Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Märtsis heidame pilgu veebikoomiksile Power Nap (“Uinak”). Koomiksit loob Mehhiko autorite tandem Maritza Campos ja kunstnik Bachan ning see ilmub poolregulaarselt aastast 2011 (väljakuulutatud ilmumisgraafikuna on kirjas “kuidas juhtub”). Koomiksi sisukorra leiab SIIT.
Uinaku-loos tuleb taas tegemist unenägude maailmaga. Erinevalt aga detsembris vaadeldud “Puhahänna unenäost”, tegutsevad siinsed inimasukad mitte idüllilises Põhjala külakeses, vaid pesuehtsas suurlinna-düstoopias, mille juurde kuulub ka vastav troobistik: südametud suurkorporatsioonid ja surmmõttetud tööülesanded, olmerõõmudes käestlibisev indiviidi-autonoomia ja hiiliv teadmine, et kuskil kulisside taga on midagi väga viltu.
Südametu suurkorporatsiooni raudne haare.
Loo keskmes on luuserist kontorirott Drew Spencer, kelle tööks on paberite klammerdamine (ja ei midagi muud), ja kelle päeva tööväline osa möödub sisse magades, töökoha vahet reisides ja lennult kohvijooki larpides. Teiste kontorirottidega võrreldes on ta elu veel jupp maad raskem: enamus inimesi on unetunnid asendanud puhta ja kuiva sinise tabletikesega ning seilavad katkematul tootlikkuslainel ja neid, kes päriselt magama peavad (nagu Drew), nähakse ja koheldakse paariatena.
Uinumine omal riisikol
Hullem on see, et unedes tülitavad magajaid igasugused jõledused, *veel* hullem aga, etneed jõledused murravad läbi ka tavamaailma. Selliste ilmutuste ohjeldamiseks on ette nähtud unes-võitlejate salgad (või “uinakujõud” - kui püüda koomiksinime ingliskeelse sõnamänguga kaasa minna). Drew satub nende sekka, kui talle tehakse ahvatlev ettepanek - töö juures magada ja selle eest palka saada. Väikse lisatingimusena tuleb pea külge toppida kahtlane ämblik-vidin. Taas unerüppe vajudes selgub vidina kasulikkus: “teisel pool” saab tavamaailma-mökust võimekas (kuigi kogenematu) unesõdalane, kes koos teiste endasugustega košmaaride vastu võitleb.
Võitluse tulemused võivad varieeruda.
Niisugusest unest eelkirjeldatud argipäeva ärkamine on muidugi paras pettumus ning Drew otsustab teha isetegevust ja ajab ühele unemutukale küüned taha, et öiseid seiklusi kodus jätkata. Vastleitud unevabadus satub aga kohe löögi alla, kui Drewunes peaaegu maha lüüakse ning peab pääsemiseks unemutuka ära lödistatama. Seepeale asub ta (kõikidest keeldudest üle astudes) kolleege-unesõdalasi päriselust üles otsima. Üks neist - krooniliselt mossis Lilian - teeb samas korporatsioonis sama nüritööd kui Drew ise ja on vastumeelselt nõus juttu ajama.
“Krooniliselt mossis” oli leebelt öeldud.
Teine võimalik kolleeg - kontorihoone koristaja - putkab eest, sest Drew rikub kontakti otsides rämedalt “uinakuklubi” reegleid. Tavamaailmas ei tohi nimelt unesõdalased üksteisega liialt lävida, sest see põhjustab reaalsuselõhesid, mille kaudu igasugu ebasoovitavat košmaar-elementi sisse voogab.
Nagu ikka seda tüüpi lugudes, on platsis ka hämarate jõudude esindajad, kes iseenesestki mõista teavad olukorrast enam kui peategelased.
Hämarate jõudude esindajad.
Kuigi Drew püüdleb üha enam unemaile, koguneb iga uinakukorraga ka probleeme juurde.
Muuhulgas selgub, et keegi tiimi sees töötab vist teiste vastu (nagu ikka!), ka ei ole siiani teada, kes tõmbab niite, ja kui kaugele jäneseurgu tuleb niiditõmbaja leidmiseks ronida.
Siis avastab Drew kolleegi-koristaja isiklikke märkmeid uurides, et suure osa unesõdalaste tugisüsteeme (sealhulgas meie sümpaatsed sarvilised) on too vennike lihtsalt ette kujutanud. Sellest poleks vigagi, aga vennike ise kaotas hiljuti pea - otseses mõttes.
Tagatipuks murrab päris-ilma läbi Drew sõdalas-pool, kui laboritingimustes sügavasse unne viidud Drew päriselt surma saab (unes-päriselt, tähendab).
Praegu on lugu jõudnud faasi, kus kõikvõimalikud viltuminekud hakkavad katastroofiks kulmineeruma ja tegelased avastavad aina uusi viise reaalsust nässu keerata (väike kohaliku tähtsusega tulekahju, ülelinnaline košmaarideparaad, spontaanne tapatalg), aga õpivad tundma ka oma võimete tegelikku ulatust (võrgutav punapea, kellelt Drew esimeses peatükis haledasti korvi sai, oli ta enda ettekujutuse vili) ja püüavad lahenduse nimel koos töötada.
Power Nap sobib mu arvates nautimiseks lugejale, kellele on mokkamööda jõuline kunstistiil ja pulbitsevad kaosejõud, ning kes lugemisega ei kiirusta. Ilmselt tuleb kasuks ka väike vandenõu-soolikas. Need, kellele meeldib lugude seesmisi süsteeme üle-analüüsida, saavad taas tudeerida vastavatTvtropes’ilehte.
Koomiksi esimesi numbreid ja temaatilisi postreid saab tellida ka trükikujul: www.powernapcomic.com/shop.html, samuti postitatakse uudiseid ja lisamaterjali Facebook'i fännilehele.
P. S. Seekordne koomiksijutt sai lühem, sest jutuvõistluse tähtaeg ja muud pikemad kirjatööd on minult röövinud unerahu (höhöhö!) ja tõrkestanud kõnevõime. Järgmises numbris kirjutame taas põhjalikumalt!
