Deodato

Põhiliselt õudusžanris tegutsevate lavastajate puhul on alati see oht, et võib sattuda Joe D'Amato masti tööd armastava mehe otsa. Ses mõttes on Ruggero Deodato, kes 7. mail oma 79. sünnipäeva tähistas, veidi kergem suutäis. Täispikki filme tema nimel suurusjärku 25. Mitmekülgsuse koha pealt pole aga nuriseda miskit. Minu poolt vaadatud seitse filmi katsid ära žanrid giallost mocumentary'ni.

Tutvustavates tekstides viidatakse Ruggerole muuhulgas ka stsenaristi ja näitlejana. Olgu see siis ka siia kirja pandud, õnnesoovid on ta minu hinnangul siiski lavastajatööde eest ära teeninud. Mõneti üllatuslikult, nooruspõlve muusikaõpingutest hoolimata, pole ta aga kordagi heliloojana kätt proovinud. Lapsepõlvekodu Roomas olevat mehel olnud naabruskonnas, kus rohkelt filmindusega seotud inimesi elas, üks sõpradest näiteks Roberto Rossellini poeg. Ning oma esimesed sammud filmimaailmas Ruggero just Roberto abilisena ka tegi. Lavastaja abina jõudis ta kümnekonna aasta jooksul mitme teisegi mehe juures tegev olla, teiste seas ka Sergio Gorbucci parema käena. „Django“ (1966) ja „Navajo Joe“ (1966) on näiteks tema osalusel valminud.

Hercules, Prisoner of Evil

Mitteametlikult võib Roggero debüüdiks lugeda „mõõga ja sandaali“ žanrimääratlusega „Hercules, Prisoner of Evil“ (1964). Itaaliapäraselt „Ursus, Terror of the Kirghiz“. Kuidas suvalisest jahimehest Ursusest tõlkes Hercules sai jäägu dubleerijate hingele. Ametlikult Ruggero seal lavastaja abina tegev, reaalselt aga siis suuresti tema filmitud teosega tegu. Mina isiklikult hindasin selle filmi juures näitlejatööde täpsust, kui stsenaariumis ei olnud kirjas, et oma teksti öeldes ka mingeid emotsioone tuleb välja näidata, siis seda ei tehtud.

Päris oma filmideni jõudis Deodato kuuekümnendate lõpus, oluliseks verstapostiks sai aga 1977. aasta film „Jungle Holocaust“ / „Ultimo mondo cannibale”, mida üldiselt loetakse esimeseks osaks mehe kannibalide triloogias. Teiseks “Cannibal Holocaust” (1979) ja kolmandaks “Cut and Run” / “Inferno in diretta” (1985). “Cannibal Holocaust” siis loomulikult mehe kõige (kuri)kuulsam film.

Ma vaatasin neist esimesed kaks ära ja üllatuslikult avastasin, et kui suuta loomade tapmisest end mitte ülemäära häirida lasta, on tegemist päris intrigeerivate filmidega. Jah, “Cannibal Holocaustis” on tõesti sees stseenid, mille eesmärk ongi puhtalt šokeerida (kilpkonna tükeldamine minu meelest eriti tarbetu) ja hiljem on Ruggero ka ise nende osas kahetsenud, et sai tõesti liiale mindud. Aga “Jungle Holocaust”, mis väidetavalt on tõsieluline ja jättiski veidi mulje antopoloogilisest uurimustööst, kasutas kaadreid, kus loomad omavahel heitlevad, näitamaks seda kui julm koht on džungel. Söö või saa söödud. Siia lisaks veel tööriistade tutvustus ning sünnitusstseen ja jäägi või uskuma, et selline kannibalide hõim võib päriselt olemas olla.

House on the Edge of the Park

Äärmiselt tähelepanuväärse ülesehitusega “Cannibal Holocaust” läks siis aga tõesti ekstreemsustega sammuke kaugemale. Kogunisti nii kaugele, et Ruggerot kahtlustati päriselt oma peaosaliste maha löömises. Tänapäeval on aga tõesti põhiline probleem loomade kallal korda saadetud julmused ja neist pigem ei suudeta mööda vaadata ja filmi ühiskonnakriitilist sõnumit näha. Oma osa sellest muidugi ka näitlejatöödel. Hea kui üldse näos mõni lihas liigub, aga täiesti ebaadekvaatsed on nende reaktsioonid toimuvale igal juhul. Ning mõlema filmi liigestest lahti oleku tunnet süvendab veelgi helitaust. Kohatult helged on need rütmid, mis erinevaid jälkusi saadavad. Ehk et vaatajana ei ole üldse kerge neist omavahel mitte kõige täpsemalt kokku istuvatest tükkidest pilt kokku panna. Aga tasub pingutada. Nuputamiseks jäägu aga, kas truudusetu naise karistamise stseen ehk filmi „Se7en“ stsenariste inspireeris?

Cannibal Holocaust

Loomulikult on žanris kultusliku mainega lavastaja teinud koostööd ka mitme žanris kultusliku mainega näitlejaga. Michael John Berryman lõi kaasa nii filmides „Cut and Run“ kui ka 1987. aasta filmis „The Barbarians“ Veelgi unustamatu lõustaga David A. Hess oli aga peaosas filmis „The House on the Edge of the Park“ / „La casa sperduta nel parco” (1980) ja kõrvalosas slasheris „Body Count“ (1987). Erinevaist intervjuudest jäi mulje, et Ruggero ise hindab „Maja Pargi Serval“ üheks oma parimaks filmiks. Eks ta muidugi suuresti „The Last House on the Left“ tundega film ole, ehk et parasjagu ebamugav vaatamine seegi. Oma osalus jällegi muusikataustal, helide helgus ja tegevuse julmus ei passi kuidagi kokku. Aga kui filmi lõpus see eelnevalt kogu aeg tuntav midagi siin ei klapi meeleolu lõpuks seletuse saab, siis võib Ruggeroga põhimõtteliselt nõustuda.

The Atlantis Interceptors

Veel üks kultusliku mainega mees tegi kaasa 1988. aasta giallos „Phantom of Death“ /“Un delitto poco comune“. Donald Pleasance jahib siin geenimutatsiooni mõjul natukene hulluks läinud pianisti, kes äratuntavalt ruggeroliku jõhkrusega naisterahvaste peal terariistu kasutab.

Kui sellised ebamugavad vaatamised aga ei meelita, siis ehk pakub huvi „The Atlantis Interceptors“ / „I predatori di Atlantide“ (1983)? Vene allveelaev vajub põhja, Atlantis tõuseb pinnale ja keegi ei paista sellest väga üllatunud olevat. Vastupidi, altantislaste järeltulijad otsivad kohe oma näomaskid ja -värvid välja, pikivad riided neete täis, seovad matšeeted vööle ja ajavad garaažist motikad välja. Ning see paarikümnepealine kamp suudab tekitada rohkem kaost kui merepõhjast tõusnud tulnukad filmis „Atlantic Rim:Resurrection“ (2018). Tiitrites on muide lavastajana kirjas keegi Roger Franklin, aga gorestseenide põhjal on Deodato kenasti äratuntav.

The Barbarians

Varasemalt mainitud „The Barbarians“ on aga muuseas ka Ruggero kõige kallim film. Kultusstuudio Cannoni rahastatud film pidi esialgsete plaanide kohaselt Conani filmide populaarsusest kasu lõikama. Kui Deodato aga võtteplatsile jõudis ja oma peaosalistega, Peter ja David Paul, kohtus tegi ta ainuvõimaliku otsuse vändata komöödilaadne toode. Ma ei ole vist nii ebameeldivaid peategelasi üldse kunagi näinud ja mul ei ole üldse mitte kaugelt võrdluseks David A. Hess võtta. Barbarid on nii säravalt halb film, et ma pidin selle vaatamise ajal panema pausi ja end twitteris välja elama, enne kui filmi uuesti käima sain panna. Raudne vaatamissoovitus.

The Atlantis Interceptors
Jungle Holocaust

Kaheksakümnendate lõpus, viiekümneselt läks Ruggero aga sisuliselt pensionile. Mingid telefilmid ja sarjad ning 2016. aasta film „Ballad in Blood“ mis žanrifestivalitel näitamisele jõudis, aga eriliselt kiitvaid arvustusi ei ole sünnitanud. Ei suutnud ka leida intervjuud, kus selle teemaga tegeletud oleks. Üheksakümnendatel lihtsalt ei olnud enam vaja selliseid ehk liiga vägivaldseks kalduvaid filme või otsustaski mees, et on ära öelnud kõik mis vaja ja võib nüüd rahulikumalt võtta? Olgu kuidas on, oma varasemate teenete eest on Ruggero Deodato soojad sünnipäevaõnnitlused kuhjaga ära teeninud.

Deodato ja Barryman

Ning päris lõpetuseks filmist House on the Edge of the Park üks heliproov, mille loojaks nii legendaarne mees nagu Riz Ortolani. Ning püüdke siis loo kuulamise ajal ette kujutada, et sel ajal inimkehaga midagi äärmiselt ebameeldivat toimub.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0788)