Otsapidi leedu juurtega kanadalane David Paul Cronenberg tähistas 15. märtsil oma 76. sünnipäeva. Vajadusel nii produtsent, hädapärast ka näitleja, eeskätt siiski stsenarist ja lavastaja.

Oli laps ajal, kui telekaid olid vähe ja filme pidi vaatama kinos ja meenutab ise üht korda, kui tuli välja mingi suvalise vesterni linastuselt ja üle tee kinost tulid välja täismehed kes nutsid. Sel hetkel taipas üheteist-kaheteist aasta vanune David esimest korda, et filmil võib olla ka mingi muu vägi kui lihtsalt meelelahutust pakkuda. Astus ka ise üle tee ja selgus, et film mis sedasi mõjunud oli Fellini „La Strada“ (1954). Sellesama meenutuse jätkuks luges David oma mõjutajatena üles veel Antolioni, Bergmani ja Kurosawa. Nemad olid tema filmikool, sest reaalselt filmindust õppimas David kunagi käinud ei ole. Veidi õppis ülikoolis keemiat, kaalus ka rakubiloogiat, aga kraadi sai kirjanduses. Viimase aja filmidest vaid „Cosmopolis“ (2012) on tema enda stsenaariumil põhinev, eelmise aastatuhandel lavastatud filmidest on aga vaid kolm, mille juures ei ole mees ise stsenaristina tegev olnud.

Selle ülevaate tarbeks me umbes sinna selle piiri tõmbamegi, täpsemalt aasta 1999 järgi. Mitte sel põhjusel, et filmide kvaliteet oleks drastiliselt kukkunud. „A History of Violence“ (2005) ja „Eastern Promises“ (2007) on kassaedukuselt näiteks ühed edukamad Davidi filmid ja nii Ralph Fiennes kui ka Viggo Mortensen teenisid tublisti kiitus oma rollide eest vastavalt siis Spider (2002) ja A Dangerous Method (2011).

1999 on aga see aasta, kui linastus viimane Davidi lavastud žanrifilm „eXistenZ“ Kolmkümmend aastat varem linastus „Stereo“ ja seal vahepeal hulk (kultus)klassikuid.

Eestkätt on Cronenberg muidugi tuntud kui kehamutatsioonide ja -moonutuste meister. „Rabid“ (1977) näiteks on suhteliselt klassikaline žombiefilm ainult selle erinevusega, et nakkus saab alguse liiklusõnnetuse ohvri kaenla alla kasvanud eenduvalt kehaosast. Filmis „The Brood“ (1979) on eraldunud kehaosi juba tosinate kaupa. Sama idee leidis muide juba kasutust ka „Crimes of the Future“ (1970) juures. Öeldes „Videodrome“ (1983) tuleb ilmselt paljudele silme ette James Woodsi kõhtu surutav betamaxi kassett ja „The Fly“ (1986) meeldejäävaimad stseenid on Brundlefly päralt. „Dead Ringers“ (1988) lõppeb kirurgilise operatsiooniga, mis Hannibaligi tunnustavalt noogutama paneks ja sellesamas juba mainitud „eXistenZis“ ühendatakse väga perversse välimusega juhtpult  otse seljaajju. Just see perversne visuaalne pool ja mõnel puhul ka käsitletav teema („Crash“ (1996) kõige ilmsema näitena) on Cronenbergi õnn ja õnnetus. „The Fly“ on neist varajastest filmidest ainuke, mida massid kinos vaatamas käisid. Davidi filmidesse on lihtne põlastavalt suhtuda: „Oh mis jälkus, naisel kasvab kõhu peal loode. Aaaah ja nüüd ta veel sööb seda!!!“ Jättes samas tähelepanuta, miks mingid asjad juhtuvad ja mis on nende mutatsioonide põhjus ja ideed mida need muundumised kannavad. „Dead Ringersi“ näitel: isegi räägitakse lahti, miks Jeremy Irons iseend opereerima hakkab, aga visuaalselt on pilt ikkagi selline, mille peale head inimesed nina kirtsutavad. Kui nad üldse filmi vaatamisega nii kaugele jõuavad, sest Jeremy Irons on mõlemas rollis jõudnud juba mitmeidki moraalselt kaheldava väärtusega valikuid teha.

Minu jaoks teadvutamata ühisosaks neis žanrifilmides osutus „hullu, aga geniaalse teadlase“ läbiv kuju. Mida aeg edasi seda iskiklikumaks see tegelane muutus. „Crimes of the Future“ ja „Shivers“ ja „Rabid“ on filmid, kus nimetatud tegelase toimetamine ähvardab kogu inimkonda hävinguga.  Katsetas üht ideed, see väljus lootustult kontrolli alt ja päästa pole suurt midagi. „The Brood“ „Scanners“ ja „Videodrome“ näidetel on tegevus juba sihitum, eksperiment on veidi paremini läbi mõeldud suunatud ühele testsubjektile. „The Fly“, „Dead Ringers“ ja „eXistenZ“ on aga siis juba selles staadiumis, kus teadlane katsetab iseenda peal.

„eXistenZ“ on muide Cronenbergi arvates inimkonna ülima püüdluse tipp. Luua ise reaalsust, ilma mingite ekraanideta. Kogu selle loodu kogemine toimub looja peas ja seda on võimalik kõigi meeltega ilma mingite viideteta tajuda. Ohtlik? Ulmekirjanikud on sel teemal köidete kaupa arutlenud. On see aga kuidagi Oculus Rifti arendamist takistanud? Kallid ja ebamugavad on need prillid ja loodud maailmad on äratuntavalt tehislikud. Veel.

David ise ausa mehena on muuhulga eitanud päris mitmele tema filmile omistatud prohvetlikust. Videodrome kirjutades ei mõelnud ta näiteks interneti loomise ja leviku ja müütilise „Darkneti“ peale. Aga mis ma siin ikka pikalt jauran. Olen ju kunagi „Videodrome“ arvustuseks kirjutanud lause No one can be told what „Videodrome“ is. Vaadake ja mõelge kaasa. Isegi neis esimestes eksperimentaalsetes katsetustes on tähelepanuväärseid ja meeldejäävaid elemente. „Shiversi“ seksuaalsuse ja zombieviiruse kombo, „Dead Zone“ päevakajalisus, Mel Brooksi produtseeritud „The Fly“ muuhulgas ka suurepärane stsenaarium. Väga tahaks loota, et poeg Brandon kännust väga kaugele kukkunud ei ole.