„Omasid ei jäeta maha” on Triinu Merese viies romaan ja sellel aastal juba teine. Üldiselt meeldib mulle pigem autori lühem looming, aga ega ma üldiselt autoriga väga sina-peale saanud ei olegi. Samas, kui raamatu sisuga natukenegi haakuvust on, siis eestikeelse ulme lugemise osas olen suhteliselt kõigesööja. Antud teost kirjeldatakse kui militaarset fantaasiaromaani, kus on palju erinevaid aspekte, millest minu silmad lõid särama just järgnevate märksõnade peale: mitmekülgne maailmaloome ja action. Lootusrikkalt haarasin raamat ja valmistusin seiklusi täis fantaasiarikast sisu haarama: see on täpselt see, mis on minu maitse ja mida ma ühelt fantaasiaromaanilt ootangi.
Aga kahjuks pean nentima, et lugemine läks suhteliselt raskesti ja eriti algus võttis ikka käima jooksmisega väga kaua aega, kuna tegevust väga ei ole ja tegelasi on palju. Ütlen ausalt, et raamatu lugemisega oli suhteliselt raske algust teha, kuna lugeja pannakse sõjaväelist rühma jälgima ning kõik huvitav on just ära juhtunud. Autor pommitab lugejat raamatu alguses väga põhjaliku sõjaväerühma rutiini kujutamisega pärast lahingut, kuid tegelikkuses on lugeja jaoks võib-olla isegi liiga palju infot kokku traageldatud. Autor ei tee ka seda infotulva seedimist lugeja jaoks lihtsaks, kuna tegelastel ei ole normaalseid nimesid, vaid neid nimetatakse mingi omadussõnaga, mis võib olla irooniliselt ristivastupidine, või ametiga nagu Kokk või siis lihtsalt üsna suvaline nimi de Jure. Selline nimede rohkus ja valik teeb loo jälgimise raskemaks: aju peab dešifreerima, et nime Rõve ja Kole taga peituvad tegelikult antud üksuses päris paeluvad isikud, mitte need ei kirjelda vastumeelset olukorda või isikut.
Loo edenedes harjub lugeja muidugi selliste valikutega ära ning mingil hetkel läheb ka lugu ladusamaks, kuni leitakse mahajäetud laps, kellega seoses proovitakse avada veidi fantaasiarikka maailma tagamaid. Aga seda tehakse valikuliselt ja mitte väga süstemaatiliselt. Lugejal ei teki mingit arusaama, et mis antud maailma kontekstis võimalik on ja mis mitte, ja tänu sellele puudub hea raamistik, millele toetuda. Näiteks selgub mingil hetkel, et jumalad on täiesti tavaline osa antud maailmas ning neid peetakse mingite üksuste, territooriumite juures justkui üleloomulikke maskotte, keda siis proovitakse manipuleerida, et nende suurekaliibrilist maagiat endale sobivasse vormi valada. Veidi meenutab olukorda, kus justkui proovitakse kaiju’sid lemmikloomadena pidada.
Raamatu viimased 40 lehekülge moodustavad aga täiesti eraldi loo, mis on mõneti tunduvalt parem kui ülejäänud 80% raamatust: tempo on kogu aeg korralik, tegelasi on vähem ning neil on jälgitavad nimed ja ka tegevustik on palju konkreetsem. Samas peale lohedeanastaja tegelase, keda esimeses raamatu pooles vaid mainiti, pole viimasel osal aga midagi ühist eelnevaga ning see häirib. Oleks võinud siis ikka eelnevaga moodustada kuidagi parem ühise terviku nii mahult, vormilt kui ka sisult. Näiteks mõni läbiv tegelane mõlemas jutus, kelle käekäiku jälgida ja kaasa elada, või lihtsalt sujuvam üleminek raamatu esimesest poolest teisele. Ilmselt oleks ka veidi vähem häirinud, kui raamatu osade jaotuvus oleks väheke võrdsem olnud.
Kindlasti on antud raamatul oma lugejaskond, kellele see tundub täiesti meistriteos, aga minu jaoks tundus teos kiirustatult kokku traageldatud: raamatu viimase osa moodustab ju mitu aastat varem kirjutatud lühijutt, mis eelnevaga väga hästi ei haaku. Samuti jäi raamat veidi liiga tavaliseks ja hillitsetuks: parimad palad on justkui aadrilaskmise läbi raamatust välja jäetud ning lugejani jõuab vaid sõjast vaevatud nälginud kere. Seni, kuni ma seda õiget Merese raamatut otsin, kavatsen ka tema järgmiseid teoseid lugeda ja ikka loota, et võib-olla seekord on autor midagi sellist kirjutanud, mis ka minu hingekeeled kõlama paneks ning poisiliku tuhinaga raamatut haarama kutsuks.
