1. Hiljuti jõudis poelettidele kirjastus Lummur esimene lapsuke – Maniakkide Tänava “Newtoni esimene seadus”. Palju õnne (ja ostjaid)! Millised on Lummuri edasised plaanid?

Kõige pikaajalisema asjana tahaks ehk tuua eesti ulmemaastikule ainult eesti autorite originaalteoseid esindava sarja “Teaduse kaardivägi”. Sarja esimene teos „Newtoni esimene seadus” on juba aasta algusest poelettidelt saada ning teine „Kosmose pikk vari” on hetkel toimetamisel ning loodame selle suveks trükki saada. Lisaks on meil mustandina olemas ka kolmas teos aga sellest on hetkel veel natuke liiga vara rääkida. Kosmose pikast varjust võin öelda aga niipalju, et tegemist on tõsise ja karmi kosmoseseiklusega, kus inimkond kohtub millegi tundmatuga ja üritab seda raha teenimise eesmärgil ära kasutada. Lisaks sarjale plaanime avaldada ka autorikogumikke ja originaalantoloogiaid ning Maniakkide Tänava järjekordne kogumik on juba töös. Kuna see peaks aga valmis saama ei oska öelda, kõik sõltub kuidas Kulka raha annab.

2. Kuskohast sai alguse idee oma kirjastuse loomiseks?

Praeguses maailmas, kus tiraažid aina vähenevad, on produktiivsetel autoritel minu arust omaenda kirjastuse loomine igati loogiline samm. Ja eks mul oli ka juba ammu huvi proovida kuidas oleks ise raamatuid algusest lõpuni kirjastada. Aga konkreetseid samme pani astuma ikkagi töötuks jäämine. Ükshetk oli aega rohkem kui osanuks sellega midagi peale hakata ning kui kuulsin, et töötukassa pakub koos ärikoolitusega ka väikest toetust panin end kohe kirja. Ehk siis otsustasin pealesurutud vaba aja millegi kasulikuma kui niisama raamatutelugemise või filmide vaatamise peale ära raisata.

Muide, kirjastuse enda tegemine pole üldsegi raske. Tuleb lihtsalt registreerida OÜ ja hakata pihta. Raskem osa algab aja, rahade ja küljendamiseks-toimetamiseks vajalike oskustega inimeste leidmisega. Lisaks ei tohi karta suhtlust! Kirjastaja peab näiteks ühe raamatu valmimise käigus vahetama kümneid ja kümneid kirju nii trükikodade, raamatupoodide, arvustajate ja paljude teiste osapooltega. Ehk siis väga introvertsele inimesele see amet ilmselt püsivalt ei sobi (aga ühe raamatuga aastas on ilmselt võimelised ka nemad hakkama saama). Minule endale on kõige keerukamaks asjaks osutunud raamatupidamine ja igasugune paberimajandus aga siinosas olen hakanud juba ka vaikselt juba üht ja teist taipama. Lisaks nõudis omajagu aega, et teha selgeks trükikoja spetsiifilised terminid ja see, et mis nimega on üks või teine paber, kaanetüüp jms. Õnneks olen siin palju abi saanud kaaskirjastajatelt nagu Heli Illipe-Sootak ja Raul Sulbi, kes on minuga lahkelt oma kogemust jaganud.

3. Öeldakse, et kiireim viis millestki mitte enam rõõmu tunda on võtta miski, mis rõõmu pakub ning hakata sellega professionaalselt tegelema. Ilmselt tasuks seda küsimust teie käest küsida tulevikus, kui raamatuid rohkem välja antud ja esialgne rõõm lahtunud, aga kas seda muret ei ole, et see kõik muudab raamatud ja eriti ulme tööks, mitte lõbuks?

Ma kardan, et sellist rõõmu ei teki kunagi, et saaks ainult ulmekirjutamise ja ulmekirjastamisega tegeleda. Praegu kulub ikkagi eluspüsimise raha teenimiseks protsentuaalselt palju rohkem aega kui ulmele ja hetkel ei paista ka võimalust hakata asja püsitööna tegema. Aga kui isegi selline hüpoteetiline võimalus peaks tekkima, siis minu arvates on ulme ja kirjastamine niivõrd lai teema, et rõõmu jätkub kauaks. Alati saab ju rutiinist välja murdmiseks luua mõne uue ürituse, kirjastada või kirjutada midagi hoopis teises laadis või proovida leida ulmele mõnd uut väljundit. Näiteks teha mõne kunstnikuga koostöös ulmekoomiks või mingi arvutimäng. Lisaks võib selguda, et me olemegi Mandiga sellised hälvikud, et meile anna ulmet ette niipalju kui kulub ja me ei suuda sellest kunagi tüdineda :)

4. Töösolevad projektid on kirjastusmaailmas vägagi hästihoitud saladuseks, aga ehk saaksite natuke valgust heita, et milliste põnevate autorite tõlkimine teil plaanis on? On ehk lootust, et meie maale jõuab teie kaudu ulmet ka muudest keeltest kui inglise või vene?

Vot sellele küsimusele ei oska veel midagi vastata. Hägusaid mõtteid on aga ei taha nendega ilmaasjata lugejaid õrritada, kuna pole üldse kindel, et mida, kuna ja kas üldse. Esmane Lummuri eesmärk on praegu avaldada eesti autorite originaalloomingut. Neid tõlkekirjanduse sarju on meil olnud ja on ka praegugi mitmeid, kuid puhtalt oma autorite originaalloomingu oma mitte ühtegi.

5. Just lipsas uudistest läbi, et Eestis on sadu pisikirjastusi ja sõprusringkonnas ringi vaadates tekib tahtmatult tunne, et ma olen vist ainus inimene, kellel oma kirjastust ei ole. Eesti ulmikute kogukond on niigi lõhestunud mitmel erineval moel, kas seda ohtu ei ole, et lõpuks on kõik ulmefännid ka omavahel ärikonkurendid, kisklemas niigi marginaalse turuosa pärast?

See on, jah, üks ulme suurimaid õnnetusi, et autorid ja kirjastajad peavad pidevalt üksteisega võistlema mingite marginaalsete rahasummade pärast. Samas pole väga vahet, et kas viis romaani võistlevad üksteisega Kulkast saadava 2000 euro peale ühe kirjastuse all või viie erineva kirjastuse all. Praktika on näidanud, et sealsed otsustajad annavad iga väljaandmisvoor raha vaid 1-3 ulmeteosele ja kirjastuste hulk ja nimed seda ei mõjuta. Ja omavahel kisklemiseks leiavad ulmikud alati põhjuse, sageli veel palju tähtsusetuma :)

Kui aga mõelda eesti autorite antoloogiate peale siis on kirjastuste paljusus isegi väga hea. Praktika on näidanud, et üks kirjastus aastas üle ühe-kahe originaaljuttude antoloogia naljalt ei koosta. Seega tähendab rohkem kirjastusi ka autoritele rohkem (tasustatud) avaldamisvõimalusi ja erinevate maitsete ja huvidega toimetajaid.

6. Kas teile võivad kõik käsikirju pakkuda? On teil aega ja jaksu nendega tegeleda?

Ikka võivad, aga olgu kohe ära öeldud, et meie maitse on üsna nõudlik ja ulmele me allahindlust teha kindlasti ei kavatse. Seega kõik tekstid, kus ulme mängib vaid marginaalset osa, saavad kindlasti tagasi lükatud. Meie arust on eesti turul liiga palju väheulmelisi ja slipstream-hõngulisi teoseid ning seepärast tahaksime keskenduda tekstidele, kus ulme on kesksel kohal. Lisaks on puudus tugevalt nn „poistekirjandusest” ehk noorematele meeslugejatele või seiklushimulisematele naislugejatele suunatud kirjandusest. Meil on mitu kirjastust, mis tegelevad peamiselt naislugejatega, kui ühe suurima raamatuostjaskonnaga aga selle kõrval on poistekirjanduse arendamine ja tootmine jäänud häirivalt tähelepanuta.

7. “Newtoni esimeses seaduses” oli üks väga sümpaatne element see, et raamatus on pildid. Sama torkas silma ka hiljuti avaldatud Helme “Haakrist ja ajarelv” juures. Minul isiklikult on selle üle ainult hea meel, sest pildid annavad tekstile kirjeldamatult palju juurde. Kas illustreeritud romaanid võiksid saada Lummuri puhul tavaliseks?

Jah, võiks saada ning tegime sellega algust ka Newtoni esimeses seaduses, kust võib leida kolm Tea Roosvaldi joonistust. Minu ulmehuvi tekkis peamiselt Seiklusjutte maalt ja merelt sarju lugedes ning sealt on jäänud minu hinge ka ihalus kaunite illustratsoonide järgi. Haakristi ja ajarelva tase, kus oli kokku vist seitse pilti, on küll esialgu raske saavutada aga vähemalt kolm pilti püüame me ka järgmisse teosessesokutada. Edasi sõltub kõik juba rahast, ajast ja veel hulgast muudest teguritest. Ka Reaktoris oli meil algselt plaan lasta kõik jutud ära illustreerida aga reaalsus tegi lõpuks omad korrektuurid.