Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma peaks alustama sellest, et ma olen kunagi ühe pornoajakirja tegemist üsna lähedalt näinud, näinud autoreid, tarbinud valmistoodangut ja pannud neid omavahel peas klappima. Eks Erektorit lugedes tekkis taas see vabariigi taatärkamise aegne elamus, et juba olnud... ja samas ei olnud ka sama, sest porno-, vabandust erootikajakirja jutud olid rohkem n-ö asjast...
Ulmet on tihti peetud kombekaks, suisa seksivabaks kirjanduseks. Olen isegi saanud kuulda kriitikat, et miks ma sellise teksti avaldamiseks valisin, et nii palju seksi. Samas, tänapäeval on seksivaba ulme nõue pigem küll ajalugu, sest kui vaadata kasvõi moodsat noorteulmet.
Nüüd siis, seksi ja erootika Reaktor ehk Erektor!
Tundub, et teema erutab, sest selline hulk jutte. Jah, ma tean, et külalistoimetaja Agur Tänav nägi vaeva ja käis autoritele peale ning teemanumbri tõttu ei jäetud ka osi tekste n-ö seemneks...
Johtuvalt numbri eripärast olen ma tekstide puhul eraldi välja toonud ka seksiosa...

Peeter Helme – FF
Kusagil kosmoses on planeet, kus seks on SEKS!
Meeldis, et autor kirjutab ulmet, et autoril oli mõtteid ja et ta tahtis nendega kuhugile jõuda...
Häiris, et jutt oli mõneti etteaimatav ning häiris ka tulevikuinimeste sõnakasutus – släng muutub kiirelt ja ma siiralt kahtlen, kas sel ajal on kellegil veel savi jne. Häiris ka seksuaalsete kirjelduste tuim tehnilisus, et tüübil peaks mahlad silmist pritsima, aga...
Kokkuvõttes siiski päris hea tekst, ehk pisut siluda, aga üldiselt võiks ka sellisena vabalt kohe paberraamatus ilmuda...
9/10

Katre, Reidar – Gise varjud
Meie n-ö kangelane kohtub eriti ägeda lõbutüdrukuga, elu parim kepp ja mis kõik veel...
Kohe teksti alguses on tunda Maniakkide Tänava koolkonna kohutavat mõju, et mingi lõputu tegevuse kirjeldamine, et läks sinna ja tegi seda, et dialoogid on selline tüütu-tuim vahepala, mis aitab ühe tegevuse juurest teise juurde. Ja selline on jutt kuni lõpuni – kiretu tuiamine.
Ei, lool on idee, on maailma, on isegi mõttepojuke, aga elutu on see kõik, ei emotsiooni, ei tundeid.
Autorid võiks kasvõi läbi lugeda Robert Silverbergi jutu «Reisijad» antoloogiast «Aphra» (2005), et umbes samal teemal, aga tunnete ja emotsiooniga.
Praegusel kujul on tegu mitte päris valmis tekstiga... olgu, maitsed jne, aga juba jutu algus on ülearune, et suuresti kõik, mis eelneb lausele «Siis ma nägingi teda esimest korda» on ebavajalik ja ei kanna endas mingit olulist infot. Samuti võtab teise peatüki lõpp näiteks seda niigi vähest pinget veel maha jne.
PS Ma ei tea, kas nimed Joel ja Raul on tahtlikud, aga mind panid need küll naeru pugistama... hinnet see siiski ei mõjuta.
7/10

Mauri Mentaal – Mäss Sinisel Kuulil
Kiimlev minategelane, karm kapten, hullutav kapteniabi (naine) ning suur kosmoselaev. Minategelane tahaks, aga kapten ei lase – konflikt jne.
Esimene pool jutust ei kanna endas suurt mingit mõtet ja laengut, et kõik selle saaks paari lausega tagapool ära öelda, kui mäss küpsema hakkab, siis justkui ka midagi loob, aga mitte eriti – tekst on ikka üsna kehvakene, võib-olla mõjutas ka kahe esimese jutu suhteline tugevus, võib-olla...
Konarlik, mingi lugu ja mõte on olemas, aga üldiselt etteaimatav ja läbinähtav.
Seksiosa on olemas, kah selline kuivalt kirjeldav, aga kergelt emotsionaalsem, kui kahes esimeses jutus.
5/10

Rosanna Padus – Väike surm Superluminalil
Üks naine ärkab tähelaevas krüounest. Keha on veel kange, aga kellegi käed juba silitavad, et mitte öelda enamat... kui naine silmad lahti saab, siis pole aga kedagist...
Osalt selline tüütu jutt – et keegi tuiab ringi ja seda lugu sa suures plaanis ju tead, sest üsna mitu filmi on.
Samas tuleb tunnistada autori oskusi, sest pilt tuli silme ette, detaile oli ägedaid ja rohkelt ning loole oli valitud sobiv vorm, selline kergelt unenäoline.
Ma ei saaks öelda, et see tekst mulle meeldis, aga mõnusalt läks ja lugemine polnud miski piin või vaev, nagu see teinekord siin ajakirjas kipub olema...
8/10

Bert Kondor – Jääminek
Fantasy. On mingisugune maagiat pruukiv ühiskond, on mingid oskustega naised-pealikud, on üks elule tagasi toodud armiline mees...
Positiivse poole pealt, et autor oli asja läbi mõelnud, korralikult kirja pannud jne.
Negatiivse poole pealt aga, et tegelaste nimed ja ka mingid terminid (näit tšelpi) tekitasid lugemisel takerdumist, ka polnud see jutt midagi erilist, et anglomaailmas on naisautorite fantasyantoloogiad täis sellist n-ö feministlikku kraami. Õnneks eestikeelses ulmes on selline veel siiski suhteliselt värske asi, pluss veel lõpp – osa negatiivset muutus seeläbi positiivseks.
Seksiosa oli päris veenev ja maitsekalt kirja pandud.
7/10

Meelis Ivanov – Pariisi Lõbus Maja
Kosmoselugu, kus kamp kastreeritud kõvasid mehi saadetakse kunagise kosmilise lõbumaja vrakki uurima. Eks loo arenedes selgub, miks mehed kastreeriti, miks neile pandi külge täiuslikud kunstriistad ja kandilised munad...
Selline hoogne, selge ja mõnus lugu, kergelt abitu ajuti ning lõpus kiirelt ja kergelt kohmakalt otsi kokku tõmbav...
Ei ole väga hea tekst, aga autor pole hakanud üle oma varju hüppama ning seepärast sümpaatne ning muarust ka parem, kui mõni ta eelmine lugu.
NB! Autorile teadmiseks, et kosmoselaeva nimi kirjutatakse kursiivis inglise keeles, saksa keeles trükitähtedega... eesti keeles kirjutati vanasti jutumärkidega, tänapäeval üldiselt ilma ja kui tõesti teisiti ei saa, siis ikkagi jutumärkidaga.
8/10

J. J. Metsavana – Iidsed rõõmud
Bitipea Mülgas näppis Multivõrgu kaudu miskeid alfalaste programme. Midagi juhtus ja nüüd on Mülgas roheline känd, mille pealmist osa katab lopsakas karvkate.
Muhe lugu. Huvitav maailm, läbimõeldud ja ideerohke. Jah, esineb kiirustamist ja punklikku pohhuismi, aga võib ka nii... et ideeulme ning pärast mitmeid püüdlike kirjeldustega täidetud tekste on selline napp ja otse asja kallale minek päris meeldiv.
NB! Alfalased peaksid tekstis olema alfalased... noh, et nagu eestlased, venelased, marslased jne.
7/10

Maniakkide Tänav – Nende tee kääbaste vahel
Iidmaa lugu. Kunagise lahingupaiga kooljad on rahutuks muutunud, tapavad karja jne. Külarahvas kutsub loitsijatari (oh, mis väärakas sõna) appi jne.
Hea jutt üldiselt, aga mõttetu. Noh, et seniloetud Iidmaa tekstidele see suurt midagi juurde ei anna, et lihtsalt üks episood sellest maailmast. Kuid kordan, et muidu hea ja sile jutt.
9/10

Manfred Kalmsten – Igavese talve piiril
Poeetiline laast, mille sisust kirjutamine oleks mõttetu... kuid hästi tehtud ning meeldiv vaheldus neile sõnarohketele tühjadele lobisemistele eesti ulmes... päris siiski ei haakinud, sellest hinne...
9/10

Diana Ostrat – Lumetorm
Ülik ja tema vang ning kuidas saada omaks see, keda sa vägistada ei taha... õigemini, aukoodeks ei luba. Kommete fantasy.
Pole paha, aga minu maitse jaoks liig õhkav ja sirgjooneline...
Seksiosa oli päris detailne, suisa tehniline.
7/10

Paadikapten – Noormees ja ingel
Noormees teeb kirikus elektritöid ja möödaminnes tekib vahekord ka ühe (elustuva) inglikujuga...
Jutt on nõrk. Alustaks sellest, et see religioosne eriolukord jääbki lahti kirjutamata ning lõpetades sellega, et suguakti, mis iseenesest oli tundega kirja pandud, muudab kergelt totraks autori keelekasutus... tunda oli, et autor nautis selle kirjapanemist, aga sõnavaldamine ei olnud naudinguga samal tasemel.
5/10

Indrek Hargla – Mõrv „Reaktori“ toimetuses
Pealkiri ütleb kõik – Reaktori toimetuses on toimunud mõrv. Peatoimetaja Roomas Kingu leitakse ühel hommikul, pärast Erektori ilmumist, oma kabineti spaakompleksi basseinist surnuna. Jutt ongi uurimine, mille käigus lugeja saab ülevaate skandaalses numbris ilmunud juttudest.
Tõeline ökotekst, ehk kirjandusliku taaskasutuse õpikunäide. Hargla tegi taas Harglat, et toppis hulga eesti ulme autoreid ja muid persoone oma juttu, keeras vinti juurde ja üle ning valmis tekst, mida loetakse ja mis teeb tuju heaks. Mina naersin küll kui hüään ja kass põgenes ärritunult õue...
Eks klassivahe ole tunda, et Hargla skaalal suht suvaline lõdva randmega lödistamine, aga teeb siiski enamikel autoritel siinsamas selja vaevata prügiseks.
9/10

Krafinna – Lossitaguse juhtum
Perekondlikel põhjustel olen ma seda teksti lugenud vähemasti kolm korda, aga püüan olla siiski objektiivne...
Tekst on ühe tuntud muinasjutu nihestatud töötlus, mis oleks kui... Autorile omaselt on ka loomad mängus... ei, mitte erektorlikult, lihtsalt loomad mängivad tekstis olulist rolli.
Hea jutt – läbimõeldud ja puha, aga minu maitse jaoks ehk liialt asjalik ja kiretu. Samas, hullust on, eriti kui mõtlema hakata, et mis siis tegelikult toimus...
9/10

Justus Kallemaa – Kuldkalake
Nõukogude sõdur Malikov ja kolmanda riigi mees Berger kahekesi tühjal saarel redus.
Tekst on segu kõigest, mis autorile pähe tuli: sõjaseiklus, homoerootika, lihaks saanud nilbe anekdoot, totalitarismi kirjeldus ja kriitika, sõja- ja meditsiinikoledused, karmid eriteenistused jne, jne, jne.
Üllatuslikult selline mudru isegi töötab, et paar hüplikku kohta oli, aga tervikuna päris sile lugu... päris ootamatu ajastu ja teemavalik... eesti ulme taustsüsteemis loomulikult.
Kuidagi kumab ka läbi, et autor on osa teksti taustadest ammutanud televisioonist ja/või filmidest, kas see on nüüd halb või hea... ei teagi... tulemus loeb ja teatav tulemus täitsa on.
8/10

Triinu Meres – Mis on tõeline?
Keegi aadlik on tapnud lapse ja nüüd peab ta saama karistatud. Karistus seisneb aadliku alandamises, vaimses murdmises ning seda eelkõige füüsilise valu ja seksi läbi.
Hästi kirjutatud, aga loll jutt. Lugedes tabasin end korduvalt mõttelt, et kui n-ö töödeldav oleks jutus olnud naine ja loo autor oleks mees, et siis oleks täenäoliselt kõiksugu -istid tagajalgadel püsti ja vihakiun mataks sotsiaal- ja muu meedia.
Tundub, et vaistlik otsus vältida Triinu Merese lugemist... tundub, et see on tark otsus olnud. Kuid kordan, et tehniliselt hästi kirjutatud ning seksuaaltehnilised kirjeldused polnud samuti naeruväärses sõnastuses.
9/10

Viktor Kinkysepp – Kääbikusse ja tagasi
Keskmaa lugu, millest annab aimu juba pealkiri. On kääbik Frago, kes on oma riista võlurile kulude katteks pandiks andnud ning kel pärast kirglikku ööd seiklejakääbik Longoga küpseb viimase ässitusel plaan oma riist tagasi varastada...
Jutt on kui ropp anekdoot, et papa Tolkieni looming saab mõnusaid, muhedaid ja lihtsalt labaseid kabjahoope. Ajuti on naljakas, aga enamjaolt lihtsalt kergelt ropp ja päris labane. Ei midagi kinky’t, kui autori pseudonüüm kedagi sellisele häälestas.
Seksiosa on üldiselt nn pedenaljade tasemel ning genitaliseeriv sõnakasutus pigem juhuslikku laadi, et tundus, et autor pani neid sõnu lihtsalt suvaliselt, et kaks sarnast liiga lähestikku poleks. Samas, lembasemaitseline libesti võttis itsitama küll...
6/10

(:)kivisildnik – (:) see oleks nagu eile olnud
Apokalüptiline visioon Läänemereäärse maanurga parimast luuletajast, tulnukatest, jälkidest lastest ja pedofiiliast. Lõbus, seksist tiine, aga kuidagi ükskõikne – bizarro, aus bizarro.
Tegelikult ei peakski ma rohkem midagi kirjutama, sest ulmefännid teavad niikuinii, et selle autori looming on rämps, kiitku palju ma jaksan – kuna on teistmoodi, siis on halb.
Meeldis vorm, sisu suurt üllatust ei pakkunud, aga korralik kraam ikkagi. Meistri argipäev.
9/10

Osvald Soobel – Kõripidi välja
Kärbid ja kõik need teised Soobli maailma tegelased. On toimunud relvastatud konflikt ja üks kärp saadetakse päästemissioonile, eks ta korjab üles ühe teise looma, sellise hästi paksu, nad lastakse alla, ohtuderikas teekond metsas ja soos ning eks raskused lähendavad...
Ilmselt oleks ma teksti rohkem nautida suutnud, kui ma oleks Soobli universumiga enam kursis, kahjuks ei mäleta ma sellest suurt midagi. Üldjoontes oli kõik muidugi selge, sest sirgjooneline ja klaar tekst. Lihtsalt need liigid ja nende suhted ja maailma taust.
Seksiosa käsitles liikidevahelist ja ootamatult avastatud veidraid naudinguvõimalusi ning oli seeläbi vaat et üks huvitavamaid ja ilmselgelt ulmelisemaid kihukirjeldusi.
8/10

Johannes Kärp – Ta suri ja heiskas purjed
Mingisugune apokalüptiline visioon, pluss mingite jumalike olevuste sehkendused.
Autor on maailmaga vaeva näinud, on pannud asju kokku ja nihestanud, kuid kahjuks on ta poolel teel pidama jäänud, et kuhjas ja kuhjas kokku, aga sinna see ka jäi... võib-olla pidigi see kõik niimoodi olema, et katkestuse esteetika, aga minu jaoks oli jutul lõpp lihtsalt puudu.
Seksiosa koosnes põhiliselt vägistamistest, aga oli ka päris leidlik detail n-ö vene seksnukkudest...
5/10

Xavier Yzz – Kahenädalamees
Robinsonaad. Et maagia toimib ja inimesed satuvad tahte jõul, aga siiski pigem kogemata teistesse maailmadesse. On keegi Brenhard Meer – praktiliselt tavaline mees, kes ühel jahilkäigul tüdineb Eestimaa kliimast ja ta justkui sooviks olla kusagil soojemas kohas... satubki ning mitu kuud on päris mõnus ning robinsonlikke tegevusi kah jagub, siis aga hakkab onaneerimine mehel ajudele ja hetkeimpulsi ajel ta soovib, et naisi võiks kah olla. Saabubki bussitäis naisi, täpsemalt 13 erinevas vanuses ja erineva kehakujuga...
Seda lühiromaani on kõikse parem iseloomustada, et Siim Veskimees on enesele andunud jüngri leidnud. Teksti lugedes mõjub Xavier Yzz otsekui Veskimehe samamunakaksik – kui autori nime küljes poleks, siis arvaks, et kindlasti Veskimees. Kõik naistegelased on kui lihakäntsakad, keda suguline läbikäimine meestegelasega õilistab ja võib-olla ka kuhugi inimeselähedasele tasandile ülendab. Meestegelane on muidugi selline kõigega hakkama saav ja lõputuid sapiseid sisemölamonolooge pidav kahejalgne olend. Olgu, kui mees onaneerimiselt enam-vähem regulaarsele vahekorrale üle läheb, siis jääb möla vähemaks...
Tegelikult olin ma Erektori lugudeportsu lõpetades päris murelik – et üldmulje oli üsna kurnav ja siis ma avastasin, et viimane tekst on umbes viiendik lugudeportsu mahust, et päris hirm hakkas, aga üllatuslikult läks lugu üsna kähku ja kenasti käima ning lugemini läks ka üsna lobedalt. Kokkuvõttes ja üllatuslikult päris meeldiv lugemine, eriti kui arvesse võtta mölaklikku peategelast.
Seksiosa koosnes üsna praktilistest kirjeldustest ja sellisena oli üsna loomulik, et kuigi ma end peategelasega päris samastada ei suutnud, oli see kõik mõistetav ja tegelikult ka veenev.
9/10

Lõpetuseks tahaks ma öelda, et kuigi erinumbri nimeks on Erektor, räägivad kõik ikka pornonumbrist ja kui nüüd pornona käsitleda, siis korralikku erutusvõdinat, erektsioonist rääkimata mul ühegi jutu seksiosa ei tekitanud. Samas, eks ma anna aru, et sõnaline porno on ka keerulisem teha ja töötab pildilisest märksa individuaalsemalt, eriti kui eesmärgiks pole vaid porno, et on ka kunstilisemid taotlusi.

Ei hakka ma siin ka arutlema autorite seksuaalsete kogemuste, sättumuste ja salaihade teemal, ma lugedes isegi ei mõelnud sellele. Noh, et ei huvita ning kirjandus on kirjandus ja elu on elu. Pealegi, vähemasti pooled siin on parajad algajad, kes tasemelt, kes loodu hulgalt, et ilmselt oli jutu valmissaamine neile kõige suurem ja olulisem eesmärk. Pealegi on siin suur hulk autoreid mulle tundmata ja/või pseudonüümi taha varjunud. Ma viimast küll ei mõista, aga samas saan aru, et miks. Eks profi tunnus ole ka teatav tuimus ühiskondlike reaktsioonide kohta, et kuigi massimeedia on kui iha pillerkaar, on inimesed ja nende reaktsioonid endiselt üsna kuiviklikud, et mitte öelda hullemad...

Kui ma kuulsin Erektori ideest ja nägin kuipalju pseudonüüme, siis ma lootsin tegelikult üsna sõgedaid ja raamepurustavaid tekste. Kahjuks pidin pettuma, et üsna kombekas kraam, kui mõni tekst ehk kõrvale jätta. Ka valmistas pettumuse, et väga paljudes tekstides oli seks(istseen) lihtsalt üks stseen, et lugu poleks midagi kaotanud, kui seda poleks olnud. Ja otse loomulikult olid seksuaalse tegevuse kirjeldused tüütud ja oma tehnilisuses ajuti suisa naeruväärsed, seda eriti meesautorite puhul... noh, et siis ma tegin seda ja siis tegin sealt ja siis niimoodi...

Kui nüüd üldisemalt pisut konkreetsamaks minna, siis tagantjärgi märkasin ma, et paljud jutud omavad siin n-ö paarilist... eks üks seksivärk puha...
Alustaks tuntud nimedest: Indrek Hargla ja (:)kivisildnik. Ei, mitte seepärast pole nad paar – lihtsalt kaks kõige profimat teksti, mis samas kumbki pole mehe tipptase. Mõlemad tegelikult ka kõigevähem seksised.
Maniakkide Tänav ja Osvald Soobel – mõlemal tekstid, mis kuuluvad nende autorite suurematesse maailmadesse, et taustateadmised oleks abiks, sest eraldi lugedes on need pisut suvalised jutukesed. Ja mõlemas jutus esineb, veidramat seksi.
Krafinna ja Peeter Helme – kaks autorit, kes tegid seksist oma teksti selgroo. Ma täpselt muidugi ei tea, kuidas, aga lugedes tundus, et juttu kirjutades alustati sellest, et mõeldi välja mingi seksuaalne situatsioon, et midagi teistmoodi ja siis hakati punuma teksti. Jah, paar juttu võiks siia veel lisada, aga Helme ja Krafinna kirjanduslik tase tõmbavad siin piiri vahele.
Meelis Ivanov ja Xavier Yzz – kaks kõige süžeelisemat teksti ehk kõige lobedamalt vast loetavad ning kõikse lähemal seikluskirjandusele.
Triinu Meres ja Diana Ostrat – nende tekstid olid mul kõige raskemad lugeda. Ei, mitte konarlikud, ega ka mitte jälgid, aga kuidagi võõrikud ja mittekordaminevad.
Teistele ma paarilisi ei leidnud, aga ega need seepärast halvemad pole...

Ma siiralt loodan, et ma kellegile liiga ei teinud ja ma ka loodan, et neid tekste loetaks ja arvustataks, sest kokkuvõttes oli päris huvitav ja paraja romaani mahtu tekstikogus. Oleks ju kurb, kui kogu vastukaja jääks kahe kättemaksuhimulise ja autoreid paikapaneva emotsioonipurske tasemele Ulmekirjanduse BAASis. Ei pea lugema autorit, kes sulle kindlasti ei meeldi, teisi on ka küll ning konkreetselt Erektorist leiab paarkümmend päris erinevat teksti... erinevat mahult, tasemelt ja teemadelt.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0512)