Viimane missioon, millele kuningas mu lähetas, oli olnud edukas. Riigi lääneosas oli midagi piiburohuga juhtunud. Paljud, kes seda suitsetasid, kaotasid meelemõistuse ja hakkasid piiburohtu sagedamini tahtma, kui seda isegi nõrga iseloomuga inimestega tavaliselt juhtub.
See oli lihtne juhtum. Üks pealinna kaupmees oli hankinud sealsele talupojale kasvatamiseks uimastavat piiburohtu ja mul õnnestus tabada mõlemad mehed ning lisaks veel üks jõumees, kelle kaupmees oli palganud talumeest kaitsma.
Kohalikud küünarpikud olid mulle tänulikud, sest just nemad kasvatasid tavaliselt piiburohtu ja ma olin nende maine päästnud. Tagasiteel pealinna panid mälestused mehikeste lahketest pilkudest mu muhelema ja aitasid unustada kergelt kirvendavaid sõrmenukke.
Lemblas ei lastud mul õieti väljagi puhata. Vedelesin veel voodil ja mõtlesin, kas viitsin mõnda kõrtsi minna või mõne lahke anniga tüdruku juurest läbi astuda, kui uksele koputati.
Väga kirjus kuues kuninga saadik teatas, et tema majesteet Jüril on mind vaja. Mis seal ikka, seadsin end edeva saadiku, kelle mütsisulg mu nägu riivas, järel minekule.
Tänavad olid üllatavalt puhtad. Ju oli keegi solgi läbi pääsemiseks veidi kokku lükanud ja reostamine ei olnud jõudnud veel pihta hakata. Kui see noor orikas, kes just sillutisele roojas, kõrvale jätta.
Kuningaloss ümbruses oli park või midagi, mis välismaiseid parke jäljendada püüdis. Läksime vaevumärgatavat jalgrada pidi läbi üsna umbekasvanud niidu ja siis sisenesime uksest, mille vasaku poole ette ulatusid lähedal kasvava põõsa oksad.
Loss ei olnd kuidagi paremini ehitatud kui teised hooned linnas ja seega oli põrand nii hallis kui sealt troonisaali juurde pööravas koridoris üsna ebatasane. Me ei lähenenud troonile otse, sest tseremooniateks mõeldud suurt ust ei hakatud meie jaoks avama ja käik tuli saali trooni suhtes külje pealt.
Tema majesteet ise ennast küll nii üles ei löönud nagu tema teenijarahvas, saadikud ja sõdurid. Võimalik, et see riietusese, mida ta kandis, oli öökuub. Nõunik T. kullinäost polnud võimalik välja lugeda, mis ta kuninga välimusest arvas. Lõpuks käis kiilaspäine mees, kes eelistas, et teda nimepidi ei kutsutaks, ise tagasihoidlikes tumedates rõivastes.
„Jälle olevat meie idapoolsete naabrite juures midagi lahti, nagu meie hea teener meile räägib,“ ütles kuningas, viidates käega nõunikule. Isegi tema ei kasutanud T. nime ja ka dokumentidele kirjutas ta nõuniku esimese nimetähe.
Vanem mees astus trooni kõrval veidi ettepoole. Tema kergelt kühmus kogu oli lõbusat talumeest meenutava Jüri kõrval kiitsakas.
„Ma veel ei tea, kas selle taga on poolad ,“ ütles ta vaikse häälega, „aga midagi on riigi idapiiri ääres lahti.“ Meie naaberriigi rahva nimetamine pani mind kõrvu teritama.
Ta rääkis mitmest idapiiriäärsest aadlikust. Kui kuninga saadikud seal käisid, siis polnud nood nõus mõnedele kuninga nõudmistele vastu tulema. Siis jõudis nõunik jutuga Haravere juurde.
„Ka Haravere parun Jõõr ei taha kõiki makse pealinnale ära maksta ja ütles, et ta ei saa panna augustis välja nii palju sõdureid nagu tavaliselt.“
„Kas ta tõesti päris mässab ja ei vaevu mingeid põhjendusi tooma?“ sekkusin ma pikema vabandamiseta juttu, sest teadsin, et T. ei oota suhtlemisel formaalsusi. Jutujärje võttis üle kuningas.
„Ta, raibe, ütleb, et see aasta on saak eriti viljakas. Et tal läheb kõiki töökäsi vaja.“ Jüri nägu läks sama punaseks nagu tema habegi. „Ta rüütlid, sitad, ei oskagi põllutööd. Ja august alles algab ning kui ta arvab, et ma ei saa aru, et juulipõua järel ei ole suurt saaki oodata, siis ta võib minna...“
„Siin peab midagi olema. Kõik need krahvid ja Jõõr ei hakkaks korraga kuninga käskudele vastu.“ Kuigi nõunik ei armastanud etiketti, siis talle ropendamine ka ei meeldinud.
„Mats teab nüüd, milles asi seisab,“ ütles ta kuningale. Tema majesteet, kakssada naela elurõõmu, tõusis troonilt. Mida ta edasi tegi, ma ei vaadanud, sest T. viipas mind ühe koridori poole, millest ma polnud tulnud. Teadsin, et sealt pääses tema ruumidesse.
Askeetlik ruum oli akendeta. Tõrvik vilkus ja nõunik, kelle üks väheseid pahesid see oli, võttis sellelt piibule tuld.
„Ma ei hakanud kuningat detailidega vaevama, salakuulaja Mats . Meil on üks kahtlusalane olemas.“ Tumedad silmad vaatasid mind pingsalt.
„Keegi poola? “ küsisin ma tähelepanelikuks muutudes. Meiede rahva hulgas oli harva reetureid ja ma uskusin, et vaenlased kasutasid meie aadlike mõjutamiseks mõnda enda rahva esindajat. T. istus nikerdamata toolile ja viipas, et ma teisel pool lauda istet võtaks.
„Just. Kuigi meil pole otseseid juhtlõngu, toetun rohkem kõhutundele.“ Ma ei kergitanud kulme; nii terava kõhutunde usaldamine ei kuulunud pahede hulka.
„Kas see on keegi, kellega te olete kunagi kokku puutunud?“
„See on üks Poolademaa kaupmees, kes nüüd seal kandis kaubakontori on sisse seadnud. Kui ma teda aastate eest kohtasin, siis võitis ta ilmselt ebaausalt täringumängus.“ T. tõmbas suitsu sisse. „Järgmine päev ma kontrollisin. See Smei raputab vett nahkadele ning küllap oskab ta ka meie aadlikel pead segamini ajada. Ma tahan, et sa teeks kindlaks, kas seda tegi tema, ja kui, siis kuidas ta sellega hakkama sai.“
Lahkusin juba samal õhtul Lemblast ja peatusin öösel ühes trahteris. Kuna Meiedemaa on väike, jõudsin tänu sellele vahepeatusele juba enne õhtut Hara maakonda. Panin hobuse kõrtsi talli ja einet võttes mõtlesin, mida edasi teha.
Lisaks sellele, et ma olen ametilt salakuulaja, olen ma sündinud rüütliseisusesse . See, et ma üldse olen aadlik, annab mulle võimaluse ka aadlike järele nuhkida ja see, et ma pole kuigi kõrgest seisusest, laseb mul paremini kohaneda muu rahvaga. Kõige rohkem meeldib mulle aga suhelda T.-ga. Nõuniku väljenduslaadi iseloomustab samasugune asjalikkus ja asjatundlikkus nagu käsitööliste omavahelist suhtlemist. Sest see, mida ma teen, on tegelikult oskustöö.
Lõikasin liha, pistsin selle tüki näppude vahelt suhu ja mõtlesin, kas Jõõril võis rüütleid vaja minna. Mingit rohket põllusaaki tegelikult oodata ei olnud, seetõttu mingit põhjust arvata, et Jõõril sõdurite osas kitsas käes on, mul polnud. Hästi, otsustasin hapsukapsapeotäit suhu pistes, vaatan enne Jõõriga ühenduse võtmist selle Smei üle.
Kõrtsmiku, kes üllataval kombel polnudki tüse, käest sain teada kaupmees Smei kontori asukoha. See oli ühes külas Jõõri maade läheduses. Võtsin tallist hobuse, kes pahaselt oma pruuni pead raputas, sest tal oli alles söömine pooleli, ja sõitsin mööda looklevat teed üle paruni valduste ja naaberkrahvkonna piiri.
Puumajadest koosnev küla oli üsna suur. Kas Smei oli oma kontori sisse seadnud väljaspool linnasid, sest küla asus mitme maavaldusepiiride lähedal? Igatahes asus kontor majas, mis selle suuruse järgi otsustades oli endine trahter. Hüppasin maha, kinnitasin hobuse lasipuu külge ja tõmbasin ukse lahti.
Kontoris oli üsna palju rahvast. Keegi neist ei tegelenud kaupade uurimise või tingimisega. Talupojad ja mehed, kes võisid riiete järgi kuuluda Smei kaaskonda, oli kogunenud ümber laua, mille taga täringuid mängiti. Ühe mängija võõrapärane ilme lasi temas Smeid oletada.
„Astuge ligi, astuge ligi,“ ütles Smei, „mina olen selle kaubakontori isand ja vahel katsun õnne ka mängudes. Vabandust, et praegu mul mahti kundedega tegeleda pole. Kui see teile aga huvi pakub, võin ma ka teiega hiljem ise ühe täringumängu teha.“
Seisnud kahe talumehe taha, jälgisin ma laual toimuvat nende vahelt. Smei ei saanud ainult suuri numbreid, aga väikesed skoorid võisid olla suitsukate, sest siis, kui ta võitis, tulid tal kõik kuued.
Vaatasin Smei vastast. Too kasutas samu täringuid mida Smei. Jälgisin Smei käsi ja olin üsna kindel, et ta vahepeal täringuid ära ei vaheta. Heitsin igaks juhuks pilgu ka ta kodakondsetele, aga ma ei tea, mismoodi nad Smeid oleks aidata saanud, ja midagi kahtlast ma ka ei märganud.
„Kui praegu kaupa teha ei saa, tulen hiljem tagasi. Mängimise suhtes pole ma veel otsustanud.“ Läksin välja ja jalutasin majast mööda. Rääkisin ühe talunaisega sellest, milliseid saake oodata on – “Ei, see aasta midagi head oodata ei ole.“ – ja jalutasin teiselt poolt maja tagasi.
Mul vedas. Kuigi olin kontorit vaadelnud vaid kolmest küljest, nägin ma aknast meest, kes midagi paberitele kirjutas. Ma ei riskinud pikemalt vaadata ega aknale lähemale minna. Aga ma nägin poolviltu aknast ka teist meest. Too seisis seina juures, mis oleks olnud ebaloomulik, kui ta just piiluavast mängijaid ei jälginud. Piiluja sirutas aeg-ajalt käe selja taha ja näitas kirjutavale mehele sõrmedega numbreid.
Mida sa hakkad oma ajaga pihta maakohas? Ma ei saanud ju kohe sisse tagasi minna ja teeselda, et mõtlesin lihtsalt täringumängu osas ringi. Ratsutasin kõrtsi ja kaebasin kõrtsmikule, et Smeiga kauplemisest ei tulnud midagi välja. Kõrtsmik kirus samuti Smeid ja tema korraldatavaid täringumänge.
„Mu nainegi käib vahel seal mängimas,“ kaebas ta ja pakkus mulle õlut. Keeldumine oli mulle kerge, sest üks põhjus, miks mind mu ametisse valiti, oli mu kiretu suhtumine joovastavatesse jookidesse. Kuna olime juba jutusoone peale saanud, siis rääkisime kohalikust elust. Parun Jõõr tundus olevat üks mõistlikumaid siinsetest aadlikest. Siis sõitsin tagasi ja läksin kontorisse sisse ning üle põrandapalkide mängijate juurde. Seekord ei olnud mängijaks enam sama tüse talupoeg, vaid kõrtsmiku lopsakas naine.
„Kui kauplemisest asja ei saa,“ ütlesin ma, „ma siis teeks ka mõned mängud.“ Naine noogutas kehavormide vabisedes pead.
„Siin ei ole võimalik võita,“ teatas ta ja loovutas oma tooli mulle.
Mängisin mõnda aega ja otsustasin siis, et kuna mul oli eelmises voorus kõvasti vedanud, siis peavad Smeil järgmises voorus kuued tulema. Rahva pahameelehüüatuste saatel haarasin ma täringud poole veeremise pealt oma kätte.
Täringute nikerdatud luu oli sile, aga see polnud ainus, mida ma tundsin. Täringud mu peos püüdsid liikuda. Lasin nad käes lahti ja kuigi nad oleks pidanud otse lauale maanduma ja veidi põrkama, hakkasid täringud veerema. Kuued.
Tõusin ja kedagi kuulamata astusin seina juurde. Torkasin sõrmega piiluavasse ja karjatuse järel kiskusin ukse lahti. Läksin laua ääres istuva kõhetu mehe juurde , lükkasin ta kergesti eemale ja võtsin tema eest laualt pärgamendid. Marssisin kontori kauplemisruumi tagasi ja viskasin lehed, millele oli joonistatud rida kuue silmaga täringuid, lauale.
„Maagia,“ teatasin ma. Keegi ei küsinud, kuidas ma olin sellele jälile jõudnud. Külarahvast huvitas süüdlase ülekuulamine. Smei viidi külainimeste vahel kontorist välja. Ta ei üritanud põgeneda, vaid lasi end kaasa viia majja, mille ees ootas üks vanem mees. Tegu oli külavanemaga.
„Las valvurid ja mõned auväärsemad külaelanikud tulevad sisse,“ ütles ta, kui toimunust kuulda sai. Ootasin, et mind tunnistajana sisse kutsutaks. Mul tuli kaua oodata ja siis juhtus midagi üllatavat. Vanemad külamehed saadeti välja ja nad ei tundunud sellega üldse rahul olevat. Ootasin veel ja siis tuli majast üks Smeid valvanud meestest ning teatas, et mind polevat kohtupidamisel vaja. Lonkisin eemale ja jõudsin selle aja jooksul otsusele. Ratsutasin külast välja. Sidusin hobuse ühte metsatukka, ronisin puu otsa ja jäin küla jälgima.
Aeg läks, küla poolt tuli loomade häält ja kuskil metsas raksatas midagi. Ikka ei juhtunud midagi ja siis tõusis mingi lind tiibu rabistades lendu. Kui ma tähelepanu tagasi majale, mis oli kaubakontorist mõnevõrra väiksem, keskendasin, tuli Smei sellest välja ja läks kellegi poolt takistamata oma kontorisse tagasi. Ootasin veel ja ronisin siis hämmeldunult alla.
Pühkisin sõrmedelt vaigu puulehte ja ronisin hobuse selga. Juurdlesin toimunu üle kogu tee kõrtsi –valisin raja, mis tuli puude vahelt suurele teele tagasi tükk maad külast eemal – ega jõudnud mingile otsusele. Trahteri tallis olid mõned hobused juures.
Sisenesin õlle ja hapukapsa järele lehkavasse ruumi ja taipasin siis, miks olid uued hobused nii uhked olnud. Rüütel ja tema sõjasulane sirutasid oma mõõgad mu rinna poole.
„Te tulete meiega kaasa,“ teatas rüütel. Protesteerisin, et ma ei allu siinsetele aadlikele, aga ma tegin seda loiult, sest mind huvitas, mis toimumas oli. Kaupmeestel pole mingit võimu rüütlite üle, pealegi polnud Smei kohalik. Ja kas võis kellegil olla üldse aimu külas toimunust?
Parun Jõõri loss oli üsna kaugel. Rüütli ja tema sulase vahel sõites veendusin, et ka teised Haravere külad olid üsna suured ja tiheda asustusega. Küünarpikke siinkandis eriti polnud, küll hakkasid mulle silma mõned siilid. Küünarpikkudest vaid veidi pikemad loomad olid neist tunduvalt kogukamad. Üks selle rahva esindaja jälgis meid veidi aega mõtlikult, kui me möödusime viimasest külast enne paruni l ossi.
Tegemist oli päris kindlusega, mitte pisikese staatusesümboliga nagu kuningal. Koridore, mida enne saali jõudmist läbida tuli, oli mitu ja loss oli ka paremini kaunistatud. Hästi kootud gobeläänid ja kuningatroonist suurem tool avaldasid muljet. Jõõr polnud kõhn, küll aga oli ta kaupmees Smeist väiksem.
„Ah teie siis nuhite minu hea sõbra järele...?“
„Mats, Mats Talukülast.“ Ma püüdsin anda aimu, kes ma seisuselt olen, ja tegin käega visiiritõstmist jäljendava liigutuse.
„Mind ei huvita sinu seisus,“ ütles Jõõr pead raputades. Tema juuksed nihkusid veidi ja paljastasid väikse kiila lapi ta laubal. „Sa ei ole minu rüütel ja üldse on mul enamikust selle riigi aadlikest arvamus langenud.“
Ta pöördus mu saatjate poole. „Viige ta vangikongi. Me võiks ta kusagil metsa vahel hukata ja ajada selle röövlite kaela. Aga võibolla pakub ta Smeile huvi.“
Jälle tuli mul koridorides seigelda ja minna üle siseõue. Seal heitsid mulle pilke teenijannad ja ühes koridoris tuli meile vastu peenemast soost naisterahvas, kes samuti vaatas mind. Küllap neile meeldisid sitked pruunide juustega mehed.
Väikese kongi aken avanes siseõue. Kas ma peaksin jääma ootama, et näha, millal Smei saabub, või põgenema õige pea? Üks võimalus oli seotud suurema riskiga, teise puhul aga ei õnnestuks mul toimuvast rohkem infot saada. Kuna oli juba õhtu, otsustasin öö kongis veeta ja hommikul tegutseda sõltumata Smei saabumisest või mittesaabumisest.
Heitsin õlgedele. Väljavoolurennist tuli kusehaisu. Õnneks ei segunenud see mu unenägudega.
Täielikus vaikuses on isegi üle nii suure õue kuulda tiibade vihinat. Ärkasin selle peale ja nägin akna juurde astudes, et kukk lendaski ühele tornile kirema. Läbi kongiukses oleva trellitatud akna nägin, et koridori mõõtis uus valvur. Mehe näost oli näha, et ta oli vara voodist välja aetud.
Kui eelmine päev mind läbi otsiti, oli Jõõri sõdurid õlgu kehitades mulle tagasi andnud pärgamendi, mille nad mu paunast leidsid. Olin selle võtnud Smei kontoris võluri laua pealt nende hulgast, millele võlur veel midagi joonistanud ei olnud. Kui kõigi pilgud pöördusid vaatama Smeid, kelle ma paljastanud olin, siis ma näpsasin ka täringud ära nende pärgamentilehtede kõrvalt, mis ma asitõendiks tammelauale olin visanud.
„Hei, sina!“ Valvur pööras pilku ja viipasin ta lähemale. „Kas sa ei tahaks täringuid mängida? Aga mul on sulge vaja, et punktide üle arvestust pidada.“
Minu õnneks ei hakanud unine valvur kaaluma, miks mul endal pärgament on, või nõudma, et hoopis tema punktiarvestust peaks.
„Oota,“ ütles ta ja ta kadus ühte teise koridori. Sammude kõla tuhmus ja siis jälle valjenes.
„Ära ürita mingeid trikke,“ ütles ta mulle sulge ja tindipoti läbi akna ulatades, „uks on vaid veidi praokil, sina veeretad seal, mina siin.“ Olin selleks valmis. Uks avanes sissepoole ja ma planeerisin tal käest kinni haarata. Nii see ei läinud, ta keeras kongiukse lukust lahti ja lükkas ukse jalaga õige vähe praokile.
Ma võitsin palju rohkem, kui Smei oli seda teha riskinud, sest mu eesmärk oligi valvur välja vihastada. Mind petmises süüdistades – „Valemängijast kusik selline!“ - tormas ta kongi, aga hoolimata langetatud kätest olin ma selleks valmis. Kui ma poleks valmis olnud, siis ma poleks ju mõne vooru eest püsti tõusnud, vaid oleksin edasi veeretanud kükitades.
Mu käed sööstsid edasi nagu ründavad loomad ja teda rõngassärgi peal olevast kuuest hoides virutasin ma mehe vastu seina. Selle ainus tulemus oli, et ta kaotas korraks tasakaalu. Seda mul vaja oligi, sel ajal, kui ta koperdas, rebisin tal kiivri peast. Tõrjusin ta sihitu hoobi ja virutasin siis mehe pea vastu seina.
Kaitsetuid inimesi ei tapeta. Samas võib teadvusetu inimene tagasi teadvusele tulla. Murdsin mehe kaela. Kuulsin õuest hääli ja heitsin pilgu aknast välja. Smei saabus. Pagan.
Olin kavatsenud püüda müürile jõuda ja sealt viskuda ühele riidest katusele. Olin saabudes märganud müüri juurde end sisse seadnud talumehi talusaaduste letiga ja selle kohale oligi too katus seatud. Minu plaani, mis nüüd vett läks vedama, kuulus põgenemine ühe nende hobusega.
Nüüd pidin ma riskima mõnda ruumi vaadata, et endale teised rõivad leida ja valvuri surnukeha ära peita. Vaatasin esimesse tuppa kõrvalkoridoris ja kuigi seal hoiti igasugu koli, riideid seal polnud. Nihutasin paar tooli teineteisele lähemale ja vedasin valvuri nende taha. Siis leidsin ühe toa, kus ilmselt elati. Toa omanikku polnud kohal ja ma lootsin, et ta asjatoimetused võtavad kaua aega. Ühes kirstus oli pealiskuub ja kaabu, aga ei midagi rohkemat. Vahetasin pealiskuue, tõmbasin kaabu ninale ja läksin läbi koridoride, kus kohtasin vaid üht teenijannat, ja jäin õuele viiva ukse juurde seisma.
Kui Smei kaaskonnaga rääkimise lõpetas, ootasin natuke veel ja piilusin välja. Ukse järgi, kust mind oli eile läbi viidud, otsustasin, et Smeil oli asja saali. Ootasin veidi ja järgnesin neile. Peatusin alles siis, kui nemad olid saali juurde viivas koridoris. Seal oli ju valve, ma ei saa kuidagi ust praotada ega pealt kuulata, mõtlesin ma.
Ja siis juhtus midagi hämmastavat. Jõõr saatis valvurid ilmselt minema, sest nad keerasid minu koridori. Neid valvureid ma eilsest ei tundnud, riskisin neile vastu kõndida, et mitte ümberpööramisega kahtlust äratada.
Küllap ei osanud mehemürakad aimata, et keegi paruni kaaskonnast saali kipuks, kui isegi nemad ära saadeti. Lisaks sellele ei tundnud nad mind, nii ei teinud nad mulle takistusi. Lootsin, et äkki oli koguni saaliuks lahti jäänud, aga sellist õnne mul polnud. Ei olnud lootust, et nad poleks ukse praotamist märganud. Võtsin riski ja avasin ukse ning marssisin sisse. Lõpude lõpuks oli Smeil kaasas ainult kaks meest.
Kõik neli toasviibijat pöörasid oma pilgud mulle. Teiste häältes oli pahameel – „Kuidas sa julged oma paruni... See oled sina!“, aga Smei jäi rahulikuks. Kaupmees, kelle välimus millegipoolest eilsest erines, vaatas mind ja ütles:
„Aa, mängukaaslane. Tule siia, mul on sinuga üks asi arutada.“ See tõi mu näole vaid iroonilise muige, aga lause teine pool tekitas mus nõrga tunde, et meil tõesti on millestki rääkida. Püüdsin seda tunnet maha raputada ja kinnitasin oma pilgu tema kroonile.
„Meil on midagi väga tähtsat arutada,“ kinnitas Smei ja ma astusin kaupmehe poole, kellega minu veendumuse järgi oli mul mingi tähtis asi ajada. Või ei, mõtlesin ma, ta on ju mu vaenlane. Ja miks kandis ta seda väikest krooni, ta polnud ju aadlik – isegi mitte parun.
„Sa tahad kuulda, mis mul öelda on,“ ütles ta ja mu tõrkuvad jalad viisid mind edasi. Kahtlused selles, kas ma peaksin temaga läbi rääkima, olid väga nõrgad. Ja siis virutas üks tema kaaslastest mulle rusikaga kõhtu ja ma vajusin kummargile ning Smei rohelised silmad kadusid mu vaateväljast. Siis löödi mul jalad alt ja ma sain korralikult peksa.
Ma toibusin aeglaselt ja tervenemisele ei aidanud kaasa see, et minu valutavat keha kinniseotult hobusel kaasa veeti. Rappusime mingil metsateel ja ma hakkasin pikapeale toimuvast nii palju aru saama, et mõistsin – seda teed ma ei tunne.
Veidi eespool sõitval hobusel istuv Smei heitis aeg-ajalt minu poole pilke. Tema kaks kaaslast käisid jala kahel pool minu hobust.
„Ma näen, et sa uurid ümbrust. Ära ole üllatunud, me ei lähe mu kontorisse tagasi. Valede Kroon küll aitas mul linnavanemat veenda, et ma olen süütu, aga seda ei saa kasutada masside mõjutamiseks.“ Smei vangutas oma linakarva peanuppu.
„Valede Kroon? No muidugi, sa kasutad aadlike manipuleerimiseks maagiat. Sul on ju oma võlur, nagu ma nägin sellest, et...“ Smei katkestas mind:
„Ära püüagi mu tähelepanu hajutada. Ma tunnen sinusuguseid. Tead, mis on ainus põhjus, miks sa elus oled?“ Ta ei vaevunud vastust ootama, vaid jätkas:
„Mulle ei meeldi asjade üle kontrolli kaotada. Mulle ei meeldi, kui täringuid juhib saatus. Mulle ei meeldiks sind tappa, sest siis on sinu saatus teispoolsete jõudude käes. Ma tahan, et sa veered nagu täring, millel tuleb üks silm. Krahvide armeed marsivad Lembla poole ja parun läheb neile järele. Neli täringut, igalühel kuus silma. Ja sina oled siin - oma kuningale praktiliselt täiesti kasutu.“ Lasin tal rääkida ja jälgisin ümbrust.
Möödusime mingist teeotsast, mille juures paistis maja. Ma ei teadnud, kas seal oli terve küla, aga ma nägin seppa askeldama õues alasi juures. Rohkem ma inimeste elamisi enne kohale jõudmist ei näinud. Ainult männid, kased ja kopraroad. Need olid mulle alati meeldinud mitte suurte lehtede pärast, mis sügiseti värviliseks lähevad, vaid selle tõttu, et nende pealmine kiht taastub, kui koprad puutüve liiga õhukeseks ei näri.
Metsamajake polnud nii suur kui kontor, aga andis elumaja mõõdu välja. Õhtu polnud päris käes ja ma veendusin, et Smei armastas tõesti kontrolli inimeste saatuse üle – ta kohtles mind viisakalt ja tal ei paistnud olevat mingit eesmärki peale oma plaanide ülekordamise. Rohelised silmad ei eksinud kuigi kauaks minult, talle meeldis näha mu abitust.
„Näe unes oma kodumaa saatust, austatud meiede esindaja,“ ütles Smei enne, kui ta magama läks. Ta kaaslased sidusid mu käed uuesti kinni ja seadsid end voodist veidi eemale valvesse.
Rajasin oma lootused sellele, et nad olid koos valvesse asunud. Ent kumbki neist ei jäänud uniseks, küllap võis sellel olla midagi tegemist selle lõhnava rohuleotisega, mida nad jõid. Pealegi tundsin, et mu keha vajab peksust kosumist. Uni oli rahutu.
Järgmine hommik tundsin end palju paremini, aga ei näidanud seda välja. Ma koguni komistasin voodist tooli juurde minnes ja ajasin valvurite pudeli ümber. Sinisambla värvi vedelik – kas tõesti kõlbas see mürgiseks peetud taim leotiste tegemiseks?- nirises põrandapalkidele.
„Sa sitane...,“ ütles üks valvuritest ja tõstis käe, kuid Smei peatas ta.
„Käi meie külalisega viisakalt ümber,“ ütles ta ja lisas mehe kulmukortsutusest välja tegemata, „pealegi te tampisite teda eile piisavalt.“
*
Aadlike väed liikusid koos Kungla poole. Jõõri sõdurite seas oli üks Karmi-nimeline mees. Tema hinges valitses kahtlus. Kas see oli ikka õige asi kuningale vastu hakata? Kui krahv, kellele tema isand allus, käskis parun Jõõril pealinna ründamisest osa võtta, kas siis poleks pidanud parun püüdma oma krahvi veenda rünnakus osalemisest loobuma?.
Nad lähenesid linnale, mis tõusis mööda mäekülge nende ees ülespoole. Neid jälgiti müürilt ja siis suleti linnaväravad. Ratsamehed jõudsid müüri alla ja hakkasid telke üles sättima. Vahimehi, keda kaugusest oli vähe näha olnud, vaatasid ikka alla vägede poole. Nüüd oli neid kogunenud rohkem ja müürile ilmus T.
„Mida te soovite?“ küsis nõuniku rahulik hääl. Väsinud pilgust, mis tal oli üksi oma ruumides olles, polnud mehe silmis jälgegi.
„Kuningas ei kohtle meid õiglaselt,“ ütles üks krahvidest ette astudes. Jõõr ei allunud tollele ja Karmile polnud see kriiskava häälega mees kunagi meeldinud.
„Aga võibolla te olete hoopis poolade salajutte kuulanud?“ Krahv kirtsutas nägu.
„Kas see on süüdistus riigireetmises?“ küsis ta.
Jõõr ütles poolkuuldavalt oma meestele:
„Miks ta selle sitaga õiguslike küsimuste üle vaidleb? Smeil on ju õigus, et me võiks ise valitseda ja Poolademaaga paremini läbi saada. Tema kuulamine ei ole veel riigireetmine. Seda enam, et ta on kõigest kaupmees, mitte naaberriigi õukonna liige.“
„...ainult anda nõu, et äkki te olete saanud rumalusega hakkama,“ kostis linna poolt T. lause lõpp. Laagri rajamine ei peatunud.
*
Vaadates toidujäätmeid enda ees taldrikul, pühkisin käed rõivastesse ja otsustasin, et olukord oli nõme. Õnneks tahtis Smei mu abitust näha ja sellepärast ei kasutanud Valede Krooni minu kontrollimiseks. Ma poleks siis olnud abitu, lihtsalt uskunud, et parem on, kui riigis võim välja vahetatakse. Mul tuli mõte seda tema vastu kasutada.
„Aga see Valede Kroon – kui sa seda kasutaks, siis valitseks minu üle nõidus?“ küsisin ma, jälgides Smei ilmet. Seekord käis üle tema rahuliku näo mingi virvendus. Jätkasin:
„Ja seda sa ei taha, nagu sa ei taha mind surma meelevalda jätta .“ Ma ei oletanud huupi. Tundsin varasematest kogemustest selliseid inimesi, kes eelistasid oma vastaste kõrvaldamisele neid vangis hoida ja piinata. Smei pööras ärritunult pilgu ära ja seda mul vaja oligi. Heitsin pilgu valvuritele ja nägin, et nad on juba üsna unised. Peamine oht oli Smei. Lükkasin talle laua otsa. Ajasin end toolist püsti, sain jalad üsna kindlalt maha ja virutasin jalaga unisemale valvurile.
Teine valvur jätkas lähenemist. Haarasin taldriku pihku ja lõin selle vastu mehe nägu kildudeks. Ta hakkas eemale vaaruma, ma tõmbasin ta pealiskuube pidi lähemale tagasi ja rammisin talle taldrikukillu kõrri. Tema kisast välja tegemata lõikasin tal hingetoru läbi. Valukisa muutus korinaks.
Püüdsin vedada rabeleva mehe ennast sirgu ajava Smei suhtes külje peale. Sealt riskisin sihtida jalaga Smei põlve pihta. Smei ei haaranud mu jala järele ja löök pani ta uuesti küüru tõmbuma. Lasin surija maha variseda, tundsin, kuidas teise valvuri käed mu ümber klammerdusid, ja virutasin nii kõvasti, kui olukord seda võimaldas, Smeile jalaga meelekohta. Kostis raksatus. Iga teise mehe oleks see löök tapnud ja Smei varises maha.
Sein oli liiga kaugele, et püüda taganedes viimast vastast vastu seda rammida. Hakkasin valvurit enda järel edasi vedama, aga siis haare lõdvenes ja kostis põrisev hääl. Mehe norskamine liikus mu kõrvast eemale, mahavarisevale mehele järele.
*
Karmi mõõk põrkas linnavahi omaga kokku. Tema kõrval lükati üks redel ümber ja mõned rüütli kaaslased paruni vägedest kukkusid koos sellega alla. Karmi tabas vihahoog ja ta kummardus mõõkade vahelt vaenlase näo juurde ja hammustas. Lihatüki sülitas ta alles siis välja, kui ta oli karjudes tagasi astunud vastase läbi torganud.
Tal tuli veel mitme vastasega võidelda, õnneks ilmus talle appi mehi ühelt ümber tõukamata jäänud redelilt. Nendest meestest, kellega ta ise koos oli üles roninud, oli üks selleks ajaks juba surnud. Mõned mehed liikusid vahitorni poole, teised tõstsid redeli üle müüri ja laskusid linna, Karm nende seas.
Enamik sõdureid linna sees tundus olevat kogunenud väravate juurde. Karmiga koos oli liiga vähe mehi, et üllatusrünnakut proovida. Vallutajad varjusid ühte kõrvaltänavasse.
Vahimehed märkasid järgmisi müürilt laskujaid, nii jäi üllatusrünnak ära. Karm ja teised sööstsid oma meestele appi.
*
Pildi autor Mihkel Mätas
Pidasin hobuse sepikoja juures kinni ja hüppasin maha. Tahmane mees, kes väljas väikese ääsi juures oli rauda tagunud, mõõtis mind pilguga. Võisin talle tõesti veidra mulje jätta oma vanade sinikate ja värskelt rebenenud rõivastega, aga mul polnud aega selle peale mõelda. Võtsin krooni paunast välja ja sirutasin selle oma ametit teatavaks tehes sepa poole välja.
„On riiklikult oluline, et see võluese saaks hävitatud.“
Kõiki salakuulajaid haritakse võimaliku kokkupuute jaoks maagiaga. Teadsin, et mõned võluesemed kaotavad oma mõju alles siis, kui nad ära hävitatakse. Õnneks olin krooni kohe Smei juurest üles leidnud. Kuna olin soovinud võimalikult peagi sepani jõuda, olin ma vaid teiste hobused metsa ajanud ja minema galopeerinud.
„Salakuulaja?“ küsis sepp. Tema suhteliselt noortes silmades polnud kahtlust, aga ma tegin pea juures käega rüütliseisust kinnitava liigutuse. Alamrahvale avaldas see enamasti mõju.
„Hea küll, austatud härra. Kas lähme sisse ja sulatame selle kroonikese ära?“ Ta keeras oma kerges habemes nägu küsivalt. „Muidugi tuleb siis suur ääs kuumaks kütta.“ Heitsin pilgu vesirattale, mida sai tööle panna sepikoja kõrval voolava jõe veega, ja kiikasin siis üle koja ukse. Vesirattaga oli ühendatud suur lõõts. Küllap võis seda kasutades saavutada krooni vedelaks sulatamiseks vajaliku kuumuse, aga kui kaua see aega võtaks? Raputasin pead.
„Aja kroon siinsamas väiksel ääsil kuumaks ja tao see lihtsalt vormituks.“
Väikese kuumusega just imet ei tee, aga tal õnnestus peaehe hõõguma saada ja ta tõstis selle tangidega ääsilt . Just siis kostis kapjade plaginat ja Smei ilmus sepikoja poole viivale teele. Ma röögatasin:
„Kiiresti!“ ja astusin Smeile vastu odaga, mille sepa toodete seast haarasin. Smei kappas lähemale ja, kummardudes hobuse pea varju, ajas looma minu poole jooksma. Ma kartsin, et hobune mu ära tallab, ja pagesin ümber ääsi. Sepp jooksis hõõguva Krooniga oma kotta varju ja seest hakkas kostma vasaralööke.
Smei hakkas ümber ääsi ratsutama. Löömiseks oli ta liiga kaugel ja ma ei tahtnud mööda viskamisega riskida odast ilma jääda. Loopisin süsi hobuse poole ja loom hakkas perutama. Asjatult püüdis Smei kontrolli hobuse üle tagasi saada. Lõpuks viskas hobune peremehe maha ja too oli sunnitud end metsikult perutavast loomast eemale veeretama. Ootasin Smeid, relv peos. Too tuli ringiga ümber hobuse ja lähenes mulle, külg ees.
„Noh, kas enam polegi tahtmist vestelda?“ küsisin ma, aga ta ei lasknud end eksitada. Sihtisin tema suunas valelöögi ja ta astus tagasi, paljastades uuesti kogu keha.
„Nüüd on minul võim sinu üle,“ teatasin ma ja ta reageeris ägedamalt, kui ma julgesin loota.
„Pole sul midagi, sitane meie,“ sisistas Smei ja sööstis edasi, unustades igasuguse ettevaatuse. Siis ilme ta silmis muutus, aga ma rammisin juba talle oda rindu. Kaupmehe tugevad käed klammerdusid selle varre külge, laskmata mul seda välja tõmmata. Mõtlesin oda sügavamale suruda, aga ka Smei oli selle peale tulnud ja hakkas taganema. Väänasin odavart ühele poole, aga küljele kalduv tera jäi ühel hetkel lihasse pidama. Smei silmad olid peaaegu sama punased nagu tema haavast valguv veri.
Väänasin odavart teisele. Esimest korda tegi kaupmees sellist häält, nagu tal oleks valus, ja peatus. Surusin oda sügavamale ja mees kaldus taha. Korraga ta üks jalg vääratas ja ta varises maha. Rammisin koguka keha, mis oletatavasti oli surnud - aga Smei puhul ei võinud teada - maa külge.
Jooksin sepikoja juurde ja vaatasin sisenedes tagasi. Smei ei liigutanud. Sellest mulle ei piisanud – tõin sepikojast vikatitera ja lähenesin poolale, nagu oleks tegu kõigest mõõdukalt haavatud mehega. Ütlesin:
„Sitta,“ ja lõikasin tal pea maha.
See oli pea, mis oli kandnud Valede Krooni. Valede Kroonist endast oli sepikojas saanud vormitu metallikänkar.
*
Aadlikud polnud tükk aega enam oma meestele käsklusi andnud, vaid vaidlesid millegi üle suures telgis. Lõpuks vaibus isegi parun Jõõri vaidlusind ja nad istusid natuke aega vaikselt.
„Ta ju valetas meile,“ ütles kriiskava häälega krahv Tuhvel.
„See peab nõidus olema,“ ütles üks krahvidest, kelle vanades silmades oli intelligentne säde.
„Loodetavasti saab sellest ka kuningas aru,“ ohkas parun Jõõr.
*
Kuulsin läbi une itsitamist ja paotasin veidi silmi. Neiu oli juba riides ja valmis ära minema.
„Oodake, preili,“ ütlesin ma.
„Preili või midagi,“ naeris lopsakas neidis küüni väljapääsu poole pöörates ja siis kadus ka ta paks juuksepahmakas mu silmist. Panin silmad kinni ja hingasin sisse heinalõhna.
Meeled erinevalt sõnadest ei valeta, tuletasin ma meelde oma isa sõnu. Neid öeldes oli olnud tema huultel lihtne naeratus. Need lõhnavad heinad olid meiede heinad ja see maa oli meiede maa.