Irene Solà „Mina laulan ja mägi tantsib“

Katalaani keelest tõlkinud Maria Kall, „Moodne aeg“, Varrak (2024), 176 lk

„Me jõudsime kohale, kõhud pungil. Mustad kõhud täis külma tumedat vett, välku ja kõuekõminat. Me tulime merelt ja teiste mägede kohalt ja kes teab mis paikadest veel ja kes teab, mida me olime näinud. Riivasime mäetippude kõrgeimat kivi, mis on nagu sool, sest seal ei tärka ainsatki umbrohuliblet. Valisime mäeharjade ja põldude värvi, jõgede ja taevast uudistavate silmade helki. Kui metsloomad meid märkasid, varjusid nad koobastesse, tõmbusid kössi ning ajasid koonud püsti, et haista lähenevat märja mulla lõhna. Katsime nad kõik otsekui tekina. Tammed ja pukspuud ja kased ja kuused. Kuss. Ja kõik vakatasid, sest me olime kale katus ja oli meie otsustada, kellele jääb rahu ja rõõm kuivast hingest.“ Lk 11

Nii algab Irene Solà raamat „Mina laulan ja mägi tantsib“. Nii räägivad tormipilved, mis on saabunud Kataloonia väikelinna Püreneede jalamil selleks, et nagu varasematel aegadelgi kord kümnendi jooksul tappa üks inimene. Tormipilved ei ole ainukesed, kes/mis selles muinasjutulises ja erakordselt mitmehäälses loos sõna saavad. Oma nägemuse asjadest ja olemisest räägivad järgnevates peatükkides ära elavate inimeste kõrval ka surnud, karud ja hirved, seened ja koerad. Lisaks veel igat sorti vaimolendid, kummitused, vetehaldjad ja nõiad ja isegi aastatuhandeid kogu tema jalamil toimunud trianglit vaikides pealt vaadanud mägi.

„Kired on siin kõrgel tooremad. Rohkem alasti. Ehedamad. Elu ja surm, elu, surm ja instinkt ja vägivald esinevad siin igal sammul. Meie teised oleme unustanud, kui ülev on elu. Linnas elame justkui veega lahjendatult. Kuid siin elatakse iga päev.

/---/

Ka ajal on siin kõrgel teine tekstuur. Näib, nagu oleks tundidel teistmoodi kaal. Tundub, nagu päevad ei kestaks nii kaua, nagu ei oleks neil sama värv ja sama maitse. Siinne aeg on tehtud teisest ainest, tal on teine hind.“ (lk 55)

Selget peategelast lool ei ole, üsna kesine süžee keerleb välgunoolest surma saanud poeedist talupoja Domèneci, tema naise Sió ning nende laste Mia ja Hilari elu ja surma ümber.

„Ma tean, et mälu petab mind. Et ta seab mulle lõkse ja mäletab vaid head, nopib kandikult üksnes ilusamaid õunu ja heidab koored, tohletanud kastanid ja kõik halva kõrvale, nagu poleks neid olnudki. Ja ma ei teagi, kumb on valusam: kas mõelda ainult headele mälestustele ja lasta põletaval igatsusel ja tollel vaibumatul hinge uimastaval kihelusel vabalt maad võtta või lubada end kanda mõttevooludel, mis viivad kurbade, süngete ja uduhäguste mälestuste poole, tulvavad mu südamesse ja lasevad mul tunda end veelgi orvumana mõttest, et minu mees ei olnudki too ingel, kelle mina olin aujärjele tõstnud.“ (lk 29)

On ka lugu üheselt rikastavaid kõrvalliine, kuid see kõik on kuidagi vähe oluline ja olulist on kuidagi raske sõnastada. Lugemise ajal oli mul kogu aeg mõttes sõna „ökosüsteem“, see kõige seos kõigega, ja ma isegi tüütasin üht loodusteadlast küsimusega vaimolendite ja müütide asjus, mõttes, et kas saab öelda, et ka need on osa ökosüsteemist. Kodanik ökoloog peamiselt mõmises ja nihverdas selgest vastusest kõrvale, kokkuvõttes kõlanud „jah-i“ ma vist peaaegu et pressisin välja puhtalt sellega, et olen jõmmim.

„Tuli metssiga, tume suu, niisked hambad, kuum õhk, päratu keel. Tuli metssiga ja kiskus meid üles. Tuli mees ja kiskus meid üles. Tuli välk ja tappis mehe. Tulid naised ja korjasid meid kokku. Tulid naised ja tegid meist süüa. Tulid lapsed. Tulid küülikud. Ja metskitsed. Tuli veel mehi, kaasas korvid. Tulid mehed ja naised, kaasas kotid ja noad. Ei ole kurbust, kui pole surma. Ei ole valu, kui valu on jagatud. Ei ole valu, kui valu on mälu ja teadmine ja elu. Ei ole valu, kui oled seen!“ (lk 35)

Tundub, et eelkõige on see ühe koha lugu ja sellest, et kõik on seotud kõigega. Mägi on iidne ja paikne, loodus on kõikehõlmav, inimene on väike ja väga ajutine osa tervikust. Mägi on ja selle taustal avanevad inimlikud tragöödiad, inimesed sünnivad ja surevad, sõdivad ja armastavad. Loodus, mis oli enne inimest, on üha rohkem häiritud, kuid püüab siiski kohaneda ja üksnes aeg-ajalt nõuab ka lõivu. Huvitav on see, kuidas Solà lükkab ümber inimeste poolt pikalt kasutusel olnud uskumuse nö looduse krooniks olemisest. Siin loos kroone ei ole. Kõik jutustajad, olgu see sünnitav naine või laste poolt leitud hirvepoeg, on võrdselt tähtsad, kõik kuulatakse ära. Inimesed ja loomad, kogu ülejäänud elus ja eluta loodus ühes koha mütoloogiaga.

„Nüüd laske mul rahus magada, juurteta pesakonnad, umbrohud, tühised tormid, haledad puud. Teid tuli juurde, teid tuleb alati juurde. Kes ehitab pesa, kes urgu, kes kõpsib sõrgadega. Isegi pooldunud puu sirutab välja rohelised võsud. Ja minu küljed, minu tipud ja minu harjad sobisid teile uuteks pelgupaikadeks, mu õnnetud, nii armetud.“ (lk 93)

Autor kasutab kohalikke rahvajutte, müüte, legende ja ajaloosündmusi sidumaks mineviku tänapäevaga ja inimesi ülejäänud elus ja eluta loodusega. Tekst on pisikestest lugudest oskuslikult kokku põimitud kangas. Kirju nagu kirikindad. Ei mingit ajalist lineaarsust, kohati on raske aru saada, kas räägitakse kümne või saja aasta tagusest ajast, kuid see ei koorma, mõjub kuidagi ägedalt, nõuab vaid kübekest lisatähelepanu märkamaks aja markereid. Autor kasutab mitmeid erinevaid stiile, luulest joonistusteni. Tekst on tihe, dünaamiline, mängib rütmi ja kordustega. Luule ja filmikunstiga otsapidi sina peal olev autor teab, kuidas atmosfääri luua. Kokku ikkagi ökosüsteem täis vastastikuseid konflikte ja sõltuvusi. Valgus ja varjud, meeleheide ja lootus.

„Liikumine algab otsast peale. Kataklüsm. Järjekordne algus. Teab mitmes lõpp. Ja teie surete. Sest miski ei kesta kuigi kaua. Ja teie laste nimesid ei mäleta mitte keegi.“ (lk 99)

Väga omapärane, originaalne, heas mõttes rabav ja ilus, ilus, maagiline.

Tilda, blogija