2. Euroopa Liidu ja Hiina rahvusvaheline kirjandusfestival, kus mul oli au Eestit esindada, toimus kahes hiigellinnas Shanghais ja Suzhous ja ehkki selle programmis otseselt ulmele pühendatud üritust ei olnud, on mõned muljekillud siiski väärt kajastamist. Eesti kirjanik Indrek Hargla oli välja hõigatud ulme- ja kriminullikirjanikuna, nii et mitmed publikuküsimused puudutasid just neid žanre ning seega avanes mul võimalus tutvustada mõningaid Eesti ulme omapärasid, iseäranis etnoõudust. Hiinas, kus tondijutte kirjutati juba iidammusel ajal, on folkloorsele ainesele tuginev õuduskirjandus endiselt menukas. Paar korda mul oli see meeldiv võimalus meenutada, et Piu Songlingi tondijutud on Eesti keelde tõlgitud ja inspireerinud mitut Eesti kirjanikku – mis oli hiinlastele muidugi meeldiv üllatus. Kohalike tontide iseärasusi tutvustati meile Suzhou iidsete kanalite ja aedade vahel – nad nimelt liiguvad ainult sirgjooneliselt ja maa kohal hõljudes – nii et nende vastu aitavad sikk-sakilised sillad ja koridorid ning kõrged lävepakud.
Suzhou kõrts-raamatupood „Bookworm“, kus toimus mitu üritust, on kord nädalas ka kohaliku ulmeklubi kogunemiskoht. Hiina kirjanike seas, kellega me kohtusime, päris ulmekirjanikke ei olnud, vaid Suzhou kirjaneitsi Zhu Wenying, on kirjutanud mõned tondijutud. Euroopa kirjanike seast, kes sellel üritusel osalesid võiks mainida iirlast Gavin Corbetti ja portugaallast Jose Luis Peixotot. Gavini romaan „Green Glowing Skull“ ei ole rangelt žanriulme, aga tema enda sõnade järgi fantastiline ja sürreaalne. Meil oli Gaviniga sessioon, kus me pidime vaagima Hiinas väga tähtsat küsimust, kas kirjanikul on sotsiaalne vastutus. Tundus, et meie Hiina kolleegid leidsid, et kindlasti on ja eurooplased ei olnud selles nii väga kindlad. Jose Luis Peixoto nime taha aga võiks ka kirjutada ex-„Moonspell“, tema oli nende 2003 albumi „The Antidote“ sõnade ja temaatilise raamatu autor.
Raamatute hinnad on Hiinas eestlasele depressiivselt odavad, isegi kõvakaaneline tõlgitud romaan ei maksa üle 5 euro ja seda peetakse seal ka üsna kalliks. Väga palju raamatuid müüakse internetis ja siis on hind veelgi odavam, ainult paar eurot.
Hiina, või vähemasti selle idaranniku linnad, jätavad üsnagi futuristliku mulje, alates üle 400 km/h kihutavatest rongidest, „Blade Runneri“-stiilis linnapildiga ning lõpetades hotellides ringisiblivate koristajarobotitega. „The Shanghai Daily’le“ antud intervjuus pidingi ma vastama küsimusele, mida üks ulmekirjanik sellises atmosfääris tunneb. Midagi on Hiinas aga väga sama kui Eestis, kõige selle futurismi keskel, on raamatupoodides näiteks ikkagi mikrofonid, mis krabisevad ja ära surevad.
