Kosmosepäikese eredates kiirtes sillerdav elegantne kosmoselaev materialiseerus tähesüsteemi äärealal. Ruumikõverusest väljumine tekitas Evansis alati okserefleksi, kuid see oli ainult hetkeks. Selle korvas aga hüperruumi sisenemisest tekkiv vaatepilt, sininihke värvigamma oli midagi erakordset. Evans ise kirjeldas kosmosevõhikutele nähtust kui värve, mille puhul ei oska ettegi kujutada, et nood olemas.

Tähesüsteem oli võõras, väljaspool tsivilisatsiooni ning kaardistamata. Evansis oli mingi, tung mis kutsus teda kolama mööda galaktika tundmatuid nurki, neid kaardile kandma ja kuulsust koguma. Enamus tähesüsteeme olid küll igavad, kõledad ja kasutud, kui aga keegi leidis mõne asustuskõlbliku planeedi või haruldaste ressursside allika, siis oli tal õigus süsteemile oma nimi panna ja see endale registreerida. Evans oli juba avastanud mitmeid selliseid süsteeme ning praeguseks käis neil vilgas kaevandustegevus. Ta oli eriti uhke selle üle, et üks tema avastatud planeet oli valitsuse poolt isegi koloniseerimiseks planeeritud.

Hüperruumi sisenedes hakkas automaatselt tööle lairiba skänner, kaardistades kogu tähesüsteemi. Planeedid, nende klassid, elukõlbulikkuse indikaatorid, koostis. Asteroidid, komeedid ja kõik muud stellaarsed objektid, nende asukohad ja kooslus haruldastest isotoopidest. Skaneerimine võttis aega tunde, selle aja sisustas Evans enamasti laekuvaid andmeid turuhindadega võrreldes. Galaktilises skaalas oli turg küll stabiilne, kuid aeg-ajalt tekkisid siiski mõningad turumoonutused, mille põhjuseks olid kas järjekordselt korraga tühjaks kaevatud isotoopide kaevandused või mingil Evansile tundmatul põhjusel tekkinud järsk nõudlus väga konkreetsete isotoopide järele. Mõne sellise nõudlusteraviku ajal juhtus, et kaevandusfirmad maksid paari asteroidi eest terve planeedi hinna. Sellised turumoonutused olid aga täpselt see, millega Evans endale vorsti ja leiva vahele või välja teenis.

Evans oli just parajasti koobalt-60 juures, kui ekraanil hakkas vilkuma kiri: „Tuvastatud mõistuslik eluvorm!” „Tuvastatud mõistuslik eluvorm!” Ta vaatas ekraani uskumatuses, et tegu võiks tõesti olla võõra tsivilisatsiooniga planeediga. Elavalt hüppas ta vilkuva konsooli juurde ja käivitas detailse skaneeringu. Tulemuseks oli aga täielik pettumus, ekraanilt vaatas vastu iidvana kaevanduslaev, täielik parsa, selline, mis veel vaevu-vaevu liikus. Neid müüdi vanaraua hinnaga ning tavaliselt oli laev isegi odavam kui laadung, mida ta kandis. Evans sülitas mõttes vastikusest, kui vaatas seda koledat vanarauast koosnevat kolakat.

Tema enda laev oli hoopis skaala teisest otsast, tehnikasaavutuste tipp, seda oli kunstiliselt disaininud Evansi koduplaneedi kõige parem disainer, selles oli stiili, elegantsust ja esteetilist ilu. Kuid tegemist ei olnud teps mitte paraadsõidukiga, vaid laev oli kiskja-klassi hävitaja. Laeva arsenal oli vägagi surmav: laserid, relativistlikud Einsteini taprid ja torpeedo-blokid. Evansi varasemaid laevu oli mitmeid kordi tükkideks lastud, kosmos oli karm koht ja reeglid olid lihtsad: täpsemalt reegel number 1 – reegleid ei ole. Kõik tüliküsimused lahendati omavaheliste kokkulepete alusel juristikarjade vahendusel.


Kõik lennud toimusid küll täiskognitiivülekande distantsjuhtimise abil ja inimohvreid ei olnud tavaliselt muudel juhtudel, kui ainult sõjalistes kosmoselahingutes. Siiski laevade kaotamine häiris Evansit pigem just emotsionaalselt, nagu ka see, et keegi teine oli temast parem ja täpsem.

Evansil endal ei olnud muidugi mikroskoopilist osagi sellest rahast, mida üks kiskja-klassi laev maksis. Vaadates seda orana silma torkavat kaevandusparsat meenus talle episood oma eelmise aasta sünnipäevast. Isaga koos kiskja-klassi sõjalaeva majesteetlikust imetledes lausus Evansi vanamees „Noh, poiss, seda asja ei lase sul keegi enam pulbriks, mine hulla kosmoses, kui see tühjus sind nii väga kutsub.” Need laevad olid nagu öö ja päev, elegants versus värdjalikkus, see tundus, kui võrdleks tiigri graatsiat zooplanktoni juhuslikult tekkinud koledate kehaosadega.

Ta vaatas ekraanil olevat vanarauahunnikut – kosmoserooste, mõlke oli võimatu kokku lugeda, ei mingit elegantsi. Täielik tahumatu metallikärakas, mille iga praktiline vidin ja aparaat röökisid otse vaatajale silma, isegi kattekestaga ei olnud siin vaeva nähtud, kogu laeva sisikond paiknes väljaspool laeva. Evansil tekkis jälestus ja ta mõtles: no kurat, ostku endale vähemalt natukenegi normaalsem laev, kuradi kopikakoi selline. Vaatas veelkord seda monstrumit ja määras kursi sinnapoole.

Jõudes laskeulatusse väljus Evans hüperruumist, kuid jäi maskeerituks. Ta uuris laeva lähemalt. Ei ühtegi markeeringut, ei ühegi firma logo, mitte midagi. Igal kaevanduslaeval oli oma korporatsiooni suur logo küljes, et vältida vähem-või- rohkem-juhuslikku tükkideks laskmist. Kaevandusfirmad olid iseenesest üpriski huumorivaesed tegelased ning oma laevade purukslaskmise puhul nad nalja ei mõistnud. Kuulutasid persooni signatuuri koheselt persona non grataks ning juristide hordid nõudsid kohtute kaudu tavaliselt välja vähemalt laeva kümnekordse hinna. Muidugi, kui persoon soovis veel edaspidigi kuskilgi galaktika otsas äri ajada, siis ta maksis. Sarnast luksust aga ei olnud igal kosmoseränduril, konflikti korral oli hea, kui mõne laevaosagi tervena tagasi sai. Korporatsioonid ise muidugi soosisid uustulnukate mitteametlikku tükkidekslaskmist – vähem konkurentsi. Konkurentsi piiramiseks olid nad isegi teinud soolaste hindadega litsentside ja registreeringute süsteemi, mis piiras uustulnukate ligipääsu väärtuslikele isotoopidele.

Sel laeval aga ei olnud ühtegi markeeringut. Piraat, mõtles Evans, kaevanduspiraat. Ah sellepärast ta sellise odava parsaga sõidabki, et kui pulbriks lastakse, ei oleks  kahju märkimisväärne. Evans skaneeris asteroidi. Nioobiumi isotoobid. Kiire päring turult näitas nioobiumi hindades positiivset piiki, kiire päring registrisse tuvastas, et antud asteroid oli veel registreerimata. Infol oli hinnasilt küljes. Registreering aga oli tundidepikkune protsess, mille käigus masinad analüüsisid läbi asteroidi keemilise koostise ja arvutasid välja krediidi täpsusega kaevandamise kogukulu. Kaevandusfirmadele ei meeldinud lotot mängida.

Evans vaatas monstrumit igast asendist ja küljest veendumaks, et kusagil ei oleks mõnda logo, mis kahe silma vahele jäi – eksimusi ei andestatud. Veendunud, et neid tõepoolest ei ole, lülitas välja laeva maskeeringu ja vajutas päästikule.

Einsteini taprite möire oli laevas tunda, kakskümmend sekundit järjepidevat laeva rappumist ja möirgamist, kui massikiirendid kiirendasid sangpommi kaaluga metallitükke murdosani valguse kiirusest. Laadungite kaupa surmavat metalli lendas monstrumi poole, sihtimiskompuuter kalkuleeris aega: kaks minutit sihtmärgini.

Evans vaatas naudinguga, kuidas monstrum lahvatas plahvatuste leegikeeristesse, laeva sisse tekkisid augud, metallitükke ja agregaate lendas igas suunas. Einsteini tapritest tulistamine meeldis Evansile: kõigepealt masinate möirgamine, siis laeva rappumine ja laadungi kohale jõudes plahvatused. See oli midagi majesteetlikku, see oli nagu jumalate viha manifestatsioon. Päästikule vajutamine ja möödapääsmatu häving minuteid hiljem. Ajavahe, mis kulus mürskude kohalejõudmiseks, andis tunnetust jumalikust paratamatusest, selles oli jõudu, see oli midagi enamat, kui lihtne ja aeglane laseritega põletamine.

Ta oli varem tapritega tulistamist korduvalt harjutanud, väiksemate asteroidide pihta, kuid seekord polnud tegu lihtsate kivikestega kosmilises tühjuses. See oli esimene kord tulistada midagi reaalset, see oli päris. Plahvatuste hajudes oli monstrum ikka samas kohas, põledes mõningatest kohtadest, osa kerest ja agregaatidest kosmilise prügina ümberringi lendlemas.

Evansi üllatuseks laev nõksatas ja hakkas liikuma, ekraanilt oli näha, kuidas laeva mootorid lülitusid sisse ja monstrum hakkas kiirendades eemalduma. Koletis osutus tugevamaks pähkliks, kui Evans oli arvanud. Ta vaatas seda ja vajutas uuesti päästikule, Einsteini taprid möirgasid. Monstrum oli aga juba kiirenduse sisse saanud ja muutis järsult kurssi, laengud lendasid ohutult mööda. Oh õige, valgussähvatused kahuritest jõuavad enne kohale, kui mürsud, taipas Evans. Kiskja sihtimisekraan näitas, et sihtmärk hakkas ruumikõverdusmootori tarbeks mateeriat kontsentreerima. „Viisteist minutit sihtmärgi hüppeni,” teatas sihtimisekraan. Koletis kavatses põgeneda, hüpata teise tähesüsteemi. Evans lülitas kiskja mootorid täisvõimsusele ja võttis suuna monstrumi poole.

Laserid sulatasid monstrumi küljest tükke ning koletis tegi siksakke, pääsemaks Einsteini raevukatest valangutest, mis teistkordse tabamuse korral oleksid laeva olematuks pulbriks lahustanud. Lahingutuhinast sisse võetud Evans märkas silmanurgast ekraanil vilkuvat hädaabisignaali. Ühe käega laserit juhtides võttis ta signaali vastu.

Palun, ÄRA TEE, Palun lase mul olla!” kostus naisterahva appikarje

Evans võttis näpu päästikult, vaatas signaali, vaatas leegitsevat koletist ja mõtles hetkeks.

Aga miks mitte?" saatis ta naerdes vastuseks.

Palun, palun, palun, võta kõik isotoobid, a palun jäta laev terveks!” kostus paanikas naisterahva hääl vastuseks.

Noo, aga sa ei vastanud ju mu küsimusele. Muuseas, mis su nimi on?” Ja Evans kostitas leegitsevat koletist veel ühe laserkiirega.

Palun, palun, palun, kohe vastan kõigele, ära ainult laeva lõhu. Jane on nimi,” tuli vastuseks.

Evans irvitas endamisi ja küsis „Noo, aga räägi siis, miks ma ei peaks seda tegema?”

Paluuuun ära tee, ma ei tohi Triibut kaotada, paluun ära tee! Ma ei tohi seda laeva kaotada!” vastas Jane.

Evans vaatas sõnumit ja saatis vastuse: „Noo, Jane, aga sa räägid, et SINA ei tohi, aga miks MINA ei peaks seda tegema, räägi mulle sellest?” Ja Evans lõikas koletisel laseriga küljest mingi väljaulatuva agregaadi.

Ma annan kogu laadungi sulle, jätan siia maha, see on päris palju väärt. Sa ei tohi mu laeva ära hävitada!” vastas Jane.

Mis ma su mõttetu laadungiga teen. See ei ole midagi väärt. Sa ei ole ju ühestki kaevanduskorporatsioonist, vähemalt ma küll ei näe ühtegi logo. Arvad, et kaebad pärast minu peale ? Pheh, mu isal on väga head advokaadid. Nii, ja miks ma siis ei tohi ?” küsis Evans üleolevalt.

Eiii, mitte seda, palun ära tee seda, kaevanduskorporatsioon saab minu peale väga vihaseks, kui ma laeva kaotan. Palun halasta Triibule!” vastas Jane.

Noo, ja mis korporatsioonist sa siis oled ? Logosid ma küll ei näe kusagil, ära valeta, tegelt sa ju tegeled siin illegaalse kaevandamisega. Oled mingi mõttetu parsa endale ostnud ja käid nüüd vargil. Ma teen inimkonnale teene, kui ma su pulbriks lasen. Osta esiteks selle parsa asemel endale normaalne laev, mitte selline koletis, mis on häbiks kogu inimkonnale!” käristas Evans vastuseks.

Ma ei tohi sulle ütelda, mis korporatsioonist ma olen, aga tõesti, palun ära tee, ma teen mida iganes, et sa laeva terveks jätaksid,” vastas Jane ahastuses.

Hmm, ei saa ütelda, noo kui sa ei saa minule ütelda, siis minu kahuritele äkki saad.” Ja Evans vajutas ühe valangu Einsteini tapritest, sihtides teadlikult mööda, ootas hetke ja lisas peale väikest pausi „Nii, ja mis see „mida iganes” võiks olla, mida sa minu heaks teha saad ?”

Ma annan sulle info paari leiukoha kohta, mida ei ole veel kaardil,” vastas Jane.

Nii, asi hakkab juba huvitavamaks minema, räägi,” oli Evans huvitatud.

Okei, süsinik-14. Ma leidsin supernoova jäänused, milles on väga palju süsinik-14. Aga praegu on selle turuhind liiga madal, seega me kaevandame siin, aga ma tean, et süsiniku hind hüpleb pidevalt. Ma annan sulle selle asukoha. Palun jäta laev terveks,” vastas Jane.

Okei, lase tulla, ja ma vaatan, võibolla jätan su laeva terveks,” vastas Evans.

Kuni laevadevaheline side kandis üle tähenavigatsioonikoordinaate, mõtiskles Evans kuuldu üle. Ikkagi korporatsioon, mingi korporatsioon mis tegeleb piraatlusega, huvitav. Aga kuna logosid ei ole küljes ja ta ei ütle ka, mis korporatsiooniga tegu on, siis juriidiliselt pole mingit ohtu. Samuti ka illegaalne kaevandamine, häh mingu proovigu kaevata kellelegi. Triibu, lollakas on sellele laevale isegi nime pannud.

Kas sa lased mu nüüd minema?” päris Jane.

Evans vaatas sihtimiskompuutrit, millel jooksid sekundid torpeedode viimase laskevõimaluseni enne monstrumi hüppemootori aktiveerumist. Kolmkümmend sekundit. Evans vaatas ekraani ja mõtiskles: aga mis siis, kui Jane valetab, on ta üldse Jane või lihtsalt proovib naisterahva halaga manipuleerida? Paneb minekut laevaga, tal on ju detailanalüüs tehtud, müüb info kaevanduskorporatsioonile maha enne, kui üldse detailskaneeringuga poole pealegi jõuaks. Evans vaatas sekundeid ekraanil: viisteist sekundit.

Ei,” vastas ta kalgilt ja vajutas päästikule. Kiskja röögatas, kui terve salvo torpeedosid kogupauguna laevast väljus. Evans jälgis vaikides, ilma ühegi mõtteta, kuidas kaksteist valgustäppi suundusid koletise poole. Ekraanil vilkus suur kiri: „Sõnum”. Minutid möödusid. Valgustäpid jäid aina väiksemaks ja väiksemaks, koletise ruumikõverusmootor hakkas tuure koguma ning tähevalgus ümber laeva hakkas painduma kui musta augu ümbruses.

Ekraani täitsid eredad valgussähvatused, kui torpeedod kohale jõudsid ja koletise tükkideks rebisid. Evans vaatas sihtimiskompuutrit, mille ekraanilt vilkus vastu seisev number. 6 sekundit sihtmärgi hüppeni. Ta vaatas ekraanil vilkuvat teadet „Sõnum.” Ja kustutas selle.

Keset süsimusta pimedust oli kosta ainult nuukseid. Jane võttis värisevate kätega kognitiivjuhtimiskiivri peast ja asetas selle nuuksudes enda ette lauale, vaatas kiivrit, oma raudus käsi ja nuuksus. Elu vanglas oli karm, reeglid olid selged ja erandeid ei tehtud. Jane vaatas vaikides, kuidas lauale hüppas musta-valge triibuline kass, ringutas, hakkas pehmelt nurruma ja nühkis pead vastu Jane’i käsi, ilmselge sooviga, et teda silitaks. Jane vaatas kassi vaikselt nuuksudes.

Reeglid vanglas olid selged: kui tõid kohale ettenähtud koguse laadungit, said süüa, laadungit ei toonud – süüa ei saanud. Mõned vangid olid isegi nädalaid söömata ja tihtipeale päästis neid näljasurmast ainult kaasvangide halastus. Tõid rohkem, said preemiat, said krediite. Krediitide eest sai endale osta asju, süüa või mida iganes, hinnad olid karmid ja julmad, tavahindadega võrreldes tuhandekordsed, aga saadaval oli absoluutselt kõike. Jane’il oli vedanud, ta oli leidnud väga hea maardla ning kuude kaupa seal kaevandanud. Lõpuks oli tal raha koos selleks, mida ta hing oli pikalt ihaldanud: ta sai endale osta kassi.

Aga reeglite vastu eksimine tõi kaasa karistuse: jätsid tähtajaks paberid täitmata – miinuskrediidid. Eksisid kellaajaga tagasituleku suhtes, võeti õues käimise õigus nädalaks. Kaotasid laeva, võeti kogu isiklik omand ja atomiseeriti. Tähelaeva navigeerimine oli keeruline tegevus ning algajad varem või hiljem väljusid hüppest keset tähte või sõitsid oma alused vastu asteroidi puruks. Jane oli aga juba laeva juhtimises vägagi vilunud ning kaevandamine oli tema jaoks pigem lihtne, kuid pisut tüütu ja rutiinne tegevus.

Triibu vaatas Jane’ile otsa, hüppas talle sülle, nurrus ja nühkis ennast vastu Jane’i tardunud keha. Jane tõstis nuuksudes oma värisevad käed ja silitas nendega nurruvat kassi. Taamalt kuuldus lähenevate valvurite metallsaabaste kolin. Jane vaatas Triibut, kuulas lähenevaid samme, ning oli selge, et nad tulid tema juurde. Kui edasine paratamatu sündmuste käik, et kogu Jane’i isiklik omand läheb dematerialiseerimisele, talle täielikult teadvusesse jõudis, puhkes ta ohjeldamatult nutma. Surus kassi tugevalt vastu rinda ja nuttis, vaadates tühjade silmadega kaugusesse.


Illustratsiooni autor Meelis Lokk.



© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0981)