Henri Hundu
Karjääri tegev kõmulehe reporter-ajakirjanik Signe on küll noor ja ilus, aga mitte piisavalt tema bossi jaoks, kes otsustab VIPide peole tuua noore praktikandi. Signe otsustab, et läheb teada-tuntud ravitseja Antsu juurde, kus käib nii mõnigi avaliku elu isik, ja saada sealt midagigi teada. Kui ta sinna tuleb, seisab ta ühel hetkel silmitsi vajadusega ümber hinnata oma senist elu.
Seda juttu lugenult tuleb mul pähe üks küsimus, mis mitte üldse ei puutu sellesse teksti. Kui küsitakse, kui hea on kirjandusajakiri, siis kummale on adekvaatsem osutada - kas selle kõige nõrgemale tekstile? Mu meelest oleks see õigustatud alles juhul, kui tahta osutada alumisele lävendile, näiteks kellelegi, kes ei julge saata oma katsetusi. Pigem osutaks parimatele tekstidele - et aeg-ajalt leiab selliseid sähvatusi, nii et tasub lugeda küll, leidjale vaevatasu lugemisrõõmu näol. See jutt mõjub mulle aga hea näitena Reaktori keskmisest tasemest. Headel kuudel ilmub paremaid jutte, kesistel kuudel nii häid ei tule (ja siis natuke põed), aga üldiselt tuleb umbes selliseid. Ei ole selline, millega Eesti ulme laulutuules taevani tõuseks üles igavikku omale otsima, aga pole ka selline, et selle ilmudes ja lugedes muretseks Eesti ulme mandumise pärast. Näide meie ulmeharrastajate aina jätkuvast elujõulisusest.
Jutust endast kah: vaheldusena mõjus, et kui oli ajakirjanik-külastab-posijat-lugu (reportaaž ühe muudetud nimega Vigala Sassi juurde), polnud too nõid mingi kreisi taat, kellele peale vaadates on tajuda, et siit saab segase loo haigest perverdist. Oh ei, täiesti rahulik ja kindlustunnet sisendav kuju. Nimigi täiesti tavaline Ants. Natuke järele mõeldes tajun, et võib-olla on kreisit posijat huvitavam konstrueerida - oleks üks reljeefselt eristuv karakter lugemisruumis, või keegi, kelle ilmumine elavdab kohe kogemuspilti. Samas, selle teksti piires oli huvitav vaheldus, et ravitseja oli lihtsalt üks lakooniline töömees kogu oma vaoshoitud tõsiduses.
Mu meelest polnud Antsu enese lugu väga hästi välja mängitud, tema minevik ja miks ta seda ravitsemisasja nüüd teeb. Miski oli seal info jaotamisel, mis ei muutnud selle emotsionaalselt mõjuvaks loopotentsiaaliks, kuigi selle aimus nagu oleks.
Üks mõte, mis pähe tuli lugedes - vahepeal ringles Twitteris või kuskil mujal sotsiaalmeedias väikestviisi nali, et kuidas käituvad ja mõtlevad naised meeste kirjutatud juttudes. Parodeeriti eneseteadlikku seksualiseeritust ja edevust. Tehti liialdatud näiteid stiilis “Kõnnin läbi toa, mu kitsas kleit rõhutamas mu tisse. Iga sammuga tunnen, kuidas tissid veidi hüplevad, ja naudin kõigi varjatud ja varjamata pilke endal. Võtan laualt klaasi šampust ja püüan seda juues mitte tissidele ajada. Tissid.” Kohati tuli kogu too värk meelde seda juttu lugedes. Teisel lugemisel tegin märke, et siinse peategelase eneseimetlus ja edevus kaldub sinnapoole, siis poolepealt tundsin, et teen autorile liiga. Siis aga leidsin jälle mingid viited sellele, nii et jah, kuigi Henri Hundu pole siinkohal lausa pervert, on ikkagi kuidagi veits liiga tajuda, et mees kirjutamas naistegelast.
Mulle olid sümpaatsed mõned ulmeelemendid - lõhnamaailm oli vaha, nagu ka Antsu loomkaaslased sel ravitsemisel, näiteks kassi roll selles. Idee sellest, et kui mõistus liigub eemale, ravib keha end paremini, on huvitav lähenemine. Pakub toredat kontrasti tavapärasele platseebolikule “me mõtleme endid terveks” - siin siis pigem, et me lahkume kehast ja keha pühendub täielikult enesetervendamisele. Ja mingi kontrast sellega, et tavaliselt lähenetakse ulmetekstides asjale nõnda, et keha segab vaimu, mitte vaim keha. Seega vaim väljub kehast ja saab tegeleda täielikult mingite abstraktsioonidega või Kõrgema Tõega.
Üks asi, mis mulle endale eriliselt ei sümpatiseerinud, aga mis polnud iseenesest kohmakalt välja mängitud ega midagi, vaid oli üksnes eetiliselt (või poliitiliselt?) kuidagi eba mu jaoks - see, kuidas käidi ümber abordiga. (Ääremärkuse korras ütlen: milline veider kokkusattumus, et siinsete ridade kirjutamise ajal on abordiseaaduse uuendamine uudistes, aga see ei puutu juttu “Ravitseja”, mis kirjutatud Hundu poolt ja loetud minu poolt enne seda poleemikat). Nimelt oli naise nimetamine mõrvariks tema abortide pärast üsna järsk ja kategooriline hukkamõist. Ja mulle endale miskipärast ei sobinud see. Nagu ka mitte see, et pärast noa keeramiseks lasti naisel kohtuda nende kahe lapsega, kelle ta jättis ilmale toomata. Aga ega ma saa konservatiivse hoiaku võtmist ühes poliitiliselt tundlikul teemal nimetada teksti veaks. Tuleb ikkagi kiusatus nimetada seda maitsevääratuseks - ja las ta olla.
6,5/10
Margus Makke
Jutustaja räägib kellelegi, et too pilv, mida nad näevad, pole teps mitte tolm, vaid et need olevat linnud. Äkki kajakad. Aga vestluskaaslane ei tea, mis on kajakad. Noh, need sellised, kes meredel kalu püüdsid. Kas vestluskaaslane tõesti ei tea sedagi, mis on meri, mis kalad? Kas ta siis tõesti ei mäleta midagi enne aega, mil nad pärast kõige kuradile lendamise koopaisse läksid elama? Nõnda see jutustaja siis räägib...
Kunagi kuskil öeldi, et teadlane püüab teha kõigile mõistetamatut kõigile arusaadavaks, samas kui poeet püüab vastupidist. Võib-olla oleks vähem irooniline viis taolist mõtet sõnastada öelda, et poeet püüab igapäevast muuta üllatavaks. ‘
Seda silmas pidades on ulmekirjanik, teadlane kunstnike seas, küll iseäralikus rollis. Tema teha on kogemusele tabamatu muutmine sõnadega haaratavaks. Välja arvatud ehk sellises mikrožanris nagu see tekst. On kiusatus nimetada seda Platoni koopa narratiiviks. Vist pole päris täpne, aga küll passib praeguseks.
Sellises loos luuakse suur võõritus, mistõttu meile täiesti igapäevane on tegelastele võõras. See on lõbus jutustajapositsioon - kõige harilikumate asjade nimetamine sellisena, et ajab kukalt sügama, see on juba eos lõbus lugemine. Mul on tunne, et võrreldes tavalisega on siin üks suur erinevus. Siin ei võõritata mitte ühiskonda või muid pikkamisi enesestmõistetavaks muutunut - igasuguseid sotsiaalseid konstruktsioone -, vaid hoopis loodust ja ajamõõtmisviise.
Tahaks küll lugedes, et midagi oleks tekstis veel peale selle võõrituse naudingu. Okei, nad näevad linde - ja asi hakkab pikkamisi lahti hargnema. Aga see ei jõua eriti kuhugi, lihtsalt on kaotatud tavalise kummastatud kirjeldamine. Korraks mainitakse uue maailma uusi ajamõõtmisühikuid - sammud, lõke, kausitäis -, aga needki seal vaid selleks, et oleks lõbuga ära mainitud.
Ühesõnaga, tore mikrožanr sai valitud. Või jutustamislaad või milleks teda nimetada. Platoni koobas on ikka vahva, ilma näinud koopaelaniku meeleheitlikud katsed kirjeldada noile ülejäänutele seda hullust. Aga midagi võiks veel olla.
5,5/10
Helina Ravasoo
Kauge tuleviku eestlane Violette läheb vastumeelselt oma isa Rüani ja ema Sigridiga mingile mõttetule pidulikule õhtusöögile väikesele, nime vaevu väärivale asteroidilahmakale. Ema sõnutsi lähevad nad tähistama Kaido ja Kaia saavutusi Eesti esimesel koloniaalplaneedil, misjärel tähistatakse koos musta reede püha, nagu perekonnale kohane. Violette muidugi ei soovi, sealjuures seepärast, et Kaido ja Kaia lapsed Rob1n ja Al1ce on tehisinimesed. Mida ta ise aga ei tea, on see, et ka tema ise...
Minus ei tekitanud erilist vaimustust see kergelt neurootiline maailmapilt, milles ühelt poolt ollakse meeleheitlikult kinni rahvuslikes piirides (kui sööd keelatud toitu seapekki, oled tõeline eestlane), aga teisalt on mingi äärmuslik globalisatsioon nii kaugele läinud, et halloween’i ja valentinipäeva nimetatakse millekski tõeliselt traditsiooniliseks ja eestlaslikuks.
Aga samas, kui ma nüüd järele mõtlen, siis on siin mõeldud mitut nalja. Mustast reedest, sellest kõige pesuehtsamast konsumeristlikust hiilgehetkest, on saanud jõulude moodi püha. Numbritega nimed Al1ce ja Rob1n. Ja ka see, et Ryani nimi olevat eestistatud kujul Rüan. Need on naljaideed, mis kas õllepudeli või veiniklaasi taga või lihtsalt mingil ülemeelikul vestlusel võivad ehk muigama ajada, aga mu meelest ei aita need teksti kanda. Ühesõnaga, mulle ei tundu need eriliselt huvitavad ega kavalad naljad, aga küllap ma olen teistsuguse huumorimeelega.
Sellest tekstist saab välja lugeda seisukohavõtte, mis on täitsa huvitavad filosoofilises mõttes. Nimelt et kõigi selle teksti eestluse- ja tehisinimestenaljade juures jõutakse ikkagi lõpuks tõdemuseni, et isegi tehisinimesest võib saada eestlane. Oma eestlust tuleb ise täide saata. Lõppeks pole tähtis, kas halloween ja valentinipäev on eestlaslikud - tähtis on see, et üks tütar leiab oma isaga ühisosa eestlasena, süües seapekki. Mis sest, et suhkruga. Midagi on selles nunnut.
5/10
Ander Skarp
Jaan näeb, kuidas aina enam ja enam süüakse molluskeid või austreid. Need on meeletult populaarseks toiduks saanud. Ka on kõigisse asjadesse lisatud rohkem kaltsiumi, kui inimkehal suudaks õigupoolest äragi kasutada. Kõik tema antropoloogialoengud on asendunud keemiaga. Ta püüab ise toituda nõnda nagu seni, liitlaseks selles Peeter, ent kõik ta ümber hakkavad rasvuma. Ja isegi viin polevat puhas - pitsi põhi venib nagu tatt. Millest see moehullus on alguse saanud ja millega see küll päädib...
Teate, üks inspiratsiooniallikas, millele osutab autor mitmeti, on vennad Strugatskid. Ma ei tundnud siinses tekstis mainitava sinise leiva järgi ära, mis jutust on põhiliselt šnitti võetud, aga sain teada ja lugesin läbi. Seejärel lugesin jälle novelli “Viin ja margarita”. Nii et ma olen lugenud Skarpi teksti enne Strugatskite raamatu lugemist, millel see nii-öelda põhineb, ning pärast. Ja ma ei teagi, kas see aitas mu muljet sellest novellist teha adekvaatsemaks või mitte. Mõni võiks arvata, et küllap muutis see mu hinnangu karmimaks, aga ausalt öeldes meeldis lugu enne Strugatskite lühiromaani lugemist vähem - nad andsid vähemalt mingi konteksti.
Alustuseks ütlen, et Strugatskid pole täielikult minu rida. Muidugi ma hindan neid kirjanikupaarina, kelle looming on ehedaks näiteks sellest, et värske pilguga kirjutatud raamat mõjub värske ja uuenduslikuna, millal tahes seda ka ei loetaks. Aga see lugupidamine ei väljendu sellises lugemisvaimustuses, mis näib paljusid teisi tabavat. Nii et võib-olla pole ma ka parim inimene hindama Skarpi tekste - kui mulle eriliselt ei meeldi juba see, mis on temal kaugeks paleuseks, siis kuidas peaksin hindama ta taotlusi ja mida saaksin üldse hinnata luhtumiseks?
Mul on tunne, et inspiratsioon ei peaks olema ühe tuju peegeldamine, vaid sarnase idee läbitöötamine näiteks teistsuguse lahendusega. Strugatskite lugu näitab ilmekalt - ja vägagi ambivalentselt -, kuidas looduse kuningapositsiooni kaotamine ei lähe inimestele korda, sest vastu saadakse senisest mõnevõrra parem elu. See on põhimõtete ja tegeliku elu kokkupõrge. Milles oli ka sinine vili, maomahla äraostmine inimestelt ja muu säärane teadusulmeline atribuutika, aga pigemini nagu ääremärkusena, žanri kinnitusena.
Siinses tekstis on too atribuutika toodud fookusesse. Täpsuse mõttes tuleb siiski öelda, et tegemist pole sama maailmaga (seega pole siin sinist vilja ja märkamatut sõda ja tulnukate ülemvalitsemist), vaid üleüldine meeleolu saab korratud. Filosoofilise liini asemel võib siinsest tekstist leida jooni Strugatskite lühiromaani emotsioonist. Näiteks peegelduvad siin Strugatskite loo ebamäärased ängid uute trendide suhtes (tolles maomahla andmine, siin molluskite söömine, kaltsiumi tarvitamine). Põhiline eristus on see, et siin leidub asjale põhjendus - tolles ei saagi aru, milleks neile maomahla, siin aga näib pärli sittumine andvat mingigi põhjenduse sellele ohjeldamatule kaltsiuminäljale, mis on kõiki tabanud.
Mind ajab ikkagi nurisema, et austrite-molluskite söömisest ja kaltsiumist sai kuidagi liiga seletamatult ainuõige osa igaühe söömisharjumustest. Kui peategelane küsib, millest sai alguse see hullus, ei olegi muud vastust kui et - lihtsalt sai alguse. Isegi see, et “haa, need olid tulnukad!”, ei mõju - miks on siis peategelane sellele immuunne? Kui ta on immuunne, siis huvitav oleks näha, mis seda resistentsust põhjustab. Kas viinajoomine - aga selleski on see kaltsium sees, nii et...
Kaks pisiasja oli veel, mis ei toiminud. Teksti jupitamine aastaaegade kaupa ei andnud eriti midagi juurde. Mingi hetk kirjutasin üles, mis juhtus mis aastaajal, aga milleks? Teiseks, lõpuvestlus mustas mehega annab nagu mõista, et jah, see molluskite värk pole juhuslik ja et see on kellegi sihilik suunamine, aga ega sealgi nagu rohkem ei paljastu. Mitte et peakski, vahel on info enese teada hoidmine huvitav, aga kogu see stseen on kuidagi juhuslik - kes on mees mustas, miks ta Jaaniga räägib ja miks ta talle midagi olulist ei ütle? Lahendus missugune.
Sellegipoolest... mingi kirjutajalik enesekindlus on omandatud. Ma võin tunda, et see tekst ei ole eriti minu teetassike, aga mu meelest on tajuda, et autorile meeldib jutustada, meeldib konstrueerida neid jutumaailmu. Loodan, et pole ennatlik, kui julgen arvata, et ilmselt Ander Skarpi oskus lauseid seada ja sõna valitseda ei arene röögatult, vähemalt mitte sedavõrd, et selle tõttu saaks teda esile tõsta. Ehk siis: poeetilist talenti temas ei tärka (ja säärasest andest on kasu ka prosaistil, kes ei kirjuta ainsatki värssi - pean lihtsalt silmas, et lausetes oleks oma vägi, mis lubaks kirjutada peaaegu mida tahes nõnda, et jääks huviga lugema). Kui sellist mõtet aktsepteerida, tuleb rõhuda kõigele muule, mis kirjutamises võib hea olla - siinkohal võiks panustada headele ideedele, mis huvitavalt konstrueeritud. Igasugune kirjutus eeldab põhjalikku läbitöötamist - aga ideepõhiste lugude jutustamine eeldab selle võrra paremaid lahendusi ja põhjendusi. Isegi kui pole kavatsust lausega lummata, võiks idee paremini kanda.
5/10
