Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
Kogumiku esimene lugu „Alkeemik” ilmus eraldiseisva raamatuna 2012 aastal samuti Orpheuse Raamatukogu sarjas. Tundub, et kohalikule ulmefännile raamat meeldis ning terve trükk sai läbi müüdud. Alkeemik jutustab meile loo Khaimi linnas elavast endisest rikkast käsitöölisest, kes üritab leiutada alkeemia abil vahendit surmava okasväädi tõrjumiseks. See tal ka õnnestub ning isegi niivõrd hästi, et pelga tõrjumise asemel suudab tema leiutis okasväädi täiel määral hävitada. Juure otstest väätide otsteni, koos seemnete ja okastega. Ent nagu ikka säärastes lugudes, on ka seekord headusele vastandiks olemas kurjus. Maailm peab olema tasakaalus, maagia kasutamine tuleb okasväädi hinnaga ning heateod saavad alati karistatud kuritegudega.
Siinses loos saavad protagonistlike tegude tegijatele vastukaaluks selle ülesande oma kaela linnapea koos oma nõuandja Majister Scacziga. Esimest kannustab lihtlabane inimlik võimujanu, teist aga soov olla maagia ainuvalitseja selles maailmas, kus tavainimeste jaoks on igasugune maagia kasutamine surma ähvardusel keelatud. Tavainimene maagia abil ravitseda ei tohi, majister lendavaid sildu luua tohib. Tavainimene maagia abil enda tööd edendada ei tohi, majister aga omale hõljuvaid linnu manada tohib.
Tänu alkeemikule saavad need kaks oma käsutusse pea piiramatu võimu tagava leiutise – sinise suitsu, mis kleepub kõikjale, kus on kasutatud maagiat, värvides salajased maagia kasutajad siniseks. Pärast linna puhastamist kõikidest seaduserikkujatest, on Khaimi linna läbiva jõe voolud verest sama punased, kui tänavad on suitsust sinised.
„Tänavatel voolas veri. Minu vanglas räägiti, et Linnapea koda oli sellest punasem kui päikeseloojang. Okasväädikuhjades põlesid laibad ja küpseva liha rasv segunes tuleriitadel väätide kollaka suitsuga, mis kattis kogu taeva. Hukkajal oli nii palju tööd, et mõnel päeval tuli kurnatud kirvekeerutajale veel teine ja kolmaski appi kutsuda. Mõnikord ei hakatud isegi avaliku vaatemänguga vaeva nägema.” (lk 55)
Ja kui lugeja nüüd mõtleb, et kas headus saab tasutud ja kurjus võidetud, siis see ei ole selline maailm. Siin on hea, kui peategelane eluga pääseb. Aga kurjus võimutseb edasi, sest headust ta võita ei suutnud. Nad jäävad kestma ning loodetavasti saame mõnes tulevikus ilmuvas loos teada, mis alkeemikust ja tema perekonnast edasi sai. Khaimi linna, mida tollest päevast alates kutsuti ka Siniseks linnaks, tuleme aga juba üsna pea tagasi, sest aeg-ajalt mõni lihtrahva seas ikka libastub ning värvub ilusasti siniseks. Sellisel juhul on tarvis hukkajat.
Kogumiku teine lugu „Hukkajanna” meeldis mulle isiklikult neist neljast kõige rohkem. Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (lk97)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
„Need naised sinu müüri taga – neilt oled sa röövinud nende elu. Neil pole elada enam millegi muu kui kättemaksu nimel. Nende tütred, pojad ja abikaasad on läinud. Nende talud on
maha põletatud, nende elatisvahenditest pole järel muud kui vaid kivipraht. Nad on elavad surnud ning neid paneb liikuma vaid üks – kättemaks.
/…/
Ära unusta, see armee tervitab surma, sest see tähendab, et nad leiavad vähemalt mingigi rahu, mis neilt röövitud on! Suudad sa võidelda armeega, mis on loodud oma perekonna kaotanute valust, Ixilon?” (lk 139)
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisele, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (lk 179)
„Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (lk 180)
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale.
Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
„Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (lk 226)
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. Kõige tumedamatel tundidel laseb kirjanik oma kangelannal pöörduda ka prohvetite poole, et saada neilt mõnda taevalikku märki selle kohta, kuidas edasi tegutseda. Templis aset leidva valguses mõtleb lugeja aga õudusega, kas eelmise loo kibemagus lõpp ikka oli kibemagus, või lihtsalt kibe...
„Nahk prohveti pöidla all värises jälle ja mu suu vajus aukartusest pärani. Ja siis kukkus pöial küljest ära. Veri ja mäda voolasid käele, kui vaglad väänlesid ja põrandale pudenesid. Kargasin püsti.
«Jumalad!»
See polnud märk. Tema keha oli liiga kaua kasutamatuna lamanud. Ta võis ju elus olla, kuid maailma hiilivad ja roomavad elukad ei näinud seda sel kombel. Nemad nägid üksnes rahulikku
ihu.” (lk 250)
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
