Ilmselt on vähe ulmikuid, kes ei oleks kas ise lugenud või taskuringhäälingu “Tumedad Tunnid” kaudu saanud nautida Indrek Hargla kirjutatud “Suvitusromaani”. Rakvere teatri samanimeline etendus annab antud teosele ka visuaalse mõõtme, mis laseb seda etno-terrorit (väljend laenatud Raul Sulbi “Kolmevaimukivi” arvustusest) veelgi paremini nautida. Palun juba ette vabandust neilt, kes ei ole seda teost veel läbi töötanud, kuna antud arvustus sisaldab mingil määral ka spoilereid.

Ma ei pea ennast väga suureks kultuuri-inimeseks, aga endalegi üllatusena olen viimasel ajal vähemalt korra kuus teatrisse sattunud. Oleks ka patt mitte minna, kui head lavastused tuuakse kodust jalutuskäigu kaugusele. Seda suurem oli aga mu üllatus ühel varajasel veebruariõhtul Viljandi Ugala poole jalutades – parkimisplatsil autosid peaaegu et ei olnudki ja inimesigi liikus minimaalselt. Kartsin juba, et olen päeva või kellaaja täiesti sassi ajanud, aga ei – suurtest klaasakendest paistis siiski mõningaid huvilisi. Olin õigel ajal õiges kohas. Etendus toimus suures, üle 500 inimese mahutavas saalis, aga vaatemängu nautima tulnuid oli vaid 60-70. Ju siis ei olnud Hargla nimi või Rakvere teater just see, mis külalisi kohale meelitaks. Teisalt võis materjal lihtsalt paljudele liiga tundmatu või ka vastuoluline olla.

Meie abikaasaga jäime igatahes väga rahule – ei ole juba ammu nii kütkestavat ja kaasakiskuvat lavatükki näinud. Kuigi ma teadsin lugu – nii süžeed kui ka lõpplahendust – suutis laval toimuv mind ikkagi toolile naelutada ja panna keha adrenaliini tootma. Tavalisest pimedas teatrisaalis loiult etenduse vaatlemisest ei tulnud seekord midagi välja. Kohe alguses võttis külastajaid saali sisenedes vastu videoklipp suvisest metsast koos linnulauluga, mis viib meeleolu veidi märjast, aga see-eest väga lumisest talvest otse suvisesse rohelusse. Etenduse vältel lahendatigi kõik keerulisemate tegevuskohtadega stseenid videolõikudega. Nii näeb kaamera vahendusel nii noore kirjaniku Ervini ja tema sõbra Kertu vuramist autoga Ristemäe tallu, hobustega ratsutamisi kui ka perenaise Anna ja Ervini armustseeni. Selline mitme erineva meedia omavahel kokku segamine toob loo käiku väga head vaheldust ega lase lavastuse tempot hetkekski langeda.

Romaaniga võrreldes on osa kõrvaltegelasi ära vahetatud ning osa ära jäetud, et tegevus laval oleks kompaktsem ja sisutihedam. Mõned detailid sobisid etendusse lausa nii hästi, et pidin järelduseni – need on lavastuse tarbeks juurde lisatud – jõudmiseks hiljem loo uuesti läbi lugema. Esimest korda lugu lugedes olid tegelased minu vaimusilmas veidi teistsugused, kuid näitlejad suutsid oma rollidesse nii usutavalt sisse elada, et väikestel erinevustel näitemängu ja kirjatüki vahel ei olnud suures plaanis negatiivset mõju. Võib-olla oleks Kertut mängiv Tiina Mälberg isegi paremini sobinud Anna rolli, kuna kujutluspilt, mis tekib lugejale lühiromaanis, klapib näitlejannaga väga hästi. Samas aga oli Kertule antud rohkem võimalusi näidata, kui märkamatu on kirjanikuhärra Ervin, sest tegelikult on tal sõbra rolli surutud naise näol juba oma Ylsving olemas.

Mõned tegelased ühtisid minu arvates lühiromaanis kirjeldatutega lausa super-hästi. Näiteks peategelane Ervin oli laval täpselt seesugune veidi hajameelne noor kirjanikuhakatis, kellena ta raamatu lehekülgedel välja paistis: püüdlemas oma ideaalide poole, panemata tähele enda ümber toimuvat. Eriti võrratu oli näha, kuidas muidu nii rahuliku meele ja olemisega Tarvo Sõmer kehastub peremees Gunnariks, keda kõige lihtsam oleks kirjeldada kui tropist matslikku mölakat.

Kõike seda vaadates tekib mul küsimus: kui etenduses suudetakse nii videote kui ka näitlemisega nii kõrgetasemeliselt ja pühendunult tegeleda, siis miks meie kodumaised action-filmid nii puised ja punnitatud on, kuigi filmi- ja teatrinäitlejad on meil ju valdavalt samad isikud? Ühelt poolt justkui tahaks antud teost terves mahus ka filmilinal näha, samas on hirm, et see lörtsitakse ära. Antud etenduse puhul suudab lavaline teostus olla suurepäraseks alternatiiviks raamatu lugemisele.

Ja kirsiks tordil on ikkagi loo lõpp. See küll erineb jällegi teostuse poolest kirjatükis tooduga, kuid tulemus on sama. Sama oli ka emotsioon, mille etenduselt kaasa võtsin: vägagi võrreldav jutu esmakordsel lugemisel saaduga. Veidi naljakas oli küll kuulda, kuidas teised külastajaid omavahel traagilisest lõpplahendusest väga hämmingus olid: näitlejaid langeb antud teoses lausa Shakespeare’ilikult palju.

Kuigi ulmelist poolt oli etenduses veelgi vähem kui jutustuses, siis nii loomutruult etendatud külatragöödia koos sinna juurde kuuluva õudusega on juba omaette vaatamisväärsus. Märtsikuus peaks olema veel paar võimalust seda näha ning mina soovitan igal juhul – kui vähegi võimalik – see õhtupoolik võtta ja minna ulmemeister Hargla lavastust nautima.


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0451)