Käesolevat artiklit sundis mind kirjutama viimasel ajal ägenenud diskussioon kodumaises ulmekirjanduses väidetavalt vohava „pätiromantika” ja „prolevaimsuse” teemal, millega tegeles möödaminnes ka Raul Sulbi veebruarikuu Reaktoris ilmunud arvustus Lev Grossmani romaanile „Võlurid”. Kuna vaidlusteema haakub minu meelest natuke üldiste ühiskondlike tendentsidega, pean selle alustuseks kõigepealt veidi peatuma ulmevälistel teemadel.

Sarnaselt Raulile pean ma intellektuaalsest õhustikust ja tarkade inimeste seltskonnast väga lugu (ülikoolist on mul küll vastupidiselt temale üsna positiivsed mälestused, üliõpilaskorporatsioonide mõttest pole ma aga seevastu siiani aru saanud – ent see ei puutu käesoleva artikli teemasse). Pidev vaimne areng läbi mõttetöö ja võimalus suhelda laialdaste teadmistega inimestega on vaieldamatult kasulikud. Antiintellektuaalsuses süüdistada oleks mind seega ilmselt üsna keeruline, küll aga häirib mind meie must-valgete maailmapiltide vastandumisele rajanevas „tõejärgses maailmas” leviv eluvõõras intellektuaalne snobism ja tõsiasi, et paljud intellektuaalid käituvad justkui matsirahvale vastanduva aristokraatiana. Väljaspoole oma kitsast suhtlusringkonda jäävate „tavainimeste” mõttemaailma ei püüta ega soovita isegi mõista. Samas põlatakse kõikvõimalikke „madalamate ühiskonnakihtide väärnähtusi” tulise raevuga ja tuntakse end vaimselt määrituna isegi sellest, kui sarnased teemad vilksatavad ilukirjanduslikes tekstides. Kui lumpeni antiintellektuaalset viha võib seostada alaväärsuskompleksi ja kibestumisega, siis mõnede intellektuaalide üleolev vihasegune põlgus „tavainimeste” suhtes tundub küll täiesti arusaamatu. Lõpptulemusena kahjustab see tendents aga neidsamu intellektuaalne endid. Neid ridu kirjutades on möödunud vaid mõned päevad Riigikogu valimistest, mille käigus leidis aset ühe haritlastele orienteeritud, ent „matsirahvasse” targutava ülbusega suhtunud erakonna hävitav kaotus. Selliseid näiteid võiks ilmselt veelgi leida ja jääb üle vaid loota, et intellektuaalid suudavad tulevikus hoiduda elevandiluutorni kapseldumast.

Ühiskonnas levinud tendentsid peegelduvad sageli ka ulmekirjanduses. Eesti ulmefändomi üheks suureks probleemiks on teatavasti just inimeste või täpsemalt entusiastlike ja aktiivsete ulmefännide vähesus. Samas on see teatud mõttes ka meie õnneks, sest erinevalt näiteks USA-s toimuvast on Eesti fändomi lõputu poolkunstlik ideoloogiline lõhestamine võimatu – meie ulmefändom on nii väike, et veel väiksemateks tükkideks lõhutuna ei suudaks see lihtsalt toimida. Eestis ei saa tekkida olukorda, kus olulist ulmeauhinda hakatakse ideoloogiliste survegruppide mõjutusel jagama ainult naistele, ainult meestele või ainult „õigetele” mingi muu definitsiooni põhjal. Sest sõltumata sellest, kuidas keegi „õiget” või „valet” defineerib, on meil lõppkokkuvõttes ikkagi liiga vähe nii „õigeid” kui ka „valesid” ulmeautoreid, -antologiste ja muid aktiivseid ulmetegelasi. Seega võib loota, et ka käesoleva artikli teemaks olev intellektuaalse ja elitaristliku klassiviha imbumine ulmekriitikasse jääb vaid põgusaks vastasseisuks, mis ei suuda meie ulmefändomit olulisel määral lõhestada.

Viimasel ajal on tekkinud kummaline nähtus: võrguajakirja Reaktor ümber kogunenud ulmeautorite seltskonda tervikuna süüdistatakse... milleski madalas ja halvas. Milles täpselt, on raske mõista, sest süüdistajad kasutavad selle kohta erinevaid ja omavahel mittekattuvaid mõisteid (antiintellektuaalsus, „proleulme”, „pätiromantika”). Kohati jääb etteheidetest mulje, nagu Reaktori ümber koondunud autorite stiil ja teemakäsitlus oleks lihtsalt madal ning labane, keskendudes mingite pättide ja parmude tegemistele rohmakas ning matsakas-humoorikalt vulgaarses stiilis. Siis heidetakse neile omakorda ette jälki ja lugeja emotsioone määrivat antihumaansust ning siis veel omakorda „pätiromantikat” (kuritegeliku eluviisi romantiseerimist?) Mida siis täpselt ette heidetakse, ongi raske mõista, ent jääb mulje, nagu rüvetaks juba mingite „mittesobivate” teemade põgus vilksatamine tekstides kuidagi süüdistajate hingi ja Eesti ulmet tervikuna. Etteheidete sisu mõistmise teeb raskemaks ka nende esitamise vorm, mida võiks nimetada „geriljakriitikaks” – süüdistused tuuakse kuuldavale kell kolm öösel ulmefännide kokkutuleku mitteametlikul järelpeol vaba vestluse käigus või siis hoopis tõlkeulme hulka liigituva raamatu arvustusse põimituna (nagu käesoleva artikli esimeses lõigus mainitud arvustuse puhul). Faktidele tuginevat diskussiooni üritavad Reaktori autorite kritiseerijad pigem vältida ja väidavad, et nende kriitikast pole õigesti aru saadud. Kõigest sellest jääb mulje, et ei saada päriselt isegi aru, mida „reaktoristidele” ette heita tahetakse, küll aga püütakse selle kirjutajaterühma loomingust iga hinna eest midagi enda jaoks ebameeldivat leida.

Näiteks „proleulme” mõiste on segadusttekitav mitmel eri viisil. Esiteks tähendab sõna „prole” (ehkki halvustava kõlaga) siiski proletaarlast ehk töölisklassi esindajat, mitte „pätti” ega „parmu”. Nii jäi vähemalt mulle seda sõna esmakordselt kuuldes mulje, et jutt käib mingist ulme alaliigist, kus peategelasteks on tehasetöölised. Teiseks avaldub selle mõistes üsna ebaterve kogus klassiviha – töölisklassi automaatset seostamist millegi labase ja halvaga (asendagem mõttes „prole” näiteks sõnaga „neeger” ja kujutlegem üldsuse reaktsiooni, kui „madalaid teemasid käsitleva halva ulme” kohta lastaks käiku „neegriulme” silt). Kolmandaks on „proledest” kui klassist rääkimine meie postindustriaalses ühiskonnas üha anakronistlikum. Seega on tegu mõistega, mis ütleb rohkem kirjeldaja kui kirjeldatava kohta.

Ent kas Reaktori autorite kirjutatud ulmetekstid keskenduvadki siis peamiselt paadialuste elutegevuse kirjeldusele halvas eesti keeles ja matsakas-humoorikas võtmes?

Tuginedes nende autorite pabertrükis ilmunud tekstidele, sealhulgas „Tuumahiiu”-antoloogiatele, võin öelda, et kõiksugu asotsiaalsest elemendist (pätid, punkarid, parmud vms) kirjutavad peamiselt kaks Reaktori autorit – Maniakkide Tänav ja Joel Jans. Ning nemadki ei kirjuta kaugeltki ainult nendel teemadel. Kuritegelikust elemendist on tihti juttu ka Miikael Jekimovi loomingus, ent tema tekstide kosmosepiraatidest kangelased peaksid vist vähemalt Raul Sulbi definitsiooni järgi paadialustest pisipättidest märksa kõrgemal seisma – on ju Raul teatavasti (kosmose)piraatidest rääkivate seikluslugude austaja ja Jekimovi lugusid ka oma „Täheaja”-antoloogiates avaldanud. Seega ei saa Jekimovit ilmselt süüdistada selles... milles Reaktori autoreid iganes süüdistatakse („pätiromantikaga” on ta loomingu näol ilmselt tegu, aga „proleulmega” mitte... või võta sa kinni).

Kui rääkida teistest olulisematest Reaktori autoritest, siis Heinrich Weinberg ja Reidar Andreson kirjutavad valdavalt traditsioonilist seikluslikku kosmoseulmet, („pätiromantikat” on nähtud küll ka ühes Weinbergi romaani arvustuses, mistõttu see sõnakõlks ka Eesti ulmikute kõnepruuki tuli), Weinbergi loomingus on olulisel kohal ka alternatiivajaloo žanr. Mann Loperi loomingus domineerib eskapistlik fantasy ja romantilise hõnguga alternatiivajaloolised või muidu ajalooga seotud lood, Mairi Laurikul aga pigem teismelistele neidudele suunatud „noortekad” erinevates ulme alamžanrites. Jaagup Mahkra paistab silma vanamoodsa seiklusulme või õudusjuttude stiili järeleaimajana. Ükski mainitud autoritest ei paista silma labase antihumaansuse ega matsaka huumori poolest. Seega on täiesti arusaamatu,  miks neis asjus süüdistatakse Reaktori autorite seltskonda tervikuna ja nähakse selle autoriterühma tegevuses mingisuguste „madalate” tendentside süstemaatilist viljelemist. Minu meelest ei ole mainitud kirjanikerühma loomingus keskmiselt kuigi palju rohkem labasust või „madalaid” teemad ja tegelaskujusid kui ulmekirjanduses (või üldse kirjanduses) tervikuna.

Must-valge maailmanägemisega (mille mõttelise skaala ühes otsas näib asuvat „teadmiste poole pürgiv” intellektuaal ja teises labane pätt) elitaristlikke kriitikuid häirib Reaktori autorite puhul ka väidetav teadlaste ja muude vaimuinimeste  groteskne kujutamine. Või nii võib vähemalt järeldada Raul Sulbi ülalmainitud arvustuses toodud lõigust:

Tähtis on, et meile lugusid jutustava kirjaniku mõttemaailm ja silmaring oleks avar, et tema maailmanägemine baseeruks mitmekesisel lugemusel ja inimeste ning maailma läbitunnetusel, et tal oleks selgelt intellektuaalne baas. Et «intelligent», «tudeng» või «akadeemik» poleksid tema jaoks millegi võõra, arusaamatu ja naljaväärse ning nõrga markeerimiseks kasutatavad sõimusõnad nagu sovjeedi blatnoikultuuris, midagi, mis peaks tingimata vastanduma tänavatarkusele.

Nagu ülalpool räägitud, ei pruugi mitmekesine lugemus ega selgelt intellektuaalne baas tuua endaga tingimata kaasa inimeste ega maailma läbitunnetamist, ent see pole käesoleva artikli teemaks. Pigem tekib küsimus, et miks seostatakse teadlaste grotesksevõitu käsitlemist „sovjeedi blatnoikultuuriga”, kui näiteks „hullu teadlase” stereotüüp on pulpulmes juba ammustest aegadest levinud? Jah, akadeemilise taustaga ulmekirjanikud (nagu Isaac Asimov) kirjeldavad teadlasi muidugi teisiti, ent kindlasti ei saa me kõiki grotesksetest ja stereotüüplikest „hulludest” (või muidu-imelikest) teadlastest rääkivaid raamatuid, filme, koomikseid jne „sovjeedi blatnoikultuuriga” seostada. Isegi Jules Verne on oma teostes kirjeldanud teadlasi kas veidrate ja naljakatena (nagu Jacques Paganel „Kapten Granti lastes”) või hoopistükkis vaimuhaigete maniakkidena (nagu Thomas Roch „Back Cupi saare saladuses”). Kuidas teadlaste ilukirjandusliku käsitlemise teemat õnnestus seostada ühelt poolt „sovjeedi blatnoikultuuri” ja teiselt poolt Reaktoriga, on muidugi omaette küsimus...

Irooniana avaldub arvustuse järgmisest lõigust just see etteheidetud groteskne stereotüüpsus. Sedapuhku küll elitaristlik-dualistliku maailmanägemise skaala „alumises otsas” paiknevate isikute kohta:

Tunnistan, et minu jaoks on «värvikas häkker» või «hea/romantiline pätt» umbes sama oksüümoronlik fraas, värvikaid häkkereid kujutavad ikka need romantilised küberpunkautorid, kes ise häkkereid ei tunne ja romantilisi pätte kirjeldavad need kirjanikud, kes pole ise tänaval nende käest peksa saanud. Kes on, selle jaoks ei ole päti juures midagi romantilist.

Ehk siis ilmselt kuuluvad „mitmekesise lugemuse ja inimeste ning maailma läbitunnetuse” alla ka teadmised, et „pätt” on lihtsalt mingi kole elukas, kelle ainsaks eesmärgiks on tänaval kellelegi peksa anda ja häkkerid on... lihtsalt pahad. Midagi rohkemat pättidest ja häkkeritest teada vaja polegi. Riho Välk parafraseeris ülaltoodud lauset: „Et „varas", „häkker" või „pätt" poleks sinu jaoks millegi võõra, arusaamatu ja naljaväärse ning vägivaldse markeerimiseks kasutatavad sõimusõnad." Üks osa inimkonnast ja maailmast ei väärigi läbitunnetust, oluline on vaid kuskil ülikooliseinte vahel toimuv. See, kuidas mitte ühtki häkkerit tundvat isikust üldse küberpunkautor saab, on muidugi omaette teema (isegi mina IT-kauge „dambjuuserina” tunnen inimesi, kes on ajaviiteks häkkimisega tegelenud, küll mitte otseselt kriminaalsel eesmärgil).

Lõpetuseks: kirjutada heas eesti keeles ja luua mitmetahulisi, sügavamõõtmelisi ning psühholoogiliselt usutavaid tegelaskujusid – need on kahtlemata head ja järgimisväärsed soovitused. Dualistlikust maailmapildist ajendatud elitaristliku klassiviha ja moraliseerimise aga võiks kirjanduskriitikast siiski eemale hoida.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0423)