Madeleine L’Engle: Ajalõhe
Oli pime ja tormine öö.
Meg Murry, tema väikevend Charles Wallace ja nende ema olid tulnud keset ööd allkorruse kööki suupistet otsima, kui neid jahmatas kõige eriskummalisema võõra saabumine. „Maruööd on mu hiilgeaeg,“ teatas see ebamaine võõras. „Ma lihtsalt sattusin allapoole suunduvasse õhuvoolu, mis mu kursilt kõrvale kandis. Asun nüüd teele. Muide, kui tee juba jutuks tuli, siis selline asi nagu tesserakt on täiesti olemas.“
Enne oma salapärast kadumist oli Meg Murry isa teinud tesserakti ehk viienda mõõtme ajarännakuga katseid. Nüüd on Megil, tema sõbral Calvinil ja Charles Wallace’il aeg härra Murryt päästma minna, kuid kas nad suudavad kavaldada üle kurjuse jõud, millega nad oma vapustaval teekonnal läbi maailmaruumi kokku puutuvad?
Pealtnäha räägib Ameerika kirjaniku Madeleine L’Engle’i „Ajalõhe“ kolmest lapsest, kes võitlevad planeeti ähvardava õela jõuga, ent tegelikult jutustab L’Engle loo hoopis ürgsemast võitlusest, millega seisavad silmitsi kõik inimesed. Seega on tegu palju enama kui pelgalt noortele mõeldud köitva fantaasiaraamatuga.
Kirjastus Pegasus, tõlkinud Marge Paal
S. J. Kincaid: Põrguline
Põrgulised pole inimesed. Põrgulised on armutud. Põrgulised on ustavad ainult ühele inimesele. Neil on vaid üks eesmärk: tappa selle nimel, kelle jaoks nad on loodud.
Nemesis on põrguline, humanoidist teismeline, kes loodi kaitsma galaktika senaatori tütart Sidoniat. Nad kasvasid külg külje kõrval nagu õed. On ütlematagi selge, et Sidonia nimel on Nemesis valmis oma elu ohverdama ega kohku teda kaitstes tagasi mitte millegi ees.
Kui võimujanune keiser saab teada, et Sidonia isa kuulub mässuliste sekka, käsib ta Sidonial pantvangina õukonda ilmuda. Õukonda reisib aga hoopis Nemesis – tapjamasin, kes peab korrumpeerunud õukonnas ja senaatorite kahepalgeliste järeltulijate seas esinema Sidoniana. Selle saladuse ilmsikstulek määraks surma kõik senaatori pereliikmed.
Kui keisrivastane mäss jõudu kogub, avastab Nemesis, et temas on peale halastamatu tapaiha veel midagi. Ta saab aru, et on inimlikum kui paljud teda ümbritsevad inimesed. Kõigi ohtude, seikluste ja intriigide kiuste võib just inimlikkus päästa tema ja kogu impeeriumi.
Päikese Kirjastus, tõlkinud Marge Paal
Diana Wynne Jones: Paljude radadega maja
Diana Wynne Jonesi romaan “Paljude radadega maja” (2008) on järg romaanile “Howli liikuv kindlus”, mille põhjal tehti aastal 2004 tuntud animefilm, ja romaanile „Kindlus õhus“. Selles kohtume uuesti Howli, Sophie ja Calciferiga, kes on High Norlandisse oma sõbrale printsess Hildale appi läinud. High Norland on suures hädas – kuningriigi raha kaob müstilisel viisil, lisaks tundub nii kuningat kui tema tütart ähvardavat hädaoht.
Raamatu peategelaseks ja Howli ning Sophie abiliseks on kuninga raamatukoguhoidja Charmain, kes on saadetud oma võlurist vanaonu äraolekul tolle maja järele vaatama. Maja osutub keeruliseks ja mõnevõrra ohtlikuks, sest selles on painutatud nii aega kui ruumi. Majas olevast ainsast seesmisest uksest võib pääseda kuningalossi, koboldite koopasse, vannituppa, minevikku või kuhu iganes.
Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Eva Luts
Siri Pettersen: Odinilaps
Viisteist talve vana Hirka saab teada, et on odinilaps – sabatu mädanik teisest maailmast. Põlatud. Kardetud. Taga aetud. Tal pole enam aimugi, kes ta on, ja keegi püüab teda tappa, et see saladuseks jääkski. Kuid leidub hullematki kui odinilaps ja Hirka pole ainus olend, kes on väravatest läbi murdnud.
„Odinilaps” on „Kaarnaringide” triloogia esimene osa, vanapõhja mütoloogiast ja olustikust mõjutatud fantaasiateos. See on raamat võõravihast, pimedast usust ning õigusest või tahtest olla juht.
Kirjastus Varrak, tõlkinud Kadri Rood
Kersti Kivirüüt: Värav
Sari: Sündmuste horisont
Kaanepildi autor: Marge Nelk
Kersti Kivirüüt on eesti haridustegelane ja kirjanik, viie romaani ja paljude lühijuttude autor, kes peamiselt kirjutab etnoõuduse žanris, kuhu kuulub ka „Värav“. Peamine osa tegevusest toimub Meerapalu rannakülas, kuhu pimeduse saabudes ilmuvad zombid, kellega külaelanikud on juba üsna harjunud. Põhisüžee kõrval on selles romaanis peamine väikese külakoha ja selle elanike värvikas ja vaimukas kujutamine.
*
Laanehunt hoidis külmaleevenduseks käsi rinnal risti ja liikus auto juurde. Enne kui ta rooli taha istus, köitis ta tähelepanu veider udu, mis metsa alt küla poole roomas. Justkui oleks suuremat sorti vedela lämmastiku anum kummuli pööratud – põlvekõrgune udujärv valgus aeglaselt, kuid järjekindlat allavoolu Peipsi suunas.
Ühtäkki märkas ta metsaserval seismas teismelist tüdrukut vanamoodsas sitskleidis. Umbes sarnast kleiti kandis Laanehundi ema Brežnevi-aegsetel lapsepõlvepiltidel. Tüdruku olekus oli midagi õõvatekitavalt kummalist – ta seisis metsaveerel ja vaatas ainiti Laanehundi poole.
Allikas:
ulme.ee