Kirjutasin oma esimese fantaasiajutu "Kooljad" Reaktorisse 2013. aastal. Selle tegevus toimus mulle armsas sünnikohas Triigi külas. Kõik tegelased olen koos nimedega laenanud külaelanike seast ning osa detaile ja juhtumisi on võetud elust enesest, andes läbi fantaasia sünnikohale ajaloolist väärtust juurde. Seejärel hakkasin nokitsema naaberküla ja ühtlasi pikaaegse kodukoha Avispea kallal, kuid inspiratsioon käib nagu ikka lainetena. Enesele ootamatult tuli see nüüd küla 800. juubeli aastal tagasi ja viisin loo lõpule. Mulle omaselt olen asukohad, mõned juhtumised ja tegelased võtnud elust enesest. Kõik muu on siinkohal puhas fantaasialend ja võin kohalike südame rahustuseks kinnitada, et tegelikult seal kandis libahunte ringi ei liigu...Vist. Head lugemist!



Buss oli loksunud juba tüütult kaua, kuni lõpuks hakkas paistma Ebavere mäe küür, siis Müüriku laudad, Väike-Maarja kahvatu kirikutorn ja Esinurme Kauri maja. Mõelda vaid, kurikuulsa augustikuu tormiga kukkus kiriku vana torn kabelisse... kabelimats, nagu kohalikud musta huumoriga ütlesid. Natukese maad edasi paistis vasakul Triigi metskonna haldushoone, puha öko värk, isegi männid jäeti terrassi põrandast läbi kasvama. Paremal enne Borgi Karla maja paistis värskelt raiutud metsalagendik ja seal suur hall elukas kahel käpal…

"Oota, misasja...“ pomises Raivo endamisi. „Silmad teevad trikke, ma võisin vanduda, et nägin just mingit ilgelt suurt halli elukat kahel jalal seismas." Kuid buss sõitis kärmelt ja nägemus hallist olendist kadus viuhti.

"Kurat, eelviimasel Erna retkel nägime väsimusest kurnatuna ka igasugu asju. Sõber Kaur olla keset metsa isegi Stargate SG 1 väravaid näinud," meenus Raivole, mis vingerpussi väsimus teha võib ning küllap oli seegi kord nii.

Lõpuks Avispeale jõudes oli vanemaid, vendi ja õde ülim rõõm näha ning seejärel ootas juba maatöö. Õhtul niitis Raivo muru ja veeretas kive. Need tegevused mõjuvad talle alati nagu teraapia ja boonusena annavad väikese eduelamuse. Pärast kõmpis linnapoiss ümber majapidamise ja pani tegevusplaane paika, kuni tuli mõnus väsimus. „Nii hea meel on kodus olla, rahus ja vaikuses omi asju ajada, täpselt nii, nagu ise tahan,“ mõtiskles Raivo õhtul voodis tekki peale tirides.

Järgmine päev möödus peamiselt remonti tehes ning õhtupoole läksid Raivo ja Tom jõukasse. Vennad Tammused olidki vist ainsad, kes suvel Väike-Maarjas jõusaalis käisid. Ülejäänud tagusid palli või istusid keset alevit ning mängisid nutitelefonidega – oligi mõnus ja rahulik kangile valu anda. Raivo tundis tõsist heameelt, et noorem vend ka jõusaali enda jaoks leidis, sest ta on kogu aeg olnud raudsel veendumusel, et see kõikide hädade vastu aitab. Jõusaali trenn annab kuidagi mõnusa rahu ja raamistiku elule, aitab elu ennast paremini analüüsida. Isegi eelmine kuu küüni müürilatti üles upitades oli Raivol ikka paganama hea meel, et aastaid on trenniga rammu kogutud. Kui Kalle kopatraktoriga appi tuli, oli müürilatt juba üleval.

"Aitab mõtisklustest, viimane seeria ja siis koju sauna," utsitas Raivo end mõtteis trennile keskenduma ja surus ühe seeria veel.

"Tom, lähme koju Tagaküla kaudu, ma tahaks näha, mis sinna Liivaoja talu kõrvale ehitati siis. Mingi mälestusmärk pidi olema" tegi Raivo ettepaneku ja viskas koti pagassi.

"No davai, ma pole ka seda veel näinud. Ja võib-olla sööks karjääri juurest veel Länkude herneid," oli Tom päri.

Vennad vurasidki läbi Väike-Maarja, Müüriku ja Triigi Avispea küla poole. Lihastes luusis mõnus rammestus ja kodus ootas soe saun ning pudel õlut või kaks.

Avispea karjääri kõrval, kus laius ka hernepõld, tõmmati pidurit.

"Nää, Tom, selle on meie vanaisa Endel kaevanud... Või vähemalt mingi osa ikka," märkis Raivo karjääri avaruste poole viibates.

"Millal me siin viimati püssi lasime?" Päris Tom.

"Ei mäleta, enam ei käi siin keegi laskmas, enne käisid kõik jahimehed. Kui me veel Etsiga tatid olime, tahtis üks kits meile siin otsa joosta, hüppasime kahte lehte laiali," jätkas Raivo.

„No, lasite prael plehku pista,“ naeris Tom ja vennad hakkasid herneid mugima. “No lasite prael plehku pista," naeris Tom ja vennad hakkasid herneid mugima.“

“Raiv, kuule... psst, vaata, mingi elukas passib seal üle põllu," viipas Tom paarisaja meetri kaugusel olevale suurele kogule.

"Huvitav, see seisab ju püsti, mis pagan. Karud seisavad püsti, aga see on hall, karud on pruunid," pomises Raivo ja ühtäkki meenus talle Triigi metskonnas nähtud elukas....

"Või et väsimus teeb trikke," mõtles ta

Üle põllu vaatas hall elukas otse poiste poole... Pinev passimine kestis mõnikümmend pikka sekundit, siis haaras elukas lõugade vahele mingi kompsu ja pistis punuma.

"Davai, ruttu autosse ja järele talle, vaatame, mis loom see on!" kamandas Raivo ning autole pandi hääled sisse. Kaapsuga tõmbas Žigull nagu rakett kohalt minema ja Truupõllu maja juurest keerati Avispea surnuaia tee poole – nii loodeti hallile elukale ette jõuda. Surnuaia tee otsas suruti pidur põhja.

"Kurat, kuhu see loom kadus, alles paistis herne seest," oli Tom segaduses.

Äkki rappus auto nii, et vendadel kolksusid hambad kokku... Viivuks jõudis Tom näha tahavaatepeeglist suure elaja rohelisi hundisilmi ja lõugade vahel tolknevat pooljäratud inimese pead.

"Aiiinnn. Anna gaasi, Tom!" lõugas Raivo, kui oli pilgu üle õla visanud.

"Joppenpuhhh!" hüüdis Tom ning 05 kaapis kohalt minema, nii et elajas võssa lendas.

Vana Žigull polnud ammu ennast nii vajalikuna tundnud, Liivaoja talust kimati 120-ga mööda, kruusatolm hõljus nagu sein auto taga. Õnneks ei olnud kodu kaugel. Hoovile jõudes olid vennad pisut toibunud, sest ega elu neil ohus polnud. Millal enne nähtud, et hunt autosse sisse murrab... Aga hundi suurus ja poolik pea lõugade vahel ajasid hirmujudinad naha vahele.

Kodus askeldas kõige vanem vend Ets, kes tegi vannitoas remonti. Ülejäänud majarahvas oli sõitnud jahimeeste kokkutulekule ja pool Triigi ning Avispea küla nendega ühes.

"Ets, perse sai usu... sa ei usu," kogeles Tom.

"Mida? Lükkasid 100 kilo rinnalt üles vä?"

Raivo võttis talle omaselt sõnajärje üle: "Saad sa aru... Kuradima hunt rammis autot... ja mulle tundus, et tal oli kadunud naabrivanamehe Aini pea hambus.“

"No sellist karusuurust elajat ei ole loomaaias ka näinud," lisas Tom.

"Oota, naabrivanamees on surnud?" päris Ets.

"No seda on kõik arvanud juba ammu, ta on mõnda aega kadunud olnud. Kus sa kurat elanud oled?" ärritus Tom.

"Haapsalus, alles kolisin ju maale tagasi.".

"Okei, Ets, võta püss ja sõidame sinna surnuaia juurde tagasi. Me näitame sulle seda pead," tegi Raivo ettepaneku.

"No mul ongi remondist pausi vaja, võin ju selle pulliga kaasa ka minna, mida te mulle siin korraldate," oli vanim vend päri.

Etsil oli kapis sileraudne ning püss laeti jämedate haavlite ehk kartetšiga. Tom ja Raivo haarasid kaasa kirved – ikka palju julgem tunne Avispea taha metsa tagasi minna, kui need on ühes. Žigullile aeti jälle hääled sisse ning kimati Avispea surnuaia poole.

Õhtu kostitas imeilusa ilmaga. Kuni surnuaiani paitas silmi põldude avar sülem koos üksikute kivihunnikutega, mis maaparandustöödest siia jäänud. Vili tegi põllul kerge tuulekese käes laineid, vaarikad meelitasid möödujaid... Tammuse-poistele selline avarus meeldis – hea ja turvaline on näha kaugele, näha, mis toimub. 

"Nää, Ets, siin Truupõllu teeristi lähedal, karjääri juures herneid süües seda elukat nägimegi," viipas Raivo käega põllu suunas ja keeras Žigulli Avispea surnuaia poole.

"Tahtsime talle ette sõita, et näha, mis loom see sihuke on, kuid äkki oli tüüp kadunud. No vot, siin samas surnuaia teeotsas jäime seisma," täiendas Tom.

"Kuidas nii suur elukas siis vahepeal ära kadus?" küsis Ets.

"Ei tea, võib-olla meelega hiilis herneste varjus ja kuradi raibe ootas meid," arvas Raivo.

"Ja siis kargas pagassile... Andsin gaasi nagu segane ja hunt lendas võssa," jätkas Tom.

"No lähme siis uurime seda võsa, vaatame kus pea on, vaatame jälgi," arvas Ets täies rahus seletades nagu õpetaja tahvli ees.

"Hull oled, võssa mina küll ei tule," ütles Tom.

"Ära põe, ma olen ju jahimees." Ets astus autost välja, laetud püss süles.

"Mingit pead siin küll ei ole... Aga näe püherdamisjäljed on võsas täitsa olemas ja tuust halle karvu ka." Ets oli avastamisrõõmu täis, sest ega ta nii luulu loo peale küll midagi leida poleks lootnud.

"Tule vaata parem käpajälge, see pede on ikka suur," ühmas Raivo ja pigistas julgustuseks tugevalt kirvest.

"See on tõesti suur, nagu karul," nõustus Ets kulmu kortsutades.

"Poisid, poisid... Vaadake, keegi on seal" pööras Tom tähelepanu surnuaia taga jalutavale mehele.

"On ikka jurakas, vaata õla laiust," lisas Raivo ning järgmisel hetkel kadus tundmatu ambaal metsa.

"Lähme talle järele vä?"

"Ei, lähme parem sauna, mis me siin metsas ikka ringi jookseme. Peale nende jälgede pole siin midagi. Õlut tõite?" küsis Ets.

"Lähme sauna jaa, õltsid on pagassis," ütles Tom kergendusega hinges, et minema saab ning võeti suund koju tagasi.

Hull-Kaarel nägi põõsas redutades vendasid Tammuseid minema sõitmas.

„Ei tea, kas käisid mind otsimas,“ arutles Karla isekeskis ja korjas marju edasi.

Korv täis, sõtkus ta rattal marjakorviga kodupoole Unikülasse – juba neljas korvitäis marjakesi ühe päevaga. Hüüdnime polnud ta juhuslikult saanud – aeg-ajalt oli peas säärane segadus, et endalgi raske orienteeruda. Sellistel puhkudel oli noormees korduvalt Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse mõneks ajaks ravile saadetud. Kuna ta aga omadega üldiselt toime tuleb ja pole vägivaldne olnud, lastakse pärast ravi jälle koju tagasi.

Viimasel ajal näis Kaarlile justkui keegi teda jälitaks.

„Kindlasti need Tammused käisid mind otsimas... aga miks küll?“ pomises noormees rattaga koju Unikülasse sõites. Lõplikult selgusele Hull-Kaarel ei jõudnudki. Ta otsustas vaid, et järgmist marjalaadungit korjama sõites tuleks ennast igaks juhuks relvastada, sest mine tea, mis hulle ringi liigub.

Vahepeal jõudsid vennad Tammused koduhoovile tagasi. Küdema jäetud saun oma hubase kaseviha lõhnaga juba ootas noormehi.

"Lähme viskame leili ja mõtleme kogu selle värgi üle. See lugu on ikka minu meelest veider... Eriti selle Aini pärast, haige värk," arvas Raivo.

"Ma ei julge enam metsa minnagi, aga nää üks julge ikka kõmpis seal surnuaia taga," lisas Tom.

"Ah, ikka käiakse oma sugulasi surnuaias külastamas või metsas marjul või sital. Mind häirib see teie hunt. Nii suur käpajälg on igatahes ebatavaline," rääkis Ets. 

"No see oli ikka suur elukas... Ei tea mida selline sööb?” viskas Raivo ahjule veel mõne halu alla.

“Steroide,” pani Tom killu maha.

“Onu Allu tõi mulle uue Avispea metsavendade raamatu, uuriks seda huvi pärast, kui me siin juba metsast räägime" tegi Ets kui ajaloolane ettepaneku.

"Asaell Truupõld kirjutas selle. Sirvisin seda natuke enne ja seal oli mingi kummaline lõik metsa kohta." Ets läks ja tõi raamatu sauna. „See Truupõld elab ju ise seal surnuaia lähedal.“

"Mis tegelane see Truupõld üldse on?" päris Tom.

"Ah, mingi koduloolane, ega tast rohkem väga teagi," ütles Raivo.

"Jaa, koduloolane, kirjutas sinna valla lehte veel lugusid metsavendadest ja NKVD piinamistest Väike-Maarjas," lisas Ets ning sirvis raamatut.

"Näed, selline imelik lõik: NKVD polnud metsavendade ainus hirm ja häda. Kasin söök, olematud sanitaartingimused, halb tervis ja mets hõrendasid tublisti nende ridu. Viimase vastu lootsid mõned abi saada hõberisti kandes ja issameie palveid lugedes."

"Näed siis, mingi kamm on selle metsaga. Kas rohkem pole selgitatud?" uuris Raivo.

"Rohkem pole selle kohta midagi, aga peaks Truupõllult selle kohta küsima." Ets sügas oma tihedat habet ja lonksas õllet.

"Oota, jou, lähme talle külla, ta ju elab ikka veel?" küsis Tom.

"Elab, elab, aga täna ei hakka vanainimest segama," vastas Ets.

"Lähme käime ära jaa, Tom pole veel lonksugi võtnud, saab rooli minna. Nahhui, see teema tuleb selgeks teha. Ja võta püss ka kaasa, Ets," kiitis Raivo Tomi mõtte heaks ning kapatigi robinal autosse.

"Noh, mis passid, pane käima!" kamandas Ets.

"Peppar raisk, ei lähe käima," istus Tom Žigulli roolis.

"Aa, sel on mingi aku nuss, lähme UAZ-iga, saad sealt kastist hundile agu anda," oli Raivo naljatujus.

Vennad istusid Uaasikusse ümber. Tom roolis, Ets kõrval ja Raivo kupatati kahe vahele mootorikattele istuma.

"Ets, vaata, et peeru ei lase, siia me siis sureks," ühmas Raivo.

"Söö saia!" vastas Ets ning täispoogitud UAZ hakkas liikuma.

Poisid olid taaskord karjääri poole teel ning mootori mürinal kimati läbi karjatee, Kippeli laudast mööda, otse Truupõllu hoovi.

Vanahärra ei paistnudki noormeeste visiidist üllatunud olevat ning võttis nad lahkelt vastu. Maja oli tal tänapäeva mõistes üsna tavaline maamaja, kui Viimsi, Kakumäe ja Pirita uhkete individuaalidega võrrelda. Aga sügaval nõukaajal olnud see ilmselt üks esinduslikumaid Avispea külas – ikkagi kuus tuba, kraanivesi, elekter ja nägusad nikerdused vintskapis ning ustel.

"Noh poesid, mis teid siis säia toob ka?"

"Me siin lugesime huviga su uut raamatut ja tekkisid mõned küsimused," vastas Ets.

"Aa, väga meeldiv, kui keegi huvi tunneb. Laske tulla, ma pakun teile ehk klõmaka lepikuliisut, on soovi?"

"Noo, pitsi võiks võtta küll, aitüma," vastas Ets ja luges härrale katkendi ette.

"Ah soo... No metsa all mõtlesin hunti," vastas Truupõld otsekoheselt.

"Hunti? Kas need siis murdsid täisrelvis metsavendi?" päris Raivo ilmselge erutusega hääles.

"Noo, mitte tavalist hunti... Te ei pruugi mind muidugi uskuda, aga ma räigin... libahundist," vastas Truupõld muiates.

Vennad proovisid küll natukese naerda, kuid suure hundi nägemine ennist oli vähemalt Raivo ja Tomi sügaval sisimas natukese vedelaks löönud.

Truupõld jätkas: "Paras muinasjutt muidugi, mida lastele räikida, kuid sellised susid on olemas ja liiguvad siin meie seas.”

“Tõsiselt räägid ikka?” päris Raivo vahele.

“Surmtõsiselt... Kuid ärge kartke, sest ega neid naljalt ei kohta hundi nahas. Nad nimelt viskavad naha selga ürgsel sunnil ja vajadusel. Kui on täiskuu aeg, saavad nad muutuda nii päeval kui öösel. Muul ajal mitte. Libahundid murravad reeglina väeteid, vigaseid, raskelt haigeid ja suremisele määratud inimesi. Nad on, no kuidas öilda... inimkonna sanitarid ... Nimetame seda nende ühiskondlikuks panuseks ja nahka vahetavad ainult need, kel enda peret veel ei ole.“

Truupõld naeris nagu vana kurat, "Ehk soovite ühte pitsi veel?"

„Jaa,“ kähisesid vennad kooris, kurk eelnevast pitsist veel hell. Truupõllu jutt oli neid igatahes ootamatult tabanud – kuidagi nii uskumatu tekst ühe lugupeetud ja hinnatud koduloolase suust.

Kange metsakohin kugistati alla nii et vennad ohkisid teravast napsust ja Raivo võttis uuesti sõna: "Päris huvitav lugu... see teooria selgitab tänast juhtumit küll, kus me Tommiga piraka hundi oleks alla ajanud. Ega me pole hunti muidugi enne nii lähedalt näinud, kuid see oli ikka jube suur ja julge... et see kohe ei saanud harilik hunt olla.“

„Kurat, sel rippus naabrivanamehe pea suus," lisas Tom.

„No seda me vaid arvame, kuid kellegi pea see oli,“ täiendas Raivo.

"Nõnda... Kus te seda hunti nägite?" päris Truupõld häiriva muigega.

"Siin sinu maja lähedal, surnuaia teeotsas," vastas Tom.

"Oodake nüüd veidi selle vanamehe peaga... Kust sa kõike seda muinasjuttu võtad?" päris Ets Truupõllult.

Vana koduloolane pani tubli klõmaka ka ise ja jätkas tõsinedes: "Kunagi...noore mehena metsas redutades sattusin sellise hundiga vastakuti. Kuidagi ma teadsin, et nii suur ja julge elukas ei saa olla harilik hunt. Mul oli kallal raske haigus ning ega palju poleks päikesetõususid enam nagunii näinud. Oli puhas juhus, et mul hõbedast mõõk vööl rippus ja jõunatukest lihastes. Raiusin adrenaliinihoos selle mõõga vastu hundi peakolu pooleks. Pauk oli niivõrd isemoodi, et sädemeid lendas ning sedamaid oli tunda põlenud liha lehka. Hõbe... See oli hundile nagu mürk."

Truupõld läks teise tuppa ja kohmitses seal natukene. Tagasi tulles asetas lauale vana ning pooleks murdunud hõbemõõga.

"See on vähemalt 800 aastat vana... leidsin selle Avispea taga metsast, kui endale peidikut kaivasin."

“Ütleme, et me usume seda juttu ja ausalt öeldes, pakub huvi ka...aga, kuidas sa siis ellu jäid, kui mineku peal olid?

“Sa oled terane,” muheles koduloolane ja jätkas: “Kes kord libahundi maha lööb, see saab omale hundi väe, mis ravib nagu ei ükski teine ravim ning pikendab tublisti eluiga. Mulle pritsis libahundi veri suhu... sellel on imevägi.”

“Väga huvitav... aga mul on selline küsimus: sa ütlesid, et nad viskavad selga hundi nahad...kes nad?” ei kannatanud Raivo küsimusega oodata.

“Teate mis, mul hakkab telekast Õnne 13 ja...tulge homme õhtupoolikul tagasi, siis teeme väikese jalutuskäigu surnuaiale,” vastas koduloolane ning saatis poisid koju minekule.

Kuid ega vennad saanud nii põneva loo peale kindlasti mitte koju minna, vaid otsejoones omal käel surnuaiale luusima. Relvad olid ju kaasas ning metsakohinast kilk peas – mis seal põdeda, nüüd oldi ennast Rämbodeks joodud. Pealegi see suvine hämarus ei ole teab mis pime, pigem mõnusalt meeldiv ja üsna hea nähtavus oli, nii et aega oli küll ja veel.

UAZ tegi kurja häält, kui Truupõllu kurvi võeti ning pärast lühikest sõitu jäädi surnuaia väravasse seisma.

"Nonii, nahhui, vaatame, kes need NAD on, kes siia maetud, et miks me just siia peame vanamehega jalutama tulema." Tom avas auto ukse ja hüppas üle surnuaia värava.

"Ma avan notepadi ja kriban kõik nimed üles, sest raisk siin on midagi kahtlast" teatas Raivo.

"Vahi, pole siin sees ammu käinud, surnuaed on ju päris suur," ei varjanud Ets imestust.

Tõepoolest, seal oli kolm tihedalt täis maetud 30-meetrist osa, kõik korralike kõnniteedega üksteisest eraldatud. Üldiselt nägi see välja nagu harilik surnuaed, kuid mingil põhjusel külast kaugel, metsa ääres ning natukese rohelisem ja maavillasem, kui Väike-Maarjas või Simunal.

"Alustame vasakult poolt!" arvas Ets.

Vennad uurisid haudasid suure huviga, sest ega peale Norri isa ja Muusikuste siia enne suurt kedagi ei mäletatud maetud olevat, vähemalt kedagi tuttavat küll mitte. Pealegi oli vendadel varemgi olnud huvitav surnuaedadel ringi käia ning omanäolisi haudasid ja nende tähiseid uurida. Eriti põnevad kalmud olid Haapsalus, kus Raivo ja Ets mitu korda ringi käinud.

"Torn, Torn, Torn, ports Tompleid ja Juidas," luges Ets.

"Ah siia see Juudas siis maetud ongi," lagistas Raivo naerda.

„Pea kõik on kümne aasta järel surnud, erilised täppisteadlased,“ tähendas Tom.

Korralike hauakivide vahel oli üle terve surnuaia erinevaid riste ka, kuid kirjasid nende peal enamasti säilinud polnud – võis vaid oletada, et ju seal kellegi külaelanike sugulased ammustest aegadest puhkavad. Tavaliselt maetakse kõik sugulased lähestikku.

"No võtame nüüd keskmise ette,“ jätkas Ets.

Seal oli hulk Saagesid ühes rivis igavate moodsate hauaplaatidega ning vanade nimetute ristidega vaheldumisi. Ristid mõjusid kuidagi ameerikalikult, kuna olid enamasti valged ja asusid rohelisel murul.

„Nagu filmis [seiving praivet raian],“ ühmas Ets.

Keskmise osa keskel paiknesid Truupõldude hauad.

"Vahi, kus Truupõldudel on vast uhked hauakivid. On nad mingid rikkurid olnud või?" mõtles Tom kõval häälel. Järsku aga kostis selja tagant kummaline hääl... "psssst"..." Tom tundis hirmuhigi seljas nirisemas ja pööras pilgu ümber...

„Mis te vahite? Ma ladusin mõned pilku-poisid enne tulekut kaasa," avas Raivo õlle ning lasi ringile.

"Krt sa ehmatad, anna mulle ka," vastas Tom ja võttis hea sõõmu.

"Küllap Truupõllud olid tähtsad tegelased, milleks muidu sellised hauakivid," arvas Raivo ja jätkas "Ega mingil hetkel maeti surnuid üldse kivikalmetesse ja suurte kivide alla".

"Ahjaa, kardeti ju surnuid, et tulevad kummitama," jätkas Tom.

"Just just, tegelikult tuli hoopis raipehais kummitama ja seepärast maeti sügavale auku, kivide alla või põletati – hügieen... Ets, mis teed seal?" küsis Raivo, nähes, et vanem vend millegi kallal surnuaia värava juures toimetab.

"Kusen, loll... Davai, vaatame viimase kolmandiku ka üle," sõnas Ets. „Mõtleme samas, mis neid inimesi seob peale selle, et nad ühes külas on elanud...vähemalt nii me arvame, kuigi ega kõiki ei tunne, kes siin platsil puhkavad.“

„Aga kes siin metsa sees muru käib niitmas? Mingi organiseerumine peab ju olema või käib vald?“ päris Raivo.

„Minu meelest käib siin Avispea kiriku kogudus seda muru niitmas, et see on ilmselt ka üks asi, mis neid inimesi siin seob, äkki nad on kõik koguduse liikmed,“ jätkas Ets.

„Või Avispea kirik... mulle tundub kuidagi ebaloogiline, et see surnuaed siin kirikust nii kaugel metsa ääres asub...igal pool mujal maetakse kiriku põranda alla või kõrvale ning kui sinna enam ei mahu, maetakse natukene kaugemale,“ mõtiskles Raivo.

„Nii, aga kirjuta siis üles, siin on ainult Kippelid ja Muusikused...need on raudselt omavahel sugulased!“ leidis Ets seose ja jätkas “no see Kippeli Norri isa on küll Muusikustega sugulane.”

„Ahaa, nii et osa on siin selgelt siis omavahel ka suguluses...aga kuidas teistega on...ja kuidas see kõik selle libahundi juraga võiks seotud olla,“ mõtles Tom kõva häälega.

„No mõtleme pisut, Raiv, sa jaga mulle netti oma telefoniga, ma uurin natukene Genist neid sugupuid,“ tegi Ets ettepaneku ning poisid ronisid UAZ-i kasti, kus oli mugav istuda ning hea ülevaade surnuaiast.

„Ütle mulle ka oma hotspoti parool, hakkan netist infi otsima,“ tõmbas Tom Samsung Galaxy taskust välja.

„Võtsid ka lõpuks oma nuti kaasa, mõtlesin, et laed sellel ainult akut,“ vastas Raivo.

„Tõsi tõsi, sellega teen tavaliselt pilte. Ok, kes mida guugeldab?“ päris Tom.

„Mina sobran Genis ja vaatan veel mõned digiarhiivid üle, Raiv sa võid libahundi kohta mingeid õudusjutte otsida ning Tom... Võiksid neid surnute nimesid siin guugeldada, äkki jääb midagi silma. Tundub muidugi kahtlaselt nii, et see Truupõld teeb mingit võllanalja, aga no kui juba siin oleme, siis uurime,“ jagas Ets ülesanded laiali.

Vennad hakkasid isuga guugeldama, sest päris meelierutav oli millegi huvitava ja salapärasega tegeleda. Huvitav isegi siis, kui sisimas teati, et ilmselt midagi libahuntidest ja Avispeast nagunii ei leita.

„Noh, Ets, mis sa leidnud oled?“ küsis Tom mõne aja pärast.

„Oota, ma vist jõuan kohe kuhugi, aga praegu leidsin tühja õllepudeli. Raivo, anna mulle uus,“ vastas Ets.

„Kohe toon, ma ladusin istmetaguse õlle täis...tasa, tsssst... Keegi nagu sahistaks seal metsas, kas kuulete?“ jätkas Raivo sosinal, samal ajal õlut kougitsedes.

„Ei kuulnud,“ vastas Tom.

„No midagi nagu oli. Ma hoian püssi käeulatuses, ära põe,“ rahustas vanim vend ja jätkas: “Geni andmetel tundub, et kõik peale Truupõldude on omavahel sugulased või vähemalt Truupõllu sugupuu ei ulatu Genis rohkem kui 17. sajandi keskpaigani, teistel näitab kaugemale. Ja neid Truupõldusid on kole vähe kuidagi. Ma igaks juhuks kontrollin ka ühte digiarhiivi.“

„Nii et kõik siin vähemalt peale Truupõllu on omavahel sugulased... See on siis ühe suure suguvõsa surnuaed sisuliselt. Aga miks just siin kaugel metsa ääres ja miks just Truupõllu maja juures,“ pani Raivot imestama.

„No ma siin guugeldasin Truupõldu ja see nimi on vist tulnud inglise keelest, kus Truupõld tähendab siis eriti julget või ka eriti raevukat ehk true bold, mingi sait vähemalt niimoodi väidab,“ lisas Tom.

„Aga kuidas see siinsete Truupõldudega seotud on?“ päris Raivo.

„Siin on kirjas, et Rooma ajal pagendati Inglismaalt nende verivaenlased vanast aadelkonnast päikeseneelajate maale, et need seal lahti lasta ning niimoodi läänemere valitsejaid nõrgestada. Mitu laevatäit vana aadelkonna esindajaid pandi teele, kellest osa olla nõiad, osa metslased ehk true boldid. Kuna laeva meeskond kartis päikeseõgijate rannikule liiga lähedale minna, siis visati kabuhirmus vana aadelkond kusagil vaenlaste põhjarannikul vette ning sõideti ise kiiresti tagasi,“ leidis Tom vana Rooma müüdi.

„No no, need päikeseõgijad on ju eestlased, joppenpuhh, pärast seda Kaali meteoriidi pauku hakati meid nii kutsuma“ ei suutnud Raivo sellise leiu peale ära imestada. „Ühesõnaga see Truupõllu vanamees on siis metslane???“

„Kurat... No ei tea... Siin on nii kirjas... ja mitte Truupõld, vaid true bold,“ vastas Tom, kuid oli silmnähtavalt ärevil.

„Oot-oot-oot... Vennad, siin on küll midagi kahtlast...need metslased ja libahundid...kas panite tähele, et kui Truupõld mõõgaga tagasi tuli, siis olid tal kindad käes?! Noh hõbemõõgaga kindad käes...“ kogeles nüüd juba Ets ka... ja paraja mütakaga maandus UAZ-i kasti keskele jänese laip...

„Aaaaaahhhhh! Võta püss, võta kirves,“ kobasid vennad paanikahoos oma relvi taga.

„Tammuse-poisid, rahu-rahu,“ hüüdis keegi tuttava häälega ja jätkas „Ehmatasin teil pasa püksi vä?“ Noor jahimees Henri lagistas naerda. „Kurat, jahute siin kastis oma metslastest ja hirmutate mul saakloomad ära.“

„Sina, Henri-raibe, no mis sa ehmatad,“ andis Ets talle paraja vopsu, „miks sa seal jahimeeste kokkutulekul ei ole?“

„No isa jättis mu põllutöid tegema ning John Deerel lendas poolass alt ära, ei saanud minna – vaja remontida. Aga ega siis väike sokujaht ikka mul ära jää, vaja jahiload ära lasta. Teie kisa peale aga nää, olen ainult jänese saanud,“ vastas Henri.

Vennad hakkasid seletama, et tegelevad väikest viisi uurimustööga, kui keegi täiest kõrist kisama hakkas ning rattaga Vilu Pükste metsast mööda kruusateed Avispea karjääride suunas sõitis.

„Mida kuradit, kes see on?“ ei osanud Tom seisukohta võtta.

„Ah, see on ju Hull-Kaarel, nägi vist metssiga või midagi taolist,“ lagistas Henri naerda.

Kuid lõõpimine lõppes peagi, kui nähti, kelle eest Kaarel sellise hooga ära sõitis...suur, karutaoline hunt ajas noormeest taga, suu paksult vahutamas nagu marutõbisel.

„Türaaa, see on see hunt raisk...persse, paneme hääled sisse, ajame raisast autoga üle,“ tegi Raivo paanilise ettepaneku ja Tom rabas rooli järele.

„Mida vittu, mis asi see on?“ ütlesid Ets ja Henri justkui ühest suust ning Tom pani juba tagurpidikäigu sisse.

Surnuaialt karjäärideni viiva kruusateeni oli oma 60 meetrit ja UAZi mootor ulgus metsikult. Paanilisel hetkel tabas noormehi justkui kartmatuse hoog. Hull-Kaarel sai UAZi kasti eest napilt mööda ja auto oli täpselt hundil risti tee peal ees...loom ei võtnud hoogu maha ning üritas hüpata üle kasti, kuid maandus otse Henrile peale, vajutades lõuad ümber noore jahimehe kaela. Pea rebiti otsast ühes selgrooga... See lendas koos muude rupskite ja heleda arteriaalse verega üle kogu kasti ning jagus mujalegi.

„Sure, värdjas!“ Ets lasi hundi pea suunas mõlemad torud korraga tühjaks ning peletis lendas kõhtupidi tagumise porte otsa. Seal andis Raivo talle kirvega kolm-neli rasket hoopi, kuni elukas kukkus autolt maha ja veeres kõrval olevasse hernepõldu.

„Kärva ära, kurat!“ hüüdis Raivo talle järele ning vennad vaatasid koos üle kasti ääre, kuidas loom agoonias väänleb ja...kuidas eluka lai peahaav imeväel kokku kasvab. Lihatükid otsekui lutsutasid üksteise poole.

„Tom, sõida sellele Hullule-Karlale järele,“ hõikas Ets täiest kõrist, ise samal ajal püssi laadides ja taha vaadates.

Elukas raputas ennast püsti ning hakkas UAZi jälitama...suu vahutas punaselt, määritud Henri verest ja teab veel millest...

Tom hakkas Kaarlile järele keerama, aga rehkendas natukene valesti ja kiire hooga kurvi lennanud UAZ põrutas hoopis karjääri, andes kerge müksu ka ratturile, kes autoga ühes alla vänderdas. Hunt hüppas neile karjääri järele ja pärast pikki kukerpalle maandus keset lõkkeplatsi, kus Aalmani-Paks oma iga-aastast karjääripidu pidas.

„Mida fakki, mida raiska siin toimub!“ hüüdis Paks telgist välja tulles, endal till poolnussitud Rakvere litsist poolripakil.

Hunt paistis olevat kerges hämmingus ning vahtis Aalmaniga viivuks tõtt, seejärel paljastas verised kihvad. Paks oli aga ennast julgeks joonud ning äsas ootamatule võõrale lõkkes praksuva jämeda roikaga otse lagipähe – libahunt ulgus üle karjääri.

„Mis zee oli? Paksul läks lahti vä?“ pani paksu vend Uuks nurga taga kusemisega tegeledes nalja maha.

„Enne läks litsil lahti, kui Paksul,“ täiendas teda Jaanus, kes samuti oma kusitit hoidis ning vähemalt mõtetes kepijärjekorras seisis. Paksu karjääripeod olid Triigi külas legendaarsed, kunagi ei teatud, millega need lõppevad.

Libahunt jõudis ennast pisut koguda ning hüppas Aalmani suunas, kuid maandus lõkkesse. Paks viskas susile viieliitrise bensiinikanku järele. Hele leek tõusis kõrgele õhku. Lööklaine paiskas Aalmani vastu UAZ-i stanget ja hundi otsa lambale, kelle Aalmani-Paks oli jommis peaga šašlõkitegemise eesmärgil Väike-Maarja lähedalt Esinurmede karjamaalt varastanud. Susi põles nagu säraküünal. Peletise hall karv kärssas. Valust segasena rebis ta ute lõhki, et tuld verega kustutada. Põlenud elajalik liha leemendas ...verine hundi enda ja lamba elumahladest. Samal ajal koperdasid kruusahunnikute tagant platsile Uuks ning Jaanus, kes tõmbusid vaatepildist paigale nagu soolasambad.

„See värd pidi ju ainult vigaseid sööma, raisk.“ Ets tulistas ja lisaks välkusid teiste vendade rasked kirved.

Kärsanud liha vingus hoopide all ning kaeblikult andis järele looma selgroog – hunt raiuti keskelt pooleks, viimase hoobi andis Hull-Kaarel kodust kaasa võetud kööginoaga. Ebard ei liigutanud...see oli surnud.

Natuke aega vahiti haudvaikuses ümber lõkke, kolm venda, Aalmani-Paks, Hull-Kaarel, Uuks, Jaanus ja lits. Viimaks hakati tegutsema, võeti elaja korjus ja igaks juhuks visati see ka lõkkesse.

„Ei, persse, võtame viina.“ Aalman lasi pool pudelit jutiga ise sisse ja saatis kange kraami ringile.

„Alati juhtub minu sünnipäeval mingi...mingi kuradi jama!“

„Ma ei saa ikka aru, mis zee toimus... Mingi suur peni zõi lamba ära,“ vangutas maani täis Uuks pead.

„Ma joon selle viina ära ja raiun selle põleva peletise kuubikuteks...kuradi hea šašlõki saab veel...hahaha,“ seletas Aalmani-Paks, kui oli viinapudeli ringilt tagasi saanud.

„See raibe ei saanud olla tavaline hunt,“ vastas Ets Paksule.

„Ja jah...kuradi kiiritada saanud naabrimuri..., suur nagu karu“ urises Aalman vastuseks.

„Te ei näinud, mida see elukas veel Henriga tegi… ja Ainiga… ja ajas Karlat taga, kui kõik koos siia alla põrutasime,“ valgustas Raivo olukorda.

„Peab politseisse helistama... Katsume mingi mõistliku seletuse kokku panna,“ tegi Tom ettepaneku.

„Jaa, selle libahundi loo eest panevad meid hullumajja,“ täiendas Raivo.

„Ma tundsin juba pikemat aega, kuidas keegi mind jälitab. Mõtlesin et teie, Tammused, tahate mind ära koksata,“ tegi nüüd ka Hull-Kaarel suu lahti.

„Meie? Ei tea miks küll?“ päris Raivo imestunult.

„No seda minagi mõtlesin, et imelik, võtsin igaks juhuks veel noa kaasa, kui marjule läksin.“ Kaarel näitas uhket väitsa, mis paistis küll pigem mingist lauahõbeda kollektsioonist pärit olevat.

„Mis see on sul hõbedast, et niimoodi läigib? Näita, ma vaatan, kas proov ka peal on. Näed – 925, no hõbe mis hõbe. Kurat, pole ime, et see raibe surnud on, kurat...kartetš ei teinud talle midagi, aga see nuga,“ uuris Raivo uhket väitsa tunnustavalt.

Samal hetkel algas karjääri serval ihust läbi puuriv ulgumine. Kolm pirakat hunti vaatasid servalt alla seltskonnale, kes istus lõkke ääres ja põletasid selles peletise pooleks löödud korjust. Ümara tuhmi kuu taustal mõjusid nad õõvastavalt. Elajad justkui mõtlesid tegevusplaani välja, samal ajal ulgudes leinasid surnud kaaslast. Keskmine hunt oli silmnähtavalt kogukam, kui teised, ilmselt ka suurem sellest, kes just oma elupäevad lõkkes lõpetas.

“Oi pekki... Raisad tulid kätte maksma vist!” lausus Raivo poolsosinal.

“Mida te värdjad vahite seal!” hüüdis Aalmani-Paks peletistele.

“Davai, tõmbame nahhui, kõik kasti!” kamandas seepeale Ets ja hakati ennast rabistades UAZ-i kasti hiivama.

Esimesena olid kastis Jaanus ja Karla, Uuks härrasmehena aitas litsi ka peale. Viimasena jõudsid peale vennad Tammused ja Paks. Tom lõi mürtsuga mootori käima, teised velid jäid kasti äärele lähenevaid surmatoojaid takistama. Raivo tajus, et kirvevart pigistades asendub paanika adrenaliiniga ning tol hetkel oli tunne, et pohhui...tuleb, mis tuleb, aga tahaks neid raisku nüpeldada.

Uaasik möirgas karjääri serva poole minna, lits peal kiljumas ja susid punaste silmade ning vahutavate lõustadega järel. Tom roolis mõtles, et kurat, kas kodu on ikka õige koht, kuhu sõita...aga kodu on kindlus, kuhu siis veel. Ets lasi raiskade poole kartetši lendu, et neid vähegi takistada, kuid peletised olid raskel maastikul kiiremad kui auto ja neile tuli kirve ja lõkkest võetud puunotiga mööda nina äsada, et oleks vähegi mingi lootus ellu jääda.

“On nüüd hea väää, on nüüd hea väää?!” lõugas Aalmani-Paks täiest kõrist, kui oli suure puuroikaga üle libahundi molu käinud. Viin ja karjääris äsja läbielatu oli teinud ta surmapõlglikuks.

Uuks ning Jaanus leidsid kastist ka endale sõjariistu - üks sai kuvalda ja teine pisemat sorti gaasiballooni. Nimelt vendade Tammuste isa teeb aeg-ajalt keevitustöid ning sellist träni kastis ikka vedeleb.

“Türa, teil Tammustel mingeid kõvemaid relvi pole siin, kui see sitane väike balloon ja suur haamer?” küsis Jaanus ähmis häälega.

“Janka, viska see balloon huntide poole, ma panen neile raiskadele paugu”, kamandas Ets.

Balloon lendas täpselt kõige esimesele peletisele otse käppade ette ning Ets lasi. Kärgatas kole pauk ja balloonil olnud hõbetatud etikett rebis jubeda jõuga elajal pea otsast. Lööklaine paiskas korraks tagasi ka teised jälitajad.

Tom vedas masina põllu pealt kruusateele, et niimoodi kiirust lisada. Teekate oli kuiv ning otsemaid kerkis masina taha paks ja tihe tolmusammas, millest läbi näha oli pea võimatu. Kastis olijad lootsid vaid, et raputavad peletised maha ning jõuavad enne neid varju. Kogu selle möllu keskel jõudis ühtäkki kohale, et lits on kole vaikseks jäänud- gaasiballoonist lennanud kild oli tabanud õnnetut naist täpselt otsaette ning sealt suust ei tulnud tõepoolest enam piiksugi.

“Kuradi hea kepp oli, aga…,” vinnas Paks surnud prosti sülle ning viskas üle kasti tolmuseina sisse ja röögatas “äkki raputab raiped kannult.” Samamoodi toimiti ka kasti vedelema jäänud Henri laibaga.

Samal ajal, kui auto ahnelt kurve võttis, kappasid aga järelejäänud hundid otse üle põllu ning jõudsid enne Liivaoja talu UAZile niivõrd lähedale, et suurem elukas ulatus tagumisse kummi lõuad sisse lööma...Ets lasi saadanale veel kaks toru korraga tühjaks, kuid lõhkenud rehv viskas auto maja juures teelt välja ning otse mingisuguse piraka mälestusmärgi otsa.

„See ongi see kuradi sammas,“ jõudis Tom veel mõelda, kui sellele täiega sisse paiskus ja ennast peaga vastu rooli nokki lõi.

Mälestusmärk kujutas langenud metsavendade kivihunnikust hauda, millesse oli sisse löödud pirakas mõõk. Pärast kokkupõrget monumendiga lendas mõõk kõrgele õhku ning maandus otse keset UAZi kasti, Karlale kõhtu. Verd pritsis nii kõhust kui suust. Samal ajal olid kõik teised kastist maha lennanud ning kobasid relvade järele, et saaks suurtele penidele millegagi äsada. Vaid Jaanus oli lennanud nii kaugele, et maha prantsatades kadus pilt eest.

Jahipüssi torud ulgusid Etsi käes, rebestades mõlemal elajal alumise lõualuu lahti ning Raivo viskas suurema peletise poole kirve... metsalisi see kõik ei peatanud. Ainsa hüppega oli suurem libahunt vendadel kallal, pukseerides nad oma massiivse peaga kahte lehte laiali nagu jahukotid, kuni...säuh ja kostis kõrvulukustav hundi möire, mis taandus ruttu madalaks urinaks. Levis raske kõrbenud liha lehk. Hull-Kaarel oli koguka mõõga oma kõhust välja tõmmanud ning sellega suure hundi ühe löögiga keskelt pooleks raiunud.

„Hullul on hullu jõud,“ mõtlesid vennad Tammused ning nägid, kuidas eluka veri, mis Karla haavale pritsis, hakkas seda kinni kasvatama...lürts, lürts, lürts liikusid lihased üksteise külge tagasi. Libahunt moondus samal ajal korinaga inimeseks tagasi, sest täiskuu mõju oli üle minemas. Nii hakkas ka Aalmani-Paksu ja Uuksi purenud väiksem hunt moonduma, kuid jõudis ulgudes metsa pageda.

„Kippeli Norr,“ sosistas Ets poolikut keha silmitsedes „see on Kippeli Norr.“

„Kurat, on jah Kippel...see ambaal seal surnuaia taga...see pidi olema tema,“ täiendas Raivo ning vennad vaatasid jahmunult kõike toimuvat. Viivuke hiljem ilmus kohale Truupõld...vennad haistsid, et nüüd on lõpp...vana hunt tuli ise kohale, et nende eluküünal kustutada.

„Leidsitegi Avispea mõõga üles, nagu ma näen,“ ütles Truupõld vaikselt katkise mälestusmärgi ja Karla käes oleva hõbedast suure mõõga poole käega viibates.

„Mis sul veel vaja on ja mis peletis sa selline oled?“ hüüdis Ets laetud jahipüssi õlale tõstes ning Truupõldu sihtides.

„Sul ei tarvitse karta...tundub, et oleme säia uue kaitsja leidnud,“ osutas Truupõld Hullu-Kaarli poole ja jätkas:

“Nagu ma ütlesin, on libahundid olemas... Kuid on alati olnud ka keegi, kes neid vaos hoiab, kes karjatab seda inimsanitaride karja. Sest kui nad kord hundiks muutuvad, ei kuula nad enam kedagi muud, kui oma verejanulist iseloomu ja „kaitsjat“. Mina olen juba vanaks ja nõrgaks jäänud, kuid on vaja kedagi, keda nad austavad, keda nad kardavad, kedagi, kes hoiab jõutasakaalu ja oskab käsitseda Avispea mõõka,“ vastas Truupõld.

„Sa oled ise üks libahunt, sa kandsid hõbemõõka tuues kindaid ja oled teab kust kuradi Inglismaalt pärit metselajas,“ ägestus Raivo.

„Museaale käsitsedes kannan ikka valgeid siidist kindaid... te mõlemad peaksite seda ju ajaloolastena teadma, kuidas museaalidega ümber käiakse,“ muigas Truupõld ja andis vendadele klõmaka head lepikuliisut.

„Turgutage Tom ka obadusest üles ja ajage autost välja,” andis vanamees nõu. Kui Tom oli meelemärkusele tulnud, siis jätkas:

“Ja jooge seda, see teeb teie mõtted selgemaks ning aitab rahuneda, aitab seda tänast õhtut...mhmm...üle elada. Ärge nende libahuntide pärast enam päid vaivake... Tapsite mul niigi head isendid ära. Mis te arvate, et ma niisama 242 aastaseks elanud olen?

„Mida sa raisk räägid?“ jõudis veel joogist segane Ets küsida, kui pilt juba kergelt virvendama hakkas.

„Iga kümne aasta tagant tapan ma ühe neist elajatest...noh, kui just ei tule vajadust varem mõni ää lüüa, siis joon elaja verd, kümblen selles, matan korjuse pärast Avispea taha metsa surnuaiale ja pikendan nii oma eluküünalt,“ pobises koduloolane kergelt sentimentaalseks muutudes.

„Aga tundub, et lõpuks on ka minu aeg hakanud tulema... Olengi kaua elanud,“ vastas vana koduloolane ja andis poistele ühe kõva klõmaka veel ning saatis sassis peaga vennad koos oma lömmis UAZ-iga koduteele. Seejärel hakkas Truupõld hundi verega Aalmani-Paksu ja Uuksi ühte tükki lappima.

Hommikul ärkasid velid enda kodust suure toa põrandalt.

„Tom, kuule, kuidas kurat me siia saime?“ päris Raivo valutavat pead kinni hoides.

„Kus kurat mina...lase magada Raiv... ja siis käime jõusaalis ära“ vastas Tom.

„Kuulge, ärge mölisege nii vara... Kaua te sinna jõusaali lähete, alles hakkasite nagu minema,“ lisas Ets.

Mõni minut hiljem saabus isa koos ülejäänud perega jahimeeste kokkutulekult ja nägi poisse keset päeva vedelemas: „Kutid, kurat, kes see UAZi ära lõhkus?“

„UAZi? Mis UAZi? Ei mäleta küll, et sellega keegi sõitnud oleks, me pidime ju Žiguliiga trenni minema,“ vastas Tom ja küsis vendadelt: “Te teate midagi sellest UAZist?“

„Ei tea, ei mäleta!“

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0547)