Ma ei ole võimeline hetkel kirjutama ridagi sellest, et väljas on sügis, külm, hallad maas ja kured parves minema pannud, et nüüd on paras aeg korkida lahti soojendav pipraviin ja lugeda Reaktorit, mis, erinevalt sügislehtedest, ei kolleta kunagi ka… Olen vist vähemalt kuues erinevas juhtkirjas sarnast hõllanduslikku juttu keerutanud. Justkui tuul keerutab langenud lehti, eks ole.
Paratserateerium ehk indrikoteerium: sarve puudumisest sai ta nimegi: kreeka keeles tähendab keratos sarve ja para vastupidist
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Lähenevat oktoobripimedust tervitame veebikoomiksiga “Monster Soup”. Selle loojaks on Julie Devin ja koomiks ilmub alates 2011 oktoobrist reedeti.
Pealkirja “koletise-supp” näol on tegu sõnamänguga laulu sisse pandud segapudru-žanri Monster Mash teemal - ühte patta pannakse erinevad õudus- ja olendilugude tegelased-tüpaažid.
Raamatute arvustamine on tegevus, mida võib iseloomustada päris paljude erinevate nurkade alt. Esiteks on see tänamatu tegevus, sest arva mida sa arvad, ikka arvad sa kellegi arvates (heh) valesti ning valesti pakendatud arvamused võivad sünnitada palju paksu verd ja pahandusi.
Käesoleva aasta augustis toimus Iiri saarel kaks rahvusvahelist ulmeüritust: Worldcon Iiri Vabariigi pealinnas Dublinis 15.-19. augustil ja Titancon Põhja-Iirimaal Belfastis, mis käesoleval aastal oli ka üleeuroopalised ulmefännide kokkutulekuks EuroConiks, 22.-25. augustil.
Ulmestaar: Valentin Abramov
Sündisin Eestis, niipalju kui ennast mäletan, rääkisin vabalt nii vene kui eesti keeles, ehk siis need on mul mõlemad samal – emakeele – tasemel. Lõpetasin Gustav Adolfi Gümnaasiumi füüsika-matemaatika eriklassi, seejärel TRÜ füüsikaosakonna füüsik-teoreetikuna.
Torm
Uwe Laub
Kogu maailmas sagenevad näiliselt seletamatud ilmastikunähtused. Siberis sulab pärast tohutut temperatuuritõusu igikelts. Hooned vajuvad kokku, ränki kahjustusi saavad teed ja linnad. Saksamaal laastab Berliini olümpiastaadionit võimas tornaado ning Hannoveris marutseb rahetorm.
Sooviksin alustada tähelepanekuga neile, kes on kõik need aastad lugenud mu jutukommentaare või arvustusi või muljetusi või kokkuvõtteid või milleks neid nüüd nimetada ("karvustuste" kauni mõiste on omale võtnud Jürka, sellele jäägu tema kaubamärk).
Seekord siis kolm debüüti, üks debüüdijärgne ja üks tuntud autori sahtlipõhjast leitu... pluss veel tekst, mille ma pean karvustamisel vahele jätma. Tunnistan, et ega ma väga suurte ootustega selle jutuportsu kallale ei asunud, aga etteruttavalt võin öelda, et on olnud ka hullemat. Kuid kõigist nüüd järgemööda...
Herbst ja Tempel
Jaak Herbst on kirja pannud laastukese „Paharett külmkapis“, mis minu meelest on kokkuvõttes esimese kontakti lugu. Noor ilmakodanik kohtub oma külmkappi roninud (teleporteerunud?) paharetiga. Mulle meeldib selle loo juures jutustamise hoog ja teksti sujuvus.
Vatised pilved ümbritsevad taevalagedust, varjud sõidavad veidra vormiga laevadena merel. Hõlmamatu veteavarus on kaetud pisikeste valgete lainetupsudega. Igavene suvi Eikellegimaal.
Sellisel maal, kuhu rändad siis, kui unenäod vajuvad pehme ja hoolitseva tekina su peale, ja loovad irreaalusest reaaluse.
See suvi lonkis keerulist, käänulist teeb pidi sügisesse, soojendades ja külmetades merd. Soojendades ja külmetades inimeste hingi ja keha. Rannaäärsed inimesed teavad, millal meri muutub selliseks, et külm vesi ei pane õhku ahmima, ja selliseks, et sealt püüda kindlat sorti kala. Sellist kala, mida saab kohe süüa, ja kuivatada ja soolata.
Maal oli suvi.
Vesi seisis vaikse ja rohelisena, kõrkjad ja vesiroosid ümbritsesid rappa kasvanud soist ala. Roosad flamingod kõndisid oma pikkadel koibadel ja otsisid söödavat rohtu. Kalasid siin ei olnud. Olid foganid.
Avasin silmad ja lasin neil aeglaselt üle väikese toa liikuda,
uksest kuni trellitatud akendeni.
"Kus, kurat, ma nüüd veel olen?"
Tahtsin tõusta ja appi karjuda, aga selgus, et käed on voodi külge
kinnitatud.
Päike tõusis, Suurim Tuli ärkas.
Glendower ei näinud seda ja näha ei võinud veel keegi, aga ta tundis seda kui miskit imelist surinat oma kehas. Suurima Tule tõus oli hääl liivas, lõhn õhus, kaja kaljudes. Isegi Värav tundis seda, ja ümises. Glendower kuulis teda just nõnda, vaikselt-vaikselt Suure Tule ümina saatel laulmas.
Illustratsiooni autor Vince Delhaye.
Lugu, mida ma jutustama hakkan, sai alguse ühel pilvitul õhtul. Osad võiksid seda juba ööks pidada.
Ma pöördusin tagasi Ühingu palvel peetud loengust. Ma ei olnud ise enam mitu aastat liige olnud, aga ma tundsin end väga austatult, et nad ei olnud mind unustanud ja jätkuvalt hindasid mu tööd. Teel loengule sattusin ma mitme ümbersõidu peale ja jõudsin täpselt sissejuhatava koosoleku ajaks kohale, nii et ma hiljem küsisin praetorilt, kes tundis seda piirkonda paremini kui mina, ega ta ei saaks mulle soovitada lihtsamat ja väiksema liiklusega teed tagasisõiduks.
Tema kohal oli valge lagi ümmarguse lambiga. Menšikov lamas tavalises voodis kõrge aknaga toas, aga mis toimub akna taga, ta voodist ei näinud. Toas oli peale voodi kandiline valge kapp, samasuguseid kasutati tähelaevades. Ja kõik, mitte midagi rohkem, seepärast tuba nii tohutusuurena näibki. Liigutaks õige jalga? Ta liigutas käsi ja jalgu, tõstis pea padjalt. Keha kuulas sõna.