Uuest aastast ja pikkadest pühadest pisut toibunud toimetus on teie rõõmuks valmis saanud selle aasta esimese Reaktoriga.
Willard Tobe Hooper oleks mõned päevad tagasi tähistanud oma 76. sünnipäeva. Tulevane žanriikoon sündis 25. jaanuaril 1943. aastal Austinis, Texases. Esimesed lavastajakogemused sai poisikesena isa 8mm kaameraga toimetades, ametlikult alustas kuuekümnedatel dokumentaalfilmidega. Kes soovib, siis Tobe esimene täispikk film Eggshells (1969) on vaatamiseks sinutorus üleval.
Sõjaplaan ja ettevalmistused
Kuuldused Tartu kirjutustoa Tallinna-dessandist hakkasid levima millalgi vana aasta viimases veerandis. Detsembri keskpaigaks oli sõjaplaan paigas: minnakse vähemalt ühe autoga jaanuari algupoolel ning ilm ja inspiratsioonilätete kokkukuivamine kedagi ei heiduta.
Laura: Startisime tuttavalt kirjutustoa-territooriumist Geenivaramu lähistel. Sõitu saatsid elavad arutelud aatomite ja krahvide teemal; samuti said üles tähendatud märksõnad õhtuse teemavaliku tarbeks. Kui Tartu rahvas “Lontinenti” jõudis, olid ulmikud juba õllejoomisega algust teinud. Sättisime end laua veerde, ootasime hilisemad saabujad ära, päälik pidas instrueeriva kõne ning kirjutamine läkski lahti.
KUU ULMEAJAKIRI: "Other Worlds, Universe Science Fiction, and Science Stories" (7. detsember)
Õigupoolest on tegu kolme ajakirjaga, mis ilmusid 1949–1958 ja mida omavahel seob toimetaja Raymond Palmer, kes oli 1938–1949 ajakirja "Amazing Stories" toimetaja. Palmer oli 4 jalga (1.20) pikk ja küürakas ning lohutust elus leidis ta ulmes. Ajakirjade likvideerimise ja uue nime all taasasutamise peamised põhjused olid Palmeri enda sõnul rahalised. Neist 3 ajakirjast ilmus 31+4+32=67 numbrit, paksus kõikus 96 ja 160 lehekülje vahel. Ühena vähestest ulmeajakirjadest oli Palmer lisaks toimetajale ka kirjastaja, mistõttu tal trükikojas nii palju probleeme ei tekkinud.
Seda vastulauset ajendas mind kirjutama Raul Sulbi poolt eelmises numbris avaldatud repliik „Ulme maine ehk enesepettuse magus valu” ning seal esitatud kriitika punkarluse vastu. Ka on Raul eravestlustes varemgi avaldanud arvamust, et punkarlust on eesti ulmes liiga palju ning tema ootaks rohkem krahve, intriige ja suurejoonelisust.
Seoses Fr. R. Kreutzwaldi ennemuistsete juttude ainelise ulmeantoloogia «Vinguv jalaluu» ilmumisega avaldati Indrek Hargla talendi austajate Facebooki lehel detsembris 2018 hulk intervjuusid kogumiku jaoks lugusid kirjutanud autoritega.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Jaanuarinumbris haaran teatepulga enda kätte, et pajatada veebikoomiksist “Unsounded”.
Seiklus võib alata!
“Unsounded” on ameerika autori, Ashley Cope’i, loodud veebikoomiks, mis ilmub 2010 aastast saadik kolm korda nädalas. Tegu on suurejoonelise fantaasialooga, mis algab petlikult lihtsalt. Väike sabaga vargatüdruk Sette saadetakse teele ülesandega oma kaugel elava nõo käest võlad sisse nõuda ning tema ihukaitsja rolli sunnitakse zombistunud maag Duane. Muidugi pole kõik nii, nagu esialgu paistab, ning meie kangelased mässitakse üha keerulisematesse probleemidesse.
Hiljuti Netflixis ulmefilm “Io” on järjekordne (ulme)film, mida ma asusin vaatama suurte lootuste ja ootustega, aga peale mille vaatamist pole ma kindel kas ma raiskasin oma elust just jupp aega, mida ma kunagi tagasi ei saa, või olen äkki liiga rumal või ajast maha jäänud, et suurt kunsti mõista. Mõlemad variandid on tegelikult võimalik, samuti nende kombinatsioonid, aga ikkagi tunnen, et teinekord maksaks sisetunnet usaldada ja film lihtsalt kinni panna. Minu aeg siin planeedil on kahjuks piiratud ja ma pean suhtuma konservatiivsemalt selle kulutamisesse.
Sama tunne on mind viimastel aastatel tabanud paljusid, kui mitte enamikke filme vaadates, nii et ma olen nõus leppima asjaoluga, et asi on minus, mitte maailmas.
Frank Castle: „I didn’t murder anybody. They died from terminal stupidity.“
Netflixi Marveli universumi sarja „The Punisheri“ teine hooaeg algab nimitegelase Frank Castle’i jaoks üsna mugavast kohast. Oma mõrvatud naise ja laste eest kätte tasunud ning korravalveorganisatsioonidelt andeks saanud, liigub ta ühest paigast teise ning elab oma elu nagu tavainimene. Kõik muutub aga kõrtsimajas viskit limpsides, kui Frank otsustab vahele astuda karjale kõrilõikajaile, kes on otsustanud pealtnäha tavalist tüdrukut – Amyt – mõrvama asuda. Mõned luud murtud, kuulihaavad tulistatud ja umbes terve kõrtsiinterjöör pilbasteks pekstud, otsustab Frank tüdruku oma tiiva alla võtta.
Inimlik eksimus
Ander Skarp
Superkompuutrist minategelane, kes jätab mulje ontlikust ja veidi kohmakast Skynetist, kirjeldab oma tekkelugu ja katseid saada endale füüsiline kuju.
Viimaste karvustuste ilmumise järel tekkis mul vestlus ühe autoriga, kes ei saanud aru, miks ja miks just nii... Et autoril tekkis nõutus või suisa kerge identiteedikriis.
Newtoni esimene seadus
Maniakkide Tänav
Teaduse ja tehnoloogia koidikul kannab torm vaba Maavalla taevasse räsitud õhulaeva. Miks lendab vaenlase mundris kapten sõja lävel olevale maale? Samal ajal tekitavad Vaigamaa talupoegades muret salapärase Kolde teadusmõisa ümber toimuvad õõvastavad sündmused.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel on käsil P. Reeve "Larkligh"t, enne seda sai loetud "Surelike masinate" IV osa.
Ühte võin ma vähemalt puhta südamega öelda – kõike seda tegin ma vaid raha pärast ning mingit isiklikku vaenu mul preili Liidia vastu polnud. Õigupoolest polnud me isegi kordagi rääkinud. Olin vaid korra ühele ta näitusele juhtunud ning samuti olin ma Liidiat näinud paar korda mõnel ülikooli peol.
Isegi ta lõhn polnud enam sama. Uude linna jõudes oli mees endast pealtnäha kõik vana maha jätnud.
Ta oli tõusnud pikka treppi mööda viimasele korrusele ja avanud taskupõhjastvõetud võtmega kulunud raudukse. Ahast korterit, kuhu ta päikeseloojangul sisenes, täitis ääreni taevast kostev lennukimürin. Kuid meest see ei häirinud.
Remi tampis kannaga kõva maapinda, kummardas ja võttis veidi roosakat soola, et see siis ettevaatlikult konservi peale puistata. Vicky naeratas ja raputas pead, kui ta väike vend, kes oli temast juba rohkem kui peajagu pikem, grimassi tegi. Kõrvale vaatamata surus Remi lusika purki ja jätkas kangekaelselt toidumassi söömist.
