Kasse ma Sadamas seekord ei näinudki :( Olin ilmselt liiga masendatud omaenda pilusilmsusest. Silmavärk, mis aasta algusest peale on mind rünnanud erinevatel aegadel teadmata põhjusel – allergia ei ole, silmapõletik ka otse mitte, nimelt ründas mind juba reedel. Aga esimene päev on alati leebem kui teine...

Hargla muidugi viskas villast. Kui ma seltskonnale pitsakohas näitasin, mis toimub – see nägi välja, nagu oleks kolm päeva järjest joonud ja mitte maganud, siis teatas, et mis seal ikka – näen välja nagu kena keskealine jaapanlanna. Mhmh! Silmad nagu daunikul, eksole, laud ja põsed paistes... Valus oli ka, sest silmi oli raske liigutada. Heli pärast rääkis, et mitte ainult silma ümbrus polnud jube, vaid oli näha, et silmad on põletikus. Teistmoodi...

Seega, väga ei pidutsenud, lihtsalt olin seltskonnas, vaatasin filme ja ravisin suure osa ajast silmi.
Ja rohud ju pidin ikka ära ostma laupäeval, kuigi plaanisin alles kodus seda teha. Aga kesse seda oskas ennustada, et ärkan laupäeval poolpimedana. Kuid Haapsalus on ka kõik vahemaad niisama lühikesed nagu Kuressaares.

Muu seltskonnaelu peaks olema piltidelt vaadatav, aimatav. St see, mis minu jaoks üldse oli. Öistest pralledest osa ei võtnud – inimesed on ikka koledalt väsitavad, olgu nad sõbrad või tuttavad või võõrad. Sõpradele saad vähemalt pärast öelda, nii et nad aru saavad ja ei solvu, et pole peotuju, teistega ei viitsi eriti seletada – seega, läksin kohe pärast viimaseid filme tuppa ja teki alla. Ühesõnaga, mu introvertsus süveneb, aga võimalik, et seekord olin ma lihtsalt oimetu silmapõletikust.


Esimesel päeval jõudsin kahte filmi vaatama. Avafilm "Rock Steady Row" oli muretu poistekas. Lugu postapo-ülikooli süsteemist. Kuidas kaks korpi ehk jõuku linnakut valitsevad. Nende peamine tegevus oli jalgratastega äritsemine. Et rattaid saada, neid lihtsalt varastatakse. Ilma vahendeid valimata. Tapmine kaasa arvatud. Aga ratas peab igal enesest lugupidaval tudengil ju olema?
Üldiselt toimub mingi tõeline ellujäämine. Rektor võtab vastu pearaha ja pigistab kõige muu koha pealt silma kinni. Majad, kus tudengid elavad, on räämas ja ellujäämine küsitav. Ülikooli lõpetavad vaid tugevad.
Film on lahendatud erilise kergusega. Kõik oli hooletu, lõbus ja kuidagi kombatavalt pinnapealne. Samas oli näha, et tegijad olid filmitegemist nautinud. Muretut hooletust kohtab filmide puhul ju nii harva... Ennast ei võeta tõsiselt ja ka vaatajale pakutakse toredat meelelahutust. Eraldi väärivad äramärkimist vaheklipid. Peategelase siluett vahelduvalt kas punase või sinise taustal. Punasesse ja sinisesse nimelt riietusid kaks rivaalitsevat jõuku. Punaste pealikku mänginud poiss tegi muuseas ägeda rolli. Oht üle mängida oli suur, aga ta oskas kuidagi naeruväärsuse ja ägeduse vahel balansseerida. 8/10


Teine oli "Ghost Stories", eesti keelde tõlgituna kui "Vaimude lahkaja". Sellest filmist on raske ülivõrdes mitte rääkida. Lihtsalt, tõmmake ja vaadake ära, eks? Usun, et ei kahetse.
Mõned inimesed lahkusid saalist, kui sai selgeks, et tegu ei olegi naljafilmiga. Kuigi koomilisi kohti oli omajagu. See kääbiku-Bilbo (Martin Freeman) näitleja mängis ka. Ta oli superlahe. Aga saal oli muidu nii täis, et ainult üksikuid vabu kohti oli. Järelikult info oli juba levinud, filmi headusest.
Peategelaseks juudist professor, kes on oma elu pühendanud vaimulugude põhjalaskmisele, analüüsimisele. Ja siis ta ühtäkki põrkab kokku kolme looga, kus ei saa kahelda selles, et tegu on vaimudega. Üleloomulike jõududega.
Paljud kohad filmis olid sellised, et sa tead raudselt, et mingi jama hakkab juhtuma, ja kohe. Juhtubki. Alati. Ja see ei olnudki igav. Ning kuigi olid ennast ette valmistanud õuduse vaatamiseks, vaimus, ikkagi oli jube. Päriselt kohe. Aga kuidagi oli osatud niimoodi teha, et see õudus oli ja jäi, aga ei jäänud painama, nagu näiteks Ringis, sest kohe tuli humoorikas või lõbus või sõnaosav või muidu äge koht vahele. Ja filmi üldtoon ei olnud painav, pigem asjalik. Seikluslik, ootamatute lahendustega jne, aga mitte rõhuv ja rusuv.
Lõpplahendus polnd küll selline, mida võiks 10/10-sest filmist oodata, aga samas olid otsad ilusasti ja leidlikult seotud. Aga ikkagi – 10/10.


Teisel päeval läksin esimesena vaatama norrakate filmi "Valley of Shadows". Alguses kahtlesin, sest peaosaline oli laps. Boring as Hell, eks?
Siiski, vaatamata sellele, et filmi narratiiv oli suht kasin pluss lapsest peaosaline (minu silmis on mõlemad tugevad miinused), ei olnudki väga igav.
Esiteks – meeletult ilus Norra loodus, majesteetlikud loodusvaated, vastupandamatu stiihia, mastaapsus, vägevus... Uuhhh. Väga-väga ilus pildikeel. Ja muusika. Mmmm. Paremat annab tahta. Sobis perfektselt. Ilmselt on kuulatav isegi ilma filmita.
Lugu jutustas poisist, kes arvas, et ta vanem vend, metsik selline, on libahunt. Külas murtakse lambaid ja tema borderkolli jääb kadunuks. Poiss läheb süngesse laande koera otsima. Koer on ta parim sõber... Muidugi läheb. Ise oleks ka läinud.
Mõtlesin, et saan hästi ennast selle poisiga samastada. Kui mõtlen ennast tagasi. Oma väikese armsa, aga riiaka loomuga koera (kõik koerad lähevad riiakaks, kui neid kividega pilduda – just seda toonased külalapsed tegid) kiskusin kunagi hundikoera hammaste vahelt välja. Ilmselt olekski ta surnud õrnas eas, kui mina, 8-aastane hulljulge koertüdruk poleks vahele läinud... Hundikoer oli jahmunud mu raevukusest, lasi Muki lahti.
Ja niimoodi näidatakse, kuidas valgepäine poiss eksleb seal paar ööd-päeva metsas, mida ta näeb, mida kogeb, kuidas vanem vend (kellest on ainult aimata, et võib olla vanem vend – võibolla ei olnudki?) saadab ta tagasi. Võimalik, et ei olnud vend, sest enne seda oli stseen, kus poisi ema sõna otseses mõttes hullub ja väike poiss istub nurgas, käed kõrvadel.
Nojah, see on film, kus kõik toimub kuskil dialoogide vahel. Tohutult palju mõtteid, mis tunglevad peategelaste peades, aga ei jõua sõnadeks. Dialoogid on napid ja kuidagi üldsõnalised. Kõik oluline öeldi ära pildikeeles. 7/10


Teine film "Hagazugga" jutustas nõiast. Noorest nõiast. Tema jubedast elust. Sellest, kuidas ema sureb katku, kuidas tüdrukut jumaldav ema kobab surivoodil teda kui armukest, kuidas tüdruk leiab oma ema surnuna soo äärest koos madudega...
Kuidas tal endal on väike laps ja himu ei lase tast lahti. Veel enam, see viib talt ära elatusallika. Naine hullub sõna otseses mõttes – maksab kätte sõpra teeselnud naisele ja tolle paarilisele, kes paneb teda üks kord naise heakskiidul. Seda oli aga vaja selleks, et varastada ära noore nõia kitsed.
Nojah, nõid läheb metsa, sööb ühe seene ja kõik läheb sassi. Kuni selleni välja, et uputab soovette oma imiku. Ja mingil hetkel on imik tema juures tares. Ja siis ta keedab oma surnud lapse ära ja sööb teda. Kuni tema ema vaim, kes elab samuti tares (kolju), ajab ta välja ja süütab põlema. Üldse tundub, et niipea kui ema vaim majja kolis, läks jamaks. Selline lugu.
Kui lool oleks tempot umbes poole võrra tihedamaks keeratud, poleks ju üldse halb. Aga see kõik venis. Ja venis ja venis. Ja Heli lõuad mu kõrval venisid samuti :D
5/10


Kolmas film "The Little Girl Who Was Too Fond of Matches". Oehh. Tundus, et kuskil oli keegi teinud tabeli – kõik perverssused ritta, siis on kena märkida check-check-check! Ühesõnaga – joodikust ja jõhkardist isa – olemas, allakäinud aristokraatia – olemas, degenereerunud preester – olemas, vend paneb õde ja teeb talle tite - olemas, õde katsub kõik aeg ennast – olemas, siga paneb teist siga – olemas.
Okei, see viimane kuulub rubriiki "elu maal", aga see, kuidas tüdruk suure huviga seda vaatab ja tundub, et kohe hakkab ennast rahuldama – misasja? Kuidas tüdruk näeb alasti isa ringi tuiamas ja kukub ennast katsuma - olemas. Jälle – misasja?
Ja nimekiri jätkub – alasti ennast üles poonud isa, riist ripakil – olemas. Lapsed uurimas isa riista – olemas. Isa hakkimine, et teda maha matmiseks väikesesse kasti mahutada - olemas.
Tüdrukut sunnitakse poisiks – jõhkralt – olemas. Ahjaa – tundmatu värdjas, kes elab kitsas puuris – olemas. Sünnitus kogu oma jõleduses ja ilus – olemas. Kusjuures, see viimane polnudki nii jõle kui kõik eelnev. Aga piisavalt. Ja kõik see on esitatud piinlikult detailselt.
Väljakoorunud lugu iseenesest oli jõhkralt valus ja hull, aga miks, miks ometi peab kõiki perverssusi, inimlooma loomapoolt niimoodi esile tooma? Vihkan sotsporri, tõesti vihkan. Seega, kuigi lugu on tõega hea, mattis see perverssuste bingo kõik muu... Kaasa arvatud ilusad ja toredad kohad. Ja isegi näitlejatööd. 2/10


Vahele mahtus ka midagi paremat, ehk siis Mart Sanderi kammerlik lühifilm. Dialoog oli nõrk, aga lugu iseenesest tore. Kuigi mis mõttes kõrgklassi daam suhtleb tema jaoks n-ö alamklassi esindajaga ja on nõus taga pärast 5-minutilist dialoogi üles tuppa minema?
Kõige parem näitleja oli seekord Mart Sander ise. Kõige usutavam. Kõike muud arvestades – 6/10. Kõhedus oli, õhustik oli, heli oli suurepäraselt paigas.

Neljas, viies vist tegelikult? oli lõbusavõitu. "Rabid Grannies". Aga aeg oli nõnda öö, et jäin peaaegu magama. Pärast poolt tundi oli selge, et asi läheb samas vaimus edasi, ja enam väga lõbus ei olnud. Aga pool tundi oli küll mõõdukalt jaburalt lõbus. Kaks vana daami muutuvad deemoniteks ja hakkavad kõiki tapma. Hihii. :) Hirmsad vanainimesed :D 6/10


Kolmas päev. Otsustasin riskida ühe lühifilmiprogrammiga. Võistlusprogrammiga. Pärast Veiko (Belials) rääkis, et teine olnud parem, see, mis ei võistelnud. Nooojah. Filme oli mitu, seega ei hakka midagi võrdlema. Aga üldselt – hea, et vaatasin, aga poleks midagi suurt ka kaotanud, kui poleks vaadanud. Ühesõnaga, seal polnd midagi liiga head. Liiga halba – üks oli kohe eriti sogane, verd oli metsikult. Aga üldselt, eeh.

Ja siis, ja siis läksime vaatama Jakuutia filmi "Evil Spirit". Bingo! Selle festivali teine bingo. Ehk teine 10/10 film. Jällegi – sa tead, et kohe läheb jamaks, lähebki, aga kõik on põnev ja huvitav. Film oli üles ehitatud sellele, et vaime ei ole mõttekas ärritada. Nii lihtne see ongi. Film koosnes neljast lühikesest osast. Kõik olid hästi välja timmitud, ei midagi ülearust, kõik oli paigas. Tempo, dialoog, heli, pilt. Ja äärepealt ei olekski seda vaatama jõudnud, kunagine Kirgiisia-film oli piisavalt hirmutav. Siiani – brrr!
Mõnikord on Jyrka kunagistest sõpradest kasu ka... :P

Kokkuvõte – kaks 10/10 filmi on vaat et rekord. Aplaus ja kestvad kiiduavaldused.
Viimastel HÕFFidel on filmide valik läinud oluliselt ja hüppeliselt paremaks. Mis teha, ma ei kannata eriti bodyhorrorit – või kui, siis peab see olema meisterlik, koomiline ja kenasti üle võlli. Ma ei kannata ka niisama hakkimisi. Õudusfilmis on minu jaoks kõige olulisem õhustik. Kui seda ei suudeta mistahes põhjusel luua ja kui asi pole ka naljakas, vaid filmis võimutseb toorus tooruse pärast ja gore seepärast, et gore – häh, hoidke endale. Pluss, sotsporr võiks samuti olemata olla.
Mis silma hakkas – väga paljudes nähtud filmides oli lapsed või lapseohtu noored peategelased. Misasja? Ja teine asi – kuidagi eriline rõhk oli juhtunud filmidele, kus naised ei saa teisiti, kui peavad ennast kogu aeg katsuma. Ausõna, naissoo esindajana – see ei ole just asi, millele suurem osa elust kulub.

Fotod autori erakogust