Väikese vahega on kirjanik Triinu Meres avaldanud kaks ulmeromaani, mis on Eesti tingimustes üsna haruldane ja tähelepanu väärt sündmus juba iseenesest. Eelmine romaan “Lihtsad valikud” sai ära märgitud Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise kohaga. Selle sündmuse tuules on ehk mõnevõrra märkamatult ilmunud kirjastus Fantaasia “Orpheuse raamatukogu” sarjas Merese uus teos. Siinkohal pole paslik peatuda pikaks arutluseks, et miks just selles sarjas jne. Koostaja Raul Sulbi on otsust ise avalikkuse ees põhjendanud sellega, et samanimeline lühiromaan (mis moodustab põhimõtteliselt käesoleva teose esimene osa) ilmus tema poolt koostatud antoloogias “Täheaeg 11”. Miks mitte siis oma “lapsukest” enda ligi hoida. Kuid keskendugem siiski peamisele – Merese romaanile.

Ütlen kohe alguses, et tegemist on hea raamatuga, kus on piisavalt möllu, tõsiseid teemasid, mõtisklusi ja tundeid, lumist metsafantaasiat vaheldumisi vere, higi, pisarate ja… tolle neljanda kehavedelikuga. Korralik sünge žanriulmekas.

Romaani tegevus toimub düstoopilises tulevikumaailmas, mida on üldjoontes kujutatud üsna tuttavlikult ehk see kõik võib vabalt Maal toimuda. Millalgi on aset leidnud sündmus, mida tegelased nimetavad Pauguks, ning selle tagajärjel on tsivilisatsioon langenud arengutasemelt tuntavalt allapoole. Tekkinud on omalaadne kolmekihiline kastiühiskond: Linnas elavad heal järjel ja tehnoloogiliselt edumeelsed. Külades elavad vaesemad, kes Linna varustavad ja tasuks piskut vastu saavad. Metsas uitavad kodutud lindpriid ehk bandiidid, kes ülejäänutelt toitu ja muud eluks hädavajalikku röövivad. Selleks vahendeid valimata. Lisaks tegutsevad metsas hiigelkasvu müstilised olendid – kuningad.

Teose kolm osa kirjeldavad tegevust ja maailma erinevate tegelaste vaatepunktist. Mõned kohad on täis äärmiselt tihedat ja võigast (näiteks inimeste söömine) tegevust. Teisalt tõmmatakse lahingust veidi hinge ja tungitakse tegelaste hingesoppidesse. Probleemid ja valikud, mida inimesed peavad lahendama või tegema, pole lihtsate killast, aga Meresele meeldibki nii. Autor pöörab tähelepanu erinevate poolte esindajatele näidates ilmekalt, et miski pole iial nii must-valge kui esmapilgul võib tunduda. Mõnevõrra ootamatu oli romaani eskaleerumine viimastel “minutitel” tõsiseks revolutsiooniks. Jah, seletused ja põhjendused on olemas. Loogilised. Sättung ka. Kuid sellest hoolimata tundus see veidi liiga pea-ees-tulle hullusena.

Kes on romaani peategelased? Minu jaoks kindlasti kuningad, kes küll päevavalguse eest peitu poevad, aga seda hirmuäratavamalt pimeduse saabudes tegutsevad. Poolsurematud, tugevad, kiired ja halastamatud olendid. Teose arenedes kergitab Meres veidi saladuseloori nende päritolu kohta, mis autorile omaselt pole ülemäära detailne, aga pusle klapib kokku küll. Kuningate võime enda ümber kogu tehnika rivist välja viia annab loole mõnusa fantasy hõngu. Peale kuningate – õigemini ühe edumeelsema nendest (Tume) – ei oskagi Merese vaieldamatult sündmusterohkest loost konkreetset kangelast või antagonisti välja tuua. Seda ehk pole vajagi, sest samastumist rasketes oludes siplevate tegelastega on piisavalt. Nagu ennist öeldud, keegi neist pole läbinisti halb või hea, lihtsalt olud on sellised ja ellu jääda soovivad ju kõik.

Mind üllatas, kui erinevalt oskab Meres kirjutada. Tema kaks seni avaldunud romaani erinevad üksteisest minu jaoks kui öö ja päev. See demonstreerib mu meelest ilmekalt autori võimekust ja enesekindlust luua erisugust materjali. Siin leidub palju vänget suupruuki, sõdurilikku ärplemist ja tundub, et ka militaarterminid koos vastava butafooriaga on paigas. Võimalik, et autorile olid abiks sõbrad, kes teemat valdavad, aga plusspunktid lähevad igal juhul talle kirja.

Teine aspekt, mida Meres ise korduvalt rõhutab – tähtis on loogika. Seda nii tegelaste käitumises, nende suhtlemises kui ka maailmas tervikuna. Täiesti nõus ja mul pole erilisi etteheiteid teoses selle kohta välja tuua. Ainult et veidi naljakas oli seda loogika tagaajamist lugeda literaalselt kirjapildis. Mulle tuli turtsatus peale, kui üks isik otseselt lajatas: “Kus on loogika?” See on nii Triinulik lause, et ma ei saanud esiti peast kujutlust autorist, kes on salamisi tegelase nahka pugenud ja nüüd mulle pildilt käed puusas vastu vaatab.

Põnevust jagub sõna otseses mõttes viimase leheküljeni ja kokkuvõttes on Meres igati korraliku ulmeromaaniga hakkama saanud. Minu poolest võiks vabalt sellele järge meisterdama hakata, sest maailm pakub endiselt suurel hulgal avamisvõimalusi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0870)