Veebruarikuises Reaktoris avab ilukirjandusliku osa Ivar Silla ulmeline luule. Autor on tore inimene ja puha, aga minust jäävad need (k)arvustamata, sest luulest tean ma samapalju kui siga pühapäevasest päevast. Noh, et võin öelda, kas meeldib või ei meeldi, aga põhjendada seda ma ei oska/suuda.
Ja siis on veel järjejutu algus ja kolm tõlkejuttu. Järjejuttu loen ma, kui viimane osa ilmunud ja siis ma ka kirjutan sellest. Tõlkejutte pole ma põhimõtteliselt oma karvustuste hulka lisanud, ei tee seda ka seekord. Arvustan neid kunagi ehk blogis ja BAASis, Svjatoslav Loginovi kindlasti.
Lühidalt: karvustustekõlblikuks osutus neli juttu.
Henri Hundu – Ravitseja
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis Henri Hundu nime nähes kadus mul kohe tahtmine edasi lugeda. Ausõna, ma ei mäletaks, et ma oleks sellelt autorilt midagigi lugenud. Jah, ma kontrollisin ning kaks pealkirja olid tuttavad. Kas ma olen siis lugenud ja püüdlikult unustanud..? Kuid olgu – uus jutt ja uus start, et järsku seekord!?
Algus oli päris korralik, et mitte midagi erilist, et selline olmekirjeldus, aga justkui lubas ja justkui võttis mittelugemistahet vähemaks. Üldiselt selline suvaline tekst, kus metsatalus ka paar-kolm leidlikumat momenti sisse viskas. Ja siis heitis naine saunalavale pikali ning igasugune loetav jutt sai otsa. Küsimus polegi minu esoteerikavaenulikkuses või mingite hingerännu kirjelduste teemalises vastumeelsuses, aga saunalaval toimuv oli seosetu, sogane ja enam kui tüütu läbi närida. Ma jäin neid kirjaldusi lugedes mitu korda magama...
Vabandan, kui kellegile siin nüüd liiga teen, aga õiget juttu siin polnud ning sellest ka hinne.
3/10
Margus Makke – Need on linnud
Pärast eelmist teksti suisa lugemisnauding!
Jah, ma saan aru, et autorile oli selle kirjutamine suurem mõnu ja elamus kui minul lugemine. Läks käima, hoidis huvi üleval ja sai otsa, enne kui tüütuks läks.
5/10
Helina Ravasoo – Musta reede söömaaeg
Alagaja autor, võib-olla isegi debüüt, aga päris kobe lugemine. Jutt ise on selline suvaline, aga detailid on vaimukad ning kirjelduslaad irooniline. Ütleks, et meister teeks sellest materjalist teksti, mis jääb meelde ja saaks klassikaks. Praegu on meil aga lihtsalt üks keskmisest särtsakam ja õnneks mitte eriti pikk tekst. Loed, muigad ja ilmselt unustad. Samas, lugemine ei ole piin!
(Autor võib hindele veel pool punkti otsa mõelda...)
6/10
Ander Skarp – Viin ja margarita
Nii tore on teada, et mõnele meeldib see raamatuke, mida mina pean antud kirjanike loominguliseks eksituseks ja äparduseks. Kuid eks kõik ole suhteline, või peaaegu kõik.
Ütleks kohe, et ainus veebruarinumbri (algupärane) jutt, mida sai rahulikult lugeda ning kogu aeg ei trummeldanud kuklas, et ma pean-pean-pean. Pole just vapustav tekst, aga selline mõnus ja loetav. Autor või ajakiri ei pea sellise ilmumist häbenema.
Lugedes tekkis mul küll paar küsimust. Kasvõi see, et mida siis peategelane sõi, kui kogu toit..? Ja tegelikult jäi ka pisut segaseks, mis ajendas peategelast nõnda käituma, nagu ta viimases peatükis..? Jah, ma umbes oletasin, aga... Need vastuseta jäänud küsimused ongi põhjuseks, miks hinne selline.
8/10
Ma saan aru, et tõenäoliselt olid peatoimetajal juttude taolisel reastamisel omad põhjused, aga lõpptulemus on halb. Jah, kui oli eesmärgiks lugeja kannatus Henri Hundu tekstiga proovile panna, siis oli järjekord õige. Samas, kahtlen, kas taolist eesmärki oli. Ise oleks omaenese tarkusest pannud Margus Makke esimeseks, et kiire laks, mis konti ei murra, siis ehk Hundu ja siis ülejäänud. Saan aru, et Ander Skarp pidi lõpus olema, sest pärast selle lugemist mõjuvad ülejäänud numbri jutud haledalt.
Samas, erinevalt eesti ulme esivingujast, ei näe ma mingit probleemi, kui mõnikord mõni Henri Hundu tekst ilmub. Ei saa wõrgus ruum otsa ning Hundu ei võta üheltki noorautorilt avaldamiskohta käest.
