Kuna raamatuid ilmub suurel hulgal, muutub raamatukogudes järjest tähtsamaks küsimus, kuidas lugejaile nii uusi kui ka vanu teoseid paremini näidata, aidata neil leida teoseid, mis teda huvitada võiksid. Küsimus, kas liigitada raamatukogudes raamatuid žanri järgi või mitte, on raamatukogudes väga vajalik ning plusse ja miinuseid on nii ühel kui ka teisel viisil.

Raamatukogudes raamatute žanri järgi eraldi väljatoomist saab pidada tarvilikuks, kuna žanri järgi eristamine aitab lugejal paremini leida seda raamatut, mis talle meeldib. Seda väidet toetab 1964. a „Raamatukoguhoidja käsiraamat“: „Paljud kirjanduse propageerimise või lugejate teenindamise hõlbustamise küsimused, mida tahetakse lahendada liikide ümberasetamisega, on sageli paremini lahendatavad temaatiliste või isegi žanriliste (luuletuskogud, näidendid, seiklusjutud jne.) väljapanekutega ja lahtiste raamatunäitustega, mida tavaliselt koostatakse dublettidest.“ (Johani, 1964: 218).
Žanri järgi jaotuse üheks miinuseks on see, et paljud teosed võivad sobituda mitme žanri alla ja teose kindlalt paikapanek ühte või teise žanrisse hoiab teosest eemal lugejaid, kes võiksid neist muidu huvituda. Mitmed lugejad kasutavad žanriklassifikatsiooni, et vältida teemasid, mida nad ei soovi lugeda. Näiteks kui lugejale meeldib lugeda armastusromaane, aga ta väldib ulmekirjandust, siis romaanide puhul, milles on armastuse ja ulme teemad koos, tähendaks nende ulme alla liigitamine seda, et lugejad, kes väldivad ulmet, satuvad harva selliste raamatute juurde. Samal ajal tähendaks nende raamatute üldisesse fondi panemine seda, et lugejad, kes piiravad oma otsingut ainult ulmekirjandusega, ei pruugi kunagi kokku puutuda nende raamatutega, mis neile muidu võiksid meeldida.

Sageli võib aga lugeja jaoks, kellel ei ole kindlat raamatut mõttes, olla fondist raamatu väljaotsimine suur väljakutse. Kirjanduse väiksemateks osadeks jaotamine aitaks lugejal otsingut lihtsustada. Lugejad lähevad tavaliselt alguses kõige väiksema raamatutekogu juurde, mida nad suudavad leida (nt. uudiskirjanduse riiul), kuna nad saavad uurida tervet sektsiooni lühikese ajaga.

Traditsiooniline raamatukoguteenus võimaldab raamatukoguhoidjal lugejatega otse suhelda, soovitada neile kirjanikke, teemasid ja näidata neile raamatuid, mille peale nad varem ei mõelnud. Teised kaudsed meetodid aga võimaldavad lugejatel ise raamatuid avastada. Need meetodid on välja toodud Uus-Meremaa rahvusraamatukogu kodulehel (2017):

1. Žanrisildid ehk kleepsud. – rahvaraamatukogudes võidakse panna raamatuseljale kleepsu, mis viitab žanrile. Kleepsud abistavad lugejal kergesti aru saada, mis žanriga on tegu, ja raamatukoguhoidjad teavad, millise kategooria alla raamat kuulub. Miinuseks on see, et kleepsud võivad mõnikord varjata autori nime või raamatu pealkirja.
2. Temaatilised väljapanekud – raamatukogudes ja poodides on tavaks teha kas uudiskirjanduse, populaarsemate raamatute või temaatilisi väljapanekuid, et raamatute vastu huvi äratada. Põhifondist on välja toodud osa raamatuid, millele juhitakse lugeja tähelepanu – peale sisututvustuse on näha kaasi ja lugeja võib leida sealt raamatuid, mida ta muidu poleks ehk üles leidnud. Lugeja näeb kindlat teemat ja raamatud äratavad temas selle järgi huvi.
3. Temaatilised riiulid (osaliselt ja terve riiuli kaupa). Eelised samad mis väljapanekul, ainult et suuremal ja püsivamal viisil – on eristatud kindel žanr.
(National Library of New Zealand, 2017)

Peale nende meetodide väärivad mainimist ka üritused – teoste tutvustamiseks kutsutakse kohale asjatundjad, kelleks võivad olla autorid, tõlkijad, kirjastajad, raamatukoguhoidjad või muud spetsialistid, ning ürituse raames saab lugejal samuti paremini selgeks, millised žanrid võiksid teda huvitada ja kas nende hulgas on ka konkreetsed raamatud. Sellest propageerimise viisist räägitakse ka raamatukoguhoidja käsiraamatus: „Raamatuvalikut aitavad suunata soovitusnimestikud, raamatunäitused, raamatuplakatid ja suulised massitöö vormid (bibliograafilised ülevaated, raamatuarutelud, lugejate konverentsid, kirjandusõhtud, temaatilised õhtud jt.)“ (Johani, 1964: 229)

Kõik need meetodid aitavad lugejatel otsimist lihtsustada. Žanri järgi kirjanduse eraldamine võib tekitada ruumi- ja ajaprobleemi. Kui aga vähegi võimalik, peaksid raamatukogud pühendama aega ja ruumi žanrikollektsioonide jaoks, mis on kogukonnas kõige nõutavamad, korraldama neid tutvustavaid üritusi või kasutama muid propageerimise vahendeid.

Ulmekirjanduse propageerimine Tartu Linnaraamatukogus

Ulmekirjanduse propageerimisega on kõige rohkem tegelenud Tartu Linnaraamatukogu keskkogu. Ulmekirjandus on teeninduse osakonnas eestikeelses ilukirjanduses paigutatud eraldi riiulitele (kaks riiulit, milles on kokku umbkaudu 750 raamatut), mis on olnud osakonnas kümmekond aastat, raamatud on märgistatud eraldi ulmekirjandust näitava kleebisega. Ulmeriiulite vajalikkus seisneb Tartu Linnaraamatukogu töötaja Tiina Sule hinnangul selles, et kui tuleb keegi ja küsib head ulmeraamatut, siis saab ulmeriiulit ühe pilguga üle vaadata ja näha, mis seal on ja mida pole. Kui alfabeeti hakataks läbi kammima, siis hiljemalt H-tähe juures arvab inimene, et ta tegelikult ei tahtnudki midagi. (Sulg, 2017) Peale selle võib noorte ulmekirjandust keskkogust leida veel laste- ja noorteosakonnast, vanemaid ulmeteoseid väliseesti ja vanema raamatu osakonnast ning võõrkeelset ulmet võõrkeelse ilukirjanduse osakonnast, mille suurusjärke ja arvulisi näitajaid ei ole määratletud. Ulmekirjandus asetseb nendes osakondades tavafondis.
Väga aktiivselt on ulmekirjanduse propageerimisega tegelenud eestikeelse ilukirjanduse peaspetsialist Tiina Sulg, kes on korraldanud ulmeteemalisi näitusi, mille teemadeks on olnud draakonid ja lohed 2010. a detsembrist 2011. a jaanuarini (Šepel ja Sulg, 2011) ning küberpunk ja aurupunk 2015. a märtsis (Sulg ja Šepel, 2015). Mõlemad näitused tegi Tiina Sulg koostöös raamatukoguhoidja Jaroslava Šepeliga ja neid oli võimalik näha Tartu Linnaraamatukogus. Raamatunäitust “Küberpunk ja aurupunk” sai näha ka 2015. a aprilli lõpul HÕFFi (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival) ajal Haapsalu kultuurikeskuses. Tiina Sulg on teinud ka mõningat koostööd ulmeajakirjaga Reaktor ja peab Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogi (Tartu Linnaraamatukogu, 2017).
Lugemissoovituste blogis jagavad raamatukogutöötajad teiste kirjandusžanrite kõrval arvamust ka loetud ulmeteoste kohta, nt. Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane” (Kleimann, 2017), Berit Veidemann “Tumenejad” (Neemre, 2015), Neil Gaiman “Sandman” (Kaldmaa, 2010) jpm. Raamatukogutöötajad on kutsunud blogisse lugemissoovitusi jagama ka tuntud ulmekirjanikke nagu Indrek Hargla (2013), kes soovitas näiteks Carlos Luis Zafoni „Tuule varju“, (:)kivisildnikut (2013), lemmikuks eesti ulmeautorite kogumik „Saladuslik tsaar“, Veiko Belialsi (2013), kes soovitas samuti Carlos Luis Zafoni „Tuule varju“, ja Maniakkide Tänav (2013), kellele meeldib Vernor Vinge romaani „Sügavik taevas“.

Lugemissoovituste blogis arutatakse veel mitmetel ulmekirjandusega seonduvaid teemasid nagu vampiirid (Sulg, 2009a), nõiahakatised ja võlurite õpipoisid (Sulg, 2011a), Eesti ulmeparoodiad (Sulg, 2012), Stephen King Tartu Linnaraamatukogus (Sulg, 2014). Räägitakse ka Eesti ulmehuviliste aastakokkutulekust Estconist ja ulmekirjanduse auhinnast Stalkerist (Sulg, 2009b). Blogis antakse ülevaateid ulmekirjanikest J. K. Rowlingust (Kirjanduslinn Edinburgh, 2016a), Iain Banksist (Kirjanduslinn Edinburgh, 2016b), Arthur Conan Doyle’ist (Kirjanduslinn Edinburgh, 2017). Huvitav on märkida, et vampiiride teemal tehtud postitust on Tiina Sulg täiendanud kolme aasta jooksul (2009–2012) neli korda. Sellest on näha, et umbes sellel perioodil oli ka vampiiriteemaliste raamatute vastu lugejatel kõige suurem huvi.
Aastail 2006 ja 2011 sai korraldatud ka ulmekirjanduse loenguid, neid kahjuks enam ei tehta, kuna Tiina Sule meelest ei ole enam publikut, sest kõigest on juba räägitud. (Sulg, 2017) Ulmeteemalisteks loenguteks olid näiteks Eesti ulmekogukonna virtuaalsed väljundid, mida peeti Nüplis ja Trakais (Sulg, 2011b), ja ajaviiteline tõlkekirjandus (sh. ulmekirjandus), mis sai ette kantud vabariiklikul keskraamatukogude komplekteerijate seminaril 20. aprillil 2006. a (Tarik, 2009).

Ulmeloengud ja näitused võisid Tiina Sule hinnangul tõsta raamatukogu külastajate huvi ulmekirjanduse vastu või ka mitte, aga ulmevõõrale võis jääda üht-teist kõrva taha, ta võis avastada, et see on üks huvitav ja kirju žanr, ja lubada sealt riiulist kunagi midagi proovida. (Sulg, 2017)

Ka harukogud on teatud määral tegelenud ulmekirjanduse propageerimisega. Tammelinna harukogus on fantaasia- ja ulmekirjandus (siin on kasutusel ulme kitsam tähendus ehk teadusulme) muust kirjandusest kleebistega eraldatud ja osa uudiskirjandusest on riiulil eraldi välja toodud. Õuduskirjandust eraldi välja toodud ei ole, kuna puuduvad soovijad. Tammelinna harukogu juhataja Luule Ahu hinnangul ei ole vaja Tammelinna harukokku eraldi ulmeriiulit, sest ruumi on vähe ja pigem otsivad lugejad tavariiulist.
Raamatukogus on toimunud veel kohtumine ulmekirjaniku Maniakkide Tänavaga, kes rääkis ka ulmejuttude kirjutamisest. Peale selle ei ole aga muid ulmeteemalisi üritusi toimunud, kuna ei ole selle järele nõudlust olnud. Luule Ahu arvates on see sellepärast, et koolides ei kaeta ulmeteemat.

Huvi ulmekirjanduse vastu on Ahu arvates pigem täiskasvanud meestel, kes on ka tihti asjatundjad, ja noortel. (Ahu, 2017)
Karlova-Ropka harukogus on ulmekirjandus omaette riiulil, kleebistega märgitud ja ka eraldi asukohakoodiga. Karlova-Ropka harukogu juhataja Laili Jõgiaasa sõnul seisneb riiuli mõte selles, et selle abil on lihtsam raamatuid üles leida ja ka raamatuid lugejatele soovitada. Ulmeteemalisi üritusi aga korraldatud ei ole, kuna selleks ei ole vajadust olnud, sest Jõgiaasa hinnangul ulmekirjandust laenutatakse niigi ja see on hästi ulmeriiulil nähtav. Laili Jõgiaasa hinnangul on ulmekirjanduse buumi aeg läbi ja loetavus pigem langeb. Kõige rohkem on loetud raamatut „Näljamängud“ ja vampiiriteemalisi raamatuid, millest kõige populaarsem oli „Videviku“ sari. Praegu on populaarsed Cassandra Clare’i raamatud. Huvi ulmeraamatute vastu on pigem täiskasvanud meestel ja noortel. (Jõgiaas, 2017)

Huvitaval kombel on just Annelinna harukogus kõige vähem ulmekirjandusega tegeletud. On küll tehtud väiksemat sorti ulmeraamatute väljapanekuid ja katsetatud eristada ulmeraamatuid kleepsuga, aga see katse oli lühiajaline. Nüüd on eesmärk olukorda parandada. Ma olen töötanud Annelinna harukogus nüüdseks umbes kaks aastat. Mõte ulmekirjandust propageerida tuli mul siis, kui sattusin ühe töökaaslasega selleteemalisse vestlusesse, tänu temale sain teada, et on juba varemgi olnud mõte teha harukogusse ulmeriiul, see plaan on aga seisma jäänud, kuna töötajaid, kellel on huvi ulmekirjanduse vastu, on vähe ja töö ise on aeganõudev.

Ulmeriiuli tegemise mõtte pakkus mulle välja mu juhendaja. Seepärast otsustasin ise raamaturiiuli ära teha, algselt plaaniga eraldada ainult eestikeelne välisulmekirjandus muust kirjandusest, aga lõpuks sai ka eestikeelne noorteulmekirjandus eraldi riiuli ning kogu eesti ulmekirjandusele sai eraldi märgised ja koodid peale pandud.
Selle töö koostamine pakkus mulle suurt huvi. Enim rahuldust pakkus ulmeraamatute välja otsimine ja riiulitesse panemine. Tänu sellele oli võimalik teatud raamatuid rohkem esile tuua.

Viited

Ahu. L. (2017). Autori intervjuu. Tartu, 29. mai.
Johani, H. (1964). Raamatukoguhoidja käsiraamat. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Jõgiaas, L. (2017). Autori intervjuu. Tartu, 29. mai.
Kaldmaa, K. (2010). Neil Gaiman “Sandman”. Kasutatud 03.06.2017
Kirjanduslinn Edinburgh. (2016a). J. K. Rowling. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2016/10/31/j-k-rowling
Kirjanduslinn Edinburgh. (2016b). Iain Banks. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2016/12/07/iain-banks/
Kirjanduslinn Edinburgh. (2017). Arthur Conan Doyle. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/01/04/arthur-conan-doyle/
Kleimann, K. (2017). Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”. Kasutatud
03.06.2017 https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/04/28/koidu-v-g-ferreiradomineeriv-varv-tumepunane/
National Library of New Zealand. Arranging library fiction by genre. Kasutatud 26.12.2017
Neemre, Ä. (2015). Berit Veidemann “Tumenejad”. Kasutatud 03.06.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/01/07/berit-veidemann-tumenejad/
Sulg, T. (2009a). Videvik ja vampiirid. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2009/01/20/videvik-ja-vampiirid/
Sulg, T. (2009b). Estcon 2009 ja Stalker 2009. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2009/07/23/estcon-2009/
Sulg, T. (2011a). Nõiahakatised ja võlurite õpipoisid. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/07/27/noiahakatised-ja-volurite-opipoisid/
Sulg, T. (2011b). Eesti ulmekogukonna virtuaalsed väljundid. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/10/28/eesti-ulmekogukonna-virtuaalsedvaljundid/
Sulg, T. (2012). Eesti ulmeparoodiad. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/07/09/eesti-ulmeparoodiad/
Sulg, T. (2014). Stephen King Tartu Linnaraamatukogus. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2014/09/15/stephen-king-tartu-linnaraamatukogus/
Sulg, T. (2017). Autori intervjuu. Tartu, 22.november
Sulg, T. ja Šepel, J. (2015). Küberpunk ja aurupunk. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/07/06/kuberpunk-ja-aurupunk/
Šepel, J. ja Sulg, T. (2011). Draakonid ja lohed. Kasutatud 29.05.2017
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/02/16/draakonid-ja-lohed
Tarik, T. (2009). Ajaviitelisest tõlkekirjandusest. Kasutatud 29.05.2017.
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2009/03/02/ajaviitelisest-tolkekirjandusest/
Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogi kodulehekülg. Kasutatud 29.05.2017.
https://lugemissoovitus.wordpress.com/
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0796)