Tim Hornet “Elulõng”
Üks kange eesti mutt läheb nõia juurde, et see aitaks tal seljavalust lahti saada. Nõid aga aitab tal meelde tuletada ka selle, miks ta üldse elada tahab.
Horneti jutud kiiskavad puhtast ulmest harva, kuid sisaldavad reeglina suure annuse inimlikkust, millega lugejal on kerge samastuda. Selleski loos oli ulmet vaid näputsaga antud, tegemist polnud ka autorile tavapärase muinasjutukeskkonnaga, vaid hoopis väga elulise situatsiooniga, mida on kerge ette kujutada. Kuid mulle läks see lugu korda. Hornet meenutab meile loos, et meie füüsiline ja vaimne tervis on omavahel väga tugevasti seotud ning füüsiline tervis ise pole eriti väärt, kui soovi elada ja toimetada on väheks jäänud. Samuti pani see lugu mind mõtlema, kas asjad, mille kohta ütleme, et peame neid tegema, pole mitte asjad, mida me tegelikult ka tahame teha. Minu meelest on see oluline vahe.
Niisiis, hoolimata ulmeelementide vähesusest, on tegemist väärt looga. Soovitan.
Artur Räpp “Õnneliku lõpu tõenäosus 0,98”
Kosmoselaeval tegutseb mõrvar, kelle tabamiseks mõtleb kapten välja plaani.
Mulle meeldis, et selles loos oli pisut klassikaliste krimilugude hõngu - mõrvar hiilis salaja mööda koridore ja tema isik paljastati alles üsna lõpus. Väga hea oli, et autor tõi selgesti välja motiivi, mis mõrvarit teisi tapma õhutas. Ilma tugeva motiivita jäävad kurjategijad lugudes kahvatuks ja ebausutavaks. Räpi viimase aasta lugudes on märgata, et ta kirjutab selgemini oma mõtteid välja, mistõttu on loo tegevus kergemini jälgitav. Seejuures on aga kindlalt säilinud tema isikupärane stiil. Ka teemadevalikul on autor tüürinud traditsioonilisemas ja laiemale publikule paremini mõistetavas suunas.
Kokkuvõttes oli tegemist huviäratava looga, mis kindlasti tasub lugemist.
Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk “Mäletada valge vee müha”
Düstoopilises maailmas toimuv lugu jälgib ühe tüdruku teekonda nooreks naiseks, kes töötab laboris ülisalajase projekti kallal - istutada inimese ajju tehisneuron, mille kaudu oleks võimalik inimest täielikult kontrollida.
Lugu on suhteliselt aeglase kuluga, autorid kulutavad mitmeid ridu selle peale, et maailma ehitada. Siiski on see loole plussiks, kuna lugejana ei hakanud ma hoolima mitte ainult peategelase, vaid kogu selles masendavas ühiskonnas elava inimkonna saatusest. Teema on huvitav ja ajusse siirdatava neuroni mõte pole nii kauge, et mõjuks ebausutavana. Mulle meeldis ka see, et loo kangelanna sai üle reetmisest ja suurest füüsilisest katsumusest, hakkamata halama selle pärast, kuidas üks mees temaga käitus. Eks karm ühiskond toodab tugevaid inimesi. Lugu lõppeb kindla lootusega kogu inimkonnale, mitte ainult kangelannale endale. Ja lootus peab alati jääma, ka ulmes.
Tim Hornet “Dorian”
Suremas olev mees otsustab oma viimase elupäevad veeta virtuaalmaailma mängukapslis, et koguda raha oma lastele, kes temast küll suuremat ei hooli.
Selles lühikeses loos on tunduvalt rohkem ulmet, kui teises selle numbri Horneti jutus, ometi on loo teema sama - peategelase ohverdus oma lähedaste nimel. Need lood panid mind mõtlema, kas kellegi teise jaoks elamine on inimeste universaalne joon või teatud inimtüübi kalduvus. Või on see lihtsalt võimalus leida tähendust seal, kus indiviidi tasandil oleks seda võimatu teha - kui olukord on nii kehv, et ainult iseenda jaoks elada enam ei jaksa, siis lähedaste nimel pingutame veel. Hornet on suutnud väheste ridadega rääkida tõsisest küsimusest ja panna mõtlema pikemaks ajaks. Hästi tehtud!
