi pilgutades. Ka laugude väliskülgi katsid punased vollid, täheldas Juhan kerge südamepööritusega. “Kuidagiviisi oskasid sa enda olekuvektori kopeerida ja kaheks lõhestada, mis oli üks siinsesse rändrahnu peidetud luku avamiseks vajalikke eeltingimusi. Tingimused, muide, on igaühe jaoks isesugused.”

“Ma ei saa aru,” kostis Juhan ärevalt. “Ma pole midagi teadlikult teinud. Rüüpasin äsja põrunud metsahipide seltskonnas ilmselt narkootilise toimega leotist ja see, mida ma praegu näen, võib vabalt olla uni või uimastilumm.”

“Pärast sinu viimase aja läbielamisi võib seda vist öelda enam-vähem igas olukorras,” muigas Sügelisnõid. “Aga ma näen, et sa pole veel päris küps. Kuni su teine instants lõkke ääres jõurab, on meil aega rääkida. Ja kuna mina tean sinust kõike, mis vaja, sina aga minust mitte midagi, on vist targem, kui esialgu räägin mina. Sobib, Juhan? Või peaksin ehk ütlema “KGB agent Magnus”?”

Juhan-Magnus tundis, kuidas anamneetiline paanikareaktsioon teda kohapeal tappa üritab — tundis, kuidas süda kurku hüppab ja adrenaliinitulv elundi osaliselt halvab.

Pärast paari löögi vahelejätmist jätkas paljunäinud lihas ometi tööd, Sügelisnõia külaline lõdvestus vaevumärgatavalt ja jäi vana šamaani juttu tähelepanelikult kuulama.

* * *

“Sa ütlesid õigesti — põrunud hipid,” seletas sipelgavaiba ja morgellonsi-haavadega kaetud ätt mõtlikult. “Sest peast rikkis on nad viimane kui üks, Malvega eesotsas, olgu see vaga naine õnnistatud. Vähemalt pooled neist on skisod või paranoikud ja ülejäänutel on tõsiseid käitumis- ja tajuhäireid nümfomaaniast sundmõtete ja isiksuse lahustumiseni. See kinnine kommuun pole olemuselt muud kui tõhusam alternatiiv Nõukogude vaimuhaiglale — ja ei sina ega ka Eugen pole esimesed, kes sattusid siia otse raviasutusest.

Ning ometi on nad samas palju paremas seisus kui need, kelle vaimses tervises keegi iial ei kahtle — neil on äärmiselt tugev loominguline mõtlemine ning soodsates tingimustes on nad täiesti geniaalsed. Meie esivanemate kogukondades oleksid just nemad olnud nõiad, ravitsejad, vaimudega suhtlejad, koopamaalijad, puuslikuvormijad. Ja allikas, kust nad sõnumeid saavad — kust nad ammutasid teadmise siinse salasalu olemasolu kohta — on samuti päriselt olemas, ehkki tavateadvusele kättesaamatu.” Ta tegi pausi, võttis muldpõrandalt plekist kruusi ja rüüpas sõõmu külma vett.

“Mis see siis on?” uuris mees, kes veel mõned hetked tagasi oli end tõsimeeli pidanud Juhan Haavaks, tavaliseks inseneriharidusega intellektuaaliks, eestimeelseks elukunstnikuks ja põhimõtteliseks mõisa köie lohistajaks. “Kas... jumal?”

“Kas õigesti järjestatud märgid saavad olla jumal? Kas jumal võib olla — kirjasõna?” päris Sügelisnõid retooriliselt. “Ma ei tea. Kindlasti mitte selline, millisena enamik usklikke jumalaid-jumalannasid ette kujutab, ehkki Nag Hammadi koodeksis peegeldub üks selle ajatu allika tahke.

Ei, mitte jumal. Ega saatan. Ükskõik, mis nime me sellele paneme, jääb see meie keele piiratuse tõttu ebapiisavaks või sisutuks, kuid mulle meeldib, kuidas maagilist teabevaramut nimetas õnnetut surma surnud Abdul Hazred — “ärakiri surnute seadustest”. Jah, see on iga kogeja jaoks isesugune, iga lugeja jaoks ise keeles, pakkudes tähendusi alati vaid lähtuvalt lugeja ja tema tajutud tahu, kandja ja sõnumi, tahte ja keskkonna vastastikustest suhetest. Samas aga pesitseb vajalik osa sellest alati meis endis, andes surnud kõukude ja eelkäijate elu valitsenud seaduseid edasi nagu pärilikkusaine-põhine Trooja hobune — bioloogilise info kujul, mis kandekeskkonna ja seda valitseva ainulaadse tahtega kokku puutudes muutub vaimseks üldvõtmeks või muukrauaks. Ning ma usun, et teave, mida see avab, on olemuselt täiesti ebainimlik, tõenäoliselt ka ebamaine — mistõttu ettevalmistamata, peaaegu katkemiseni pingule häälestamata mõistus sellega kohtudes sageli põrmustub.”

“Ah siis sellepärast ongi psii-vastuluurajate seas nii palju enesetappe,” kostis Juhan nukralt. Talle ei tulnud kuidagi meelde, kust ta üldse teab, et mingisugused “psii-agendid” KGB hingekirjas leiduvad; iga kord, kui ta üritas oma minevikku vähegi üksikasjalisemalt meenutada, muutus pea raskeks ja amöboidsed kallerdised hakkasid pilgu ees ärevalt, häirivalt võdisema.

“Miks küll mina?” oigas ta ning oleks kindlasti kätega peast haaranud ja tuikavat keha edasi-tagasi kõigutanud, kui vaid suutnuks lihaseid liikuma sundida.

“Kellelgi meist pole muud valikut, kui osaleda kõigi panustega või lausuda lõplik “ei”,” nähvas Sügelisnõid ärritunult. “Kas sa arvad, et mulle meeldib siin sitsida, Malve ja rautsikute armust sõltuda? Tõsi, minu eest hoolitsetakse nagu hotellis, mul pole millestki puudust. Kõike, mida mul tegelikult tarvis läheb, suudavad hankida kas Malve manulised või sipelgad, kes selle, mida nad metsast ei leia, päideroost ei ekstraheeri ega kõredelt ei lüpsa, lasevad biosünteesida oma taltsal hallitusseene-koloonial, mis elab nendega samasuguses sõbralikus sümbioosis nagu mina nendega. Aga kõigest sellest hoolimata olen ma vang ja ori samavõrd kui sina oled oma ainelise keha vang või kuritegeliku süsteemi ori. Ainus, mis seda veidigi hüvitab, on usk, et mina ja teised meiesugused panustame õigesse üritusse — avada selle maailma elanike silmad ja nad lõplikult vabastada.”

“Kas siis muud moodi tõesti ei saa?” imestas Juhan Sügelisnõiale siiralt kaasa tundes.

“Nii palju kui mina tean — ei. Meiesugused ei saa muud moodi, kui käia selle ürgjõu, mida Malve Väljaks nimetab, tahte või ettekirjutuse järgi. On mõned sündmused, mis peavad juhtuma, et ajastutepikkune ike murduda saaks, ja allumatu palk on alati, alati närune...”

Juhan kuulas transilaadses seisundis, mille võis olla tinginud Malve nõiakokteili toime, aga mis võis johtuda ka Sügelisnõia karismaatilisest aurast, vanamehe nappi aruannet sellest, kuidas tsaarivõimu karistussalklased tapsid ta ema 1905. aasta jõulude ajal, kuidas ta nõiduriverd isa, kes oli kaljukindlalt otsustanud taia kitsalt ja kiviselt teelt kõrvale astuda ning kõikvõimalikke endeid ja märke eirata, paarinädalase pojaga metsa pidi pagema ja kuidas ta seal Väe sunnile viimaks järele andis, lastes end juhtida pilvedes maigutavatel nägudel ja kuuseladvast kuuselatva lendaval varesel, lugedes endeid rebasejälgedest ja tunnismärke sammaldunud tüvedest, kuni leidis imekombel tühjaks jäänud karukoopa. Kui mure hääbuma kippuva lapse pärast, kelle nutt talveöös üha väetimaks jäi, juba meelemõistust ähmastama kippus, üritas isa imikut esmalt ühe, seejärel teise rinnaga toita — mis mõlema asjaosalise üllatuseks õnnestuski.

“Sellega pitseeris ta ka mu saatuse,” lõpetas Sügelisnõid leebel häälel kaugete aegade meenutamise. “Pärast seda polnud mul enam valikut, kas saada nõiaks või mitte — isapiimaga tungis minusse teadmus tarkuse ja nõiduse, elu ja surma, tõeluse ja valskuse tegelikust olemusest. Vaata, vasakust rinnast rüübatud neste annab joojale oskuse valetada nii, et igaüks teda uskuma jääb, ent mõrvab vaba vaimu ja elutahte. Paremast rinnast joodud isapiim aga taaselustab vaimu ja annab lisaks võime saata sõnumeid selle võrgu või välja või aegruumilise tegelikkusprojektori vahendusel, mis sinusugustel end vaid pisteliselt pealt kuulata lubab.”

Juhanit valdas kibe raev. “Sa tahad öelda, et need märgid mu silmade sisemuses olid kuidagi sinu saadetud ja juhitud?” karjatas ta. Juhani keha oli endiselt jäik ja tuim, ent käsi õnnestus tal juba rusikasse suruda. “Sina olid see, kelle pärast ma KGB-sse tööle läksin ja psii-brigaadil end ümber programmeerida lasin?”

“Ma ei tea,” kehitas Sügelisnõid õlgu. “Vägi on harva nii spetsiifiline. Ma ei teinud muud, kui sõnastasin loitsud ja lasksin oma organismil need sipelgatele loetavateks morgellonsi-niitideks teisendada. Nemad esitasid nii-öelda tellimuse seentele ja sealt edasi pole mul mingit ülevaadet, kuhu ja millises ulatuses vastavad eosed kandunud on. Seda, et sina oled mees, keda ma ootasin, kinnitab nii tõik, et sa Malve infovälja piiril peaaegu rabanduse said, kui ka see, et sa siiamaani elus oled. Aga võib-olla just praegu torkab juba järgmine sell, kelle vereringes programmeeritud eosed uinuvad ja oma aega ootavad, näpud soklisse ning hakkab seepeale teleris viirastusi nägema või kõrgepingeliinide undamisest süngeid saladusi välja kuulma.”

“Aga Helle?” lõrises Juhan, vaht suunurgas. “Su programm või loits, või mis iganes, on süüdi selles, et ma ei saanud Hellet tulesurmast päästa! Ja et hukkus Üllar!”

“Tundub, et su anamnees on lünklik või sa pole endal lubanud kõike meenutada,” nentis Sügelisnõid kuivalt. “Tuleta meelde, kust sa üldse Hellet tunned. Või Üllarit, või Pauli, kui juba jutuks tuli.”

Hambaid kiristades püüdis Juhan laiali põgeneda üritavaid faktikilde koherentseks pildiks kokku panna. Siis hakkasid klotsid kohtadele langema ning ta suletud laugude siseküljel taas tiirlema tuttavad mustrid. Meenus põhikooliaeg, stalinistliku raudse kanna julmus, Üllari ja Pauliga koos moodustatud põrandaalune eestimeelne salaühing, sini-must-valge lipu huligaanne heiskamine rajoonikomitee maja katusele, Vabadussõjas langenute haudadele toimetatud lillekimbud, Üllari pööningul välja hautud tegevuskava ning sirgeselgsed tõotused, mida kinnitati verega.

“Ma läksin KGB-sse topeltagendina, et süsteemi seestpoolt õõnestada, operatsioone nurjata ja infot lekitada,” tunnistas Juhan, endine agent Magnus, tuhmil häälel. “Mul õnnestus aastaid karistamatult tegutseda, aga ma läksin hooletuks ja juhtkond hakkas viimaks ikka midagi kahtlustama. Enne mu karjääri kõige tähtsamat operatsiooni — siinsete riigivastaste elementide tegevuse paljastamist — määrati mulle psiioperaator, Helle, kes nii julgeolekuteenistuse istutatud posthüpnootilist programmi kui ka identiteedimaski üle päeva uuendas.”

“Jah,” kinnitas Sügelisnõid tõsiselt. “See naine oli väga osav ja võimekas. Kahjuks ei saanud me teda üle meelitada — kõigile sedavõrd kõrgel tasemel psii-agentidele süstib KGB kindluse huvides oma versiooni sellest, mida mina sain oma isa vasakust rinnast. Ära leina teda. Ta hing oli surnud juba ammu enne, kui te kohtusite ning tunded, mida sa tema suhtes kandsid, olid ette kirjutatud nagu noodid.”

“Ning Üllar, las ma oletan, on ilmselt elus ja terve ning teeb teie organisatsiooniga tihedat koostööd?” uuris ilmutuste ja paisu tagant valla pääsenud emotsioonide voos värisev Juhan katkendlikult.

“Üsna tihedat,” möönis vanem nõid. “Tõtt-öelda lõugab su paralleelprojektsioon praegu temaga kaelakuti laagrilõkke ääres laulda. Aga mulle antud aeg hakkab otsa saama. Räägime asjast.” Ta tõstis hallide silmade vesise pilgu Juhanile ning sipelgad taandusid ta palgeilt. “Ma mõtlen seda tõsiselt — mul pole enam palju elada jäänud. Vägi nõuab, et annaksin oma ande edasi. Oled sa valmis seda vastu võtma?”

Juhan kahvatus. “Ma ei ole just sipelgasõber,” ütles ta. “Ja need vermed — morgellons, või kuidas sa seda nimetasid. Ma tõesti ei tea...”

“Ma olen peaaegu kindel, et sinu jaoks ei sisalda Väe mõlemasuunaline suhtlusmeedium ei sipelgaid ega nahahaigust,” lohutas Sügelisnõid. “Nendega pole siit lahkunud ükski nõidurieksami sooritaja. Ja pealegi, küsi endalt, kas sa suudaksid nüüdsete teadmistega, ent ilma Taiata argihallusse tagasi pöörduda? Mis saaks su kunagisest tõotusest ja missioonist?”

Minuti ja seitsmeteist sekundi pärast oli Juhani otsus valmis. Ta sulges silmad, surus huuled alasti vanamehe vasemale rinnale ja hakkas ahnelt imema.

* * *

Mõned aastad hiljem, kui mõõta inimliku mõõdupuuga midagi, millel juba loomu poolest puudub püsiv etalon, istusid interplanaarse vabastusarmee kohaliku sektori liikmed Juhan, Üllar ja Paul Juhani köögis, milles pakkusid oivalist varjestust Malve valmistatud värsked “harakapesad”, ja arutasid programmilisi küsimusi.

Kõik paistis sujuvat plaanipäraselt. Juhan oli teeninud kenad kannused ning juhtis nüüd osakonda, mille personal võitles uljalt (ja kuni niidid Juhani tõmmata jäid, täiesti tulutult) lääne mandunud popkultuuri ilmingutega pealinna noorsoo hulgas, samal ajal kui Malve infoväljast läbi käinud, kustunud dissidendiminevikuga vaimueliit täitis leheveerge, galeriisid, raamaturiiuleid ja reakodanike päid üha õõnestavamate nakkuslike meemidega. Suurriigi majandus ähvardas juba kokku kukkuda, välissuhted lonkasid igal rindel ja ehkki veise näoga liidri isikukultus õilmitses, terendasid selle tagant juba peatne zombistumine ja surm.

„Malve välult tuli mentogramm,“ kuulutas punnsilmne Üllar ja näppis nahkpintsaku kõrget kraed, mis ta lühikest, jämedat kaela varjas. „Julius ja Ermo ehitavad telepaatilist kahurit, millega võtta alla üks konkreetne Vene piloote täis topitud lennuk. Malvel õnnestus juba välja peilida primaarse ajaraja nihke olemus. Paistab, et kahekümne kolme punalenduri seas, kelle raudlind Moe piiritusevabriku korstna otsa põrutab, on vähemalt kaks sõjaväelast, kes ei tohi mingil juhul ellu jääda.“

„Hingedeõgija nälg ei vaibu iial,“ ohkas Juhan. „Aga pole parata. Veri meie kätel on hind, mida peame maksma, et hoida ära palju suuremat verevalamist. Kas piiride tagant ka midagi huvitavat kuuldub?“

“Eugen helistas välisministeeriumist. Viimane osa Nag Hammadi koodeksist jõuab lähipäevil Kairosse,” lausus Üllar mõtlikult. “Me oleme muude asjade hulgas selle saavutamise nimel töötanud 1951. aastast peale, aga va Sügelisnõid ei selgitanudki kunagi, miks see oluline on.”

“Teabel on igal juhul kalduvus kõikjale vabalt levida,” vastas Juhan. “Meie töö on hoolitseda, et see levik toimuks kindla plaani järgi — aga minagi ei tea reeglina rohkem kui seda, mida mulle tilgutatakse. Millegi jaoks on oluline, et kõik Surnumere kroonikad, mis veel füüsilisel kujul säilinud on, viibiksid jälle ühes aja- ja ruumipunktis. Veel üks vajalik klots on paika langenud; sellest teadmisest peaks piisama. Mida see täpselt teeb, ei pruugi me kunagi teada saada.”

“Kas sinna tuleb iseredigeeriv värav nagu Malve metsa?” uuris uudishimulikult Paul, kelle agara vahendus- ja hoolikalt sihitud teavitustöö tulemusena olid vandeseltslastest arbujate read hakanud aina kiiremini täienema üha uute, kammitsaist vabastamist ootavate esoteeriliste talentidega. “Selline, mis sulgudes end ise kokku traageldab ja oma jäljed meie kontiinuumist kustutab?”

Juhan vaatas aknast välja ja püüdis mitte näha silma klaaskehas ujuvaid lüümeid vorme. Mis iganes neid kunagi liigutanud ja märkideks vorminud oli — Juhani enda alateadvus, kavalalt bioprogrammeeritud nakkus või traumajärgne šokk —, pärast kohtumist hallis kivis elutsenud sipelganõiduriga rauges selle vägi täielikult. Ei, Juhani pilk otsis muud.

Neil päevil jagas Juhanile juhatust hoopis sinise välja entoptika — valgete vereliblede lakkamatu veiklemine ühetoonilise, eelistatavalt sinise värvuse taustal, mis toimub iga elava inimese silme ees alati ning mida Juhan oli esimest korda kogenud kiviskäigu ajal säriseva ürgvalgusena. Sügelisnõia isapiimaga tema vereringesse tunginud aegadeülene teadmus ütles talle aga leukotsüütide liikumise iseärasuste põhjal alati eksimatult, kuidas toimida, kui ta seda neilt küsis.

Niisiis vaatas Juhan aknast välja ja keskendus. Veri kohises kõrvus nagu ookean, kust meie kauged esivanemad kord vastumeelselt välja roomasid, nõiduslike vereliblede juga tulvas silmadesse ja Juhan vastas Paulile, teadmata ka ise, kas räägib tõtt või valetab.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0642)