.thumbnail.jpg "59626225 2326833760873877 3267256753930108928 n (1)")
Huvitaval kombel ei ole mul kunagi uus aasta alanud esimese jaanuariga, ehk kunagi lapsepõlves.
Minu aasta algab mitu korda uuesti – peale sünnipäeva algab minu jaoks kevad ja selles mõttes uus eluaasta (1. märts on ju ideaalne kuupäev uuteks algusteks!). Üle kahekümne aasta märkis esimene september minu jaoks kooliaasta algust ning esitasin sel aastal avalduse eksternina oma õpingud TLÜs ära lõpetada ja heitlen praegu järjekordselt ÕIS-i, ASIO ja TLÜ kasutajakonto võimaluste rägastikus – palun saatke mulle abi ja sularaha! – , nii et seegi kehtib nii mulle kui ka mitmele Reaktori autorile, kellest noorim on seekord 13-aastane (ja kes kirjutab paremini kui nii mõnigi täiskasvanu). Juba teist aastat märgib juulikuine Estcon aga ulme-aasta lõppu.
Avaldame siinkohal Indrek Hargla intervjuu Soome ajakirjale "Kuiskaus pimeässä” (”Sosistus pimeduses"), mida annab välja H. P. Lovecrafti huviline seltskond.
KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: istiodaktülus (11. juuli)
Pterosaurusi veel polegi selles rubriigis tutvustatud, istiodaktülus on esimene. Ta elas 120 miljonit aastat tagasi varakriidis. Tiibade siruulatus oli 4,3–5 meetrit. Kaalu ei anta, aga tänapäeval ei ole maailmas üle 20 kg kaaluvat lendavat elajat. Tal oli nii üla- kui alalõuas 24 hammast ja lisaks nokal hambasarnaseid moodustisi. Sõi kalu ja nähtavasti sukeldus nende järele vettegi. Ta võis küttida endast suuremaidki loomi, näiteks krokodille.
https://en.wikipedia.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Seekordses numbris heidame pilgu veebikoomiksile Magellan.
Buratiinod ja nende puust auhind
Aastail 2011–2016 toimunud sündmuste jada tulemusena muudeti ära World Fantasy auhinna füüsilise taiese väljanägemine. Seni oli auhinnaks lisaks diplomile aastakümneid olnud üleloomuliku kirjanduse klassiku H. P. Lovecrafti humoorikalt visualiseeritud rinnakuju. Nüüd on selleks mingi puu.
Kogu see projekt sai alguse sellest, et mul polnud õigus. Ütlesin ühes vestluses, et ulmekirjandus taandab teatud eas naised kõrvalosadesse: vanamoor, teadjanaine, sekeldav ema, haldjast ristiema. See tundus täiesti ilmselge, vaevu mainimist väärt.
Selle aasta südasuvel Helsingisse praamiga Ropeconile sõites oli mul tõsine mure: mida paganat ma sel aastal ühest mõnusamast Soome rolli- ja lauamängumessist kirjutama peaks.
Ulmejuttude võistluse koorekiht anno 2019
2019. aasta alguses toimus Eesti Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia poolt läbi viidud ulmejuttude võistlus, millel osalejaid ähvardati liiga hea kirjutamise puhul Täheaja antoloogias avaldamisega.
Ma vabandan kõigi tuttavate eesti kirjanike ees, kuid ma leidsin vist oma lemmikteose eesti kirjandusest. Ma pean tunnistama, et lugedes seda oli mul raskusi uskuda, et ka mõni eestlane suudab midagi nii head kirjutada (eestlased kirjutavad ju kraavikaevamisest), kuid tuleb välja, et see on võimalik. Kuigi on ka teisi väga häid teoseid, siis see on vist mu lemmik.
Lugema hakkasin üsna noorelt, ulmehuvi on ka üsna varajasest noorusest, kuna Verne ning erinevad "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatud olid suured lemmikud. Varajane "Mardus" on kindlasti üks, mis eredalt silma torkas ning huvi suunas kuna nii mõnigi jutt ja illustratsioon oli omal ajal ikka midagi erilist ja meeldejäävat.
Andrei Beljanini tuntud vene mütoloogia ainelistes detektiivi- või spioonilugudes satub miilitsa nooremleitnant Nikita Ivašov otse nõidade, elavate surnute ja muude sarnaste tegelaste keskele vene külaühiskonda. Seal värbab tsaar Gorohh ta oma teenistusse.
Kehad
Gertrud K. Veiler
Elen on haruldase sündroomiga tütarlaps. Tal tuleb iga natukese aja tagant vahetada keha.
Oscar Wilde on kunagi öelnud, et kunstis on kõige suurem patt igavus. Eks ajad olid teised ja iga looja pidi publiku tähelepanu nimel vaeva nägema, mitte nagu moodsamatel aegadel, mil riigi ja kõikvõimalike organisatsioonide poolt ülalpeetavad autorid publiku ja müügi pärast enam muretsema ei pea.
29.07.19 millalgi lõuna paiku, täpselt nagu lubatud, nägi ilmavalgust Reaktor nr 94 ja ausalt öeldes ma ei mäletagi, et kunagi varem olnuks numbri ilmumisele järgnenud säherdune šokk.
Märgitähenduslik tekstuaalne semiootiline analüüs demonstreerib, et romaan „Frenchi ja Koulu reisid“ on kommunikeeritud korrelatiivse ja koherentse unifitseeritud narratiivina, ehkki sellel on erinevad konsistentsed osised.
Ausalt öeldes olin ma üpris unine, kui alla külmkapi juurde jõudsin. Olin poole ööni mingit täiesti lampi lugu kirjutanud ja mu pea huugas kui lõke jaanipäeval. Ma vajasin turgutust. Fanta oleks hea olnud, aga arvatavasti tuli leppida piimaga, nagu alati. Kõht oli ka päris tühi. Otsustasin teha ühe vorstivõileiva või kaks. Kes teab, kui pikk öö tuleb - oli ju laupäev.
Cathy surus end veel sügavamale Ford Protoni tagaistmesse ja mossitas. Tavaliselt oleks tal olnud tõesti hea meel – väljasõit kogu perega! Talle aga ei meeldinud, et kogu sõidul oli pigem karistuse mekk küljes ning selle asemel, et lõbusalt jutelda, oli kogu pere tusane ning vakka. Isegi isa, kes tavaliselt tegi emaga nalja.
Telekad panevad tühja.
Näitlejad nutavad, naeravad, mängivad ekraanil läbi stsenaristide poolt väljamõeldud lugusid. Ainult, et publikut ei ole. Kõik need eikellelegi etendatud stseenid jooksevad sinakalt säravatel ekraanidel, samal ajal kui inimesed askeldavad köögis, telekas tagataustaks mängimas. Nad ei pane näitlejate pingutusi tähelegi.
"Jason, kust, kurat, siukesed idioodid üldse tekivad?"
"Ma ei tea, aga ma pole nii debiilset ülesannet veel saanud.
“Mis toimub?” uuris väike poiss oma ema käest, kuid vastuse asemel tuli karjatus, sest mööda jooksva pensinäri kotist oli üks heegelnõel poisi ema kätte oma tee leidnud ja otsustanud sina kinni jääda.
Nelli ei jäänud vaatama, mis edasi sai, sest ka tema üritas kaugeneda tundmatust objektist.
Nad ei tahtnud, et elanikkonnal oleks vähimaidki kahtlusi. Asutati komitee, mida juhtis režiimi protežee, kellel oli varasemast tasustamata teeneid. Ta teenistuskäik oli suurepärane, ta lojaalsus oli kindel, kuid miskipärast polnud ta lojaalsust varem veel piisavalt hinnatud. Ta karjäär oli alanud nagu paljudel teistelgi, kellel olid sarnased omadused Akadeemias. Ta jättis endast koheselt hea mulje tänu oma teravatele analüüsidele, võrreldamatule kõnelemisoskusele, julgetele soovitustele ja arvatavasti puuduvale südametunnistusele. Eriti see viimane tegi ta mõnede arvates väga sobivaks selleks delikaatseks aga vajalikuks tööks, mille režiimi ülemised ešelonid läbi pidid viima. Ta sai endale piiramatu võimu, mida ta - nagu ennustatud - ei väärkasutanud. Ta esimene ettevõtmine oli laitmatute ja lojaalsete alamate palkamine.
Mu õlg valutab justkui suruks keegi läbi mu liigeste peotäie roostes naelu. Novaki sõidustiil ei aita ka sugugi. Kulgur hüppab üle künkliku maastiku meid kõiki korralikult läbi raputades, eriti meid kolme, kes me tagaistmel oleme. Ray ja mina oleme rihmadega kinni, kuid London rabeles end reegleid rikkudes vabaks. Kiiver on tema kõrval ja ta hingamine on rahulik, justkui oleks ta sündinud siin elama, sündinud just seda tegema, ükskõik, milline on maastik, taevas, õhk.
Oleme teel välja Valles Marineri baasist, mis tähendab, et meie töö kesktorustiku stabiliseerimise kallal peab ootama. Me läheme sinna, kus meid vajatakse.
Sa oled teda nii palju kordi hulluks nimetanud. Kinnitanud endale, et põlgad teda − isegi siis, kui hakkasid teda juba armastama. Miks? Küllap mõistsid juba tollal, et tema oli see, kelleks ka sina pidid saama. Aga tõenäolisemalt sellepärast, et kahtlustasid juba kaua enne seda, kui ta kaotasid ja uuesti leidsid, et ta polnud hull.
1. Eksitus
Skafandri õhuballoon läks sajatuste saatel lendu, möödus napilt piloodi peast, tabas kolksuga juhtruumi seina ja loperdas siis vaikselt minema. Kalle Moskar, kaevanduslaeva Nexo noor kapten, kes mõjus hetkel märksa ähvardavamalt kui tema meeter seitsekümmend kasv ja hõre punane habemeude lubanuks, hõljus navigatsiooniruumi ukse juures nagu kõuepilv.
