Kolm katkendit Steven Brusti raamatust „Draakon“, mis räägivad palgamõrvar Vlad Taltose seiklustest. Allasurutud rahva, idalaste hulka kuuluv Vlad on otsustanud oma vallutajaviha suunata oma ametisse, kuid ootamatult on ta vallutajate hulgast mõned eriti mõjuvõimsad sõbrad leidnud. Need varustavad teda ka selliste vaenlastega, kellest jagusaamiseks on ta sunnitud sõjakäigule minema. Kaaslaseks on tal lohesarnane sõber Loiosh, kellega ta mõtteis vestelda suudab ja kellel on alati mingi ninatark arvamus, kuid kelle peale ta alati loota saab.
„Noh, Loiosh, kuidas sulle siiani sõjaväeelu tundub?“
„Toit on hea.“
„Heh.“
„Ja seda on palju.“
„Ma ei näinud, et palju.“
„Sellepärast, et keegi pole sulle palakesi söötnud.“
„Kõik toidavad sind?“
„Absoluutselt, boss. Nad arvavad, et toon head õnne.“
„Sul veab, et nad sind ei tunne.“
„Heh.“
Vestlus mu ümber jätkus ja ma esitasin kaassõduritele aeg-ajalt küsimusi, nagu kuidas trummisignaale eristada, millele vastati sellise kannatlikkusega, mida võiksin üles näidata võimaliku kliendi puhul, kes tahab aru saada laenuintressist, mida ta võtta soovib. Trummi, muide, nimetati sõjatrummiks, ja selle erilist heli tekitasid teraskuulid, mis põrisesid terasraami sees, kui seda löödi.
Hiljem hakati rääkima sellest, mida keegi pärast sõjaretke teeb. Kui nad teevad, mida nad lubasid, siis näen kõigi oma lõbumajade käibe suurenemist. Nad jätkasid vaimukate anekdootidega, millest enamikku olin kuulnud ja millest ükski pole kordamist väärt, kuigi mõned neist olid eriti sõjaväelised, mis oli huvitav – need rääkisid erilistest vigastustest, lahingust plehkupanemistest või piinlikest asjadest, mis ohvitseridega juhtuda võisid (kuid mitte kunagi seersantidega, mingil põhjusel). Loiosh pidas mõningaid neist naljakaiks, kuid talle oli meeldinud ka toit, eks ole.
***
„Odad teele!“ hüüdis keegi kusagilt ja kõik peale minu heitsid odasid.
Vaenlane oli jõudnud palju lähemale, umbes saja jardi kaugusele, ja kui meie odad lendu tõusid, hakkasid nad jooksma. Lendavad odad jätsid mulje, nagu oleksime võtnud kõik koos musta metallitüki ja ühe mehena selle vaenlase poole teele saatnud...
„Odad teele!“
...ja vaenlane käitus nii, nagu poleks seda märganudki, kui mina enda oma teele saatsin ja otsekohe selle silmist kaotasin, ja siis mulle meenus, et ma pidin sihtima madalale, kuid sihtimise mõte oli minu jaoks liig, kui võtsin oma teise oda, valmistusin heiteks ja...
„Odad teele!“
...saatsin selle teele ja kes teab, kuhu see läks, sest nad olid nüüd kohutavalt lähedal, kui ma võtsin oma kolmanda...
„Valmis lähivõitluseks!“
...ja viisin selle vasakusse kätte, haarates paremaga mõõga, kui nad suundusid kraavi ja ületasid selle ja üle valli ronisid, ja kõik karjusid, kaasa arvatud mina, ja vihastav puukilp tuli minu poole, nii et ma lõin oma oda selle sisse ja ma kasutasin seda kangina, et kilpi minema lükata, ja siis lõin kellelegi näkku ja püüdsin edasi liikuda, kuid mu ees oli see neetud mullahunnik ja ma lõin uuesti, tabasin kellegi kilpi, siis langesin põlvili ja lõin küljelt kellegi jalgu, ja siis tõmbas Virt mind tagasi, hüüdes: „Vlad! Vlad! See on möödas! Kas sa trummi ei kuulnud?“
Seisin seal hetke lõõtsutades, siis, kas kurnatusest või vastikusest, heitsin maha, pöörasin selili ja lebasin taevasse vahtides ning hingeldades.
Kummalisel kombel sain alles siis teadlikuks mind ümbritsevatest karjetest ja hüüetest erinevate jumalate poole. Kusagilt lähedalt kostis ka vaiksemaid oigeid, kuid ma ei pööranud vaatamiseks pead. Ma kujutasin ette, mis seal olla võis: surnud ja haavatud siin-seal, mõnel jäsemed kadunud. Hääled andsid sellest juba niigi aimu.
„Kas oled haavatud?“
„Ei,“ kuulsin end ütlemas ja tahtsin naerda, sest küsimus oli naljakas. Kõigist asjadest, mida ma oleks võinud ütelda – haigetsaanud, häiritud, hävitatud, purustatud, ruineeritud – küsis ta ühe küsimuse, millele ma võisin vastata „ei“.
Napperi nägu ilmus äkki minu kohale. Ma ei saanud ta ilmest aru, sest ta nägu oli tagurpidi. Ta oli üleni vereplekke täis ja see paistis loomulikuna. Ta ütles:
„Sa sobid küll, idalane.“
Kui ma oleksin liikuda suutnud, arvan, et oleksin ta tapnud.
Veetsin umbes viis või kümme minutit seal lebades, kuni keegi, keda ma ei tundnud, põlvitas minu kõrvale.
„Me peame su jaki maha võtma,“ ütles ta.
„Kuidas, palun?“
„Jakk tuleb maha võtta.“
„Kas me ei peaks enne teineteist tundma õppima?“
Ta naeratus tuli ja läks, nagu ta oleks sellist asja varemgi kuulnud, keegi mu selja taga haaras mul õlgadest ja lükkas mind üles ning hakkas mu jakki seljast sikutama.
„Jäta järele,“ ütlesin.
„Sa pigem veritseksid surnuks?“
„Ma...“ Vaatasin alla ja nägin lõhet oma jakis ja sellest voolas palju verd. Neetud. Ma olin haavatud. Noh, see andis mulle õigustuse lebada selili, taevasse vahtides.
Naljakas oli see, et ma ei tundnud ikka veel mitte midagi. Kuid jah, mul oli õnnestunud haavata saada. Ma ei vaadanud lähemalt, kuid see oli paari tolli kaugusel samast paigast, kuhu olin paar päeva tagasi haava saanud. Mu vanaisa oleks mulle ütelnud, et mu neljanda asendi kaitse on üles liikunud. Mu vanaisal oleks kahtlemata õigus olnud. Oleksin pidanud...
„Jakk?“ küsis ravija.
„Lase käia,“ vastasin.
Ta tõmbas mul jaki seljast, pillates maha neli nuga, paar visketähte ja kolm pistoda. Ta heitis mulle pilgu.
„Mida?“ küsisin.
Ta raputas pead. „Heida pikali.“
„Olgu pealegi.“
Ta valas midagi mu külje peale; see tundus külmana, kuid ikka veel polnud valus.
***
Ja siis nad viskasid oma odad meie poole.
Kui meie neid viskasime, siis tundus, nagu oleksime heitnud üheainsa laia metallitüki vastase suunas. Nüüd olin teisel pool ja tundus, et see visati meile kaela. Siis olin imestanud, kuidas vastane jätkas meie poole liikumist. Nüüd, kui see oli möödas, imestasin, kuidas me edasi läksime.
Kuid seda me tegime.
Siis viibutas Crown oma mõõka, ja lipud tormasid ette, ja kuulsin kusagilt vasakult Rascha häält: „Rünnakule!“ Ma ei suutnud enam kiiremini minna, aga kõik mu ümber suutsid, seepärast tegin sedasama, ja ma tõesti ei jõudnud seetõttu märgata, kas odad olid meile üldse mingisugust kahju tekitanud. Siis nad viskasid teist korda, ja seekord märkasin: Virt komistas ja kukkus, ja ma mäletan end soovimas, et oleks võimalik peatuda ja teda aidata, ja ma ikka veel ei tea, miks polnud, kuid ma jätkasin jooksu. Kostis kohutav kisa ja märkasin, et röökisin ka ise.
Odasid visati kolmandat korda, ja neil oli tulemusi, otsustades karjete järgi mu ümber, ja siis neljandat, mille jooksul üks vilinal mu kõrvast möödus ja Loiosh psüühiliselt klähvatas, ja siis kohtusime vaenlasega.
Esimesest hetkest meenub mulle peamiselt lärm, karjuv, oigav mürin, mis täitis mu pea ja muutus millekski enamaks kui kisa, tulles läbi mu valutavate kõrvade. See ümbritses lahingut nagu loor, ja kõik, mis juhtus, oli kõminast moondunud ja tuhmistunud – polnud võimalik taibata, mis mingit häält põhjustas; see oli vaid üks lõppematu möire. Ja ma püüdsin läbi selle edasi minna ega suutnud.
Ma tõesti arvan, et olen igale mõõgamehele enam kui võrdväärne vastane. Esiteks olen mõõgaga hea, kuid veel tähtsam, ma võitlen viisil, nagu nad pole harjunud: meil, idalastel, on oma võitlusviis, milles saan kasutada eelist, et olen väiksem ja kiirem kui nemad. See tähendab peamiselt seda, et hoian eemale neist koletult suurtest mõõkadest, mida nad kasutavad, andmata neile head märklauda, ja mitte kunagi seades end olukorda, kus mu jõud jääb otse nende jõu vastu.
Nüüd kui olen selle välja öelnud, te võib-olla juba näete probleemi. Ma ei võidelnud ühe mõõgamehe vastu eesmärgiga teda tappa või võitlusest välja viia; ma püüdsin jõuda teatud punkti koos mõne tuhande teisega, ja mitte ühelgi hetkel polnud mul võimalust positsioon sisse võtta ja tegelikult kellegagi võidelda. Põiklesin eest ja koperdasin edasi-tagasi, ja aeg-ajalt tegin hädise torke ühe kaitsja suunas, kuid ma ei saanud oma eeliseid kuidagi kasutada ja kõik mu puudused mitmekordistusid. Oli lihtsalt ime, et mind ei tapetud esimese kahekümne sekundi jooksul, kui nendega kokku põrkasime. Otsekohe lõi keegi suure vana mõõgaga mu pea suunas ja ma ikka veel ei tea, kuidas ma eest ära sain. Ta oleks mu kindlasti tapnud, kui esimesele löögile oleks järgnenud teine, kuid arvan, et ta tähelepanu juhiti kõrvale. Mis põhjusel see ka polnud, ma ajasin end püsti (ei, ma ei mäleta kukkumist ega libisemist või mida iganes) ja ründasin jälle, ja keegi tuli sisikonna väljavõtmise kavatsusega minu poole. Ma ei mäleta, et oleksin õhku ahminud, kuid tõenäoliselt tegin seda. Ma mäletan lihtsalt, kuidas mõtlesin kummaliselt eemalolevalt: see on teine, kolmas tõenäoliselt tapab mu.
Siis ütles Loiosh minu mõtteis: „Vasakule, boss!“, mis saavutas kaht asja. Esimene ja tähtsam, et see pani mind vasakule vaatama, kui keegi tuli suure hooga minu suunas, mõõka pea kohal viibutades. Teine oli, et kuidagi muutis see mind sõdurist selleks, kes ma olin. Või teiste sõnadega, see tuletas mulle meelde, et mul on rohkem relvi kui mõõk – kuigi ka see pole päris täpne, sest ma ei teinud mingeid teadlikke otsuseid, aga järgmise asjana olin saatnud kolm visketähte talle rindu, mis aeglustas teda pisut, ja kuni ta püüdis otsustada, kui raskelt ta haavatud on, keegi – minu arust Aelburr – lõikas tal jalad alt.
Kui kaua meie rünnak kestis? Nägin hiljem kirjapandult, et see kestis neli minutit. Mulle tundus see pikem ja lühem. Pikem, sest tol ajal tundus see üha kestvat; mõtlesin, et miski peab murduma, kuid ei murdunud. Lühem, sest ma ei mäleta enamikku sellest. Mäletan, et nägin oma lippe ja ütlesin endale: hästi, me ei võitnud neid, kuid me ei murdunud. Ma ei teadnud, et lipnik oli surnud ja ta asetäitja samuti, kuid ma arvan, et see ei lugenud eriti; luges vaid see, et me taganesime rivikorras ja paistsime küllalt hirmutavad seda tehes, nii et meie vastase kompanii ülem otsustas mitte vastu rünnata.
Steven Brust, Draakon
Copyright © Steven K. Z. Brust, 1998
Tõlkinud © Eva Luts, 2019
