Ulmestaar: Tiina Liinak 

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Olen alati olnud korraga ühe raamatu lugeja. Viimasel ajal kipub aga olema nii, et ühest jääb väheks - aeg kaob, häid raamatuid ilmub nii palju, lemmikkirjanike ring aina laieneb. Niisiis on mul praegu käsil lausa neli raamatut:
*Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning” - Peategelane on Toxic, horvaadi maffia palgamõrtsukas New Yorgist, kes peale 67. inimese mahanottimist peab USA-st kaduma ja tõmbab endale 68. laibaga lennujaamas kaasa preestrirolli Islandil. Hullumeelne raamat. Mitte midagi sellist, mida võiks ühelt Islandi raamatult oodata.
*Koidu Ferreira "Domineeriv värv. Must" - oi, kui kaua sai peale raamatu esimese osa, "Domineeriv värv. Tumepunane", seda teist oodatud! Lõpuks on ta ilmunud, hoogne ja särava fantaasiamaailmaga noortekas. Tulevikumaailm, kus maapinda katab vaid tuhk ja päike on päevasel ajal nii ere, et tapab kõik elava. Inimesed elavad maa-alustes baasides. Kuni avastatakse, et paralleelselt inimeste maailmaga eksisteerib veel teine maailm, mis on roheline ja lopsakas ja täis sõnulseletamatuid olendeid.
*Julian Barnes "Aja müra" ja Solomon Volkov "Tunnistus" - need on mõlemad Dmitri Šostakovitši elust ja et esimest paremini mõista, tuleks seda lugeda koos teisega (kui lugeja muidugi juba valmis Šostakovitši ekspert ei ole).
Kinole eelistan raamatute lugemist. Olen see, kes enne filmi vaatamist raamatu läbi loeb ja siis rõõmuga teisi valgustab, mis raamatus kõik teisiti (ja palju rohkem ning paremini) oli kui filmis.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Kui ma lugedes ümbritseva unustan, on see raamat hea.

Kui ma lugedes varbad surisedes "tooli serval" istun, on see raamat hea.
Kui ma lugedes mööda internetti tuhnin, et leida raamatus mainitud hooneid, maale, muusikapalju, vms. on see hea raamat.

Öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi, aga mina hindan raamatut kui tervikut. St. köide, kujundus, lugu. See kõik peab omavahel klappima. Väike valge koer raamatu kaanel, milles räägitakse suurest mustast koerast, paneb mind raamatu tõsiseltvõetavuses kahtlema.
Oluline on ka keel, mida autor kasutab. Lugemine peab olema nauditav ja autoril peab olema peale suurepärase fantaasialennu (või hea faktitundmise) pakkuda ka huvitavat keelekasutust. See ei pea olema mugav lugemine, tekstiga harjumiseks võib minna aega, aga kui lõpuks õigesse rütmi jõuad, tunned, mismoodi kõik paika loksub.
Hea näide on Cormac McCarthy "Tee", mille rütmi sisseelamine võttis aega, aga mis pani mind seda raamatut mäletama ja maailmalõpu teemat kirjanduses armastama. Kui vähegi leian, loen raamatuid, kus maailma jääb vaid üks või mõned vähesed inimesed. Otsin selliseid lugusid. Esimene oligi McCormaci "Tee", edasi Armin Kõomägi "Lui Vutoon", Jacqueline Druga "10:37", Marlen Haushoferi "Üksinda maailmas", Thomas Glavinic “Öötöö”.

Eemale peletavad ilukirjandusliku raamatu sisuks olev poliitika, kehvad tõlked, halb või sarja keskel muutuv köide. Hoian eemale ka "ülemaailmsetest bestselleritest", sest nii mõnigi kord olen sellistes lugudes pettunud. Pigem otsin ja avastan vähemtuntud autoreid ja loen nende kirjapandut.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Kirjutan enda kolmest lemmikraamatust - kuna tegu on ulmeajakirjaga, siis unustan teised ja olgu need kõik ulmeraamatud.
1. Mart Sander "Lux Gravis"
Võib öelda, et ma alustasin selle raamatuga ühel õhtul täiesti pahaaimamatult, aga käest ma seda enam ära ei saanud ja uni sel ööl jäi lühikeseks. Raamatu tegevus liigub 383. aasta metsast 1037. ja 1691. aastate kloostritesse ja sealt juba 2345. aasta laboratooriumitesse. Lugu keerleb ümber Kivi, mis kiirgab nii musta valgust, et kottpime ruum kahvatub selle kõrval. Krüptis, kus Kivi asub, kohtuvad tuleviku, oleviku ja mineviku peegeldajad, sõnumitoojad ja vastuvõtjad, tulevikuinimeste eesmärgiks on ära hoida aastal 2345 koitev nullpäev. Muidugi on reetmist ja vandenõusid. Ja kõik see kokku on suurepärane lugemine!
2. Vladimir Voinovitš "Moskva 2042"
Noor kirjanik, kes on Venemaalt välja saadetud ja elab 1982 aasta Münchenis. Talle heidetakse ette, et tema raamatud on liiga realistlikud ja realism on kirjanduse eilne päev! Kirjutama peab ulmet, see on õige tulevikukirjandus. Ja nii pakutakse mehele võimalust istuda erilisse lennukisse, mis viib ta 2042 aasta Moskvasse. Uues Moskvas on ilma korra ja klassideta kommunistlik ühiskond, kus valitseb suur Genialissimus ise. Tervituseks hõigatakse "Slagen!", imestades "Oh, Gena!" ja ajalehti trükitakse rullikujuliselt, et need kohe peale lugemist saaks kenasti kabesotti (WC-sse) riputada.
Selline tore tulevikukommunismi raamat.
3. Michel Faber "Imelike uute asjade raamat"
Noor pastor Inglismaalt lennutatakse tundmatusse galaktikasse, kus asub planeet nimega Oaas. Eesmärgiks on oaaslastele Jeesusest rääkida. See on kummaline planeet, kus vihm ei saja, vaid tantsib taevast alla. Kus tuul laulab, õhk sahiseb, silm ei seleta midagi peale imeliku mulla ja selles kasvavate valgenuti põõsaste. Kusi on oranž ja vesi on roheline ning mesimeloni maitsega. Maaga peetakse ühendust kaigu abil, aga see muutub kiiresti tülikaks, sest uudised, mis koduplaneedilt saabuvad, on halvad.
Pinev raamat, mida lugedes ootad kogu aeg õudusi, mis tõenäoliselt kohe-kohe juhtuma hakkavad. Kosmos ju ikkagi!
On veel väga palju ulmehõngulisi raamatuid, mis mulle väga meeltmööda on olnud. Näiteks Blake Crouchi "Tumeaine" ja "Wayward Pines", Jana Vagneri "Vongozero", Karen Thompson Walkeri "The Age of Miracles" ja "The Dreamers", Emmi Itäranta "Vesi mäletab", Haruki Murakami "1Q84", Kersti Kivirüüdi etnoõudukas "Värav", John Wyndham "Trifiidide päev" jne.
Ma olen algaja ulmelugeja. Usun, et sel žanril on mulle hulga väga häid raamatuid pakkuda!

Näitus Tartu kirjanikest

20. märtsil kell 16.00 avati Eesti Kirjandusmuuseumi otsaseinal välinäitus Tartu kirjanikest. Näitus on mõtteline jätk fotograaf Alar Madissoni senistele välinäituste sarjale "Aknal I-III". Tegemist on (tõenäoliselt) ühekordse, kuid pikaajalise projektiga, näitus jääb üles 7 aastaks. Kui varasematel aknanäitustel on portreteeritud Tartu kultuuriinimesi ja TÜ professoreid (Küütri tänaval, von Bocki majal ja Eesti Kirjandusmuuseumis seinal), siis seekord on Eesti Kirjandusmuuseumi otsaseinale kinnitatud näitus kohaspetsiifilisuse tõttu Tartu kirjanikest. Üheksal aknal on kokku 38 kirjanikku, nende seas ka mitmeid ulmekirjanikke: Meelis Friedenthal, Reeli Reinaus, Maniakkide Tänav, Merca, Mehis Heinsaar, Jaan Kaplinski, Mika Keränen, Heiki Vilep, Juhan Voolaid, Vahur Afanasjev, Piret Bristol, Kristiina Ehin, Lehte Hainsalu, Indrek Hirv, Inga Ivanova, Andreas Kalkun, Mart Kivastik, Jüri Kolk, Janika Kronberg, Hasso Krull, Tiia Kõnnussaar, Aado Lintrop, Jaan Malin, Timo Maran, Krista Ojasaar, Carolina Pihelgas, Lauri Pilter, Aare Pilv, Siiri Pärkson, Maarja Pärtna, Anti Saar, Mare Sabolotny, Lauri Sommer, Jüri Talvet, Tiia Toomet, Urmas Vadi, Berk Vaher, Tõnis Vilu. Akende/fotode piiratud arvu tõttu ei olnud võimalik kõiki Tartu kirjanikke portreteerida ning piirduda tuli valikuga. Portreteeritavate valiku tegid EKL Tartu osakond ja Eesti Kirjandusmuuseum.

Tartu ulmikute teine reede

Pildistas Sander Vesik

Näitus „Excelsior! Marveli filmiuniversum 2008 -2019“

Algus Teisipäev, 26. Märts 2019 - 17:00 Lõpp Teisipäev, 23. Aprill 2019 - 20:00 Näitusega teeme väikese kummarduse juba üle kümnendi kestnud Marveli kinematograafilise universumi võidukäigule. Vaatame üle toimunu, peagi toimuva ning mõtiskleme superkangelaste tuleviku üle kinolinal.

Näituse koostajad Jana Raidma ja Irina Möldre.