Loo tegevus toimub Kaosnoova fiktiivuniversumis, kus inimkond on ühes erakordselt elusoodsate tingimustega Linnutee piirkonnas asustanud paljude tähesüsteemide kõlbulikumad taevakehad. Ammu-ammu Maalt saabunud asustusekspeditsioonide järglastest välja kasvanud uustsivilisatsioonid lävivad nüüd ka omavahel, avastavad uusi tehnoloogiaid ja ületavad uusi raskusi. Samas universumis toimuva “Jäljekütiga” otseseid seoseid ei ole.


Eelmist osa loe SIIT.


3. Üle kuru (jätkub)


Seiskunud ajamitega roomuk kriiksatas veidralt, kõikus küljelt küljele ja jäi siis taas vagaseks.

Harjumatust vaikusest kerkisid peidetud igapäevahääled: laokonteinerite tasased naginad, lõputute ainetöötluslabürintide urin roomukikere sisemuses, õhuoptimisaatorite rütmilised sisinad ja sosinad, tootmissõlmede vurin ja ökolabori piiksatused. Isegi laoelementide varju sätitud sünteesmoodul lisas mõned vallatud vulksud üleüldisesse olmeserenaadi, otsekui ülehomsete joomatundide tõotuseks.

Siis hakkas roomuki sidesõlm raginal tööle ning kõigist kanalitest paiskus korraga üldhäire signaal. Mõlemad naised kobasid vaistlikult kaelusesse kinnitatud sideliideseid, kuigi häire saabumine nullis niikuinii kõik seaded ja segajad ning katkestas muud ülekanded. Veel korra huilgas märguanne; siis anti kõrvadele armu ja erakorralise side kanalist kõneles ülem Haiku.

“Üksus, tähelepanu! Ohtliku maastiku tõttu muudame liikumisviisi. Laskumist jätkame jalgsi, masinate järel. Paarisrusikate pealikud valmistavad võitlejad jalastumiseks ette. Aega ettevalmistusteks - kuus kilosekundit. Pealikute juhtnöörid tegevuse korraldamiseks annan nüüd. Spetsialistid - jääge ootele! Haiku lõpetas.”


Tikuta ja Karilatsi olid vaevalt jõudnud pajukilaviini korratusse hunnikusse lükata, kui erakorralise side kanal jälle sumisema hakkas.

“Siin Haiku. Tagala, transport, meditsiin, seire - tulge kuuldele.”

“Tagalatehnik Tikuta, laopealik Karilatsi - kuuldel.”

“Masinaoperaator Sonora, abioperaator Tuikene - kuuldel.”

Järgemööda vastasid ka mõlemad tagalaroomuki operaatorid, meedikute kolmik ning geo- ja biotehnik.

“Kolm tohterit, kaits kindralit... Andestust. Kroonik Ahja - alati kuuldel!”

Ülem jätkas häirimatult. “Kõik on ärkvel. Hüva… hüva. Niisiis, ees seisab reaalne katsumus. Masinaoperaatorid ja seire - korrake kõigile oma tähelepanekuid.”

Geotehnik alustas: “siinne erosioonikiht on äärmiselt ebastabiilne - tuul kulutab kivitükid ümaraks klibuks ja… Ise tundsite.”

“Just!” käratas Sonora “See klibu läheb peerupiuksu peale ka veerema! Poleks ma viimane kord teie saba taha pidama saanud, siis…” Ta poetas vürtsiks paar vana-angis-keelset anatoomilist terminit.

“Tänan,” vastas ülem. “Koosseisu hajutamine käivitus. Nüüd peame täpse liikumiskava kokku leppima. Kuulan ettepanekuid.”

Tikuta ei pidanud kaua mõtlema. “Mis plaanid meil hõljukiga on?”

Peameedik Okano vastas ülema eest. “Mmhmm… Jah... Hõljuki meeskonnaruum jääb suuresti vabaks. Ma-” peameedik haigutas sügavalt. “Vabandage. Minu ettepanek oleks rahvast sinna väikeste vahetuste kaupa puhkama tuua. Juhiruumi tulevad staap ja meditsiin.”

“Kõgõ kõrilladega? A kus sis tõse inemese pandas?” uuris Tuikene.

“Ei noh, gorillad jäävad maastikule, võitlejate sappa,” pistis Uigurski vahele. “Nagu ikka, noh. Ja meie ei pea puhkama ka, meil on, noh, medikamentsed ametihüved.”

“Meie sipelgad…” Karilatsi viivitas ja tonksas Tikutat, kes oli jutu kõrvale hakanud pajukit kastidesse laduma. “Seleta sa ise.”

Tikuta võttis jutujärje üle. “Jajah. Meie tuleme ka kõnduritega välja. Ühe laadimisega on võitlejate toit ja muud süsteemid tagatud üheksakümneks kilosekundiks. Staap - teie varud tulevad eraldi...”

“Super!” hõikas Okano ootamatult reipalt - ilmselt avaldasid “medikamentsed ametihüved” jubamõju. “Aga praegustes tingimustes arvestage võitlejate lisakoormust ja tuulest tingitud soojuskadu. Ma lisaksin energiakulu-normile julgelt kolmkümmend protsenti otsa! Veekulule ka. Lisaks arvestage, et uneaega ette nähtud ei ole.”

“Topelt-riisikas,” pomises Karilatsi. “Sain.”

“Praegu rakendame kõik olemasolevad ressursid,” lisas ülem. “Olukorra lahenedes hindame varud ja plaanid uuesti üle. Aga nüüd - ütleksin, et peamine tegevuskava on paika saamas. Üksikasjad lahendab iga meeskond ise. Lepime veel kokku, kuidas hõljuki juhtimist korraldada.”

“Jagame ära nagu ikka: kaks roomukitega ja siis-” alustas Sonora.

“Kui lubate,” sekkus köhatades tagalaroomuki peaoperaator Petroskoi ning Tikuta ajas silmad suureks - tavaliselt oli vanamees veelgi napisõnalisem kui laopealik Karilatsi.

“Hõljukit võib juhtida iga molkus,” urahtas Petroskoi. “Suurt masinat tunneme ainult meie. Nõnda on.”

“Teate mis, meie oleme just need õiged molkused!” hüüdis biotehnik. “Laske meie kordamööda juhime - niikuinii istuksime suuremalt jaolt jõude.”

“Hüva. Nii teemegi.” Oli kuulda, kuidas ülem terminali märkmeid üles tähendab. “Geo- ja bioseire juhivad hõljukit. Kumbagi roomukisse jääb ainult tegevoperaator, teised puhkavad graafiku alusel. Juhtidel olgu kogu teekonna vältel munder suletud. Kõige ees sõidab tagalaroomuk, siis võitlejate oma; hõljuk liigub koosseisu vahel edasi-tagasi vastavalt vajadusele. Korraldage oma isiklik varustus sellise arvestusega, et kui tagalaroomukiga midagi juhtub, siis saab mõnda aega maastikul hakkama.”

“A kui tõne massin kõge sidesäedüsega alla lennas, mis sis?”

“Sellisel juhul analüüsime olukorda ja töötame välja sobiva lahenduse. Veel küsimusi?”

Keegi ei vastanud.

“Siis tegutseme. Aega on jäänud neli kilosekundit. Haiku lõpetas.”


“Veekäitlus sai, õhukäitlus sai... Too üldorgaanika jupid. Aga ükshaaval!”

Tagalakõndurite ehk “sipelgate” maastikuvalmis seadmine ei olnud iseenesest keerukas, kuid nõudis täpsust. Sestap jagati ülesanded omavahel ära - Tikuta, kes oli noorem ja tugevam, kuid kippus alatihti unistama, tassis vahetatavad moodulid ahtriangaari; täpsust armastav Karilatsi ladus need seal õigel viisil kõndurite külge.

“Nüüd fütosünteesi kassetid. Siis paranduskomplektid. Joogimoodulid ja toit jäta viimaseks.”

Lao vahet joostes ristus Tikuta tee krooniku ja teaduritega, kes sagisid mobiilseid kratidokke ja muud sidevarustust tassides keskjätke lüüside vahet, ise juba täisvarustuses.

“Te läheks nagu sõtta,” muigas Tikuta.

Kroonik ajas näpu tähtsalt püsti. “Just! võitlusse looduse-stiihiatega!”

Geotehnik paitas nukralt oma kratikomplekti. “Ja kardetavasti ei tule mõned meist kunagi tagasi...”


Kui Tikuta viimaselt laoringilt koos staabile mõeldud pajukikastiga angaari jõudis, oli Karilatsi kõndurimoodulite paikapaneku lõpetanud ja vedas seinast veejuhtmeid välja.

Paagid täis lastud, lülitati mõlemad kõndurid “kuivaks” eelkontrolliks sisse.

“Energia - korras. Tasakaaluoptimisaator - korras. Neuroülekande kontroll - jookseb… Jah, korras. Sidekanalite kontroll - valmis. Eelkontroll - sooritatud.” Nad eemaldasid diagnostikaklemmid kõndurite juhtkeskuste küljest.

“Nii et ronime sisse?”

“Pea!” Karilatsi sööstis lao suunas ja tuli peagi hingeldades tagasi.

“Mis nüüd?”

“Tõmbasin käärituspotile kolmekordsed võrgud peale. Nüüd peab vastu, sadagu minupärast või kraatrisse… Jah, ronime sisse.”

Mõlemad seadsid end kõndurite juhtpesades paika, tõmbasid väliskestad kinni ja alustasid süsteemide käivitust.

“Valmis?”

“Valmis.”

“Läksime.”

Angaarilüüsid avanesid ja ohutulede vilkudes väljusid tagalakõndurid roomuki saba alt justkui kaks ülekasvanud soolenugilist.

©Kärt Mikli


Väljas kükitasid korraldusi ootavad võitlejad juba salgakesti kruusal ning staabirahvas hiivas viimaseid varustusekaste hõljukisse. Tikuta upitas toidumoona samuti pardale, kellegi käed võtsid kasti vastu ja luugid tõmmati kinni.

“Üksus, tähelepanu!” teatas ülem erakorralisse kanalisse. “Asume liikvele.”

Kergemate ja raskemate kogude korratu rivi pudenes nõlva pidi hajali ning uperdas valguskiirte veigeldes maa ja taeva jõudude meelevalda.


Tikuta astus tasahilju, kõnduri neli kandejalga reetlikul pinnasel toetuspunkte püüdmas. Vaevalt tosin sammu tehtud, sattus ta lohku, kus vihurid ümaraks lutsutatud kivikesed valli olid veeretanud, ning sõitis robinal allamäge, kuni üks kõndurijalgadest kõvema nuki taha takerdus ja “sipelgas” hooga ettepoole paiskus. Vabalangemise-õõv kuklakarvu kergitamas, tõstis ta haarats-jätked hooga langemisteele ette - mispeale kõndur kivipurult kaarega õhku põrkas, jättes kandejalad otsivalt tõmblema.

Nõnda kukerpallitas ta veel mitu korda, enne kui kõnduri seesmised süsteemid arvestuste ja kohandustega ühele poole said ning kandejalad õrnalt vedrutades liikumishoo kinni pidasid.

Tikuta hingeldas peapööritusega võideldes. “Sipelga” sisemus küll kaitses kasutajat põrutuste ja pitsituste eest, isegi tõhusamalt kui kergmunder, aga säärast solgutamist see täielikult leevendada ei suutnud. Musta-lehma-saba valge-lehma-taga, kordas ta endamisi, kõnduri iga jalga kalibreeritud näitude järgi mäeküljele sättides.

Eemal paistsid abimeedikute “gorillad” tasakaalu hoidmisega samamoodi kimpus olevat - ikka ja jälle käivitusid nende pisipõtkurid, et reisijaid ninulikukkumisest säästmiseks õhku tõsta.


Ka roomukitele oleksid siin põtkurid hädasti ära kulunud. Eestpoolt kostis tuulevilina kiuste võigast kriipimist ning tuul pillutas vaatevälja pika sädemetejoa.

“Ossa tatravikat!” müristas muidu nii vagur Petroskoi ühiskanalisse. “Soemunn ja saatana silguprigu! Poiss, tõmba heaga paremale, et sa mulle nüüd selga ei tule!”

Copy,” pobises Sonora. “Öh... Sain.”

Suurtele sädemepilvedele sekundeeris väiksem prahvak palju lähemalt ja peaekraanile kuvatud jooksvad maastikuandmed muutusid katkendlikuks.

“Hei, kuhu seire kadus?” hüüti võitlejate seast.

“Andestust, maastik konsumeeris meie tehiskaaslase!” hüüdis kroonik vastu. “Probleemiga tegeletakse.”

***

Mida kauem Tikuta kõndis, ja mida loomulikumaks sai talle “sipelga” jala-astete rütm, seda enam pani ta enda ümber muid ebamugavusi tähele. Kas mäekülge raspeldavad tuuled olid tõesti kõik see aeg niimoodi üüranud? Ta lülitas välise helisisendi täielikult välja ja astus, saatjaks omaenda hingamisnohin ning kamaluga sidekanalite moonutushääli, sekka üksikud märguanded. Otse kõnduri valgusvihkude taga algas tundmatus ja Tikuta kujutles, et on üks esivanematest, kes on saabunud uut taevakeha asunduskõlbulikuks seadistama. Kas esivanematel üldse oli kõndureid? Seda ta ei teadnud, kuid võis ju kujutleda, et kõnduri asemel juhib ta laeva - laeva mis sõuab Linnuteel ja millest tähtedele jõudes saab asunike esimene kodu. Täpselt nagu nende...

“Teeme vahetust.”

“Ah, mis?”

Mõte Linnutee-radadel, jäi Tikutal märkamata, millal hõljuk nõlva kohale pidama jäi. Juba ukerdaski salgake võitlejaid sabatulede valgusvihkudes meeskonnaluugist välja; nende järel maandus kadestamisväärselt elegantse hüppega kogukas “sipelgas”. Tagalakanal krõbises taas. “Kaheksa kilosekundit on ammu möödas. Mine sa tegele järgmistega, ma jalutan vahepeal.” Karilatsi juhtis kõnduri osavalt hõljukist eemale, enne kui Tikuta vastata jõudis.


Hõljuki meeskonnaruumis ootasid juba ees roomukite abioperaatorid. Tikuta seadis kõnduri teenindusasendisse, ise jälgides et pealeronivatele võitlejatele piisavalt jalasirutuse-ruumi jääks.

“Tere tulemast,” krõbises hõljuki sisekanalist biotehniku lõbus hääl. “Ärge veel mundreid lahti tehke, kohe tuleb veel üks peatus.” Seejärel teatas ta ühiskanalisse: “Masinaoperaatorid, valmistuge vahetust tegema.”

“Vaat, nüit nakass raboota,” pomises Tuikene ja ronis teise operaatori sabas lüüsidesse.

Pärast mõningast vaikust ja manöövreid, mille hõljuki stabilisaatorid reisijatele vaevu-aimatavaks tasandasid, vajusid lüüsid taas lahti ja kaks kogu astus nurgelisel sammul sisse.

“Siseõhu kontroll - töös,” teadustas biotehnik. “Jaaaa... valmis. Võite mundrid lahti teha.”

Sonora ja Petroskoi rebisid kohemaid näokatted valla ning puhkisid kergendusest, mõlemal silmad punased, hambad rohelised ning habemed turris. Nagu käsu peale pistsid mõlemad operaatorid kinnastatud sõrmed krae vahele ja asusid mõnuga sügama.

“Ja sellepärast peabki võitleja oma nupu igast küljest sileda hoidma,” ei saanud Tikuta torkimata jätta.

“Ja sellepärast, ma’am, püsib teie ustav operaator oma liistude, tähendab roomikute juures. Põhimõtted! Kas ma olen rääkinud oma Vanamaa vaar-vaar-vaarisast?”

“Oma kakssada korda.” Tikuta vajutas jutu käigus kõnduri käsijuhtimispaneele, mis avasid

pajukisahtlid ja joogimooduli. “Armas rahvas, andke pihta. Ega ta nüüd niipea vait ei jää.”

“Andke pihta, jah,” vatras Sonora, niipea kui oli “sipelgast” oma jao kokariisikat välja võtnud. “Niisiis, vaar-vaarisa elas Vanamaal Sonora kõrbes ja mu esivanemad võtsid tema auks selle nime Linnuteele kaasa. Räägitakse, et tema ei ajanud mitte kunagi habet ja kasvatas juuksedki alati veidike pikemaks, kui sealse maleva määrused ette kirjutasid! Vaat niisugune mees oli! Ja üle kõige armastas tema kevadist kõrbe ja-”

“- ja üle kõige vihkas tema lund. Teame-teame. Lase nüüd teised ka joogile.” Tikuta nügis lobasuise kõrbepojapoja poolvägisi roomukimeeste pingile tagasi.

“Aga-”

“Kuss! Praegu oled sa reisija, nagu teisedki.”

Võitlejad, näinud et Sonorale ilma igasuguse aupaklikkuseta vastu hauguti, astusid aina julgemalt topsikuid täitma.

“Minul ka… esivanemad tõid kaasa,” poetas üks.

Tikuta sirvis kiirelt kontaktide nimekirja. “Võnnu?”

Võitleja noogutas

“Me ükskord käisime üle-mere-asunduses sõjamängul,” seletas teine. “Seal oli pool väikest malevat Võnnud!”

“Ja meil on jällegi Missosid kümme tükki…”

“Ja meil…”

“Kuulge,” segas Tikuta vahele. “Kõik pole veel pajukit võtnud. Sööma peate, muidu ei jaksa pärast liikuda.”

“Ei soovigi nagu praegu.”

“Jah, ja mulle üldsegi väga prussakas ei maitse…”

“Jah, bora-liha võiks ikka rohkem olla… ja mesikauna...”

“On seda mida on,” seletas Tikuta kannatlikult. “Praegu võtate kasvõi varuks. Lisakoormus ja tuulest tingitud soojakadu - need tuleb tasa teha, ütles peameedik.”

“Aga-”

“Poisid, ärge vaielge,” ütles nüüd operaatorite nurgast Sonora, tema kohta harjumatult tõsisel toonil. “Tagalaga peab hästi läbi saama.”

***

Kuus sipelgavahetust hiljem ei kippunud enam keegi esivanematest heietama ning ühiskanalist võis kuulda vaid nappe korraldusi ja kinnitusi.

Tikuta uuris murelikult “sipelga” näitusid - joogimooduli veevaru oli kolmandiku peale kahanenud ja täis jäätmekassette kogunenud rohkem kui tühje. Vähemalt toidupalasid jätkus veel tükiks ajaks; ka ei kiputud enam niiväga maitsevalikute üle protsessima.

Käesolev puhkevahetus oli just pajuki kätte saanud ja kõik närisid nohinal, kui juhiruumi luuk lahti kriuksatas. Puhkajate vahele astus geotehnik, väljalülitatud kratt kaenlas.

“Kuhu nüüd?”

Geotehnik kükitas pikkade koibade naksudes istete vahele ning asus kratti lennuks seadistama. “Me jõudsime tuisuvööndisse. Toposeire vajab jälle järeleaitamist, sest, khm, pealik Dottirit tsiteerides - nähtavus on sama hea kui pärdiku pärakas. Ja meil lendas just üks kratt puruks.”

“Mitmes see teil oli?”

“Oh ära küsi.” Geotehnik nohises nukralt ja hõikas siis hõljuki sisekanalisse: “Musi, võta hoogu maha. Eelviimane tupsu läheb välja.” Ta tõmbas näokatte paika ja astus lüüsi.


Varsti ronis geotehnik tagasi meeskonnaruumi, täistuisanud mundrilt lumepeotäisi maha rapsides.

“Kohe nii hullusti?” imestasid võitlejad.

“Vaadake ise, mis seal toimub.” Geotehnik tõstis väliterminali lisaekraani üles ja kuvas sellele krati edastatud andmevood.

Maastiku analoogvaade näitas ühtlast halli vibelust; alles siis kui lisati termovõtted ja lisakontuurid, võis vaevaliselt eristada heledamate mütakate edasirühkivat rida ja pinnavormide kulgemist. Seegi pilt vonkles ja rappus, kui kratt tuisukeeriste kiuste määratud trajektoori püüdis hoida.

“Näe, need oleme ju meie!”

Tõesti, termovaates näishõljuki liikumistee südantsoojendavalt erksa laiguna kesk külma pimedust.

Siis paiskus pildivoog pea peale, pimedus ja valgus vaheldusid iiveldavas segadikus ning korraga täitis hõljuki kodune termolaik kogu ekraani.

Samal hetkel katkestas hõljuki muidu nii sujuvat liikumist tuntav välispidine impulss. Sellele järgnesid tuntavad suunamuutused ja pehmenduseta kiirendus.

Tikuta sulges kiirustades kõik kõnduri teenindussüsteemid ja valmistus püsti hüppama.

Tagalakanal edastas poolikut staabivestlust: “Jah, üks eesmine stabilisaator on rivist väljas. Nii? Selge, sain.”

Juba lendaski juhiruumi luuk lahti ning ülem, peameedik ja kroonik kiirustasid välja.

“Mundrid kinni!” hüüdis ülem. “Lüüsid lahti, hüppame maha.” Ta seisis luukide vahele ja juhatas kõik reisijad kindlal käel välja. “Jah, sina ka,” utsitas ta kõhklema jäänud geotehnikut. “Mida vähem lisaraskust, seda kauem säilib juhitavus.” Viimasena hüppas ülem ise maha ning teadustas: “Lisakoorem on maas. Manööverda nüüd, kuidas soovid.”

“Sain,” vastas biotehnik. “Ehk veab kuidagi roomukiteni välja.”

Hõljuk kadus kiirendades silmist, sinine sädemepilv saba all tuisukeeristega maadlemas.

Ülem seisis kesk keeriseid, kuni ähmast tulukeste parv neile järele jõudis, ja teatas siis rahulikult: “Üksus, tähelepanu!”

Tulukeste edasimarss aeglustus.

“Rohkem hõljukipeatusi ei ole võimalik teha. Liigume rahulikult edasi. Staap kõnnib kõige taga - korrigeerime suunda ja jälgime, et keegi maha ei jää.”


Tuisus liikus koosseis veelgi vaevalisemalt ning mundritulukeste rida kumas vaevu-vaevu läbi lumepihu. Roomukioperaatoritelt polnud tükk aega piuksugi kuulda olnud - nad kas hoidusid kinnisesse kanalisse, olid sideulatusest välja sõitnud või…

Kaugemale ei tahtnud Tikuta mõelda.

Rusuva vaikuse katkestas teise paarisrusika pealik. “Kes meie jalameestest kõige ees on?” haugatas ta ühiskanalisse.

“Mina, Mõmm!”

“Korrektselt palun.”

“Jajah. Mina, võitleja Kubeba.”

“Mida sa näed?”

“Mitte sittagi!”

Dottir köhatas.

“Mitte heledat sittagi, proua pealik!”

Kanalit täitsid järgemööda turtsatused.


Siis nägi Tikuta, kuidas tulukesed üksteise järel pidama jäid. Keegi ei kõnelnud, ning üldine vaikus paistis nakatavat ka välist helisisendit. Võitlejatega samale joonele jõudes uuris Tikuta ümbrust - nii analoogvaates kui läbi filtrite vaadates valitses ümberringi ikka sama hämu.

“Kuulake,” kõmistas võitleja Kubeba.

Tikuta kontrollis kõnduri näitusid. Väline mikrofon oli keskmisele tasemele seatud, kuid ometi ei eristanud ta ühtki selget heli.

“Kuulame mida?” päris keegi ebalevalt. “Ma ei kuule midagi.”

“Justnimelt! Vaadake!“

“Ei näe ju ka midagi, see tuisk…”

“Vaata maha,” õpetas Kubeba. “Ja siis selja taha.”

Tikuta tegi nagu juhatatud. Esivaade näitas õhulist lumekirmet, kuklakaamera aga kuvas selge pildi kõrvu jooksvatest tumedatest jäljeridadest. “Kuulge, see pole tuisk, see on hoopis udu!” hüüatas ta.


“Ja jalgealune ei uju enam ära,” lisas keegi.

“Hei, mis see on?”

Eestpoolt liikus üksusele rõõmsalt unnates vastu väike lendmütakas.

“Tulge aga,” kõlas ühiskanalist. “Natuke on veel jäänud. Tupsu näitab teed.”

“Hee, värske seire!”

Tulukeste rodu võttis paigalt ja hüples aina kiiremini ja kindlamalt edasi.

“Tupsu järel, edasi!”

Hõrenevast udumassist selginesid tasapisi kaks tumedat kogu, mille ees helendasid piimjad valguslaigud. Veel veidi ja nähtavaks said ka kolm inimkogu, kes saabujatele valguslaikudest lehvitasid.


Vilkuvad mundritulukesed kogunesid parvedesse ja ühiskanal rõkkas juubeldustest; mõned võitlejad viskasid end pikali ja rullisid lõkerdades nõlvast alla.

Kui mundritulukeste parv oli roomukivarjude ümber koondunud, teatas ülem: “Üksus, seis! Pealikud, kandke ette.”

“Esimene paarisrusikas - kõik kohal.”

“Teine - kõik kohal.”

“Tagala, meditsiin, transport, seire - kõik kohal ja terved,” vastas kroonik spetsialistide nimel.

“Sain,” vastas ülem. “Jõudsime kindlale pinnale. Kõigil minna tagasi roomukitesse. Unerahu kuusteist kilosekundit. Ma jään ise valvesse. Spetsialistid, pealikud - pärast puhkust koguneme staabis.”

Ülem viivitas hetke ning teatas siis, varjamatu uhkusenoot hääles: “Häire lõpp.“



4. Tuhatjala-supp


Pärast laskumisjärgset puhkeaega täitis võitlejate roomukit elevil sumin. Tagalatehnik Tikuta ulatas pajukikastid magalate vahel sehkendavate võitlejate kätte ja ronis paarisrusika-pealikute sabas läbi vahekäikude masina etteotsa staabiruumi. Laopealik Karilatsi oli juba kohal ning ladus “sipelgate” tühjakslaadimisest järele jäänud pajukivalikut külakostiks välja, sellal kui spetsialistid kohalikku kuumajoogi-automaati lüpsid.

“Milline suurepärane kissell!” õhkas kroonik ja tegi kummarduse saatel järgmisele januseleruumi.

“Parim kaljamarja-lörr kogu kolonnis,” irvitas Tikuta. “Kui muidugi tagala kontor välja arvata.”


Ülem istus staabilaua taga ning jälgis oma tavapärasel, sundimatult heatahtlik-äraoleval ilmel personali sekeldusi. Ainult tumedad varjud ta silmade all ja halli harjasesse kasvav lõug reetsid selja taha jäänud pikka vahetust. Aegamisi oma välitoobist rüübates ootas ta, kuni teised olid end mugavasti sisse seadnud ja jutuvada rauges.

“Kõigepealt - tänan teid. Ilma- Ma… kõigi…“

Silmanurgast nägi Tikuta, kuidas peameedik Okano tegevusvalmilt pingule tõmbus. Kui ülem end hetke pärast kogus, naaldus ka ka meedik rahunedes seljatoele.

“Niisiis…” Ülem köhis kõri puhtaks. “Läheneme poole-tee piirile. Teeme siin pikema peatuse - kakssada kilosekundit… Vähemalt. Päevakorral on masinate diagnostika, varustuse hooldus, üksuse plaaniline hügieen. Kasutame võimalust järgnevat teelõiku ette kaardistada, täiendame veevarusid. Kuulan kommentaare. Transport?”

Masinaoperaatorid põrnitsesid nohisedes eneste ette.

Viimaks katkestas abioperaator Tuikene pahuralt vaikuse. “Suure massina tulleva kõgõst sitast väl’lä. A vat, tillikesega on nüit kutupiilu.”

“Aga sa said ta ju enamvähem pehmelt maha?” päris Tikuta lootusrikkalt.

“Enamvähem.” Biotehnik vangutas pead. “Aga kui ühe tuksis stabilisaatoriga edasi sõita, koormab teised üle. Niigi rasked tingimused ja…” Ta hoidus operaatorite poole vaatamast.

“Edasisõit toimus minu korraldusel.” Ülem tõstis lepitavalt käed. “Arutame hõljuki küsimust hiljem väiksemas ringis põhjalikumalt. Seniks lähme päevakavaga edasi. Tagala?”

Tikuta surus kähku haigutuse maha. “Mundrite seisukorda saame kõige paremini kontrollida muidugi saunaringi ajal. Samas, hügieeniga pole mõtet enne algust teha, kui oleme vett juurde kogunud. Ja selleks on vaja maastikuseiret teha. Nii et, taibud, teie etteaste.”

“Töövalmis krattidega on ka, kuidas nüüd öeldagi - kutupiilu.” Geotehnik noogutas roomukioperaatoritele rõõmsalt. “Peab uusi koostama.”

“Juppe teil ikka jätkub?”

“Praegu veel jätkub. Iseasi-”

“Üks hetk,” katkestas neid ülem. “Loodan et te ei pane pahaks - valvekorra ajal tegin ise väikestviisi sanitaarluuret ja võimalik, et leidsin midagi. Ahja, kuva detailid.”

Kroonik toksis oma terminali ning staabilaua pinnale ilmus suurelt ümbritseva maastiku kujutis ja selle taustale ülema tehtud salvestused. Järgemööda lisas ta pildile rõhutused, abijooned, märkused ja võrdlusandmed.

“Kuule Tagala, võta oma toop ära, aur segab vaadet.”

Tikuta tegi Sonora poole lõusta ja krahmas joogitopsi laualt.

“Oodake.” Geotehnik kummardus lähemale. “Ikka aurab! Võtke see koht suuremalt.”

Suurendatud vaade liikus jääkühmulisele mäeküljele.

Geo- ja biotehnik keerutasid pilti üht- ja teistpidi ning nende näod venisid naerule.“Seal härmatisekuhja taga on õõnsus.”

“Arvate, et seal võiks värsket vett leiduda?”

“Äärmiselt tõenäoline!”Nad vedasid sõrmega pildil järge. “Vaadake neid jäämustreid - siin on regulaarsed voolujäljed.”

“Nii et seda nurka tasub edasi uurida?”

“Kahtlemata!” Hüüatusega ühinesid ka peameedik ja seni vaikinud laopealik Karilatsi.

“Järgmine küsimus on niisiis - kuidas?”

Jääd peab vähemaks saama. Siis pääseb kaardistama.”


Paarisrusikate pealikud tonksisid üksteist, pistsid ninad kokku ning sosistasid midagi laua varjus. Siis ajas pealik Dottir end sirgu ja teadustas: “Meil on ettepanek. Korraldame võitlejatele laskeharjutuse. Sihime seda jääd. Saab rahvas rõõmu ja töö ka tehtud. Kui kiidate heaks, teavitan kohe meie omasid.”

Laua ümbert pomiseti nõusoleku märgiks.

“Suurepärane initsiatiiv,” noogutas ülem. “Teavitage.”

Dottir tonksas laialt irvitades sideliidest. “Kõik võitlejad kuuldele. Poisid-plikad mul on teile tore uudis. Saame selle rännakul koguni torud kuumaks. Sööte lõpuni, siis mundrid selga.

Viie kilosekundi pärast koguneme relvalao ees. Dottir lõpetas.”

“Suurepärane,” kordas ülem. “Tegevuse üksikasjad kooskõlastate seire ja meedikutega. Teised on vabad, kui… et kui rohkem ettepanekuid ei ole.”

“Ettepanekuid ei ole!” vastas peameedik kähku ja puksis rahva leebelt, kuid kindla käega staabist minema.


Uduhämarane maastik mõjus tegelikkuses hoopis teistsugune, kui staabilaualt vaadates.

Eemal seisid mõlemad roomukid poolküljetsi nõlva all; sealsamas puhkas ka hõljuk - ühes tükis, kuid selle saba taga lund ehtivad liujäljed näitasid, et masina jõud oli enne sihile jõudmist raugenud.

“Kas nad juba alustasid? Ma tahan koobast näha!” Tikuta sörkis lume krudisedes ajutisse seirepunkti, mis mäeaheliku embuses kaarduvale astangule oli üles seatud.

Kroonik ja biotehnik seisid seal vastakuti, kummalgi üks värskelt kokkupandud kratt käevarrel pistrikuna kõõlumas, ning sisestasid üksteise võidu andmeid, aegajalt teineteisele kinnituseks noogutades. Geotehnik jalutas eemal, luges mõlema andmevoogusid sisse ja esitas üha keerukamaid kombinatsioone, millega “tupsude” töövalmidust testida.

“Alles valmistuvad. Sealpool.” Geotehnik osutas ebamääraselt pimedusse.

Lähemale minnes paistsid kõigepealt silma abimeedikute vankumatud siluetid. Mõlemad vilgutasid tervituseks tulesid.

“Ega palju lähemale ei saagi,” teatas abimeedik Uigurski tagalakanalisse. “Ohuala.”

“Sain, sain.”

Nüüd paistsid kätte ka ülesrivistatud võitlejad ja nende vahel toimetavad pealikud.

Tikuta lülitas vastuvõtu ühiskanalile ja kuulas pealt.

“...impulsitugevus - null-koma-kolm. Sagedus - kaks impulssi sekundis.”

“Miks nii mökult? Põrutame kohe kümnega!”

“Meil on vaja jääd sulatada, mitte mäge maha võtta,” manitses pealik Dottir. “Savukoski, räägi edasi.”

“Niisiis. Igaüks saab oma kindla sihtimispunkti. Eesmärk on ühiselt vaat see ala ära katta.” Esimese paarisrusika pealik toksis midagi oma käiseterminali. “Saite punktide koordinaadid. Alustage sihtimist. Relva väljundipunkt ja sihtimispunkt peavad kattuma. Kõik näevad visiiril kahte risti? Need tuleb kohakuti ajada. Kui moodustub tärn, lukustate mundri asendi. Tegutseb.”

Varsti kandsid võitlejad järgemööda valmisolekust ette.

“Võitlejad - tuld.”

Õhku täitis vaevukuuldav laetud osakeste sirin, mida ilmestasid perioodilised aurusussakad. Tikuta keris välishelid põhja, aga üksikutest erksamatest särtsatustest midagi valjemat ei õnnestunud tabada. Ta küünitas kaela ja suurendas vaadet - aga ka paljutõotatud koobast ei paistnud kuskil, ainult jäämustritesse sigines tasapisi peeneid urkeid juurde ja aegajalt värvis koloreeritud valguskiir mõne udupilve roosaks.

Siis sai seeria läbi. Võitlejad vahetasid laenguid; sihtimispunkte nihutati ja kõik jätkus samas vaimus.


Tikuta lonkis seirepunkti tagasi. Seal olid seadistustööd valmis saanud ja üks kratt saadetud vabakäigul lähiümbrust uudistama.

“Neil läheb seal ikka aega. Mis teie vahepeal leidnud olete?”

“Oo, meil on väga põnev! Tule ma näitan.”

Biotehnik vedas teda pooljoostes astangut pidi edasi, kuni jõuti madalama perveni, mis alla tasandikule viis. Ees avanes tükike taevast täis virmaliste tantsu, nendega võidu aga helendasid lume all tontlikult rohekad viirud

“Võeh, kui kaunis! Mingid veekogud?”

“Täpsemalt selgub siis, kui meil rohkem andmeid on korjatud. Aga niisama peale vaadates ma oletaksin, et soolajärved.”

“Aga miks nad helendavad?”

“Eks seal elu kihab sees. Helendav plankton ja bakterid, võib-olla koguni midagi suuremat... Kui mäe seest värsket vett ei saa, siis siin oleks kohe järgmine variant."

Tikuta noogutas. "Ainult natuke rohkem töötlemist - kui on soolavesi. Kas läheme uurime kohe lähemalt?”

"Ehh, ma nüüd kohe... ee... Ei," sai biotehnik kusatusest võitu. "Teostame ühe uuringu ära ja siis planeerime järgmise. Meil on edaspidiseks korrektseid andmeid vaja. Oot-" Ta peatus ja kõneles midagi teise kanalisse. "Näed siis. Laskjad said jäässe augu sisse. Meie omad uurivad praegu täpsemalt, aga mingi koobas on seal tõesti.


Varsti tulid mööda nende jäljerida kambakesi jõlkudes võitlejad, kõigil relvad puhkeasendisse kinnitatud.

"Ja kuhu teie nüüd niimoodi?"

"Meile anti kaks kilosekundit pausi," vastas teiste eest võitleja-tedretähn. "Tulime ümbrusega tutvuma ja-"

“Kuulge!”

Võitlejate rivist eraldus üks kogu, kes käbedasti pervelt alla ronis.

“Mis see veel on?”

Tikuta tundis nüüd eksimatult ära Kunda ninahääle. Nähtavasti oli noorvõitleja vahepeal mundrijuhtimise süsteemidega sina peale saanud, sest ta liikus osavalt üle lume ja jõudis esimese helendava laiguni, enne kui keegi teda keelata jõudis.


Üle tasandiku kajas kume raksatus ja noorvõitleja Kunda vajus jõnksuga põlvest saadik jäässe, helendavat aurupilve taeva poole saates.

“Oih!”

"Mis oih?"

Kunda ukerdas jääsupis ringi, iga liigutusega lõbusaid aurupilvekesi lendu saates. “Kõik on korras,” teatas ta. “Kuulge, siin on soe!” Kunda lehvitas ja hüples koha peal, saates pervele uudistama kogunenud võitlejate rõõmuks aina uusi aurupahvakuid üles.

Nüüd jõudsid ka abimeedikud hoogsa kapakuga kohale, ühel pealik Dottir reisijana turjal.

“Ükskord see jumbu mind hauda ajab,” nohises Uigurski tagalakanalisse.

“Mis teil seal sünnib?” päris geotehnik.

“Poiss ronis jalgupidi lompi, noh!”

“Lompi?”

“Nojah, soolajärve või, noh, mis nad seal ongi. Ütleb, et on soe.”

"Soe?" Geotehnik vakatas. “Siin on midagi korrast ära. Saatke täpsed näidud, ruttu. Temperatuuriks ütleb mul natuke pealt kahesaja neljakümne Kelvini. Aga selleks, et sooja lahtist vett leida...”


Juba jõudis maastikul uidanud kratt tasandikule ja jäi Kunda ümber tiirutama, biotehnik aga tippis kiirkorras terminali käsklusi.

“Kuule sina!” hüüdis geotehnik ühiskanalisse, hääles vaevu varjatud ärevus. “Seisa tasa! Näete neid triipe? Need on jukuumaveeallikad. Terve see lagendik on laavalõhesid täis.”

“Kuulsite? Sealt saab sooja!” hõikas keegi võitlejatest.

"Oi, lõpuks ometi!"

Ühiskanalis puhkes üldine lärm.

“No mis sul asja sinna tükkida oli?”

“Mõelge kus saaks praegu supelda!”

“Lämmitatud munne saaks!”

“Lähme vaatame ka!”

Mõned võitlejad hakkasid juba allapoole ronima, kui pealikusignaal mokalaada katkestas.

“Jätta!” käratas Dottir nii et ühiskanal huugas. “Möla maha.”

Võitlejad tardusid paigale.


“Ja kui ongi allikas ja soe,” poetas Kunda. “Mis tast karta?”

“Oh taevad, andke mulle kannatust,” oigas Uigurski vaikselt, ise kõndurit tasandikule tüürides. “Me ei tea veel, noh, mis seal all on. Ja kui sa juba mundri sees ära tunned et, soe on - noh, siis peab see vesi õige kuum olema.”

“Mis te... ma tulen siis ära.” Kunda asus jalgu jääsupist välja kangutama, kui üle tasase välja kostis taas kurjakuulutav ragin, mida saatsid seekord juba suuremad aurupilved. Abitult siputades vajus noorvõitleja aina kiiremini ja kiiremini helendavasse vette.

Korraga eraldus võitlejate summast veel üks kogu. Värviliste embleemide välkudes tormas võitleja-tedretähn astanguservale, põrkles paari osava hüppega alla, viskus jooksu pealt kõhuli ja, hooga edasi libisedes, sukeldus poolest kerest lompi, kuhu Kunda peanupp äsja kadunud oli.

“Kätte sain,” ähkis ta ning surus saapaninad sügavale jääpudru sisse.


Selle aja peale jõudis ka teine abimeedik pervest alla ning vahetas Uigurskiga kiirkorras mõned teistele arusaamatud märguanded.

Uigurski lausus leebel poolsosinal: “Võitleja Nyota?”

“Mina,” pressis Tedretähn läbi hammaste.

“Hoia nüüd kõvasti kinni. Ja ära oimugi liiguta. Me toome teid välja.”

“Tehke ruttu,” palus Kunda härdalt. “Siin supi sees on päris palav.”

“Ja sina, pesamuna, ära rabele. Kui põhja vajud, hakkab sul veel palavam.”

"Gorillade" põtkurid käivitusid ja kaks kolakat liuglesid tasase surinaga järvetriibu kohale, lennul haaratseid välja sirutades.

"Tehke… rutem..." Tedretähni kannad nõksatasid, kui tükk ta kõhualust püdelaks massiks pudines.

Kuid juba jõudsidki abimeedikud jäämulguga kohale ja haaratsid klõpsasid Tedretähni säärte ümber kinni.

"Hakkame tasakesi tõstma. Hoiad ikka?"

"Hoian, hoian."

Üks "gorilla" kerkis püstloodis, Tedretähn jalgupidi kõhu all tolknemas; teine varitses auguserval. Kui Kunda visiiriots mulksuvast veest välja hakkas piiluma, lükkas teine abimeedik haaratsid otsustavalt vette.

"Käes!"

jalgade ja põtkurite pundar kerkis nüüd kiiremini ja võttis suuna astangule.

"Võitleja Nyota?"

Vastuseks kostis nutu-naerusegune häälitsus.

"Sa võid nüüd lahti lasta."


Tilkuvad kogud kindlas haardes, sõitsid mõlemad abimeedikud põtkurite vilinal roomukite poole.

Nüüd tegi ka Kunda jälle suu lahti. "Minu relv," piuksatas ta. "Põhja vajus."

"Sinuga tegeleme hiljem," pomises pealik Dottir. Ta seisism käed puusas, astanguserval, kuni hädalised olid peameedikule üle antud ja "gorillad" tagasi jõudsid. Siis teatas ta häirimatult: “Paus on läbi. Jätkame harjutust.”



[jätkub järgmises Reaktoris]


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0837)