“Mardo ei ole selline nagu sa arvad,” ütles poiss rutakalt.
“Milline ta siis on?” tahtis Ave teada.
Ivo ei tahtnud Avele valetada ja otsustas tõtt rääkida, või vähemalt sellise versiooni tõest, mis polnudki väga vale. “Usu mind, sa ei taha teda. Ta on mingi ökopede, lisaks sellele sööb ta ainult toortoitu ja tal on halb hingeõhk!“
Ave näis pettunud. (Kuusler 2018: 165)

„Verevalla Varandus“ on Helga-Johanna Kuusleri teine noorteromaan, mille andis sel aastal välja kirjastus Tänapäev. Mulle meeldib alati peale mõne teose lugemist uurida ka autori varajasema loomingu kohta, ja tundub, et Kuusleril on välja kujunemas mitu lemmikteemat – autoõnnetused, surm, surmajärgne elu, hingede olemasolu, hingede võime peale füüsilise keha surma edasi eksisteerida ja tegutseda, süütunne, inimeste kõrval elavad teistsugused olendid. Mulle iseenesest meeldib kui noorteromaanide raames räägitakse ka millestki muust kui (keelatud) armastusest ja täiskasvanute piiratud mõttemaailmast, puudutatakse ka süngemaid teemasid ning lastakse tegelastel südamerahus olla nõrgad, saamatud ja emotsionaalsed.

Teose süžee on tegelikult üsna sirgjooneline ja lihtsakoeline – peategelane Ivo on seitsmeteistkümne aastane noormees, kes koos oma noorema õe ja neurootilise emaga jätavad selja taha Tallinna elu ja kuskile Lõuna-Eesti metsade ja soode vahel asuva küla serva elama. Hiljutised kurvad sündmused perekonnas on selle põgenemise ajendiks, ja teismelistel polegi suuri vastuväiteid kolkasse kolimise osas. Saabki maailma silma alt ära. Internetiühendus on vilets, aga vähemalt saab oma mõtetega omaette olla.
Ivo koos perekonnaga ei jõua veel korralikult asjugi lahti pakkida, kui Ivo poolkogemata satub jälile sajandivanusele mõistatusele ja kistakse vastutahtmist haldjate, poolhaldjate, inimeste, vaimude, jumalate ja iidsete metsaelanike omavahelisse tülikeerisesse, millest ta uustulnukana üldse sotti ei saa, ja pidevalt sekeldustesse satub. Üleloomulike olendite esinemistihedus Verevallas on üsna muljetavaldav, lisaks kõigele muule leiab sealt ka vähemalt ühe vetevana ja mitmeid tonte, keda autor Krõlli-sarnaste sümpaatsete, ent verejanuliste elukatena kujutab. Lõpuks on vaja lahendada Verevalla saladus, nurjata iidne ettekuulutus, päästa mõned elud, ise ellu jääda, ja jumalatega rahu sobitada.

Ma olen selles mõttes üsna leebe arvustaja, et klišeed, üldlevinud narratiivsed võtted-tehnikad ja troobid mind eriti ei häiri, muidugi oskuslikult lahti kirjutatuna, sest sageli on nad omal kohal ja vajalikud. Mul on endalgi sahtlisse kogunenud mitu jutuideed, mis algavad sellega, et keegi ostab vana maja, või kolib kuskile metsaserva elama, leiab pööningult päeviku, tunneb vajadust oma nina toppida sinna, kuhu see rangelt võttes üldse ei kuulu, see omakorda käivitab sündmusteahela, mille kaudu peategelane saavutab lunastuse, ja lugeja veedab loodetavasti mõnusalt aega. See on hea ja turvaline algus, ja kuigi ma Campbelli narratoloogiliste teooriate suhtes natuke kahtleval seisukohal olen, siis ei saa eitada, et selleks, et jutt saaks alguse, tuleb kangelase normaalsust natuke kõigutada mingis suunas, et ta oma teekonnale asuks. Ettemääratuse paradoks ajarännujuttudes on pea vältimatu (kas siis selle kinnitamine või ümberlükkamine), erinevalt paljudest teistest meeldib mulle enamasti ka MacGuffini kasutamine, ja mu isiklik lemmik on ebausaldusväärne jutustaja. Nii et „perekond kolib vanasse majja kuskil pärapõrgus, ja siis lendab sitt siibrisse“ on täiesti arvestatav ja hea algus ühele seiklusromaanile.

Siinkohal jäin ma oma arvustusega esialgu toppama. Tundsin, et mul ei ole midagi sellist öelda, mis väljaütlemist vajaks. Kuskilt on meelde jäänud mõttetera, et kui sul pole öelda midagi sellist, mis oleks vajalik, lahke, või tark, siis ole parem vait. See on väärt nõu kõigile, nii kirjanikele, lugejatele, kui arvustajatele, ent „Ma lugesin raamatut“ ei ole maailma kõige informatiivsem raamatuarvustus. Haarasin raamatu uuesti kätte ja asusin seda teist korda üle lugema.

Kas on ehk võimalik, et ma ei haaku raamatuga, sest ma lihtsalt ei ole selle sihtgrupp? Otsisin lagedale oma vanad konspektid ja kaevusin internetti. Mida üldse peetakse tänapäeval sihtgrupi all silmas? Kellele on mõeldud noorteromaanid? Selget vastust ma ei saanudki, nagu kõik kirjandusse puutuv, on ka selle küsimuse vastus peidetud kuskile sadade pooltoonide vahele. Üldiselt kehtib vist rusikareegel, et filmi või raamatu sihtgrupiks, ehk siis kõige tõenäolisemaks tarbijaks, on inimesed, kes on peategelasega umbes sama vanad, ja enamasti ka samast soost. Selle teooria kohaselt on „Verevalla varanduse“ peamine sihtgrupp 15-20 aastased noormehed, nende järel sama vanad neiud, seejärel kõik teised. Oletatavasti täiskasvanud enne lapsi, kuigi mulle meeldis lapsena väga lugeda kuidas soolikaid välja lasti ja inimesi kaljuservalt alla orkide otsa loobiti. Aga võimalik, et see on pedagoogiliselt kuidagi ebakorrektne ja väär.

Miski minus aga protesteerib väga kogu selle idee vastu, et kirjandusel või filmidel peaksid olema mingisugused kindlapiirilised sihtgrupid, mis hakkavad kohe algusest peale asju määrama. Selge see, et rahastuse saamiseks tuleb kirjastusele või Kulkale midagi sellekohast seletada, kramplik naeratus näol, aga ma arvan, et see kõik ei tohiks kirjutatu sisu eriti mõjutada. Eriti selles suunas, et võetakse aluseks eeldus, et teismelised on rumalavõitu, ja teismelised tegelased peaksid olema rumalavõitu, ja teismelised lugejad peaksid samuti olema rumalavõitu, kellele võib südamerahus kirjutada teisejärgulist kirjandust, sest ega nad paremast nagunii aru ei saa, ega oskakski seda tahta.

Lähen ajas tagasi ja mõtlen nostalgiliselt neile teostele, mida ma ise lapse ja varateismelisena lugesin. Mõnedki neist olid välja antud NSV Liidu ajal ja kandsid oma viimasel leheküljel märget „noorsooromaan“ või „keskmisele koolieale“. Tihtipeale olidki selliste romaanide tegelaseks noored inimesed, aga ma lugesin palju ja huviga ka sellist kirjandust, kus tegelased olid kõik enam-vähem täiskasvanud. „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“, „Aarete saar“, Poe novellid, Durrelli ja Herrioti loomalood, edaspidi muidugi ka Banks, Rowling, Anderson, Gibson... Mul ei olnud nende mõistmisega mingeid erilisi raskuseid. Selge see, et 12-aastane laps, kahekümnendates neiu, ja kaheksakümneaastane eit loevad sama teksti erinevate nurkade alt, aga ma ei peaks tingimata üht nurka teisest paremaks.

Selle mõttekäiguga taipasin, et mind häirib tänapäeva noorteromaanide juures peamiselt see, et kirjastused ja autorid suhtuvad oma oletatavasse sihtgruppi kerge patroniseeriva üleolekuga. Isegi mitte tingimata pahatahtlikult, see on selline heatahtlik diskrimineerimine, umbes nagu Rousseau kontseptsioon „õilsast metslasest“ või naiste tingimata empaatiliste, tundlike ja emalikena kujutamine. Selle naela otsa on ka Kuusler kas kogemata astunud või tahtlikult selle endale jalga surunud. Kas omaaegne tütarlastekirjandus patroniseeris lugejat, või üritas kordki süžee loogikale ja vettpidavusele, tegelaste ja lugeja intelligentsile mingeid möönduseid teha? „Kadri“, „Kasuema“, või tõlkekirjandusest „Roheliste Viilkatuste Anne“ või Websteri „Pikakoivaline isa“? Ei saa öelda, et nii oleks olnud. Kust on siis küll ometi pärit veendumus, et noortekirjandus peaks tingimata olema dumbed down? Tsiteerides purjus Bernard Blacki: „Ma ei arva, et me peaksime lastele ülalt alla vaatama!“

Eespool mainisin, et erinevad troobid ja tehnikad on kirjutamise juures sageli möödapääsmatud, vajalikud, ja tihtipeale meeldivadki. Aga see ei tähenda, et ei oleks terve rida võtteid, mida kirjanikud minu arvamuse kohaselt peaksid vältima nagu tuld. Üks neist on kindlasti „tegelaste ebaloogilisus, ebapädevus, ja rumalus kui süžeed edasiviiv jõud“.

Kui jutt liigub edasi üksnes seetõttu, et tegelased reageerivad saadud informatsioonile täiesti arusaamatult, kõike määrab juhus ja autori kõikvõimas tahe (nii on, sest nii on), süžeest saab kiiresti üks lõppematu õnnelike ja õnnetuste juhuste jada, mis passiivset peategelast justkui õletuusti ühelt lehelt teisele paiskavad, siis tekib lugejal kiiresti teatud kognitiivne dissonants – teos üritab toimuvat esitada normaalse sündmustiku arenguna, aga lugeja ei suuda taibata miks.

Heaks näiteks on asjaolu, et Ivole satub üsna teose alguses pihku küla folkloorist ja kohalikest legendidest kõnelev raamat. Paranähtuste suhtes esialgu skeptiline Ivo otsustab seda raamatut ka üsna tõe pähe võtta – ent see on siiski kuidagiviisi selgitatav sellega, et ta on juba üht-teist imelikku kogenud. Mida ei ole võimalik aga kuidagi selgitada on see, et kuigi Ivo raamatut tõe pähe võtab ja loetu tema edasisi tegevusi tugevalt mõjutama hakkab, ei loe ta läbi tervet raamatut, vaid ainult sirvib seda. Sellele käitumisele ei ole võimalik mingit seletust leida.

Veel enam, see nullib ära suurema osa raamatu sisust – umbes priske pool teosest jääks olemata, kui Ivo vaid selle neetud raamatu kohe ja põhjalikult läbi loeks. Ülejäänud poolest jääks enamik olemata, kui tegelased üksteisega normaalselt suhtleksid, selle asemel, et täiesti arusaamatutel põhjustel mõistujuttu ajada ja kiivalt informatsiooni varjata. Mõnes kohas on selline käitumine ka seletatud – iidsed tõotused saladust varjata, mis takistavad sellest kõnelemist. Aga kohati räägitakse ümbernurgajuttu ainult selleks, et sellest kunstlikku segadust tekitada. Heaks näiteks on episood, kus Ivole antakse võti, ja kästakse üles leida kast, kuhu see sobib. Õnneks tuleb hea juhus Ivole appi, nagu terve teose jooksul kipub olema, ja ta leiab kasti väga kiiresti üles, aga selle asemel, et Ivole öelda, et „Mine vaata, sul pööningul peaks üks kast olema, see võti avab selle!“, antakse võti Ivole üle mingisuguse mõistujutuga.
Pähe kerkib stseen, kus tütarlaps küsib noormehelt, et pidime reedel kinno minema, millist filmi sa vaadata tahaksid? Ja noormees ütleb, et no eks sa arva ära, aga kui valesti arvad, siis me enam ei kohtu, kuigi ma sind armastan, ja logib ennast Facebookist välja. Kuigi sellest saaks vähemalt keerutada jutu sellest, kuidas noormees on manipuleeriv psühhopaat. „Verevalla varanduses“ aga tundub ümbernurga jutu ajamine ja kriitiliselt tähtsa informatsiooni ebaselgetel põhjustel teiste inimeste eest varjamine ja pidev hämamine olema lihtsalt üldlevinud viis suhtlemiseks. Lugejana tekitab see aga tahtmise lõpuks frustreerunult juukseid katkuda.
Veel teatud osa raamatust saaks maha kriipsutada selle arvelt, et Ivole meeldib oma peas sündmuseid pidevalt üle korrutada ja kedrata, ja esitada lõputut küsimuste ja oletuste jada. Sellest võib veel aru saada, kuigi Ivo on üsna kahedimensiooniline tegelane (autor rõhutab tema juures enim tema ülekaalulisust ja kommet higistada ning iiveldust tunda), siis tal on üsna selgesti kõrgelt arenenud uudishimu ja isegi teatud analüütilise mõtlemise alged, ja ülejäänud tegevuse impulsiivsuse ja juhuslikkuse foonil on see isegi meeldiv, et ta üritab natukenegi selgust saada oma mõtetes ja olemasolevas infos. See ei takista tal muidugi iga paari lehekülje järel rutakaid oletusi tegemast või surmaohtu sattumast, kust siis teised tegelased teda pidevalt päästma peavad. Mardus ex machina...

Aga peale kõige rangelt võttes ebavajaliku mahakriipsutamist jääb alles tubli tükk üsna tahedat teksti ja maailmaloomist. Kuusleril on annet huvitavalt kirjutada, ja teoses on päris mitu kohta mida võib rõõmuga lugeda, sest näha on, et autor on „tsooni“ sattunud. Kirjeldused on tihtipeale elavad, värvikad ja toovad silme ette selged pildid toimuvast, nii mõnedki naljad maanduvad väga hästi, ja autoril on soont situatsioonikoomika peale.

Prillid ette pannud, nägi ta, et oli lömastanud teab kust tuppa pääsenud roti ning tal läks süda pahaks. Roti pea oli täiesti puruks, tema veri oli põrandal laiali ja samuti oli vereplekk Ivo maika peal. Iiveldustundega koristas Ivo roti ära /.../ Hommikusöögiks oli jäätis maasikatega (Kuusler 2018: 21).

Ühes teises kohas näiteks pakub Ivo jumalale ohvrianniks muffinit, ja selliseid hetki on raamatus palju, mis muige suule veavad. Kuigi peab märkima, et autoril õnnestub teksti sisse põimitud soe huumor paremini, kui ilmne katse kildu rebida üksnes killurebimise enda pärast. Aga see lihtsalt näitab, et inimesel on loomupärast huumorimeelt palju rohkem, kui ta ise arvab endal olevat. Ja see on hea asi, vastupidine oleks palju hullem. Samuti võib kogu teose kohta öelda, et hoolimata ilmsetest sisulistest puudujääkidest on valmis kirjutatud huvitava maailmaga üsna kaasahaarav lehekeeraja, ja kui autor unustab, et ta peab popilt ja noortepäraselt kirjutama, siis õnnestub süngevõitu kurblik etnohorror tal ju hästi. Palju hullem oleks nentida, et hoolimata ilmsetest pingutustest puudub autoril anne kaasahaaravalt kirjutamiseks. Kuusleril seda muret ei ole, aga teksti sisulisele toimetamisele tuleks tulevikus küll suuremat rõhku panna. Probleemiks pole ju see, et autor ei oska kirjutada, vaid see, et erinevad episoodid ei kipu omavahel haakuma, palju lahendusi sajab lugejale nagu selgest taevast sülle, ja seetõttu on ka raamatu lõpplahendusest tegelikult üsna ükskõik, eriti kuna lool puudub hästiviimistletud pahalane. Kui pahalane lõpuks „paljastati“, pidin esimesel lugemisel tagasi lappama, et üldse aru saada kellega tegu on, ja mis tema motiiviks võiks olla.

Aga kõigil headel lugudel, kus on pahalane, on see pahalane või antagonist teoses kesksel kohal, tema motiivid on algusest peale selgesti haaratavad, ja isegi arusaadavad ja mõistetavad, kuigi ehk mitte väga moraalsed. Scar „Lõvikuningast“, Ozymandias „Watchmen“-koomiksist, Hannibal Lecter, Kreia „Knights of the Old Republic 2“ arvutimängust, Joker Batmani seeriast, „Vääritute tõbraste“ Hans Landa... Kõik need lood ja narratiivid on head, ja mitte väike osa pole sellel hästikirjutatud intelligentsel pahalasel, kes on algusest peale pildil pinget pakkumas ja üles kruvimas, võib-olla isegi lugejas soovi tekitamas, et nad võidaksid. Kui pahalane on lihtsalt kohatäide, siis teda järelikult pole üldse vaja, ja lugu tuleks kas teistmoodi ümber kirjutada, või asi lahendada ilma pahalaseta.
Raamatut lugedes tuli mulle meelde kunagine arutelu ühe sõbraga, kus leidsime, et tihtipeale kirjutavad autorid oma raamatu nii, et täiesti selgelt on aru saada, et peategelane ei ole sugugi autori tähelepanu keskmes. Nii on ka „Verevalla varandusega“. Enamik raamatu tegelastest, mitte ainult pahalane, on üsna kahemõõtmelised kohatäitjad, kellesse autor suure iroonia ja isegi ükskõiksusega suhtub, näiteks on raamatu peategelane ise pigem nagu teisejärguline comic relief, kes abitult nagu murtud loivaga morsk Verevallas ringi sipleb, ja omaenese tormakuse ja rumaluse tõttu pidevat päästmist vajab. Aga kellest see raamat siis kirjutatud on?

Ainsad tegelased, kellele autor rohkem värvi lisab, ja kellest tundub lugu pidavat, on Luukas ja Mardo, eesti kirjanduse esimene tsundere-mardus (või marras, nagu autor soovib seda olendit nimetada). Enamik neissepuutuvat teksti ongi raamatu parimad ja küpsemad kohad, ja autor oleks võinud neid märksa enam ja julgemalt tegevusse kaasata, eriti kuna kandva jõuga pahalast lugu ka ei paku. Kui teosest ebavajalik kunstlik draama välja rookida, Ivole natuke rohkem mõistust ja tasakaalukust ja suhtlemisoskust anda (miks kujutatakse noorteromaanides ja -filmides emasid ja isasid alati täielike poolemeelsetena?!), lisada ka Mardo ja pahalase vaatevinklist rohkem episoode, oleks tegu ju täitsa hea noorteromaaniga. Verd on, soolikaid on, müstikat on, häirivaid stseene on, huumorit on, ajalugu ja konteksti on...

Kahjuks jääb praegu avaldatud raamat keskpäraseks, ja sellest on neetult kahju, sest ainest ja materjali ja kirjutamisoskust oleks autori kaugelt enama jaoks.