Kevad on lõpuks ometi käes ja sellega koos ka märtsikuine Reaktor teie ees. Kasutan võimalust, ronin õunakastile ja ütlen, et kevadväsimus on täiesti reaalselt olemasolev asi, magage korralikult, võtke vitamiine, sööge puuvilja ja laenake kas või naabrilt koer, et jalutmas käia päikese käes. Mul on teid elujõulistena vaja, et te mul kenasti järgmisi numbreid täita aitaksite.

Kuigi praegu sajab Tallinnas ladinal vihma ja naabrite rõdul elavad varblased istuvad tigedalt ja kohevana mu rõdu serval, siis ongi tegelikult suurepärane ilm selleks, et teha mitte midagi produktiivset, võtta tass kohvi või mõdukann ning lugeda Reaktorit. Seda muidugi juhul, kui jutuvõistluseks kirjutatav jutt on valmis, saadetud ja looteasendis põrandal värisemine on selja taha jäänud.

Seekordne number on pisut kõhnem kui eelmine, sest enamik inimesi istub ja närvitseb jutuvõistluse pärast ning on täiesti akontaktsed. Siiski on meil kaks uut juttu, raamatukatkend Evalt, tavapärased arvustused-karvustused ja kokku kolm raamatuarvustust – luubi alla võetakse Uno Veismanni „Peenemündest Baikonurini”, Tuuli Tolmovi romaan „Neetud taevakivi” ja Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli lühiromaanide kogumik „Takerdunud maa”. Intervjueerisin Joel Jansi, kelle kirjastus on kenasti jalad alla saanud ja esimese pääsukese välja lasknud.

Nimekirjast on puudu arvustus Mandi uuele romaanile “Newtoni esimene seadus”, mis oleks pidanud minu rida olema, aga püüdsin mis ma püüdsin, korrektset ja mahukat arvustust ma kokku ei saanud. Raamatule kirjutatud põhjalik järelsõna ja meeldivalt arvukad arvustused, mis enne Reaktorit netti lekkinud on, võtsid kõik kokku, mida ma öelda tahaks. Lisan siiasamma veergu paari lausega oma mõtted – kindlasti on tegemist Mandi ühe viimistletuma tekstiga. Kõik detailid on lihvituna oma kohale asetatud, taustaks tehtud mahukas uurimistöö on vägagi tajutav ja tulemuseks on tekst, millele pole midagi ette heita ning mis mõju võluvalt anakronistlikult. See pole tavaline Mant, see on eriliselt väljapeetud Mant, kelle teksti lugedes tuleb silme ette Vilde ja Käsu Hansu nutulaul, taustal tsepeliinid ja musketitega vehkivad ärritunud talupojad. Aga siinkohal lõppevad mu mõtted ka otsa. Kellele meeldib aurupunk, alternatiivajalugu ning Eesti-temaatika võiks seda raamatut kindlasti lugeda.

Kõhnem, aga mitte kõhn - uue mahuka jutuga kostitab meid Maniakkide Tänav ning teiseks jutuks on Raivo Tammuse "Avispea taga metsas", mis peaks erilist rõõmu valmistama kõigile krahvi-pätiromantika sõja osapooltele. Selles küsimuses valab õli tulle ka Kristjan Rätsep.

Märtsikuiseks ulmestaariks on Tiina Liinak, kelle juhtimisel on "Lugemise väljakutse" grupist saanud üks elavamaid kirjandusest ja ka ulmest rääkimise kohti Eesti sotsiaalmeedias. Seejuures suudetakse viisakaks jääda, aktsepteerida erinevaid arvamusi ja mitte isiklikuks minna, nii et sellest on meil kõigil palju õppida...

Tervitades
Triin ja toimetus

Work in progress!

Kaaneelementide kunstnikuks on Ursula Aavasalu, kaane pani kokku, nikerdas ja kujundas Toivo Tooming.